Obsah (6)

§ 2§ 29§ 40§ 36§ 37§ 14

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-2084 Otsuse kuupäev 08.01.2007 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi E. M. kaebus Tartu notar Karin Jõksi ametitoiming

§ 2

lg 1 kohaselt on notar avalik-õigusliku ameti kandja, kellele riik on andnud õiguse tõestada isikute taotlusel õigusliku tähendusega asjaolusid ja sündmusi ning teha muid õiguskindlust tagavaid ametitoiminguid.

§ 29

lg 1 järgi tõestab notar tehinguid ja tahteavaldusi isikute taotlusel ja tõestamisseaduses sätestatud korras.

§ 40lg 1 kohaselt keeldub notar ametitoimingu tegemisest ainult seaduses sätestatud põhjustel. Tõestamisseaduse (Tõ

S) § 4 näeb ette, et notar keeldub tõestamistoimingu tegemisest, kui taotletava toimingu eesmärgid on vastuolus seaduse, muu õigusakti või heade kommetega või on ilmselt lubamatud ja ebaausad või kui ilmneb, et tehingupoolel või muul asjaosalisel puudub vajalik õigus-, teo- või otsusevõime või esindusõigus. Notari poolt tõestamistoimingu keeldumist käsitlevas kohtuasjas (12.aprilli 2006.a. otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-06) märgib Riigikohtu halduskolleegium, et

§ 36

kohaselt teeb notar ametitoimingu pärast seda, kui on olemas kõik vajalikud dokumendid ja tehtud ettenähtud maksed. Sellest tuleneb, et notar peab otsustama ametitoimingu tegemise, edasilükkamise või sellest keeldumise põhjendamatu viivituseta. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et juhul, kui notaril ei ole ka oma ametist tulenevat nõuetekohast hoolsust üles näidates võimalik tõsikindlalt välja selgitada notariaaltoimingu tegemisel tähtsust omava asjaolu esinemine või puudumine, ei või notar keelduda ametitoimingu tegemisest. Antud asjas on kohus seisukohal, et notaril ei olnud võimalik tõsikindlalt välja selgitada notariaaltoimingu tegemisel tähtsust omava asjaolu esinemine või puudumine. TõS § 4 annab notarile õiguse ja paneb samas ka kohustuse keelduda tõestamistoimingu tegemisest juhul, kui taotletava toimingu eesmärgid on vastuolus seaduse, muu õigusakti või heade kommetega või on ilmselt lubamatud ja ebaausad. Ühegi eelnimetatud asjaolu esinemist ei ole käesolevas asjas tuvastatud. Tartu notar Karin Jõks on keeldunud ametitoimingu tegemisest (kinkelepingu tõestamisest) põhjusel, et Tartus Kadaka tn 2 asuva kinnisasja kinkelepingu tõestamine ilma E. M. pärijate notariaalselt tõestatud nõusolekuta on vastuolus perekonnaseadusega (tl 6). Kohtu veendumuse kohaselt on notar keeldunud tõestamistoimingu tegemisest õigusvastaselt. Viitamine võimalikule vastuolule perekonnaseadusega ei ole antud juhul asjakohane. Taotletava toimingu eesmärkide vastuolu seaduse (antud juhul perekonnaseaduse), muu õigusakti või heade kommetega või toimingu eesmärkide lubamatust ja ebaausust ei ole notar tuvastanud. Ametitoimingu tegemisest keeldumisel on notar lähtunud sellest, et Tartus Kadaka tn 2 asuvat kinnisasja tuleb käsitada abikaasade ühisvarana. Sellisele järeldusele jõuab notar lähtudes maareformi seaduse § 221 lg-st 4 (sätte refereering viitab sellele, et ilmselt on silmas peetud lg-t 42). Ametitoimingu tegemisest keeldumise motiividest lähtuvalt on notar ilmselt silmas pidanud seda, et Kadaka tn 2 asuva kinnisasja (kui abikaasade ühisomandi) võõrandamisel võiksid saada kahjustatud E. M. pärijate õigused ja huvid, seetõttu on kinnisasja võõrandamiseks vajalik võimalike pärijate nõusolek. Tehingu ettevalmistamisel on notar teinud kindlaks järgmised asjaolud: 1. E. ja E. M. abielu sõlmiti 05.04.1941; 2. N. E.e ja E. M. abielu sõlmiti 14.02.1954; 3. 03.05.1971.a. sõlmitud ostu-müügilepinguga omandas E. M. majavalduse Tartus, Kadaka tn 2; 4. E. ja E. M. abielu lahutati 22.02.1973; 5. E. M. suri 21.07.1983; 3 6. E. M. on omandanud Tartus, Kadaka tn 2 asuva kinnisasja 26.03.1999 sõlmitud ostumüügilepinguga (maa erastamise lepinguga); 7. 18.06.1999 on Tartus, Kadaka tn 2 kinnisasi kantud kinnistusraamatusse numbriga 10393. Tuvastatud asjaoludest nähtub, et E. M. omandas 03.05.1971.a. Tartus Kadaka tn 2 asuva majavalduse vallasasjana Kinnisasjana omandas E. M. Kadaka tn 2 maa erastamise lepingu sõlmimisega 26.03.1999.a. ja kinnisomandi kandmisega kinnistusraamatusse 18.06.1999.a. Notari poolt ametitoimingu tegemisest keeldumise aktis tehtud järeldus, et juhul, kui ehitis oli abikaasade ühisvara, tuleb ühisvaraks lugeda ka ehitise juurde erastatud maa, on meelevaldne. Isegi, kui asuda seisukohale, et 1971.a. omandatud majavaldus oli abikaasade ühisvara, kuna abielu lahutati ametlikult alles 22.02.1973.a., ei saa ühisvarana käsitada 1999.aastal elamu juurde erastatud maad. Ehitise omanikul on õigus saada maa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. Maa ostueesõigusega erastamise õiguse realiseerimiseks tuleb teha õigusaktides sätestatud korras ja tähtaegadel vastavad toimingud, sh esitada seaduses sätestatud tähtajaks maa ostueesõigusega erastamise avaldus(ed). Kui vastavat õigust omav(

1. ad)isik(
2. ud)oma õiguste realiseerimisele ei asu, st ei esita seaduses sätestatud tähtajaks vastavat avaldust (avaldusi), siis jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja maale seatakse ehitise omaniku kasuks hoonestusõigus. Maareformi seaduse § 221 lg-s 42, millele notar osundab sätestab: Kui ehitis on abikaasade ühisvara, on maa erastamise õigus käesoleva paragrahvi 2. ja 22. lõikes sätestatud ulatuses abikaasadel ühiselt nende ühise avalduse alusel. Kui abikaasad ühist avaldust ei esita, erastatakse maa abikaasale, kes on registreeritud ehitise omanikuna. Teine abikaasa kantakse ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel. Eelosundatud seadusesäte on abikaasade (abielus olevate isikute) õigusi reguleeriv erinorm ning sellest ei ole kohtu arvates kuidagi võimalik teha järeldust, et juhul, kui ehitis oli ühisvara, tuleb ühisvaraks lugeda ka ehitise juurde erastatud maa. Nagu eelnevalt märgitud, on notar, keeldudes ametitoimingu tegemisest, püüdnud vältida E. M. võimalike pärijate õiguste ja huvide kahjustamist. Notar on teinud kindlaks, et Pärimisregistri ja Tartu Maa-arhiivi andmetel ei ole E. M. pärimisasja lahendatud. Pärand avanes E. M. surmapäeval 27. juulil 1983. Pärandvara hulka kuulub see vara, mis kuulus pärandajale pärandi avanemise hetkel. Siinkohal peab kohus vajalikuks märkida, et juhul, kui üks vara asendub teisega (pärandvara hulka kuuluv vara muutub teiseliigiliseks varaks - antud juhul vallasvara kinnisvaraks ), siis pärandvara ei suurene. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.aprilli 2005.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-21-33-05. Maareformi käigus omandatud kinnistu võib kuuluda pärandvara hulka üksnes juhul, kui pärandvara hulka kuulus maareformi seadusest tulenev nõudeõigus (nt maa tagastamise nõudeõigus). Mingit maareformiseadusest tulenevat nõudeõigust E. M.l ei olnud ega saanudki olla, seega ei ole seda ka tema võimalikel pärijatel Vastavalt 1. jaanuaril 1997.a. jõustunud pärimisseaduse § 164 lg-le 2 enne 1997.aasta 1. jaanuari avanenud pärandit päritakse Eesti NSV tsiviilkoodeksi sätete kohaselt, kui rakendussätetest ei tulene teisiti. 4 TsK § 536 lg 1 p 1 kohaselt on seadusjärgseteks esimese ringi pärijateks lapsed, abikaasa ja vanemad. TsK § 551 kohaselt peab pärandi omandamiseks pärija selle vastu võtma. Pärija loetakse pärandi vastuvõtnuks, kui ta kuue kuu jooksul, arvates pärandi avanemise päevast, andis pärandi avanemise koha notarile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Sellist avaldust ükski E. M. võimalikest pärijatest esitanud ei ole. Alles 02.02.2006 notari poolt saadetud kirja peale teatasid võimalikud pärijad, et soovivad pärimisest osa võtta (tl 22-27). Notar ei saa üksnes pärijate avalduse põhjal, et nad sooviksid Tartus Kadaka tn 2 asuva elamu pärimisest osa võtta, asuda seisukohale, et taotletava toimingu – Kadaka tn 2 asuva kinnistu kinkelepingu tõestamine eesmärgid on vastuolus seaduse, muu õigusakti või heade kommetega või on lubamatud ja ebaausad. Antud asjas ei ole notaril olnud võimalik tõsikindlalt välja selgitada, et Tartus Kadaka tn 2 asuva kinnistu võõrandamine E. M. poolt võib kahjustada E. M. laste õigusi, sealjuures ei saa kindlalt väita isegi mitte seda (arvestades, et E. M. abiellus N. E.ega 12.02.1954), et notari kirjale reageerinud isikud on E. M. seaduslikud pärijad. Tulenevalt

§ 37

lg 1 p-st 3 võib notar vaidluse korral asjast huvitatud isiku taotlusel ametitoimingu tegemise kuni 10 päevaks edasi lükata, kui taotleja soovib kohtus vaidlustada notari ametitoimingu sisusse puutuvat fakti või õigust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peatatakse notari ametitoimingu tegemine kohtu sellekohase teate alusel kuni õigusliku vaidluse lahendamiseni kohtus. Selleks, et notaril oleks alust ametitoimingu tegemine peatada, peab asjast huvitatud isik õigeaegselt kohtus vaidlustama ametitoimingu sisusse puutuvat fakti või õigust. Antud juhul võiksid asjast huvitatud isikuteks olla E. M. võimalikud pärijad.

§ 40

lg 4 näeb ette, et isik, kellele notar keeldus ametitoimingut tegemast, võib nõuda selle tegemist halduskohtumenetluse korras. Riigikohtu halduskolleegium on 12.aprilli 2006.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-24-06 asunud seisukohale, et viidatud sättest ei tulene, et halduskohus saaks kohustada notarit taotletud ametitoimingut sooritama, vaid kohus võib selle alusel üksnes teha notarile ettekirjutuse vaadata uuesti läbi temale esitatud taotlus ametitoimingu tegemiseks. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et

§ 2

lg-te 2 ja 3 kohaselt on notar ametitoimingute tegemisel sõltumatu ning peab oma ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena.

§ 14

lg 1 järgi vastutab notar oma ametikohustuste süülisest rikkumisest tekkinud kahju eest. Kui kohus kohustab kohtuotsuse ettekirjutuses notarit sooritama ametitoimingu, mille tegemisest keeldumise kaebaja halduskohtus vaidlustas, siis peab notar ametitoimingu tegema. Jõustunud kohtulahend on menetlusosalistele täitmiseks kohustuslik (HKMS § 97 lg 1). Kui notaril puudub õigus ise otsustada toimingu tegemise või sellest keeldumise üle, ei saa notarit pidada vastutavaks ka tõestatava dokumendi sisulise õiguspärasuse eest ning sellise ametitoimingu suhtes notari vastutust puudutavad sätted ei laieneks. Notaril peab olema võimalik otsustada ametitoimingu tegemine, selle edasilükkamine või sellest keeldumine kaalutlusõiguse alusel. Seejuures on notar diskretsiooni teostamisel seotud seadusest tulenevate piirangutega (nt

§ 37lg 1, § 40 lg 1; Tõ

S § 4). Lähtudes eeltoodud põhjendustest rahuldab kohus kaebuse ja kohustab Tartu notarit Karin Jõksi vaatama uuesti läbi taotlus Tartus Kadaka tn 2 asuva kinnisasja kinkelepingu tõestamiseks. Mai Saunanen kohtunik 5