Obsah (4)

§ 758§ 101§ 770§ 762

2-05-2065 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2006.a Tartu Tsiviilasja number 2-05-2065 Tsiv

§ 758

-773 sätteid.

§ 758

lg 2 paneb lepingulise vastutuse paika ja § 770 täpsustab vastutuse olemust.

§ 101lg 1 p 3 ja § 104, räägitakse süüst.

Hageja on seisukohal, et kostjate süüks on vajaliku hoolsuskohustuse täitmata jätmine. Tavaliselt peab kahju tekkimist tõendama patsient. Siin on erand – kui osutatud teenus on jäetud dokumenteerimata, siis peab tõendama kostja. Arstiabi kvaliteetkomisjoni aruandest, mis on lisatud hagiavaldusele – tõend nr. 8, 17.02.2005.a p.4.3 – nähtub, et on minetused asjaolude dokumenteerimisel. Lisaks veel tõend nr 3, 07.10 2004.a p 9.3 ja p 9.

1. E.L. on kinnitanud, et kõik külastused doktor A.E. juurde ei ole korrektselt dokumenteeritud. Tartu Ülikooli Kliinikum väidab jätkuvalt, et hageja ei ole tõendanud talle tekitatud kahju. See kahju on ju silmaga näha ja kostjad on kohustatud tõendama, et nemad ei ole tekitanud E.L. kahju. E.L. ravi jätkus peale juulit 2002.a mida on kostja ka kinnitanud. E.L. väidab, et käis A.E. juures kätt näitamas, ta väidab, et TÜ Kliinikum ja dr. A.E. ei teinud mitte kõike, et tema kätt ravida. Viimase arstliku ekspertiisi komisjoni otsusega on kindlaks tehtud E.L. tehtud kahju. 2005.a. 4 lõpus on töövõime kaotuse % on 60, selle põhjuseks on vigastus, hageja vajab kõrvalravi vähemalt korra nädalas ja tema vasaku käe liikumine on piiratud, käsi on kahju saanud. E.L. on tõendanud, et 400 000 krooni on mittevaralise kahju nõue sellest 500 000 kroonist ja 100 000 krooni on varaline kahju, ta on teinud spetsiaalse arvutuse selle kohta. Ta arvab, et töötab veel 72 aasta vanuselt. Kahju seisneb hagejal selles, et on raskendatud tema perekonna planeerimine, tal oleks väga raske oma lapse eest hoolitseda, sest üks käsi on rivist väljas. Moraalne kahju seisneb samuti elukvaliteedi languses, mis väljendub selles, et perekonna planeerimine on raskendatud. E.L. elab Otepääl ja kui ta peaks praegu töökoha kaotama, oleks ta töötu, ka see on tegelik moraalne kahju. Hagi p. 2 ja p 6 on E.L. kirjeldanud A.E. tegevust kui ta kipsi maha võttis, traumakaardid ja ravi peale 09.juulit 2002.a. – on dokumenteeritud arstide poole pöördumine, m.h. A.E. poole. 2003.a ei kajastu E.L. poolt arstide juures käimine. E.L. väide selle kohta, et kui tal võeti kips ära 2002.a. juulis, siis oleks pidanud A.E. suutma seda olukorda vältida, mis siis veel ei olnud täielikult tekkinud või oli tekkimas. Käe kipsis olemise ajal ei olnud võimalik kahju ulatust kindlaks teha, kuid peale kipsi mahavõtmist oleks pidanud kohe hakkama tegutsema. Sisuliselt on hoolsuskohustuse tegemata jätmine tegevusetus. 04.oktoobril 2002 käis hageja esimest korda dr. P juures, kus selgelt fikseeriti vasaku käe närvi kahjustus. Aga ka sellele ei järgnenud TÜ Kliinikumi ega ka A.E. poolt mitte mingit reaktsiooni, iseküsimus, kas sellel oleks olnud mingeid tagajärgi või mitte. Et saavutada selles vaidluses aktsepteerimist oma vigastuse, talle tekitatud kahju ulatuses, on E.L. pöördunud korduvalt TÜ Kliinikumi, arstiabi ekspertkomisjoni poole, kuid kahjuks ei ole see tema olukorda parandanud. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista 500 000 krooni, millest 400 000 krooni on mittevaraline nõue ja 100 000 krooni varaline nõue. Hageja, E.L., poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et kui tal õnnetus juhtus, siis esmane kips pandi traumapunktis ja ta saadeti Tartu traumaosakonda operatsiooni ootama. Talle ei selgitatud, et käeluu on kolmest kohast katki. Operatsioon toimus 09.06.2002.a hommikul kell 10.
2. Järgmisel päeval käis ta sidumas, kips võeti ära, puhastati haav, käsi pandi uuesti kipslahasesse ja dr A.E. näitas, kuskohast käsi on katki, kus metallplaat on. Talle otseselt ei selgitatud, miks metallplaat pandi – kuid öeldi, et luumurd on halvast kohast. Kui dr. A.E. kipsi maha võttis, siis selgus, et käe ranne ei hoidnud. Kips võeti maha 2002 juulis ja siis kukkus käsi alla. Dr A.E. oli üllatunud, samas ütles ta, et küll kõik läheb hästi ja arvas, et ju siis närvi taastumine võtab aega ja käsi paraneb nelja kuuga. Järgmine kord kohtus ta doktoriga kuu aja pärast, käsi ei olnud paranenud, käsi oli väiksem kui teine, mitte mingisugust taastumist ei toimunud. Ta võttis dr A.E. ühendust, tehti röntgenipilt ja kästi sõrmi liigutada. Kui ta uuesti septembris A.E. juures käis, siis dr. A.E. ütles talle, et dr. P juures tuleb teha kindlaks, kas närv on korras, kuna ta ei tundnud kätt küünarnukist allpool, sõrmed ei liikunud ja uuring pidi andma sellele vastuse. Ta tegi uuringu ära ja dr. P kinnitas, et puuduvad motoorsed vastused, mis tähendas, et närv ei anna mitte mingisuguseid reaktsioone. Nädal hiljem kohtus ta ameerika professoriga, kus viibis ka dr. T ja dr A.E. kinnitas ameerika professorile, et närv ei ole katki, et see on venitatud närv, et asi juhtus neli kuud tagasi. Järjekordselt öeldi, et tuleb liigutada sõrmi, tuleb teha taastusravi. Jaanuaris ja veebruaris käis ta TÜ Kliinikumi taastusravi osakonnas dr. A juures, ka see ei andnud tulemusi. Ta kurtis oma muret A.E. ja palus võimalust metalli eemaldamiseks, Aalo ütles, et metalli ei võetagi enam käest välja, et ta oli käinud mingisugusel seminaril ja kui see ei sega, siis ei võetagi ära. Ta ütles A.E., et kui käsi lahti võtta ja metall eemaldada, oleks näha, miks käsi ei taastu. Dr P juures 2003.a ei näidanud käsi mitte mingisugust taastumist ja selle uuringu tulemustega läks ta dr A.E. juurde, keegi midagi ei teinud, et välja uurida põhjust, miks see käsi ei taastu. Samuti tegi ta uuringu 2003.a. sügisel, kuna kõik oli sama, siis läks ta selle uuringu tulemusega uuesti dr A.E. juurde, mitte midagi. Siis otsustas ta võtta ühendust 5 Tallinna neurokirurgiga, kes avaldas arvamust, et metall tuleks käelt eemaldada. Ta informeeris sellest A.E., kuid tegevust ei toimunud. Ka Tallinnas Mustamäe haiglast kinnitati talle, et plaat tuleks käelt eemaldada. Kahe aasta möödumisel kohtus ta ortopeed Aare Märtson’iga OÜ-s Tipparst ja nad leppisid kokku, et metallplaat eemaldatakse. Dr A.E. organiseeris talle kokkusaamise dr M ja dr M. Natuke aega pärast kohtumist tuli Kliinikumi Soomest pärit käekirurgia professor Simo Vilki, kes soovitas samuti metallplaat ära võtta. Kui talle novembris 2004.a Võru haiglas Tartu arstide poolt operatsioon tehti, siis avastati, et ta käe närv on katki. Edasi kohtus ta A.M., kes selgitas talle võimalusi, et närviotsi kokku viia, kuna närviotste vahe oli 4 cm mis vähegi elumärki andsid ja talle tehti uus operatsioon 25.11.2004.a. Pärast seda operatsiooni läks ta koju ja alustas erinevate taastusravidega, kuna selleks hetkeks oli loodud närvide kontakt ja oli jäänud lootus. Aasta peale operatsiooni oli paranemine 0,1 %. Metallplaat eemaldati 2,5 aastat hiljem s.o. 10.novembril 2004.a - tõend nr.
3. Metallplaadi eemaldamisel selgus, et vasaku käe radiaalnärv on katkenud. Kui operatsiooni tulemusena oleks metall eemaldatud varem, siis oleks avastatud katkenud närv ja käe paranemine oleks olnud kiirem. A.M. kinnitas talle, et kui ka pool aastat hiljem, kui oli näha, et käsi ei ole taastunud, oleks tehtud operatsioon, oleks selle operatsiooni tulemus olnud tulemuslikum. See on põhjuslikus seoses sellega, miks käsi praegu selline on. Dr A.E. on algusest peale väitnud, et närv ei ole katki. Talle ei ole selgitatud ühtegi halba võimalust tuleviku suhtes, on ainult öeldud, et närvi pidi venitama, närvi katkemisest ei ole olnud kunagi juttu. Tekkinud vigastusega ei saa ta perekonda planeerida, ühe käega on väga raske lapsega tegeleda ja ta peab väga tõsiselt mõtlema, kas ta üritab saada last ja ühe käega hakkama saada. Ta on oma isiklikust elust ilma jäänud, teda on maha jäetud. Ta tunneb ennast invaliidina, sõrmed ei tööta ja kui firmaga, kus ta töötab, midagi juhtub, jääb ta tööta. Kostja, A.E. poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et temale andis patsiendi üle valvearst dr. K, kes näitas talle röntgeniülesvõtet ja nad arutasid läbi operatsiooni, kuna see oli hädavajalik. Operatsiooni kulu kohta oli selgitused andnud valvearst, kuna patsiendiga oli kokku lepitud, et operatsioon toimub. Sellel ajal Ülikooli Kliinikumis kirjalikku ravinõusoleku vormi ei olnud ja allkirja patsiendi käest võtta ei olnud vaja. Operatsiooni teostas ta vastavalt kirurgia reeglitele. Õlavarreluu alumine kolmandik oli killustunud, luumurru paigaldamine ja fikseerimine spetsiaalsete metalliliste vahenditega on sellisel juhul võimalik ainult murrukohta avades. Sellist operatsiooni teha nii, et närv absoluutselt ei liiguks, sellel ajal ei ole võimalik. Operatsioonijärgsel päeval sidumisel patsient teavitas kaebusest käe tundlikkuse osas, et käe tundlikus on häiritud, mitte puuduv. Motoorne vastus – labakäe sirutusfunktsioon puudus. Vastavad leiud on fikseeritud ka haigusloos, mis üldiselt on kokku võetud – et on närvi osaline kahjustus. Närvi osalist kahjustust ei saa pidada operatsiooni tagajärjeks, vaid vigastuse tagajärjeks. Närv ei olnud katkenud kui ta operatsiooni tegi, sest valvearst oleks peale operatsiooni selle kohe kindlaks teinud. Närv sulas ära, degenereerus. Jaanuar 2003.a. oli närv veel osaliselt olemas – see on instrumentaalne uuring – elektriimpulss läheb närvi pidi. Läbilõiget ei olnud, osa kiude oli kahjustunud, närv on nii peenikene, seda ei saa, et lõikad läbi. Patsiendi väljakirjutamisega haiglast meditsiinikorralduse alusel ei olnud tema enam selle patsiendi raviarst ja edaspidi oli ta eriala konsultant, kelle poole patsiendil oli õigus pöörduda. Raviarstiks oli perearst. Kuna patsient pöördus tema poole, siis võttis ta kipsi maha ja kipsi mahavõtmisega teostas ta konsultatsiooni. Selgitusi pidi patsiendile tema andma ja kõik need selgitused on patsiendile antud. Kirjalikult seda fikseeritud ei ole. See, et patsient sai alati tema jutule, on tema vastutulek, mitte kohustus. Närv ei kasva kiiremini kui neli kuud, varem sekkuda ei tohi. Ta saatis patsiendi dr P juurde ja sai sealt tulemuse, et asi võib muutuda, kui patsient kogu aeg harjutab. Õlavarreluu luukirurgia juhistes on kirjas, et implantaati ei 6 eemaldata enne kui luu on täielikult paranenud ja õlavarreluult reeglina mitte, ainult kui on otseselt meditsiinilised näidustused, sest siis saavad ka luud ümbritsevad pehmed koed kahjustada. Risk peab olema põhjendatud. Plaadi eemaldamine ei oleks kiirendanud ravi. Sel ei ole närviga mingit seost – plaat on luu peal. Plaadi eemaldamise käigus avati pehmed koed ja närvi sai revideerida. Närv sai kahjustatud vigastuse ajal, närv degenereerus ravi ajal. Juunis 2003.a oli veel närv positiivne ja novembris 2003.a samuti. Isegi 06.04.2004.a PõhjaRegionaalhaigla andmetel oli närv ainult osaliselt kahjustunud. Metallplaat on täiesti kõrvaline asi, oluline käe funktsioonide suhtes on närvide kahjustus. Pakuti, et teiste lihaste ümbertõstmisega käe funktsioon taastada. Käe sirutusfunktsioon hagejal puudus, motoorikat ei olnud ja oli näha, et midagi on seal valesti, mitte operatsiooni tulemusena. Kuni 33 % kaasneb närvikahjustus. Närv on nagu kile sees ja kui ta on nagu kile sees, on lootust, et ta taastub. Objektiivsed uuringud on selleks, et näha, kas on mingit lootust ja sellele vastavalt tuleb käituda. Kui räägime ainult negatiivseid külgi patsiendile, siis ta ei tegele endaga, kui rääkida, et on lootust, siis ta tegeleb endaga. Edasistes konsultatsioonides saab ortopeed lähtuda ainult objektiivsest leiust, närvi täielikku katkemist ei olnud, kuna tundlikkus oli säilinud. Kui närv oleks olnud läbi lõigatud, ei oleks saanud olla ka tundlikkust. Kuna motoorika osas progressi kliinilisel vaatlusel ei olnud, suunas ta patsiendi objektiivsele uuringule. Objektiivse uuringu vastusest nähtus, et tundlikkus vastus on olemas, motoorne vastus puudub, sellest lähtuvalt leidis ta, konsulteerides ka kolleegidega, et peab jätkuma funktsionaalne ravi, mis seisneb põhiliselt käelihastele töö andmisest. Närvikahjustuse taastumist ei saa oodata kiiremini kui maksimaalselt 1 mm päevas. Edasiste konsultatsioonide käigus konsulteeris ta patsiendi suhtes ka käekirurgia tippspetsialistidega ning esialgsed soovitused olid samad, funktsionaalne ravi. Kui konservatiivse taastumise ajad hakkasid ümber saama, soovitati patsiendile lihaste ümbertõstmise operatsiooni. A.E. poolt antud seletusest nähtub, et operatsioon teostati täpselt vastavalt vajadustele ja reeglitele, kehtivatele ravijuhistele. Konsultatsioonidel lähtus ta patsiendi huvidest, konsulteerides teiste spetsialistidega ja suunates vajalikele objektiivsetele uuringutele. Dokumentatsiooni kohta võib ta öelda järgmist, vabariigis oli kirjaliku teavitamise ja nõusoleku vorm juba kasutamisel, ta kasutas seda ka ise teises raviasutuses, kuid Tartu Ülikooli Kliinikumis seda veel kasutusel ei olnud. Ta rääkis E.L. operatsiooni ohtlikkusest, seda räägitakse alati operatsiooni eel. Keegi ei opereeri enne, kui ta patsiendiga ei vestle. Kostja A.E. poolt antud seletusest nähtub, et operatsiooni ajal ta närvi olukorda ei näinud. Esimesel sidumisel hageja ütles, et tunneb sipelgaid sõrmeotstes ja see näitab, et närv ei ole katkenud. Luu fikseeriti metalliga, see oli killustunud murd ja metall kaitseb närvi, luu fikseeriti metalliga, et hoida ära edasist kahjustust. Luu kasvas ära tänu metallile ja luu poolt ei saanud edasist kahjustust olla. Vigastuse ajal tekib närvi verevalum ja kas see siis taastub või muutub sidekoeks ja hävitab närvi. Väita, et närv sai vigastatud sealt, kus luu katki oli, ei saa. Kahjustusest on kogu aeg, esimesest hetkest räägitud, ka lihaste ümbertõstmisest sai räägitud. Ei ole kunagi väidetud, et 4 kuud ja siis on kõik paranenud – 4 kuud ja siis selgub. Patsiendile on kaasa antud haigusloo väljavõte, milline oli operatsioon ja tulemused. Nende paberite põhjal võib ta ka praegu öelda, et kõik taastub, kõik läks ju alguses paremuse poole. Elektriline objektiivne meditsiiniline instrumentaalse uuringul Dr. P 17.01.2003.a on kirjutanud, et sensoorne ja motoorne vastus on olemas, see on selge positiivne dünaamika ja kas siis nüüd peaks minema sekkuma lõikusega. Kostja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi esindaja, Katri Lõhmus’e poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et SA Tartu Ülikooli Kliinikum hagi ei tunnista. Hageja väidab, et 09.06.2002.a tehtud operatsiooni järgselt on tal tekkinud kahjustus tervisele. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et tuleb kohaldada võlaõigusseadust (

). Enne 01.07.2002.a 7 toimingutele kohaldatakse seadust, mis kehtis sel ajal. Seega kuulub kohaldamisele võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11. Seetõttu ei peaks A.E. olema ka õige kostja, kui kohaldatakse Tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid. TsK §-s 448 ettenähtud kahju tekitamise eeldused puuduvad, kuna kõik tingimused ei ole täidetud. TsK alusel A.E. kohustatud subjektiks olla ei saa. Kui kohaldada

’i, siis

’i järgi ühtegi tõendit kahju olemasolu kohta ei ole. Hagejal esineb tervise kahjustus, kuid see ei ole põhjuslikus seoses kostjate tegevusega. Hageja ei ole jõudnud järeldusele, kui suur on varaline ja kui suur mittevaraline kahju. Moraalse kahju peab tõendama hageja. Antud juhul ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, kas tal mittevaraline kahju esineb või mitte. Varaline kahju on summa, mis hageja sõnul kuulub peamiselt ravile ja summa, mis ta saaks, kui ta töötaks terve inimesena oma erialal. Asjas puuduvad dokumendid konkreetse kahju või kulutuse osas. Kostjad möönavad, et varaline kahju on saamata jäänud tulus ja töötasu vähenenud osa suuruses, samas on hageja väitnud, et töötasus tal mingeid kaotusi ei ole. Tõendeid ei ole esitatud ka selle kohta, et hagejal esineksid muud kulutused seoses tervisekahjustusega. Kuna hagejal on varalise kahju suurus tõendamata, siis ei ole kostjal võimalik võtta seisukohta kahju suuruse kohta. Kuludokumente esitatud ei ole. Puudub kostjate õigusvastane tegu, mis on tõendatud arstliku ekspertiisi komisjoni otsustega 07.10.2004.a ja 17.02.2005.a. Dr V ekspertiisiaktiga on tõendatud, et ei ole tehtud arsti poolt viga. 17.01.2003 ja 05.06.2003 tuvastati uuringute käigus närvi regeneratsiooni positiivne dünaamika. Samuti tuvastati 24.01.2003.a doktor A poolt paranemistendents. Subjektiivselt viitab närvi kahjustusele E.L. seletus. Lähtudes eeltoodust ei olnud A.E. alust arvata et närv on katkenud. Järelravi nõuetekohasus – asjaolu, et närv on kahjustunud oli hagejal teada kohe peale operatsiooni. Haiglast lahkumisel 12.06.2002 on väljastatud teatis, kus on ära toodud närvi kahjustus. Seega ei ole õige väide, et seda kahjustust ei ole kuskil fikseeritud. A.E. suunas korduvalt hageja uuringutele dr. P juurde, s.h. konsulteerisid hagejat dr. T, USA doktor. Kui kõik oleks A.E. arvates korras olnud, ei oleks tal olnud vajadust konsulteerida teiste arstidega. A.E. pakkus võimalust kohtuda dr. M ja dr. M. Kõik spetsialistid on soovitanud hagejale taastusravi, ükski ei avaldanud patsiendile, et närv on katkenud. Alates 2003 aasta

1. septembrist ei töötanud A.E. enam TÜ Traumatoloogias ja seetõttu puudus tal võimalus metallplaati eemaldada. Seega ei ole A.E. eksinud patsiendi ravimisel, mida on kinnitanud ka teised arstid. Puudub põhjuslik seos operatsiooni ja järelraviga, luumurd paranes, närv kahjuks mitte. Kooskõlastus patsiendiga ravi osas ei pea olema dokumenteeritud. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT Hageja esindaja on seisukohal, et käesolevas vaidluses kuulub kohaldamisele võlaõigusseaduse §§ 758-773, kuna 09.06.2002 läbiviidud operatsiooni ning sellele järgnenud järelravi näol oli tegemist pooltevahelise tervishoiuteenuse osutamise lepinguga. Kostjad on seisukohal, et enne
2. juulit 2002 toimunud sündmustele ei kohaldu lepingulisest kahjust tulenev nõue. Õiguslikult võib arsti vastutus tuleneda kas lepingust või deliktist. Arsti-patsiendi või haiglapatsiendi suhe on oma loomult lepinguline. Õigussuhte lepingulise olemuse määrab asjaolu, et pooled vabatahtlikult kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Enne võlaõigusseaduse jõustumist 01.07.2002 puudus Eestis kehtivates õigusaktides lepinguõiguslik regulatsioon, mis täielikult vastaks raviteenuse lepingu olemusele ja 8 vajadusele. Kohus on seisukohal, et kuna arsti ja patsiendi vaheline suhe eeldab usaldussuhte olemasolu, siis kehtinud õiguses operatsiooni toimumise ajal 09.06.2002.a, on tegemist käsundiga TsK § 394 mõtte kohaselt. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne
3. juulit 2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Kohus on seisukohal, et kuna hagejale tehti operatsioon enne
4. juulit 2002, siis selle ajaperioodi kohta kuulub kohaldamisele ENSV Tsiviilkoodeksi sätted. Võlaõigusseadus kuulub kohaldamisele üksnes järelravi puudutavas osas. Kuna A.E. oli arstina lepinguline suhe (tööleping alates 30.11.1993 kuni 31.08.2003.a) Tartu Ülikooli Kliinkumiga, siis on arsti vastutus enne võlaõiguseaduse kehtima hakkamist kvalifitseeritav TsK § 448 järgi. Kehtinud TsK § 449 arsti vastutust ei välista. TsK § 448 alusel hagi rahuldamiseks peab kohus tuvastama kahju olemasolu, tekkinud kahju ja kahju tekitanu teo vahelise põhjusliku seose, kahju tekitanu teo õigusvastasuse ja kahju tekitanu süü. Kahju tekitanu vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju ei ole tekkinud tema süül (TsK § 448 lg 2). Tartu Ülikooli Kliinikumi vastutus patsiendi ees on kvalifitseeritav TsK §§ 222 lg 1 järgi kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena. Sellise nõude rahuldamise eeldusteks on, et võlgnik rikub oma kohustusi, hagejal tekib kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Võlgnik vabaneb TsK § 227 järgi vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kohustuse rikkumises süüdi. Seega peab hageja kahju hüvitamise nõude eeldusena muu hulgas tõendama ka seda, et kahju on tekkinud kostja õigusvastase käitumise tagajärjel (põhjuslik seos). Alates võlaõigusseaduse jõustumisest 01.07.2002.a on Tartu Ülikooli Kliinikumi vastutus patsendi ees kvalifitseeritav

§ 770järgi.

Tulenevalt

§-st 770 vastutavad tervishoiuteenuse osutaja ja raviarst üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest. Arsti vastutus peale Võlaõigusseaduse jõustumist on kvalifitseeritav

§ 758järgi (lepinguväline).

Tervishoiuteenuse osutamise lepingust (

§758

) tuleneva kahju hüvitamise eelduseks on kahju tekkimine ja põhjuslik seos, lepingulise kohustuse rikkumine ja kahju tekitanud isiku süü. Hageja on hagiavalduses ja kohtuistungil esitanud järgmised väited:

2. juunil 2002.a läbiviidud operatsiooni käigus katkes hageja vasaku käe radiaalnärv, A.E., ei märganud närvi katkemist, kuigi oleks pidanud ning sellega seoses oleks pidanud ka professionaalselt tegutsema.
3. Dr A.E. ei andnud operatsioonijärgselt hagejale tõest informatsiooni selle kohta, et operatsiooni käigus kahjustus hageja vasaku käe radiaalnärv ning närvi kahjustust ei ole operatsioonijärgselt fikseeritud SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Traumatoloogia ja Ortopeedia Kliiniku teatises 12.06.2002.a, haigusloos ega muudes dokumentides.
4. Dr A.E. ei tahtnud oma viga tunnistada ja ei nõustunud hageja palvetega metallplaat eemaldada ja seeläbi ka närvi kontrollida, seega on teostatud ravi käigus kostja jätnud täitmata vajaliku hoolsuskohustuse. A.E. puudus tervishoiutöötaja pädevus ja Tartu Ülikooli Kliinikumi poolt ei olnud kindlustatud kvaliteedi tagamine. Teostatud ravi käigus on kostja jätnud täitmata vajaliku hoolsuskohustuse ja jätnud dokumenteerimata ravi käigu. 9
5. Kohus, asja arutanud ja hinnanud tõendeid kogumis, on seisukohal, et kohtus ei leidnud tõendamist hageja väide selle kohta, et hageja vasaku käe radiaalnärv katkes operatsiooni käigus. Tartu Ülikooli Kliinikumi Traumatoloogia ja Ortopeedia Kliiniku teatisest 02.06.2002.a nähtub, et E.L. viibis ravil traumatoloogia osakonnas alates 09.06.2002 kuni 12.06.2002.a. Operatsioon on tehtud 09.06.2002.a (tl 12). Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni koosoleku protokollist nr 52,
6. oktoober 2004.a (tl 18-19) nähtub, et vasema õlavarreluu killustunud luumurru paigaldamisel ja fragmentide metallplaadiga fikserimisel tekkis tüsistusena vasema käe radiaalnärvi kahjustus ja parees. Sellise murru puhul on radiaalnärvi kahjustumise tõenäosus ca 3-22%. Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni koosoleku protokollist nr 54, 17.02.2005.a (tl 34-35) nähtub, et punktides 4.1-4.3 on jõutud samadele järeldustele, mis 07.10.2004.a. Koosoleku protokolli p.4.4 ja 4.5 on öeldud, et tingituna verevalumist ja tursest trauma piirkonnas ei ole võimalik operatsiooni ajal saada täielikku ülevaadet närvi kahjustumise suurusest. Kõrvuti killustunud spiraalmurruga võib närvi vigastust süvendada luufragmentide paigaldamine ja hilisem armistumine trauma piirkonnas, ent need pole kvalifitseeritavad operatsiooni käigus tehtud arstliku veana. Dr V ekspertarvamusest Tervishoiuameti Arstiabi Kvaliteedi Ekspertkomisjonile (tl 70) nähtub, et dr A.E. ei ole patsient E.L. kirgurgilisel ravimisel näidanud üles asjatundmatust ega tehtud arstlikku viga (närvi läbilõikamist operatsiooni ajal) ja antud juhul ei ole tegemist ka „leige“ suhtumisega patsiendi probleemidesse. Antud juhtumi puhul on ebasoodsa tulemuse põhjus siiski tingitud trauma iseloomust, mitte aga asjatundmatusest või valest ravist. Kohus leiab, et hageja poolt Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 07.10.2004 poolt antud arvamuse „õlavarreluu killustunud luumurru paigaldamisel ja fragmentide metallplaadiga fikserimisel tekkis tüsistusena vasema käe radiaalnärvi kahjustus ja parees“ tõlgendamine selliselt, et radiaalnärvi kahjustus tekkis arsti tegevuse tulemusena operatsioonil on meelevaldne. Ekspertkomisjon on kahel korral öelnud, et sellise murru puhul on radiaalnärvi kahjustumise tõenäosus 3-22%. Kahe ekspertkomisjoni seisukohta on kinnitanud oma ekspertarvamuses ka dr V, kes on öelnud, et antud juhtumi puhul tulenes kahjustus trauma iseloomust, mitte aga arsti veast ja asjatundmatusest. Samuti on dr V öelnud, et kuigi algselt närvivigastuse nähud puudusid (valusündroom, turse ja deformatsioon võivad närvikahjustuse sümptomeid maskeerida), võis vigastus süveneda luufragmentide paigaldamisel. Seega on kohus seisukohal, et dr V arvamusest nähtub üheselt, et operatsiooni käigus esialgu ei ole närvi vigastus eelpooltoodud põhjustel üheselt tuvastatav, küll aga kui närv on vigastatud võib see vigastus süveneda luufragmentide paigaldamisel. Dr A.E. on kohtus kinnitanud, et närvi läbilõikamine operatsiooni ajal ei ole võimalik, samas ei ole võimalik operatsiooni nii teha, et närv operatsiooni ajal üldse ei liiguks. Toimiku materjalidest nähtub, et dr P poolt läbiviidud uuringul 17.01.2003 (tl 41) oli hageja vasakul käel sensoorne ja motoorne vastus olemas, motoorsel vastusel on polüfaasiline vastus tekkinud nii distaalselt kui proksimaalselt. Perioodil 05.06.-18.05.2004 (tl 42-48) on dr P poolt läbiviidud uuringud andnud üheseid tulemusi selle kohta, et operatsioonijärgselt ei olnud radiaalnärv täielikult katkenud. SA Põhja Regionaalhaigla poolt on hageja suunatud taastusravile (tl 53) kuna uuringutega tuvastati närvi regeneratsiooni positiivset dünaamikat. Taastusraviarst M.A on tuvastanud paranemistedentsi 24.01.2003 (tl 56). Seega, hinnates tõendeid kogumis ja arvestades Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni koosoleku protokolle nr 52,
8. 2004.a; nr 54, 17.02.2005.a, dr Vekspertarvamust, dr P poolt läbiviidud uuringuid, on kohus seisukohal, et kohtus ei leidnud tõendamist hageja väide selle kohta, et tema vasaku käe radiaalnärv katkes operatsiooni 10 käigus. Kolmel korral on teised spetsialistid andnud oma hinnangu A.E. tööle ja andnud operatsiooni kohta ühese vastuse ning kohtul ei ole alust eelpoolnimetatud ekspertarvamustes kahelda selle kohta, et hagejal tekkinud närvi kahjustus on tingitud trauma iseloomust. Seega ei ole kohtus leidnud tõendamist kostja A.E. ega SA Tartu Ülikooli Kliinikumi süü hagejal tervisekahjustuse tekkimisel, samuti ei tuvastanud kohus arsti tegevuse ja tekkinud kahju vahel põhjusliku seoses olemasolu ega õigusvastasust. Hagejal on kahju küll tekkinud, kuid kahju tekkis seoses traumaga, mitte arsti tegevuse tagajärjel.
9. Kohus on seisukohal, et hageja väited selle kohta, et operatsioonijärgselt puudus tal informatsioon enda tervisliku seisundi kohta on vastuolus kogutud tõenditega. Kohtule esitatud haigusloo väljavõttest (tl 101) nähtub, et 10.06.2002 on tehtud kanne selle kohta, et käel on n.radialis’e muljumisnähud (patsient tunneb sõrmedes surinat, pöialt ei siruta). 12.06.2002 SA Tartu Ülikooli Kliinikumi poolt väljastatud teatisel (tl 12) on diagnoosina märgitud laesio n.radialis sin. Seega on A.E. poolt fikseeritud operatsioonijärgselt närvi kahjustus. Samuti on närvikahjustus fikseeritud hageja ambulatoorsel kaardil (tl 146). Hageja on kohtule esitatud hagiavalduses, avalduses arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjonile, kui ka kohtuistungil antud seletustes väitnud, et dr A.E. ütles talle operatsioonijärgselt, et närv ei ole katki, aga operatsiooni käigus tuli närvi venitada ning et küll käsi taastub ning talle selgitati dr A.E. poolt operatsiooni käiku (tl 6,13, 24, 90). Seega on hageja ise enda poolt antud seletustega omaks võtnud asjaolu, et tal oli jutuajamine A.E., sellest, et närv on kahjustunud. 3.

§ 758

lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest.

§ 762

kohaselt tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.

§ 770

lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isik vastutavad üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosija ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Hageja on seisukohal, et kui tema käelt oleks metallplaat varem eeemaldatud, siis oleks olnud tema käe paranemiseks suuremad võimalused. Kohus, hinnates tõendeid kogumis ja arvestades ekspertkomisjonide ja dr Vaheri poolt antud arvamust, on seisukohal, et hageja sellekohane väide on oletuslik. Kostja A.E. on kohtuistungil selgitanud, et metallplaati ei saa enne käelt eemaldada kui luu on kinni kasvanud. Üksi ekspertkomisjoni liikmetest ei ole öelnud, et kostja poolt osutatud ravi ja järelravi oleks olnud ebaõige või et kostja oleks rikkunud oodatud hoolsuskohustust. Kohtule esitatud SA Tartu Ülikooli Kliinikumi kirjast 27.06.2005.a. (tl 80-81) nähtub, et Kliinikumis on kehtestatud kvaliteedijuhtimissüsteem alates 1999. aastast, mille moodustab ligi 99 juhendit ning 143 protseduurijuhist, mis reguleerivad struktuuriüksuste eesmärgipärast tegevust. Kliinikumis on kasutusel 125 ravijuhist, sealhulgas traumatoloogia ja ortopeedia kliinikus „luumurdude ravijuhis“, mis käsitleb traumahaige diagnostikat ja ravi. Kohus leiab, et antud juhul ei ole leidnud tõestamist, et arsti tegutsemisviisi poleks kasutanud ükski teine tavaliste oskustega tema eriala esindaja. Ekspertkomisjonide arvamusest ja kostja poolt antud ütlusest tulenevalt võib öelda, et sellise trauma puhul on olemas tavaline ja 11 normaalne ravi praktika ning antud juhul ei ole arst sellest praktikast kõrvale kaldunud. Seega on A.E. kastanud oma erialastandardeid ja on olnud kursis uute arengusuundadega. Kohtule esitatud tõenditest, ENMG uuringute materjalide ärakirjadest (38-45,48-52) nähtub, et dr A.E. on suunanud patsiendi korduvalt dr P juurde uuringutele, et tuvastada kahjustuse ulatus ja taastumise dünaamika. Järellravi käigus on konsulteeritud ka teiste erialaspetsialistidega dr T, USA käekirurg Robert Weberiga, Soome käekirurg dr Simo Vilkkiga. Hageja on ise kinnitanud, et poolteist aastat peale operatsiooni pakkus A.E. talle võimalust teostada randmeoperatsioon, millest hageja aga keeldus (tl 90). Lepingu sisust sõltub, kas pool on kohustatud tulemuse saavutama või tegema kõik võimaliku tulemuse saavutamiseks. Kui isik läheb arsti juurde, siis ei ole arst kohustatud isikule rikutud tervist tagasi andma, vaid arst kohustub tegema arstikunsti võimaluste piires kõik võimaliku inimese tervise taastamiseks. Seega ei ole tegemist lepingu rikkumisega arsti ega raviasutuse poolt, kahju on küll tekkinud, kuid kahju tekkis seoses traumaga, mitte arsti tegevuse tagajärjel. Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni koosoleku protokolli nr 52; 07.10.2004 (tl 18-19) p-s 9.4 on juhitud SA Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse tähelepanu, et haiguslugude täitmisel tuleb juhinduda sotsiaalministri 06.mai 2002.a määrusega nr 76 „Tervishoiuteenuste osutamist tõendavate dokumentide loetelu ja vormid ning tervishoiuteenuste dokumenteerimise kord“ kehtestatud korrast. Hageja on seisukohal, et teostatud ravi käigus on kostja jätnud täitmata vajaliku hoolsuskohustuse ja jätnud dokumenteerimata ravi käigu. Nii hageja, hageja esindaja kui ka kostja ja kostjate esindaja poolt kohtuistungil antud seletustega on leidnud kinnitust asjaolu, et hageja on käinud korduvalt A.E. juures peale operatsiooni konsultatsioonidel. Selles osas poolte vahel vaidlust ei ole. Kohus, tuginedes eelnevalt analüüsitud tõenditele ja asjaoludele, on seisukohal, et kõikide konsultatsioonide dokumentatsioonis mitte kajastamine ei tähenda kostjate ükskõikset ja hoolimatut suhtumist hagejasse ning ei ole antud juhul põhjuslikus seoses hagejal tekkinud tervisekahjustusega. Hinnates kogutuid tõendeid, on kohus seisukohal, et nii A.E. kui ka SA Tartu Ülikooli Kliinikumi poolt on hagejale osutatud igakülgset ja kvaliteetset arstiabi ning kohtus ei leidnud tõendamist

§ 758

ja § 770 tulenevad vastutuse alused ning hageja nõue varalise kahju välja mõistmiseks tuleb jätta rahuldamata MITTEVARALINE KAHJU Hageja palub kostjatelt välja mõista mittevaralise kahjuna 400 000 krooni. Hageja poolt antud seletustest nähtub, et tekkinud vigastuse tõttu on ta oma isiklikust elust ilma jäänud, teda on maha jäetud, ta ei saa planeerida lapse sündi, kuna ei pruugi ühe käega hakkama saada. Hageja on enne õnnetust õppinud kokandust, millisel erialal ta ühe töötava käega töötada ei saa. Samuti on hageja enne õnnetust välismaal õppinud käsitööoskusi, milliste realiseerimine on täna 60% ulatuses pärsitud. Seega ei saa hageja nimetatud ameteid pidada nii nagu terve inimene. Kostja on oma tegevusega põhjustanud hagejale nii füüsilist kui ka hingelist valu. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Moraalne kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.12.1996.a. otsuse kohaselt tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96 kuuluvad moraalse kahjuna PS § 25 alusel hüvitamisele kehavigastusest tingitud püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. 12 Kohus on jõudnud tõendite hindamise tulemusena järeldusele, et kostjate tegevuses puudub õigusvastasus ning et hagejal on kahju küll tekkinud, kuid kahju tekkis seoses traumaga, mitte kostjate tegevuse tagajärjel. Seega ei kuulu hageja nõue mittevaralise kahju väljamõistmiseks rahuldamisele. KOHTUKULUDE JAOTUS Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 3 kohaselt vabastatakse hageja riigilõivu tasumisest kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise hagis. TsMS § 57 lg 1 kohaselt ei pea isik riigilõivuseaduses sätestatud juhtudel riigilõivu riigituludesse tasuma. Sama paragrahvi lõikes 3 tehakse vahet, kas isik on vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagi esitamisel või ka hagi rahuldamata jätmisel. Hageja vabastamine riigilõivu tasumisest ei välista hagi rahuldamisel selle sissenõudmist kostjalt TsMS § 64 lg 1 alusel. Kui hagi jääb rahuldamata, siis kuulub hagejalt riigilõiv sissenõudmisele kohtuotsusega TsMS § 64 lg 2 alusel. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (kuni 01.01.2006.a kehtinud redaktsioon) § 64 lg 2 kohaselt kui hageja on vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse esitamisel, mõistab kohus hagi rahuldamata jätmisel otsusega temalt riigilõivu välja riigituludesse. Hagi nõue on kokku 500 000 krooni ja vastavalt riigilõivuseadusele (kuni 01.01.2006.a kehtinud redaktsioon) kuuluks hagejalt hagi rahuldamata jätmise korral väljamõistmisele 26 000 krooni riigituludesse. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 57 lg 2 sätestas, et kui kohus leiab, et isik on maksejõuetu võib kohus isiku täielikult või osaliselt vabastada riigilõivu tasumisest riigituludesse. Arvestades asjaolu, et E.L. on arstliku ekspertiisi otsusega nr 171701; 28.01.2005 (tl 26-28) määratud töövõime kaotuse protsendiks 60, siis on põhjendatud E.L. vabastamine pooles osas temalt väljamõistetava riigilõivu osas ning E.L. kuulub välja mõistmisele riigilõiv summas 13 000 krooni riigituludesse. Kohtunik 13