3-05-531 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number 8.märts 2006, Tallinn Haldusasi X OÜ kaebus M

) § 10 - ettevõtjal tekkinud õiguspärase ootuse rikkumine;

§ 13

- vajadus kaitsta end riigivõimu omavoli eest ning elementaarselt õiguspärane soov saada koheldud kooskõlas hea halduse tavadega;

§ 31

- ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalne riive;

§ 32- omandiõiguse ebaproportsionaalne riive.

1. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kaevatavas maksuotsuses kirjeldatud asjaolude põhjal oleks tollimaksude tagantjärele sissenõudmine vastuolus Euroopa Ühenduse Tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b heausksuse kaitse sättega. Euroopa Ühenduse Tolliseadustiku (edaspidi ÜTS) artikkel 220 lõige 2 punkt b kohaselt (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 16.11.2000 määrusega (EÜ) nr 2700/2000, millega muudetakse nõukogu määrust (EMÜ) nr 2913/92, kehtestatud redaktsioonis) „...ei tehta järelarvestuskannet, kui tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Kui sooduskohtlemine on kaubale määratud halduskoostöö süsteemi alusel, milles osalevad kolmanda riigi asutused, loetakse nende asutuste väljaantud ebaõigeks osutunud sertifikaat eksimuseks, mida ei oleks olnud võimalik esimese lõigu kohaselt avastada. Ebaõige sertifikaadi väljaandmist ei loeta eksimuseks, kui sertifikaat põhineb eksportija esitatud ebaõigetel asjaoludel, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et sertifikaadi väljaandnud asutused olid või oleksid pidanud olema teadlikud, et kaup ei vasta sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele. Vastutav isik võib toetuda heausksusele, kui ta saab tõendada, et on asjaomaste kaubandustoimingute ajal nõuetekohaselt hoolitsenud selle eest, et kõik sooduskohtlemise kohaldamise tingimused oleksid täidetud. Vastutav isik ei saa toetuda heausksusele, kui Euroopa Komisjon on Euroopa Ühenduste Teatajas avaldanud teatise, kus avaldatakse kahtlust, kas abisaav riik kohaldab sooduskohtlemist nõuetekohaselt.“ Euroopa Ühenduse Tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kohaselt ei tehta pädevate tolliasutuste poolt imporditollimaksude järelarvestuskannet, kui on täidetud neli (kumuleeruvat) tingimust: (

1. i)tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu; (
2. ii)seda ei oleks olnud võimalik mõistlikult tegutsedes avastada tasumise eest vastutaval 2 isikul; (iii) tasumise eest vastutav isik järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta; (
3. iv)tasumise eest vastutav isik toimis heauskselt. Kaebuse esitaja tugineb Euroopa Kohtu lahenditele (12.07.1989 otsus kohtuasjas 161/88 Binder, punktid 15 ja 16; 14.05.1996 otsus liidetud kohtuasjades C-153/94 ja C-204/94 Faroe Seafood jt, punkt 83; 09.12.1999 määrus kohtuasjas C-299/98 P CPL Imperial 2 ja Unifrigo v Komisjon, punkt 22; 11.10.2001 otsus kohtuasjas C-30/00 William Hinton & Sons, punktid 68, 69, 71 ja 72.). Tolliasutuse vea avastatavuse võimalikkust mõistlikult käituva importööri poolt tuleb hinnata asjaomaste õigusnormide keerukust arvestades (EK 16.07.1992 otsus kohtuasjas C-187/91 Belovo, punkt 18; 14.05.1996 otsus liidetud kohtuasjades C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood jt, punkt 100) ning ajavahemikku, mil ametiasutuste ebaõige käitumine jätkus (EK 12.12.1996 otsus kohtuasjas C-38/95 Foods Import, punkt 30). Kõik kõnealuse kaubaga sooritatud toimingud on toimunud nii Eesti kui ka Soome tolli teadmisel ja nõusolekul. Samuti oli kaup tollivõimudele pidevalt kättesaadav ning kauba suhtes oli toll ise korduvalt sooritanud erinevaid toiminguid. Toll ei pidanud seejuures rohkem kui 1 aasta jooksul tollideklaratsioone ebaõigeks ega avaldanud kauba päritolu suhtes kahtlusi. Alles 2005.a on Eesti toll esmakordselt väljendanud oma muutunud seisukohta. Toll ei informeerinud kõnealuse kauba sissevedamise eel, ajal ega järel võimalikest kahtlustest kauba päritolustaatuses. Samuti väärib rõhutamist, et kaebuse esitaja on väga väike ettevõte (sealhulgas töötajaid on vähem kui 10) Euroopa Komisjoni 6.mai 2003 soovituse tähenduses, mistõttu kaebuse esitajat ei saa käsitleda kogenud kaubandusoperaatorina, kes oleks pidanud võimaliku vea ise avastama. Kaebuse esitaja on käitunud heas usus ja mõistliku hoolsusega, mistõttu ta ei saa vastutada tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest. Maksu otsuses sisalduv maksuhalduri seisukoht põhineb väärkontseptsioonil, mille kohaselt tolli enda puuduliku järelevalve eest tuleb vastutusele võtta isik, kes on ise täitnud kõik kehtivad nõuded ja näidanud üles nõuetekohast hoolsust. Kaebuse esitaja rõhutab, et kõnealuse kaubale tolliprotseduuri rakendamiseks olid täidetud kõik tollieeskirjades sätestatud nõuded, sealhulgas kaubadeklaratsioonidel olid täidetud lähtetollipunkti poolsed formaalsused - tolliametniku allkirjad ja isikliku pitsati jäljendid. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Tolliseadustiku, Euroopa Ühenduse Tolliseadustiku ega üldiselt tunnustatud õiguse üldprintsiipide mõttega, sh võrdse kohtlemise põhimõttega, ei saa olla kooskõlas tõlgendus, mille kohaselt importööri suhtes kehtib kõrgendatud vastutuse põhimõte. Isik saab vastutada süü, mis väljendub tahtluse või ettevaatamatuse vormis, olemasolu korral. Käsitletaval juhul puudub kaebuse esitaja käitumises süü, kuna kauba sissevedamisel kontrolliti piisava ja mõistliku põhjalikkusega kõiki tollieeskirjades nõutavaid dokumente. 2. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kaevatavas maksuotsuses kirjeldatud asjaolude põhjal oleks tollimaksude tagantjärele sissenõudmine vastuolus kauba sissevedamise ajal kehtinud Tolliseadustiku §-ga 257. 1.juulist 2002 kuni 1.maini 2004 kehtinud Tolliseadustiku § 257 sätestab, et täiendavalt ilmnenud asjaolude arvestamiseks on tollil õigus korrigeerida määratud maksusummat omaalgatuslikult või asjaomase isiku taotluse alusel kolme kalendriaasta jooksul maksu määramisepäevast arvates. Kaevatavas maksuotsuses ei ole adekvaatselt näidatud, milline on täiendavalt ilmnenud asjaolu Tolliseadustiku § 257 tähenduses, mis tingis varem määratud maksusumma korrigeerimise. Kaebuse esitaja leiab, et käesoleval juhul ei ole tegemist uue ehk täiendavalt ilmnenud asjaoluga 1.maini 2004 kehtinud Tolliseadustiku § 257 ja 1.maist 2004 kehtiva Euroopa 3 Ühenduse Tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b tähenduses, mistõttu ei olnud tollil õigust juba määratud maksusummat korrigeerida deklarandi kahjuks. Maksuotsuses on tõlgendatud Tolliseadustikku maksumaksjale (kaebuse esitajale) kahjulikumas suunas, näitamata ära sellise tõlgendamise põhjuseid. 3. Kaebuse esitaja leiab, et maksuotsus rikub tema õiguspärast ootust. Kaebuse esitajal oli ja on õigus loota ja tegutseda mõistlikus ootuses, et täites kõik omapoolsed kehtivast õigusest tulenevad kohustused, ei teki talle täiendavat maksukohustust ja intressinõuet. Importööri ei saa asetada pidevasse riskiolukorda, kus riigil on võimalik alati pöörata maksunõue tema vastu isegi siis, kui ta on täitnud kõik omapoolsed tollieeskirjades sätestatud kohustused. 4. Maksuotsus on puudulikult motiveeritud, mis raskendab oluliselt kaebeõiguse adekvaatset ja efektiivset realiseerimist. Maksuotsuse lakoonilisest ja selgelt ebapiisavast selgitusest nähtub, et: „Soome toll saatis oma kirjadega 08.11.2004 nr 44/710/04 ja 08.11.2004 nr 44/710/03 Maksu-ja Tolliametile teabe, mis sisaldas informatsiooni, et arvedeklaratsioonidel 2274 28/05/02, 3213 04/11/2002, 2672 01/01/03, 2799 18/03/03, 2908 13/05/03, 3284 16/12/2003 Euroopa Ühenduse sooduspäritoluna deklareeritud tooted ,,Nut Cellar" ei vasta Euroopa lepingu protokolli 3 tingimustele ning ei oma Euroopa Ühenduse sooduspäritoiu". Maksuotsuse selgitus järelarvestuskande tegemise kohta ei asenda õigusriigile omast haldusakti motiveerimiskohustust. Maksuotsusest ei selgu aga Protokoll nr 3 konkreetne tingimus, millele imporditud kaup väidetavalt ei vasta; kaebuse esitajale ei ole teada, kas ja kuidas ning millistel põhjustel on deklaratsioonid tühistatud ehk teiste sõnadega, sisuliselt võimatu on hinnata, kas arvedeklaratsioonide järelkontrolli- ja tühistamismenetlus on toimunud õiguspäraselt; kaebuse esitajale ei ole teada, mis põhjustel ei ole Soomes võimalik tõendada kaupade sooduspäritolu. Eeltoodust tulenevalt on kaebuse esitajal raskendatud adekvaatsete vastuväidete esitamine ning efektiivse õiguskaitse teostamine küsimuses, kas arvedeklaratsioonide ja kauba päritolu järelkontroll on toimunud õiguspäraselt. Samuti ei ole maksuotsuses arvestatud eriarvamuses esitatud väidetega ega põhjendatud nendega mittearvestamist. Tegemist on kaevatava maksuotsuse formaalsele õigusvastasusele viitava olulise veaga, mis on mõjutanud asja sisulist otsustamist. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. 1.Tolli poolseks eksimuseks on see, kui toll annab välja ebaõigeks osutunud sertifikaadi. Eesti Vabariigi ja Euroopa Ühenduse vahelise vabakaubanduslepingu (RT II 1997 27-32, 102; 2001, 8, 45 - kehtetuks muutumise kuupäev 01.05.2004) protokollis 3 (edaspidi Protokoll 3) art 16 kohaselt saavad Ühendusest pärinevad tooted importimisel Eestisse ning Eestist pärinevad tooted importimisel Ühendusse käesoleva lepingu kohaseid soodustusi, kui esitatakse:
4. a)liikumissertifikaat EUR 1, mille näidis on toodud lisas 3; või
5. b)deklaratsioon artikli 21 lõikes 1 sätestatud juhtudel, mille sõnastus on toodud lisas 4 ning mis esitatakse eksportööri poolt arvel, üleandmisteatisel või muul kaubadokumendil, mis kirjeldab neid tooteid piisavalt detailselt, võimaldamaks nende kindlakstegemist. Vastavalt Protokoll 3 art 17 lg-le 1 väljastavad liikumissertifikaadi EUR 1 eksportiva maa tollivõimud eksportööri või eksportööri vastutusel tema volitatud esindaja esitatud kirjaliku taotluse alusel. Protokoll 3 art 21 lg 1 kohaselt vormistatakse art 16 lg 1 p-s b märgitud arvedeklaratsioon:
6. a)kinnitatud eksportööri poolt vastavalt art-le 22 või
7. b)ükskõik millise eksportööri poolt ükskõik millise saadetise jaoks, mis koosneb ühest või enamast osast, mis sisaldavad pärinevaid tooteid koguväärtusega mitte üle 6000 ECU. 4 Eeltoodust nähtuvalt on olemas kahesuguseid päritolusertifikaate: 1) EUR 1, mille väljastab tolliasutus ning 2) arvedeklaratsioon, mille vormistab eksportija ise. Seega, kuna käesoleval juhul on tegemist arvedeklaratsioonidega, siis ei ole need väljastatud mitte eksportiva riigi tolliasutuste poolt, vaid eksportija enda poolt. Eksportööri poolset vale arvedeklaratsiooni väljastamist ei saa lugeda tolli veaks, kuna toll ei ole arvedeklaratsiooni väljastanud, vaid see on eksportööri enda õigus. Päritolu tõendiks on arvedeklaratsioon, mille väljastab eksportija. Toll võib järelkontrolli käigus avastatud tõenditele tuginedes deklareeritud andmeid muuta, tehes selleks vajadusel arvestuskande. Vastupidisele seisukohale asudes muutuks täiesti sisutuks tolli järelkontrolli puudutav regulatsioon - ÜTS art 78 lg 2. Juba üksnes kaubavahetuse intensiivsusest tulenevalt ei ole tollil võimalik tollideklaratsiooni aktsepteerimisel kontrollida kõiki deklareeritud andmeid. Käesoleval juhul tuleb arvestada ka asjaoluga, et andmeteks, mis tollideklaratsioonil oli valesti deklareeritud, oli arvedeklaratsioon ning kauba sooduspäritolu. Nähtuvalt asja materjalidest (Eesti tollile koos tollideklaratsioonidega esitatud kaubaarvetest) nähtub, et Eesti tollile esitati kaubaarved, millel olev arvedeklaratsioon vastas Protokoll 3 lisas 4 toodud sõnastusele, mistõttu ei saanudki toll kaubadeklaratsiooni aktsepteerides tuvastada, et kaup ei vasta deklareeritud sooduspäritolule. Tallinna Tolliinspektuur on käesoleval juhul päritolutõendi kontrollimisel lähtunud Protokoll 3 art 32 lg-st 1. Käesoleval juhul teostas Tallinna Tolliinspektuur päritolutõendite pistelist kontrolli, tagastades arvedeklaratsiooni koopiad koos kontrollimise palvega eksportija riigi (so Soome) tollile. Toll ei saanud seega deklaratsioonide aktsepteerimise ajal avastada asjaolu, et kaupadel puudub sooduspäritolu, selleks oli vajalik teha järelepärimised Soome tollile. Alles peale vastuste saamist oli tollil alus väita, et kaup ei oma sooduspäritolu. Seega ei ole ei arvedeklaratsiooni väljastamine ega ka tollideklaratsioonide aktsepteerimine käesoleval juhul vaadeldav tolli veana. Täiesti eksitav on kaebaja seisukoht, mille kohaselt toll muutis 2005. aastal oma seisukohta. Käesoleval juhul ei ole Tallinna Tolliinspektuur kordagi oma seisukohta muutnud. Maksusumma korrigeerimise aluseks oli Soome tollilt saadud informatsioon, mille kohaselt ei oma osad kaebaja poolt Eestisse imporditud kaubad sooduspäritolu ning sellest tulenevalt on neile kaupadele ilma aluseta kohaldatud sooduskohtlemist, mis seisneb tollimaksudest vabastamises. Maksu- ja Tolliamet sai Soome tolli vastuse järelepärimisele kätte 11.11.2004 (nähtub Soome Tolli 08.11.2004 kirja nr 47/710/04 all nurgas olevast sisseregistreerimise templist), mistõttu alles sellest hetkest oli tollil informatsioon, mille kohaselt kaebaja poolt imporditud kaubad ei oma osaliselt sooduspäritolu. 04.04.2005 koostas Tallinna Tolliinspektuur OÜ-le X kontrollakti nr 12-3/8. Äriregistri teabesüsteemi andmetel on OÜ X ühtedeks tegevusaladeks kaubanduslik vahendustegevus ning tööstus- ja toidukaupade müük. Vastustaja on seisukohal, et äriühingu kaubandusalased kogemused ei sõltu mitte töötajate arvust, vaid sellest, palju vastav äriühing on ise reaalselt kaubandusega tegelenud. Kaebuse esitaja püüe näidata ennast antud kaubandussuhtes uue ja kogenematuna on täiesti alusetu. Samuti on asjakohatud väited, mille kohaselt kaebajal puudus võimalus kindlaks teha, et kaup ei oma tegelikult sooduspäritolu. Nii eksportija kui ka kaebuse esitaja on ettevõtlusega tegelevad äriühingud, kellel on võimalik omavahel vabalt kokku leppida erinevates lepingutingimustes ning seeläbi oma riski ning ka vastutust vähendada. Asjaolu, et OÜ X ei ole oma kaubanduspartneriga suheldes suutnud vastavaid riske hajutada tuleneb kaebaja enda tegevusetusest ning kaebaja tegematajätmiste eest ei saa vastutada riigiorgan, veelgi 5 vähem vabastab see kaebuse esitaja maksukohustusest. Kaebajal on alati võimalik pöörduda kahjunõudega oma kaubanduspartneri poole. Vastustaja on seisukohal, et OÜ-1 X oleks olnud võimalus kontrollida, kas imporditavad pähklid omavad tegelikkuses sooduspäritolu. Selle asemel, et päritolu kontrollimiseks midagi ette võtta, usaldas kaebaja pimesi eksportija poolt esitatud arvetel märgitud Asjaolu, et isik käitub heas usus ja mõistliku hoolsusega, ei vabasta isikut maksusummade tasumisest. Enamik maksumaksjaid käitubki seaduspäraselt, heas usus ning järgides mõistlikku hoolsust. Vastavalt tollideklaratsioonide aktsepteerimise ajal kehinud Tolliseadustiku (kehtis 01.07.2002 - 01.05.2004) § 91 lg-le 5 vastutavad deklarant ja kaudse esindamise korral ka isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati (OÜ X) deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning esitatud dokumentide autentsuse eest, samuti kauba vastavuse eest tollideklaratsioonile. Samasugune regulatsioon oli ka kuni 01.07.2002 kehtinud Tolliseaduse § 15 lg-s 3. Käesoleval juhtumil ei suutnud kaebaja tagada kauba vastavust tollideklaratsioonile (tollideklaratsioonil oli kaubale märgitud sooduspäritolu, tegelikkuses kaup sooduspäritolu ei omanud), kuigi oli selle eest tollieeskirjadest tulenevalt vastutav. Seega ei järginud kaebaja nõutavat hoolsust ja ei suutnud tagada deklareeritud andmete õigsust, mille eest ta ise vastutav on. Tallinna Tolliinspektuur on tollideklaratsioonide aktsepteerimisel ning kauba päritolu kontrollimisel lähtunud vastavat ala reguleerivatest eeskirjadest ning ei ole eksinud mitte ühegi vastava eeskirja vastu. Kuna tollil puudub nii kohustus kui ka võimalus kontrollida 100% kaupa, mis Eestisse imporditakse, ei saa asuda ka seisukohale, et toll oleks teostanud järelevalvet puudulikult. Tollideklaratsioonide aktsepteerimise ajal puudus tollil igasugune info selle kohta, et kaubal puudub sooduspäritolu (kauba arvetel sisaldus arvedeklaratsioon, mille tekst vastas Protokoll 3 lisas 4 toodud tekstile). Tallinna Tolliinspektuur sai sooduspäritolu puudumisest teada alles järelkontrolli käigus. Seega vastupidiselt kaebuses toodud seisukohale, teostas Tallinna Tolliinspektuur järelevalvet hoolsalt ning avastas Protokoll 3 rikkumise ning asjaolu, et kaupadele on kohaldatud tollile valeandmeid esitades ilma aluseta tollimaksuvabastust. Kaebaja seisukoht, mille kohaselt oli kaubale tolliprotseduuri rakendamisel täidetud kõik tollieeskirjade nõuded on vastuolus asjas kogutud tõenditega, millest nähtub, et imporditud kaubale kohaldati ilma seadusliku aluseta tollimaksuvabastust. Seega rikuti kaupa deklareerides Eesti ja Euroopa Ühenduse vahelist vabakaubanduslepingut, eelkõige selle Protokoll 3 art 16 lg 1 p-s b sätestatut, mille kohaselt saavad Euroopa Ühendusest Eestisse imporditavad kaubad vabakaubanduslepingu kohaseid soodustusi juhul, kui esitatakse nõuetele vastav arvedeklaratsioon. Käesoleval juhul arvedeklaratsioon nõuetele ei vasta (see on väljastatud mittesooduspäritoluga kaubale) ning seega on kaup imporditud Eestisse vabakaubanduslepingust tulenevate soodustustega ilma, et vabakaubandusleping selleks õigust annaks. Selliselt käitudes on kaebaja jätnud riigile tasumata tollimaksu ja impordikäibemaksu ning seeläbi loonud soodsad tingimused ebaausaks konkurentsiks. Vastustaja on seisukohal, et kui maksukohustuse tekkimise eelduseks oleks isiku süüline tegevus, oleks maksude laekumine kordades väiksem ning maksukohustuslased moodustaksid praegustest maksukohustuslaste arvust vaid murdosa. Kaebaja eeltoodud seisukoht ei põhine mitte ühelgi seadusel. Maksukohustus tekib maksuseaduses ettenähtud koosseisu esinemisel. Praktikas on enamus maksumaksjaid korrektselt käituvad isikud, kelle maksukohustuse eelduseks ei ole süüline tegevus või tegevusetus. Eeltoodust tulenevalt on täiesti asjassepuutumatu vaidlus teemal, kas importija suhtes 6 rakendatakse kõrgendatud vastutuse või süüta vastutuse põhimõtet (maksukohustuse tekkimise aluseks ei ole süü olemasolu). Juhud, millal maksusummat sisse ei nõuta, on ette nähtud vastavates maksuseadustes ning tollieeskirjades. ÜTS art 220 lg 2 p b kohaselt ei tehta imporditollimaksude järelarvestuskannet juhul, kui on täidetud seal toodud (kumuleeruvad) tingimused. Kuna juba esimene tingimus ei ole täidetud, ei saa käesoleval juhul rakendada ÜTS art 220 lg 2 punkti b. Esitatud tollideklaratsioonide kohaselt oli tegemist sooduspäritoluga kaubaga kaubadeklaratsiooni lahtrisse 36 oli soodustuse koodiks märgitud "300", mis vastavalt rahandusministri 25.06.2002 määruse nr 84 "Tollideklaratsiooni vormid ja tollideklaratsiooni täitmise juhend" (kehtis 01.07.2002 -01.05.2004) §-ile 19 märgitakse tollimaksusoodustuse kood vastavalt määruse lisale 15. Määruse lisa 15 "Tollimaksusoodustuste klassifikaator" kohaselt tähendab kood 300 - tollimaksusoodustust vastavalt Eesti Vabariigi ja tollideklaratsiooni lahtris 34a nimetatud kauba päritoluriigi vahel sõlmitud vabakaubanduslepingu tingimustele vastava nõuetekohase päritolutõendi esitamisel. Samasugune regulatsioon oli kehtestatud ka kuni 01.07.2002 kehtinud rahandusministri 27.10.1999 määrusega nr 78 "Kaubadeklaratsiooni vormide ja kaubadeklaratsiooni täitmise juhendi kinnitamine". Kuna tollimaksuvabastuse koodi kasutati ilma aluseta, siis sellest tulenevalt jäeti tollideklaratsioonidel ilma aluseta arvestamata ka tollimaks ning sellelt tasumisele kuuluv käibemaks. Eeltoodust tulenevalt on käesoleval juhul rikutud tollideklaratsiooni täitmise kohta kehtestatud sätteid. Käesoleval juhul on maksusummat korrigeeritud vaidlustatud maksuotsusega. Vaidlustatud maksuotsus väljastati kaebajale 02.06.2005. Kuna maksusumma korrigeerimine toimus 02.06.2005, siis tuli maksusumma korrigeerimisel lähtuda ÜTS-ist ning kaebaja viited Tolliseadustikule ja Tolliseadusele on täiesti asjakohatud. Samuti on väär ja asjas kogutud tõenditega vastuolus kaebaja väide, mille kohaselt kaevatavas maksuotsuses ei ole näidatud, milline oli täiendavalt ilmnenud asjaolu. Maksuotsuses on märgitud järgmist: "Soome toll saatis oma kirjaga 08.11.2004 nr 47/710/04 Maksu- ja Tolliametile teabe, mis sisaldas informatsiooni, et arvedeklaratsioonidel 3427 03/03/04 ja 3482 29/03/04 Euroopa Ühenduse sooduspäritoluna deklareeritud tooted "Nut Cellar" ja "Saharas pähkina" ei vasta Euroopa lepingu protokolli 3 tingimustele ning ei oma Euroopa Ühenduse sooduspäritolu.“ Eeltoodust tulenevalt nähtub vaidlustatud maksuotsusest üheselt, et uueks asjaoluks on Soome tollilt saadud informatsioon selle kohta, et osa deklareeritud kaubast ei oma Euroopa Ühenduse sooduspäritolu. Ei Eesti ega ka Soome tollivõimud ei ole väljastanud valesid arvedeklaratsioone, samuti puudus nii Eesti kui ka Soome tollivõimudel tollideklaratsioonide aktsepteerimise ajal informatsioon, et kaubal puudub sooduspäritolu. Arvedeklaratsioone väljastas kaebaja äripartner ning kaebaja poolset oma äripartneri pimesi usaldamist ei saa panna tollivõimude süüks. Kuna ka kaebajale on teada asjaolu, et tollil puudub nii võimalus kui ka kohustus kontrollida kaupa 100%-il juhtudel, siis ei saanud kaebajal tekkida ka tolli tegevusest tulenevalt õiguspärast ootust. Kaebajal, kui tollideklaratsioonis sisalduvate andmete õigsuse eest vastutaval isikul (vt tollideklaratsioonide ajal kehtinud Tolliseadustiku § 91 lg 5) on endal kohustus kontrollida ning tagada, et deklareeritud andmed on õiged, vastavat vastutust ei saa delegeerida tollile. Vaidlustatud maksuotsusest nähtub üheselt, et tollivõlg ei tekkinud mitte seoses kauba ebaseadusliku tollijärelevalve alt väljaviimisega (TS § 241 lg 1), vaid seoses kauba 7 vabasse ringlusse lubamisega (TS § 239 lg 1 p 2). TS § 239 lg 3 kohaselt on võlgnik deklarant, kaudse esindamise korral samuti isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati. Eeltoodust lähtudes ongi võlgnikuks OÜ X kui isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati. Käesoleval juhul ei vastuta OÜ X ühegi teise isiku eest, kuna vastavalt Tolliseadustiku § 239 lg-le 3 ongi tema ise võlgnikuks ning vastutab seega ise tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest. Seega vastutab OÜ X käesoleval juhul vaid enda kohustuste täitmise eest. Tallinna Tolliinspektuur on käesoleval juhul oma kohustusi täitnud korralikult, tehes Protokoll 3 kohast päritolutõendite kontrolli ning avastades, et kaubad ei vasta sooduspäritolule. Sellest tulenevalt tekkis Tallinna Tolliinspektuuril Maksukorralduse seaduse § 10 lg 2 p-st 2 tulenev kohustus arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma. Seda vastustaja ka tegi, koostades vastava maksuotsuse. 2. Maksuotsus sisaldab endas viiteid kõigile faktilistele asjaoludele, mille esinemine toob maksuseaduste kohaselt kaasa maksukohustuse tekkimise. Samuti on maksuotsuses viidatud kõigile asjakohastele maksuseadustele, millest nähtuvad kõik maksukohustuse objektiivsed ja subjektiivsed asjaolud. Lisaks eeltoodule peab vastustaja vajalikuks märkida, et kaebaja maksukohustus ei teki mitte kaevatava maksuotsuse vaid maksuseaduste alusel ning maksuotsus on vaid maksukohustust tuvastavaks haldusaktiks. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et vaidlustatud maksuotsus on nii faktiliselt kui ka õiguslikult motiveeritud. Kaebaja on ka ise oma kaebuse p-s 2.4.3 leidnud, et pädevused on importiva ja eksportiva riigi vahel jagatud nii, et eksportiv riik annab reeglina üksinda välja päritolusertifikaate (antud juhul on tegemist arvedeklaratsiooniga ning selle väljastab eksportija ise ilma riigiorganite osaluseta) ja seega ka kontrollima, kas need on antud välja nõuetekohaselt või üldse, kas need andis välja pädev asutus. Seega on Soome toll täiesti pädev vastavat kontrolli tegema. Ka Protokoll 3 art 32 lg 3 kohaselt teostavad kontrollimist eksportiva riigi (antud juhtumil Soome) tollivõimud. Vastavalt Protokoll 3 art 32 lg-le 5 peab kontrolli nõudnud tollivõime selle tulemustest informeerima võimalikult kiiresti. Need tulemused peavad selgelt näitama, kas dokumendid on autentsed ja kas kõnealuseid tooteid võib lugeda pärinevaks Ühendusest või Eestist või mõnest muust artiklis 4 viidatud riigist, ning kas nad vastavad käesoleva protokolli nõuetele. Soome tolli 08.11.2004 vastus vastab eeltoodud nõuetele, sellest nähtub, et pähkleid "Nut Cellar" ja "Saharas pähkina" ei saa lugeda pärinevaks Ühendusest. Protokoll 21 lg 3 sätestab, et eksportöör, kes vormistab arvedeklaratsiooni, peab olema valmis igal ajal eksportiva maa tollivõimude nõudel esitama kõik asjakohased dokumendid, mis tõendavad kõnesolevate toodete päritolustaatust ja käesoleva protokolli muude nõuete täitmist. Seega on kauba päritolu tõendamine eksportööri kohustus ning juhul, kui eksportöör kauba sooduspäritolu ei suuda tõendada loeb toll kauba mitte sooduspäritoluga kaubaks. Asjaolu, et toll ei pea viitama kindlatele päritolutingimustele, millele kaup ei vasta, tuleneb ka Protokoll 3 lg-st 6. Toll võib seega keelduda sooduskäsitlusest ka juhul, kui järelkontrolli palvele ei ole vastust laekunud 10 kuu jooksul või kui vastav vastus ei vasta protokoll 3 art 32 lg-s 5 sätestatud tingimustele. Eeltoodust tulenevalt ei peagi eksportiva maa riigi toll välja tooma konkreetseid tingimusi, millele kaup ei vasta, piisab vaid informatsioonist, kas kaup on sooduspäritoluga või mitte ning kas dokumendid on autentsed või mitte. Käesoleval juhul on vastustaja oma seletuse p-s 5.2 põhjendanud, milleks ei pea eksportija 8 riigi toll andma teavet selle kohta, millised konkreetsed päritolutingimused on kauba suhtes täitmata, siis on täiesti ainetu ka vaidlus teemal, kas Soome toll on täitnud päritolusertifikaatide järelkontrolli käigus kõiki nõutavaid menetlusreegleid. Soome toll kogus vaid kauba päritolu kohta teavet ja edastas selle vastustajale. Vastustaja oma maksuotsuses asus seisukohale, et kaubad ei oma sooduspäritolu (st vastava OÜ-le X siduva otsuse võttis vastu vastustaja, mitte aga Soome toll). Vaadates asja materjale nähtub, et juba 04.04.2005 kontrollaktist nr 12-3/8 sai OÜ X teada Tallinna Tolliinspektuuri seisukohast, mille kohaselt kaup ei vasta sooduspäritolule. Eeltoodud kontrollaktis teavitati OÜ-d X ärakuulamisõiguse võimaldamisest ja kõikidest Tallinna Tolliinspektuuri seisukohtadest ning anti kaebajale võimalus vastuväidete esitamiseks 14 päeva alates kirja kättesaamisest. Sisuliselt oli OÜ-1 X võimalus realiseerida oma ärakuulamisõigust kuni 02.06.2005, millal Tallinna Tolliinspektuur väljastas vaidlustatud maksuotsuse. OÜ X esitas 14.04.2005 Tallinna Tolliinspektuurile oma eriarvamuse 04.04.2005 kontrollakti nr 12-3/8 kohta. Seega on kaebuses esitatud viide ärakuulamisõiguse illusoorsuse kohta täiesti asjakohatu. Maksuotsuse lk 2 - 3 on toodud põhjendused, miks ei nõustuta eriarvamuses toodud väidetega. Seega on eeltoodud kaebuse viide täiesti asjakohatu. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud ning kaebajal puudusid seega igasugused takistused vastuväidete esitamiseks nii maksumenetluse käigus kui ka kohtumenetluses. KOHTU PÕHJENDUSED ÜTS art 220 lg 2 p b kohaselt järelarvestuskannet ei tehta, kui tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Kohus ei nõustu kaebajaga, et antud asjas esineb eelnimetatud normi kohaldamise eelduseks olev asjaolu - tolli viga. Kohus nõustub vastustajaga, et vaidlusalusel juhul on esitatud arvedeklaratsioonid, mida ei väljasta eksportiva riigi tolliasutus, vaid eksportija ise. Teisisõnu kauba päritolu tõendiks on arvedeklaratsioon, mille väljastab eksportija, mistõttu ei saa tolli viga seisneda arvedeklaratsiooni väljastamises. Samuti ei saa käsitleda tolli veana eelviidatud sätte tähenduses Eesti ja Soome tolli tegevusetust (vastavalt kaebaja käsitlusele, tlk 127 kohtuistungi protokoll) tollikontrolli läbiviimisel. Tolli poolt tollideklaratsiooni aktsepteerimine ei välista järelkontrolli ning selle käigus avastatud tõendite alusel deklareeritud andmete muutmist. Protokoll 3 art 32 lg 1 kohaselt päritolutõendite tagantjärele kontrollimine toimub pisteliselt või siis, kui importiva riigi tollivõimudel tekib põhjendatud kahtlus taoliste dokumentide autentsuse, kõnealuste toodete päritolustaatuse või käesoleva protokolli teiste nõuete täitmise suhtes. Kohus nõustub vastustajaga, et eeltoodule vastupidisele seisukohale asudes muutuks sisutuks tolli järelkontrolli puudutav regulatsioon - ÜTS art 78 lg 2, mille kohaselt toll võib pärast kauba vabastamist selleks, et teha kindlaks tollideklaratsioonides esitatud andmete õigsust, kontrollida äridokumente ja asjaomase kaubaga seotud impordi- või eksporditoimingute või selle kaubaga seotud järgnevate äritoimingute andmeid. Samuti kui toll teostaks täieliku sisulise kontrolli tollideklaratsiooni aktsepteerimisel, 9 tähendaks see kauba tollis kinnipidamist kuni Protokoll 3 art 32 lg 2 kohaselt päritolustaatuse ja tõendite kontrollimise läbiviimist, mis võib kesta ligi aasta. Täieliku, järelkontrolli vajadust välistava kontrolli läbiviimine ei oleks kaubavahetuse intensiivsusest tulenevalt ilmselt ka praktikas teostatav. Kaebaja ei ole oma vastupidiseid väiteid viidatega asjakohastele õigusaktidele põhistanud. Kuigi eelviidatud ÜTS sätte kohaldamine ei nõua peale tolli vea puudumise tuvastamist, selle tuvastamist, kas isik toimis heauskselt ja järgis nõutavat hoolsuskohustust ning täitis dokumendid nõuetekohaselt, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebaja väited heausksusest ja hoolsuskohustuse järgimisest on tõendamata. Vaidlust ei ole protsessiosalistel selles, et dokumendid olid vormistuslikult korrektsed. Andmeteks, mis tollideklaratsioonil oli sisuliselt valesti deklareeritud, oli arvedeklaratsioon ning kauba sooduspäritolu. Tolliseadustiku § 91 lg 5 sätestas, et deklareeritud andmete õigususe ja täielikkuse ning kauba tollideklaratsioonile vastavuse eest vastutavad deklarant ja kaudse esindamise korral isik, kelle eest tollideklaratsioonid esitati. Kaebaja ei vaidlustanud seda, et on tollideklaratsiooni õigususe eest vastutav isik (tlk 128, kohtuistungi protokoll). Kuna Eesti tollile esitati kaubaarved, millel olev arvedeklaratsioon vastas Protokoll 3 lisas 4 toodud sõnastusele, ei saanud toll kaubadeklaratsiooni aktsepteerides tuvastada, et kaup ei vasta deklareeritud sooduspäritolule ning seda sai teha alles päritolutõendite pistelise kontrolli käigus, mis tuli läbi viia järgides Protokoll 3 art 32 lg 2 nõudeid. Eesti toll tegi järelpärimise eksportija riigi, so Soome tollile ning alles peale vastuste saamist oli tollil alus väita, et kaup ei oma sooduspäritolu. Artikli 16 lg 1 p-s b märgitud arvedeklaratsioon vormistatakse:
8. a)kinnitatud eksportööri poolt vastavalt art-le 22, või
9. b)ükskõik millise eksportööri poolt ükskõik millise saadetise jaoks, mis koosneb ühest või enamast osast, mis sisaldavad pärinevaid tooteid koguväärtusega mitte üle 6000 ECU (Protokoll 3 art 21 lg 1). Sama artikli lg-st 3 tulenevalt eksportöör, kes vormistab arvedeklaratsiooni, peab olema valmis igal ajal eksportiva maa tollivõimude nõudel esitama kõik asjakohased dokumendid, mis tõendavad kõnesolevate toodete päritolustaatust ja käesoleva protokolli muude nõuete täitmist. Kohus ei nõustu kaebajaga, et arvestades X OÜ väikest töötajate arvu (vähem kui 10) ning 2004.aasta majandusaasta aruandes tehtud ülevaadet tuleb kaebajat pidada kogenematuks kaubandusoperaatoriks. Vastustaja on kohtule esitanud ettevõtte imporditehingute väljavõtte (tlk 106), millest nähtub, et aastatel 2003-2004 on kaebaja tegelenud importimisega määral, mis võimaldab eeldada vastavas valdkonnas kogemuste olemasolu ja seega ka kohustust tunda vastavat valdkonda reguleerivaid norme. Kaubanduslik vahendustegevus on kaebaja äriregistris registreeritud tegevusala. Asjaolu, et kaebaja importis pähkleid vaid kahel korral, ei anna alust järelduseks, et kaebaja ei pidanud tundma imporditehingute tollivormistuse põhimõtteid. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on kergeusklikult ja põhjendamatult usaldanud müüjat (eksportijat) ning Z OÜ-t, kelle osanikud väidetavalt palusid importida enda eest kaks kaubapartiid (tlk 127-128, kohtuistungi protokoll). Kaebaja ei tõendanud kohtule, et oleks teinud mõistlikke pingutusi kauba päritolu kindlakstegemiseks või sooduspäritolu kohta andmete kontrollimiseks. Vastavaid tõendeid kauba päritolu kohta kohtumenetluses ei esitatud. Seega ei ole kaebaja kohtumenetluses ümber lükanud ka Soome tolli poolt esitatud andmeid, millele vastustaja maksuotsuses tugines. Kohus on seisukohal, et importides kaupu nimetusega ,,Nut Cellar" ja ,,Saharas pähkina", Eesti kaupade nomenklatuuri järgi klassifitseeritud alamrubriigis maapähklid, oleks kaebajal 10 kui mõistlikult tegutseval ettevõtjal pidanud tekkima kahtlus, kas märgitud kaup pärineb Euroopa Ühendusest. Kaebaja poolt esitatud arve (tlk 90 - Z OÜ-le väljastatud arve) ei tõenda antud asjas vaidlusaluste kaubapartiide päritolu. Kuna kaebaja jättis andmed üle kontrollimata, ei saa teda pidada käitunuks heas usus ja vastavas valdkonnas nõutava mõistliku hoolsusega. Kohtule jäi arusaamatuks kaebaja seisukoht, et kauba päritolu peaks kaebaja enda asemel kindlaks tegema haldusorgan (toll), ükski kehtiv õigusakt kaebaja sellist seisukohta ei toeta. Kohus ei nõustu eeltoodut arvestades kaebajaga ka selles, et rikutud on õiguspärase ootuse põhimõtet. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et toll järelkontrolli ei teosta ja viga ei avasta. Samuti on väär kaebaja seisukoht, et toll on oma seisukohta muutnud. Vastustaja on õigesti selgitanud, et maksusumma korrigeerimise aluseks (so arvestuskande tegemine) ei olnud mitte tolli poolne seisukohtade muutmine, vaid Soome tollilt saadud informatsioon, mille kohaselt ei omanud osad kaebaja poolt Eestisse imporditud kaubad sooduspäritolu ning sellest tulenevalt on neile kaupadele ilma aluseta kohaldatud sooduskohtlemist, mis seisnes tollimaksudest vabastamises. Vastustaja sai Soome tolli vastuse järelepärimisele 11.11.2004, seega alles märgitud hetkest oli tollil informatsioon ebaõigesti kohaldatud sooduskohtlemisest. 04.04.2005 koostas Tallinna Tolliinspektuur OÜ-le X kontrollakti nr 123/8, milles teavitas kaebajat asjaolust, et osad impordiks deklareeritud kaubad ei vasta Protokoll 3 tingimustele ning andis kaebajale võimaluse tollideklaratsioone korrigeerida. Vastustaja ei ole peale nimetatud teabe saamist ebamõistlikult toimingutega viivitanud. Eeltoodud kohtu seisukoht on kooskõlas protsessiosaliste poolt viidatud Euroopa Kohtu lahenditega. Kuna tollil ei olnud alust jätta järelarvestuskannet tegemata ja maksusummat korrigeerimata, oli maksuotsuse tegemine õiguspärane. Kaupa deklareerides rikkus kaebaja Eesti ja Euroopa Ühenduse vahelist vabakaubanduslepingut (Protokoll 3 art 16 lg 1 p b), mille kohaselt saavad Euroopa Ühendusest Eestisse imporditavad kaubad vabakaubanduslepingu kohaseid soodustusi juhul, kui esitatakse nõuetele vastav arvedeklaratsioon. Antud juhul väljastati arvedeklaratsioon mittesooduspäritoluga kaubale ning kasutati alusetult tollimaksuvabastuse koodi, mis tõi kaasa riigile tollimaksu ja impordikäibemaksu tasumata jätmise. Maksusumma korrigeerimisel (02.06.2005) on vastustaja kohaldanud kehtivat õigust (ÜTS). Vaidlustatud maksuotsusest nähtub, et tollivõlg tekkis seoses kauba vabasse ringlusse lubamisega (Tolliseadustiku § 239 lg 1 p 2) ning sellest tulenevalt on Tallinna Tolliinspektuur täitnud Maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 10 lg 2 p-st 2 tulenevat kohustus ning arvestanud ja määranud tasumisele kuuluva maksusumma. Tollitariifiseaduse § 1 kohaselt on tollimaks tollitariifi alusel määratud maks. Sama seaduse paragrahv 3 kohaselt maksustatakse tollitriifi alusel tollimaksuga Eesti tolliterritooriumile imporditud või sellelt eksporditud kaup ning paragrahv 4 alusel on maksumaksja importija või eksportija, kes on kohustatud tema poolt vastavalt improditud või eksporditava kauba eest tasuma tollimaksu samas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud tingimustel ja korras. Käibemaksuseaduse § 2 lg 3 p 1 kohaselt on kohustatud käibemaksu tasuma isik, kes on käibemaksu osas võlgnik TS tähenduses. Kaebaja ei ole vaidlustanud maksusumma ja kõrvalkohustuse arvutuslikku õigsust ega määramise õiguslikke aluseid, mistõttu kohus neid aspekte pikemalt ei käsitle. MKS § 115 lg 1 sätestab, kui maksukohustuslane ei ole tasunud maksu seadusega sätestatud tähtpäevaks, on ta kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata 11 maksusummalt intressi. Intressi arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. Seega on ka intressinõue eelkäsitletud faktilistest asjaoludest ja viidatud õiguslikust alusest tulenevalt õiguspärane. HMS § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Pooltel ei ole vaidlust maksuotsuse teinud haldusorgani pädevuse üle; kohus leidis eelnevalt, et vastustaja on kohaldanud kehtivat õigust ning teinud otsuse sellega kooskõlas. Kohus leiab, et kaevatav haldusakt on ka motiveeritud ning kaebajal oli nähtuvalt kohtule esitatud kaebusest võimalik teostada kaebeõigust ning kohtul kaevatava haldusakti kohtulikku kontrolli. Kaevatav haldusakt sisaldab viiteid kohaldatud õigusaktidele ning ära on toodud vajalikul määral faktilised asjaolud. Maksuotsusest (tlk 49) nähtub, et uueks asjaoluks on Soome tollilt saadud informatsioon selle kohta, et osa deklareeritud kaubast ei oma Euroopa Ühenduse sooduspäritolu. Kauba päritolu tõendamine on eksportija kohustus ning juhul kui ta kauba sooduspäritolu ei suuda tõendada loeb toll kauba mitte sooduspäritoluga kaubaks. Toll ei pea viitama kindlatele päritolutingimustele, millele kaup ei vasta, tulenevalt Protokoll 3 lg-st 6, mille kohaselt põhjendatud kahtluse korral, juhul, kui järelkontrolli palve esitamise kuupäevast kümne kuu jooksul ei ole vastust laekunud või vastus ei sisalda kõne all oleva dokumendi autentsuse või toodangu tõelise päritolu kohta piisavalt informatsiooni, võivad kontrolli nõudnud tollivõimud õigustatult keelduda sooduskäsitlusest, välja arvatud erandolukordades. Vastustajale edastati Protokollile vastav informatsioon. Haldusorgan peab menetlusosalisele tagama võimaluse kasutada ärakuulamisõigust. Kontrollaktis teavitati kaebajat ärakuulamisõiguse võimaldamisest ja vastustaja seisukohtadest ning anti kaebajale võimalus vastuväidete esitamiseks 14 päeva jooksul alates kirja kättesaamisest. Kaebaja kasutas eriarvamuse esitamise õigust. Kui kaebaja pidas vajalikuks vastustaja poolt kogutud materjalidega põhjalikumalt tutvuda ja koguda ise informatsiooni oma ärakuulamisõiguse efektiivsemaks kasutamiseks, oleks tulnud taotleda eriarvamuse esitamise tähtaja pikendamist. Eriarvamuse esitamiseks antud 14 päeva on kohtu hinnangul piisav, et maksuhalduri juures toimikuga tutvuda ning kohtule ei esitatud andmeid, et vastustaja oleks takistanud dokumentidega tutvumist. Kui maksumaksja on seisukohal, et maksuhaldur ei ole maksuotsuse tegemiseks kogunud piisavalt tõendeid, ei saa see takistada maksuotsuse tegemist. Samuti on maksuotsuses (tlk 50-52) toodud põhjendused, miks ei nõustuta eriarvamuses toodud väidetega. Juhindudes eeltoodust ja HKMS § 26 lg 1 p-st 6 kohus leiab, et kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole kaevatava haldusaktiga rikutud, haldusakt on nii õiguslikult kui faktiliselt motiveeritud, mistõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kohtukulud mõistetakse välja isikule, kelle kasuks kohtuotsus tehti, mistõttu jääb rahuldamata ka kaebaja taotlus kohtukulude väljamõistmiseks. Vastustaja kohtukulude väljamõistmiseks nõuet ei esitanud. 12 Kristina Maimann Kohtunik 13