← Eesti

3-05-1349/15

Obsah (5)§ 20§ 40§ 221§ 31§ 22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lilianne Aasma ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 18.detsember 2006, Tallinn Haldusa

) § 20 lg 12 teatas Y maastikukaitseala valitseja Harjumaa Keskkonnateenistus 03.10.2005, et nad ei ole nõus X maaüksuse ostueesõigusega erastamisega. Lähtuvalt

-st sai elamu omanik esitada avaldusi seaduses sätestatud tingimustel maa täiendavaks ostueesõigusega erastamiseks 30.11.1997 – 01.01.

  1. Samuti sätestab Vabariigi Valitsuse 06.11.1997 määrusega nr 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra (edaspidi Kord) p 321 maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise hiljemalt 01.01.1998 ja tingimusel, et erastamiseks taotletava maaga vahetult külgneval katastriüksusel asub taotleja omandis olev elamu. M. U omandas * maaüksusel asuvad ehitised 15.11.2001 ja 26.11.2001 esitas avalduse * maaga piirneva vaba maaüksuse täiendavaks ostueesõigusega erastamiseks. Seega ei olnud 1.jaanuariks 1998 * elamu M. U omandis ja M. U ei olnud õigust maa täiendavaks ostueesõigusega erastamiseks.
  2. M.U esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Harju maavanemat otsustama X maaüksuse ostueesõigusega erastamine kaebaja suhtes. Maavanem rikkus kaebaja subjektiivset õigust maad ostueesõigusega erastada.

§ 20

lg 12 keeldumise alusena ei ole õige, sest kaebaja poolt erastada soovitav maa ei ole kaitseala loodusreservaatide maa, sihtkaitse- ja piiranguvööndite maa, hoiualade maa, püsielupaikade maa ega ka kaitstavate looduse üksik- ja muude objektide juurde kuuluv maa. Tõele ei vasta, et kaebaja ei ole tähtaegselt esitanud maa ostueesõigusega erastamise avaldust. Arusaamatu on maavanema seisukoht, et avaldus tulnuks esitada varem kui kaebaja vaidlusalusele maale üldse ehitised omandas. 3. Vastustaja Harju maavanem palus jätta kaebus rahuldamata. 4. Kaasatud isik Keila Vallavalitsus pidas kaebust põhjendatuks. Keila Vallavalitsus lähtus

§-st 2, mille kohaselt on riikliku maaomandi lõpetamine ja maa eraomandisse andmine maareformi ainus eesmärk. Lähtuvalt

§-dest 22 lg 1, 221 lg 1, 40 lg 1 ja Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg-st 8 ja 2

(8)3-05-1349 vastavalt täna kehtivale

regulatsioonile on kaebaja esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse tähtaegselt. Maa ostueesõigusega erastamisest keeldumine viitega

§ 20

lg-le 12 ei ole põhjendatud, samuti ei ole põhjendatud Harjumaa Keskkonnateenistuse keeldumine. Üldjuhul tuleb eelistada ka kaitseala ostueesõigusega erastamist eraomandisse. Eraomanikud on võrreldes riigiga kaitsealade eest hoolitsemisel hoolsamad ja aktiivsemad.

  1. Tallinna Halduskohtu 30.06.2006 otsusega rahuldati M. U kaebus ja kohustati Harju maavanemat uuesti otsustama X maaüksuse M.U ostueesõigusega erastamise üle. Kohtu põhjendused olid järgmised. Vastavalt Korra p-le 19 oli Keila Vallavalitsus kohustatud teostama eeltoimingud 3 kuu jooksul maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise päevast arvates, antud juhul arvates 26.11.
  2. Vallavalitsuse korraldused M. U maaüksuse ostueesõigusega erastamise võimalikkusest olid võetud vastu
  3. aasta suveks. Puuduvad täpsed andmed, millal kõnealune toimik Harju maavanemale esitati, aga see ei saanud toimuda enne septembrit 2005, sest M. U on oma 31.08.2005 avalduses palunud Keila Vallavalitsust viivitamata jätkata maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid ja edastada erastamise materjalid erastamise korraldajale. Y maastikukaitseala, millel paikneb vaidlusalune X maaüksus, on võetud kaitse alla ja selle kaitse-eeskiri on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 07.07.2005 määrusega nr
  4. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et Harju maavanem pidanuks lähtuma üksnes M. U avalduse esitamise hetkel olnud asjaoludest. Maa ostueesõigusega erastamise korraldaja peab lähtuma temale toimiku edastamise ja otsuse vastuvõtmise ajal kehtivatest seadustest ja olemasolevatest asjaoludest. Seega ei kanna Harju maavanem vastutust selle eest, et võrreldes kaebaja avalduse esitamise ajaga on muutunud faktiline olukord ja et sellega võib olla kaebaja positsioon menetluses halvenenud. Maavanem ei ole toimingute tegemisega viivitanud. Kõik M. U ehitised paiknevad 4,09 ha suurusel tagastatud * maaüksusel. X maaüksusel M. U kuuluvaid ehitisi ei paikne, kuid tegemist on temale tagastatud (avalduse esitamise hetkel aga veel tagastatava) maaga piirneva maaüksusega. Seega taotles M. U oma ehitiste juurde sisuliselt maad ostueesõigusega erastamise korras suuremas ulatuses, kui maa tagastamine talle oleks võimaldanud. Arvestades

§ 40lg 1 ja seda, et M.

U oli omandanud * maaüksusel ehitised vallasasjana pärast

  1. aasta
  2. jaanuari (15.11.2001), ta oli esitanud maa erastamise avalduse seaduses ettenähtud kolme kuu jooksul (26.11.2001) ja selleks ajaks ei olnud ta veel saanud ehitiste juurde maad erastada, oli tal põhimõtteliselt õigus taotleda talle kuuluvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamist suuremas ulatuses, kui talle tagastamisele kuulus. Vastav taotlus oli esitatud õigeaegselt. Kuni 21.03.1999 kehtinud

§ 221lg 2 redaktsioon on asjassepuutumatu.

Samuti jääb arusaamatuks vastustaja väide, et tegemist on täiendava erastamisega, sest avalduse esitamise ajaks ei olnud kaebaja saanud varem maad ostueesõigusega erastada. Seetõttu on mõistetamatu maavanema viide Korra p-le 321, milles käsitletakse maa täiendavat ostueesõigusega erastamist ja kehtestatakse avalduste esitamise tähtajaks 30.11.1997 – 01.01.1998. X maaüksusest sai maastikukaitseala vahetult enne seda, kui toimik edastati Harju maavanemale erastamise otsustamiseks.

§ 20

lg 12 kohaselt ei kuulu erastamisele looduskaitseseaduses sätestatud kaitsealade loodusreservaatide maa, sihtkaitse- ja piiranguvööndite maa, hoiualade maa, püsielupaikade maa, samuti kaitstavate looduse üksikja muude objektide juurde kuuluv maa. Käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud maal asuva elamu omanikul on õigus erastada maad kuni 2 ha ulatuses ning muu ehitise omanikul ehitise 3

(8)3-05-1349 teenindamiseks vajaliku maa ulatuses. Erandina võib kaitseala valitseja, arvestades kehtestatud kaitserežiimi, lubada hoiuala maa või kaitsealade sihtkaitse- ja piiranguvööndi maa erastamist kuni käesoleva seaduse § 221 lõigetes 1-22 sätestatud ulatuses. Harju maavanema 11.10.2005 kirjast nr 3.2-3/5121 ei nähtu, et vastustaja oleks üldse erandi tegemist kaalunud. Usalduse kaitse põhimõtetest lähtudes tulnuks tal seda kindlasti teha, arvestades asjaolusid, et Y maastikukaitseala oli äsja moodustatud, M.U maa ostueesõigusega erastamise menetlus oli ebamõistlikult kaua veninud ja avalduse esitamise ajal olnud asjaoludest lähtudes oli kaebajal tekkinud õiguspärane ootus taotletava maa erastamisele. Puudub otsus või põhjendus, et maa on jäetud või jäetakse riigi omandisse kui riikliku kaitse all olev ja riikliku kaitse all olevate objektide juurde kuuluv maa, kui kehtestatud kaitserežiim teeb võimatuks maa kasutamise teise isiku poolt (

§ 31lg 1 p 2).

Y maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 4 lg-st 2 lähtudes ei ole välistatud, et kaitseala piires ei võiks füüsilisele isikule kuuluda omandiõiguse alusel kinnisasja. Asjaolu, et nimetatud kaitseala kaitsekord näeb ette teatud tegevuste keelu, ei tähenda, et kõnealust maad ei võiks sellegi poolest erastada. Ehkki erandi tegemine sõltub kaitseala valitseja loast, ei saa ka viimane keelduda eeltoodut arvestades nõusoleku andmisest formaalselt, viidates vaid ühtedele keelatud tegevustele.

§-st 222 ega Korrast ei tulene, et maavanem peaks erastamisest keeldumise vormistama haldusaktina, samas peab maavanema keelduv otsustus olema nii faktiliselt kui ka õiguslikult põhjendanud ning kui tegemist on kaalutlusotsusega, siis peab see sisaldama ka asjasthuvitatud isikute põhjendatud huvide kaalumist. Vastustaja on rahuldunud Harjumaa Keskkonnateenistuse formaalse mittenõustumisega, hinnanud ebaõigesti faktilisi asjaolusid, kohaldanud valesti seadust ja jätnud õigusvastaselt teostamata kaalutlusõiguse (võimaliku erandi tegemiseks). Õigusabikulude väljamõistmisel M. U kasuks tuleb põhjendatud ajakuluks lugeda 6,5 h ja põhjendatud õigusabikuludeks vastavalt 10 114 krooni + käibemaks 18% = 11 934,52 krooni. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

  1. Harju maavanema apellatsioonkaebuses paluti tühistada Tallinna Halduskohtu 30.06.2006 otsus ja teha uus otsus, millega jätta M. U kaebus rahuldamata. Õige ei ole kohtu väide, et Keila Vallavalitsuse poolse viivitamise tulemusena eeltoimingute sooritamisel sai võimalikuks maa erastamisest keeldumine maavanema poolt. Maa ostueesõigusega erastamise korraldaja peab toimingute teostamisel lähtuma temale toimiku edastamise ja otsuse vastuvõtmise ajal kehtivast seadusest ja olemasolevatest asjaoludest. Harju maavanem ei saa vastutada seadusemuudatustega kaasneva olukorra võimaliku muutumise eest, kui võrreldes kaebaja avalduse esitamise ajaga on muutunud faktiline olukord ja sellega võib olla kaebaja olukord halvenenud. Maavanem ise ei ole otsuse tegemisega viivitanud. Korra punktist 321 järeldub, et seadusandja tahe oli suunatud ajaliselt piiratud erandliku olukorra tekitamisele maareformis, kus elamu omanik sai kindlatel tingimustel esitada avaldusi maa täiendavaks ostueesõigusega erastamiseks ajavahemikul 30.11.1997– 01.01.
  2. Seega oli kaebaja 26.11.2001 avalduse rahuldamine välistatud. Kohus on vääralt tõlgendanud

§ 40lg 1. Maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise üldine tähtaeg maa erastamiseks vallasasjana omandatud ehitise juurde ei kehtinud 4

(8)3-05-1349 ega kehti maa ostueesõigusega täiendava erastamise avalduste suhtes, mille esitamise tähtaeg lõppes 01.01.
  1. Tulenevalt Y maastikukaitseala moodustamisest ei oleks maavanemal olnud võimalik maad täiendavalt erastada isegi juhul, kui avaldus oleks esitatud enne 01.01.
  2. Ka kohtuotsuses on tuvastatud, et maa ostueesõigusega erastamise korraldaja peab lähtuma temale toimiku edastamise ja otsuse vastuvõtmise ajal kehtivast seadusest ja olemasolevatest asjaoludest. Harjumaa Keskkonnateenistus kaalus erandi tegemise võimalust, kuid vastuses teabenõudele on Harjumaa Keskkonnateenistus teatanud, et ei ole nõus Xe maaüksuse ostueesõigusega erastamiseks. Harju maavanem on sellega arvestanud. Kuna käesolevas asjas võidakse otsustada Harjumaa Keskkonnateenistuse õiguste ja kohustuste üle, siis tuleb haldusasja menetlusse kaasata ka Harjumaa Keskkonnateenistus.
  3. M. U kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Õige ei ole maavanema ja kohtu seisukoht, et maa ostueesõigusega erastamise korraldaja peab toimingute teostamisel lähtuma temale toimiku edastamise ja otsuse vastuvõtmise ajal kehtivatest seadustest ja olemasolevatest asjaoludest. HMS § 5 lg 5 on sätestatud, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Õiguskindluse põhimõttest ja HMS § 5 lg-st 5 tuleneb ka see, et maa ostueesõigusega erastamist ei saa takistada maastikukaitseala, mis on moodustatud tunduvalt hiljem kui kaebaja avalduse esitas. Apellatsioonkaebuses on arutletud Korra p 321 üle. Kohus on õigesti leidnud, et käesolevas asjas ei ole täiendavat erastamist reguleerivad sätted asjakohased. Pealegi ei keela ükski seadus maad ostueesõigusega erastada ehitise omanikule, kellel on maa tagastamise nõudeõigus. Maavanema väited võimalike kaalumiste kohta on paljasõnalised, sest Keskkonnateenistuse vastusest järelepärimisele ega maavanema keeldumisest ei nähtu kaalutlusi. Neid kaalutlusi ei ole maavanem esitanud ka kohtus. Taotlus Harjumaa Keskkonnateenistuse kaasamiseks menetlusse ei ole põhjendatud.
  4. Keila Vallavalitsuse vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Harju maavanema viide Korra punktile 321 ei ole käesolevas asjas asjakohane.

§ 40

lg-st 1 tulenevalt esitas kaebaja avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks tähtaegselt. Kohus on õigesti leidnud, et maavanem ei ole kaalunud erandi tegemist, arvestades seda, et Y maastikukaitseala oli äsja moodustatud, M. U maa erastamise menetlus oli ebamõistlikult kaua veninud, M. U oli tekkinud õiguspärane ootus ja et kaitseala ei välista füüsilisele isikule omandiõiguse alusel kinnisasja kuulumist. 9. Harjumaa Keskkonnateenistus, kelle ringkonnakohus kaasas 30.10.2006 määrusega menetlusse HKMS § 14 lg 3 p 3 alusel arvamuse andmiseks, leidis, et maad ei saa kaebajale ostueesõigusega erastada. X maaüksus asub Y maastikukaitseala piiranguvööndis ning kaitseala on moodustatud EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse I lisas nimetatud elupaigatüüpide – püsitaimestikuga liivarandade

(1640), metsastunud luidete
(2180)ja lubjakivipaljandite
(8210)kaitseks. Kaitsekorrast tulenevalt on X maaüksusel keelatud puhtpuistute kujundamine, uute maaparandussüsteemide rajamine, uuendusraie, välja arvatud turberaie, mille puhul tuleb 5
(8)3-05-1349 säilitada koosluse liikide ja vanuse mitmekesisus. Keelatud on ehitiste, kaasa arvatud ajutiste ehitiste püstitamine. Maa erastamist erandina ei pea Keskkonnateenistus põhjendatuks, sest taotletaval maal asuvad metsad on inventeeritud esindusliku vääriselupaigana (VEP nr 158061) ning vääriselupaiga säilimise seisukohalt on oluline, et seda ala ei majandataks, vastasel korral kaotab ta oma looduskaitselise väärtuse. Antud juhul on maaüksuse riigile jätmine põhjendatud, sest nii moodustub kõrval asuva riigimetsaga ühtne tervik ja seetõttu ei kaasne riigile täiendavaid kulutusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Kaebaja on esitanud kohustamisnõude maavanema vastu kaebaja maa ostueesõigusega erastamise küsimuse uueks otsustamiseks. Kaebajal on kohustamisnõue siis, kui mingi õigusnorm talle maa ostueesõigusega erastamise nõudmiseks õiguse annab. Seega peab kõigepealt kontrollima, kas kaebajal on seadusest tulenevalt õigus nõuda maa ostueesõigusega erastamist.
  2. Kaebaja on taotlenud 26.11.2001 vabas vormis koostatud avalduses „võimaldada ostueesõigusega erastada * maaüksuse tagastamise käigus tagastatava maaga piirnev vaba maaüksus.“ 14.07.2003 esitatud avalduses palutakse ostueesõigusega erastada ligikaudu 10 800 m2 suurune maaüksus x vallas x külas * talus. Avaldusele on lisatud vormikohane kinnitus vastavuse kohta sooduskoefitsiendi rakendamiseks nõutavatele tingimustele. Keila Vallavalitsuse korralduses nr 686 ja seda muutvas korralduses nr 878 on maa ostueesõigusega erastamise alusena viidatud

§ 22

lg-le 1, mille kohaselt saavad ostueesõigusega maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt maareformi seadusele ning

§ 221

lg-le 2, mille kohaselt väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikul on õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi. Kinnistu võib koosneda külgnevatest katastriüksustest, kui nende vahel asub halduspiir või teisele isikule kuuluv tee, oja või jõgi, maaparandussüsteemi magistraalkraav või muude tehnovõrkude ja -rajatiste alune maa. 12. Kaebajale kuuluva elamu juurde tagastati maa suurusega 4,09 ha 05.03.2002 korraldusega ning maa kanti kinnistusraamatusse. Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 8 kohaselt laienes

§ 221

lg-tes 2 ja 22 sätestatu ka isikule, kellele maa on tagastatud või ostueesõigusega erastatud enne sama seaduse jõustumist. Sätte sõnastusest ning Korra punktist 321 tuleneb, et täiendavalt saavad maad ostueesõigusega erastada ka need maad tagasi saanud isikud, kellele maa tagastatakse peale eelpool viidatud seaduse jõustumist, s.o 30.11.

  1. Korra punktis 321 sätestati, et avaldused ostueesõigusega erastamiseks peavad olema esitatud hiljemalt 01.01.1998 ning vastustaja ongi pidanud seda tähtaega maa täiendava ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise lõpptähtajaks. Vastustaja seisukoht on õige nagu ringkonnakohus järgnevalt põhjendab.
  2. 23.oktoobril 1997 vastu võetud Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 21 nägi ette, et juhul, kui ehitis omandatakse pärast 01.01.1998 vallasasjana, on ehitise omandanud isikul õigus maad ostueesõigusega erastada maareformi seaduses sätestatud alustel. Avaldus tuleb esitada kolme 6

(8)3-05-1349 kuu jooksul ehitise omandamise päevast arvates. Kaebaja on leidnud, et kuna ta omandas ehitise 15.11.2001 ja esitas avalduse 26.11.2001, on avaldus esitatud tähtaegselt. Kaebaja on jätnud tähelepanuta maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 22, mille kohaselt juhul, kui ehitis omandatakse vallasasjana peale 01.01.1998 ning ehitise võõrandaja on hiljemalt 1998.aasta 1.jaanuariks esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, jääb võõrandaja poolt 1998.aasta 1.jaanuariks esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus kehtima ka uue omaniku suhtes. Ehkki käesoleval juhul ei olnud ehitise eelmise omaniku poolt esitatud mitte avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks vaid maa tagastamiseks, kehtib säte ka kaebaja suhtes. Eelpool viidatud seaduse § 14 lg-s 2 sätestatud ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise lõpptähtaja sätestamise eesmärgiks oli kõigi maa osas esitatavate taotluste väljaselgitamine teatud kindlaks tähtpäevaks. Sellest tähtpäevast hilisemaid taotlusi arvestati üksnes juhul, kui vallasasjana tsiviilkäibes oleva ehitise eelmine omanik ei olnud avaldust esitanud ning ehitise juurde polekski saanud maad muud moodi määrata kui teenindamiseks vajaliku maa riigi omandisse jätmise ja hoonestusõiguse seadmise kaudu. Seega oli erinorm sätestatud eesmärgiga anda piiratud isikute ringile täiendav tähtaeg avalduste esitamiseks, jättes üldise tähtaja rangelt siduvaks nende ehitiste omandajate suhtes, kelle poolt omandatava ehitise juurde oli vastav taotlus maa omandamiseks eelmise omaniku poolt üldtähtaja jooksul esitatud.

§ 40lg 1 ei muutnud selles osas midagi.

Kuna kaebaja õiguseellane ei olnud esitanud maa täiendava ostueesõigusega erastamise avaldust 1.jaanuariks 1998, kuid temale kuuluvate ehitiste juurde maa omandamiseks oli esitatud maa tagastamise avaldus, ei olnud kaebajal peale ehitiste omandamist 2001.aastal enam õigust maa täiendavat erastamist taotleda. Kui tõlgendada maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 22 selliselt, et enne ehitise võõrandamist esitatud tagastamistaotluse suhtes selle sätte piirang ei laiene, tekiks ebavõrdne kohtlemine isikute vahel, kes ostavad vallasasjana tagastamisele kuuluval maal asuva ehitise (omandades ka tagastamise nõudeõiguse) ja isikute vahel, kes ostavad vallasasjana ehitise, mis asub maal, mille suhtes endine omanik on esitanud ostueesõigusega erastamise avalduse üldise tähtaja jooksul. Viimatinimetatud isikud ei saaks enam uut avaldust esitada ega taotleda ehitiste juurde maa erastamist

§ 221lg-s 2 näidatud ulatuses.

Mõistlikku põhjust, miks peaks maa täiendava ostueesõigusega erastamise õiguse andmisel maa tagastamise nõudeõiguse omandanud isikut hoonete omandajana kohtlema soodsamalt kui ostueesõigusega erastamise avaldusega kaetud maal hoonete omandajat, ei ole. Seega oleks selline tõlgendus vastuolus põhiseaduse §-ga 12 ning kuivõrd eelistada tuleb tõlgendust, mis tagab põhiseadusega kooskõlas oleva tulemuse, on õige seisukoht, et maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 22 laieneb ka kaebaja suhtes ning tal ei olnud õigust nõuda maa täiendavat erastamist vastava avaldusega hilinemise tõttu. 14. Seega puudub õiguslik alus maavanema kohustamiseks taotlust uuesti läbi vaatama ka juhul, kui maavanem oleks taotluse läbivaatamisel rikkunud haldusakti andmise menetlus- või vorminõudeid. Seetõttu pole vajadust kontrollida, kas kaebajale võis X maaüksuse erastamisest keelduda ka

§ 20lg 12 alusel.

Esitatud kaebus jääb rahuldamata. 15. Kuna kohtukulude hüvitamise nõue oleks kaebajal üksnes juhul, kui kaebus rahuldatakse, jääb rahuldamata ka kohtukulu hüvitamise taotlus. 7

(8)3-05-1349 Kohtunikud Lauri Madise Lilianne Aasma Viive Ligi 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.