KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-1533 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. detsember 2006. a, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Margo K

) § 81 järgi oli hagi aegumise üldiseks tähtajaks 3 aastat. Kuni 31.06.2002 kehtinud TsÜS § 178 lg 2 sätestas, kui hagi aegumistähtaeg ei ole tsiviilkoodeksi järgi seisuga 01.09.1994 möödunud ja TsÜS sätestas pikema aegumistähtaja, kohaldatakse pikemat aegumistähtaega. Nimetatud tähtpäevaks ei olnud hagi aegumine kulgema hakanud, kuna

§ 86

sätestas, et hagi aegumine hakkab kulgema kui isik sai või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest (sama põhimõte sisaldub TsÜS § 116). Hageja väitel sai ta oma õiguse rikkumisest teada, kui Riigikohus ei võtnud 13.10.2004 määrusega halduskohtumenetluses kassatsioonkaebust menetlusse (tl 54-70). Enne seda arvas hageja, et akt on tühine, seega ei kehti. Kohus nõustub sellise käsitlusega kuivõrd seaduse sõnastuse kohaselt algab aegumine mitte hetkest mil isik sai teada teatud faktist, vaid sellest, millal isik sai teada, et selle faktiga tema õigusi rikutakse. Haldusasja materjalidest nähtub, et kohalik omavalitsus käsitles akti tühisena, kostja V.F esitas selle peale kaebuse, mille Tallinna Halduskohus jättis rahuldamata ja alles Tallinna Ringkonnakohus viitas akti kehtivusele (asjaolule, et akti tühisuse/kehtetuse tuvastamist ei ole taotletud ega tuvastatud). Teised menetlusosalised ei ole hageja käsitlust ümber lükanud.

1. Seega ei olnud aegumistähtaeg TsÜS kehtima hakkamise ajaks möödunud ning kohaldamisele kuulus 10-aastane aegumistähtaeg. See aegumistähtaeg kulges kuni TsÜS 01.07.2002 redaktsiooni jõustumiseni. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS redaktsiooni § 146 lg 1 järgi on hagi aegumise tähtaeg 3 aastat. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2 kohaselt kui uue redaktsiooni järgne aegumistähtaeg on lühem varemkehtinud aegumistähtajast, arvestatakse uue redaktsiooni järgset aegumistähtaega alates 01.07.
2. Seega hakkas 01.07.2002 kehtima 3-aastane aegumistähtaeg. Hagi esitati kohtule 08.11.
3. Kohus asub seisukohale, et hagi ei ole aegunud.
4. Kohus leidis, et antud vaidlus kuulub läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluse korras. Riigikohus on mitmetes lahendites asunud seisukohale, et haldus- ja üldkohtu pädevuse piiritlemisel on oluline vaidluse iseloom. Kohus ei puutu antud vaidluses kokku haldusõiguslike probleemidega ning lahendab vaidluse tsiviilõiguse normide järgi. Seetõttu leiab kohus, et on pädev antud akti vaidlustamist lahendama tsiviilkohtumenetluse raamides.
5. Hageja väitel anti viidatud aktiga V.F üle vara (ehitise alune maa), mis ei kuulunud 3 üleandjale. See asjaolu on leidnud kohtumenetluses kinnitust. Aianduskooperatiivi x õigusjärglane * AÜ selgitas, et V.File üle antud ehitised ei kuulunud aianduskooperatiivile x. V.F ei osanud vara kuuluvuse kohta aianduskooperatiivile X midagi öelda, ta eeldas, et vara kuulus viimasele. Seega puuduvad tõendid, et vara oleks aianduskooperatiivile X üle antud ja hageja väidet vara mittekuulumisest üleandjale pole tõenditega ümber lükatud. Antud asjaolu kuulub kohtu poolt tuvastamisele. Samale järeldusele on jõudnud haldusmenetluses Tallinna Ringkonnakohus (tl 65).
6. Vaidlustatud akti sõlmimise ajal kehtinud

§ 51lg 1 sätestas, et seaduse nõuetele mittevastav tehing on kehtetu.

Vaidlustatud akt ei vasta seaduse aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta §-le 3, mille kohaselt erastamisele kuulub kooperatiivi vara. Seega tuleb akti lugeda kehtetuks (vastavalt

§ 51lg 1 sõnastusele).

Hagi kuulub rahuldamisele. Kohus nõustus * AÜ väitega, et puudub vajadus analüüsida akti aluseks olnud aianduskooperatiivi X 18.07.1992 üldkoosoleku otsuste õiguslikkust, kuna üldkoosolek võttis vastu vaid põhimõttelise otsuse, määramata vara ja isikuid (tl 21-25).

1. V.F leidis, et ta on x asuva ehitise heauskne omanik AÕS § 95 lg 1 alusel. AÕS § 95 lg 1 sätestab, et isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Vaidlus puudub, et kostja valdab käesoleval hetkel nimetatud ehitisi. V.Fi väitel ei teadnud ta, et temale aktiga üleantud vara ei kuulu üleandjale, kuid eeldas seda. Kohus leidis, et selline eeldus ei ole mõistlik. Asja materjalidest nähtub, et vaidlusalune ehitis ei asunud aianduskooperatiivi X piires ega ka mitte piiri ääres. Ehitis asus täiesti eraldi ja aianduskooperatiivi x piiride sees (tl 41). Seetõttu ei saanud V.F eeldada, et vara kuulub aianduskooperatiivile X. Pigem pidanuks V.Fil tekkima kahtlus, kas teise kooperatiivi piiride sees olev vara kuulub aianduskooperatiivile X. Kohus asus seisukohale, et V.F ei saanud olla heauskne omandaja AÕS § 95 lg 1 tähenduses. Õige on väide, et vastuhagis jääb selgusetuks, mis hetkest oli kostja enda hinnangul vara heauskselt omandanud, kuid arvestades asjaolu, et heauskne omandamine saab toimuda vaid AÕS § 95 järgi ning kohus on asunud seisukohale, et kostja ei täida selle paragrahvi nõudeid heausksuse osas, puudub vajadus heauskse omandamise aja kindlakstegemisel. Kohus nõustus seisukohaga, et projekteerimise loa andmine kohaliku omavalituse poolt (tl 87-91) ei käsitle selle taotlejat ehitise omanikuna. Antud vaidluses ei ole sellel asjaolul õiguslikku tähtsust. Seega jääb vastuhagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused
2. V.F palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Kostja ei nõustu ka kohtukulude väljamõistmisega.
3. Tulenevalt ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 19.08.1996 otsusest nr 7716 ei ole hageja omandireformi õigustatud subjekt vaidlusaluse ehitise suhtes. Lisaks maksti hagejale Tallinna Linnavalitsuse 08.11.2000 korralduse nr 4199-k alusel välja kompensatsioon. Seega on küsimus lahendatud aastaid tagasi hageja kahjuks. Kuivõrd hageja ei ole omandireformi õigustatud subjektiks ehitise x suhtes, ei ole ta õigustatud nõudma selle varaga tehtud tehingute kehtetuks tunnistamist.
4. Maakohtu käsitlusest ei selgu, mitu korda seaduse alusel hagi aegumistähtaeg pikenes. Kohus jättis tähelepanuta, et aegumise tähtaja algus sõltub mitte ainult teadasaamise hetkest, vaid ka hetkest, kui hageja pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Kostja arvates pidi hageja oma õiguste võimalikust rikkumisest teada saama igal juhul enne
5. a augusti 4 (ÕVVTK Tallinna Linnakomisjonis tema avalduse menetlemise ajal). Kostja on jätkuvalt seisukohal, et AÕS § 95 lg 1 kaitseb heauskset omandajat, võimaldades omandamist ka olukorras, kus võõrandaja ei olnud objektiivselt õigustatud omandit üle andma (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-20-96 ja 3-2-1-64-01). Kostja arvates ei ole hageja õigustatud vaidlustama või andma hinnangut eraõiguslikule tehingule, mille pooleks ta ise pole.

§ 51

puhul on tegu üldnormiga, kuid sellest ei tulene, et seaduse nõuetele mittevastav tehing on igal juhul tühine. Kuna vaidlustatud akt oli tehtud aianduskooperatiivi X üldkoosoleku protokollilise otsuse alusel, siis see põhineb õigusjõudu omaval otsusel ega pole tühine. Kostja valdab x asuvaid hooneid praktiliselt 40 aastat. Kostja on aastate jooksul lagunenud ehitised taastanud, kuna algselt oli alles praktiliselt vaid vundament. Kohus ei reageerinud kostja seisukohale, et otstarbekas oleks ehitusliku ekspertiisi läbiviimine, et teha kindlaks ehitiste säilivus endisel individualiseerival kujul. Vaidlust ei ole selles, et kostja oli ja on * AÜ (endine aianduskooperatiiv X) liige ja ta on Tallinna Linnavalitsuse 30.08.1994 korralduse lisas märgitud krundi nr 89 kasutajaks. Ka on kostja tasunud * AÜ-le katastriüksuse moodustamise eest. Vastavad ametkonnad poleks tohtinud anda kooskõlastusi kostja projekteerimise loale ja ehitusloa taotlusele, kui neil ei oleks olnud õiguslikku alust selleks. Tallinna linna käitumine näitab, et kostja oli õigustatud tema kasutuses olevat krunti hoonestama. Apellatsioonkaebuse vastused

1. Hageja arvates on apellatsioonkaebus põhjendamatu ning ta palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
2. Kostja * AÜ ja kolmas isik Tallinna linn leiavad, et vaidlustatud kohtuotsus on seaduslik ja apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kaevatava kohtuotsuse lõppjäreldus on õige, mistõttu tuleb see jätta kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Küll nõustub kohus apellandiga selles, et hagi aegumist käsitlev põhjendus ei ole piisavalt selge, mistõttu vajab see täpsustamist.
4. Maakohus leidis õigesti, et hageja on isikuks, kellel on õigustatud huvi hageda vaidlusaluse akti kehtetust. Asjaolu, et hageja ei ole õigustatud subjektiks ehitise suhtes, mille üle vaidlus käib, ei tõenda tema õigusliku huvi puudumist. Antud juhul on hageja omandireformi õigustatud subjektiks maa osas, millel paikneb vaidlusalune ehitis ning mille tagastamise üle saab otsustada lõplikult siis, kui on tuvastatud, et sellel ei paikne teisele isikule omaandiõiguse alusel kuuluvaid ehitisi (MRS § 7 lg 1). Apellandi väide, et hageja ei ole õigustatud vaidlustama tehingut, mille pooleks ta ei ole, ei ole seetõttu õige.
5. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue ei ole aegunud.

§ 86

sätestas, et hagi aegumise tähtaja kulgemine algab hagemisõiguse tekkimise päevast, kusjuures hagemisõigus tekib päeval, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Sama põhimõte tulenes ka alates 01.09.1994 kehtinud TsÜS §-st 116 ning mille § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. 01.07.2002 jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2 sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud 5 aegumistähtaega alates 01.07.

1. Igal juhul ei saanud kõnealune aegumistähtaeg lõppeda enne 01.07.2005, mille puhul oleks tulnud kohaldada eelnimetatud seaduse § 9 lg 3 (varasemat pikemat aegumistähtaega), sest hageja ei saanud oma õiguste rikkumisest teada enne
2. a. Asja materjalist nähtuvalt võiks tinglikult pidada ajaks, mil hageja võis oma õiguste rikkumisest teada saada, ka seda, kui ta sai teada asjaolust, et V.F esitas avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks (16.12.1997). Seega ka juhul, kui nõustuda apellandiga selles, et hageja teadasaamist oma õiguste rikkumisest ei saa seostada menetlusloa andmisest keeldumisega Riigikohtu poolt 13.10.2004, ei olnud hagi selle esitamise ajaks aegunud. 25.

§ 51

lg 1 oli üldnorm igasuguse seaduse nõuetele mittevastava tehingu kehtetuks tunnistamiseks. Seadusega aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta sätestati vastava reformi põhimõtted, mille kohaselt tuli vara üleandmisel tegutseda. Maakohus leidis õigesti, et 21.10.1992 akt on selle seadusega vastuolus ning seetõttu kehtetu. Vaidlusaluse aktiga anti V.File üle vara, mis ei kuulunud üleandjale. Tegemist ei olnud mitteomaniku käsutustehinguga AÕS tähenduses, mille puhul saaks rääkida omandaja heausksust. Aianduskooperatiivide (-ühistute) poolt vara üleandmine selle liikmetele oli omandireformist tingitud toiming eraomandi tekkimiseks (vormistamiseks), sest sisuliselt oli üleantava vara puhul tegemist liikme ainukasutuses ja tema poolt loodud varaga (kooperatiivsele organisatsioonile oli eraldatud maa-ala, mis anti maatükkidena (kruntidena) liikmete kasutusse, kes oma isiklike varaliste vahenditega ehitasid sinna aiamajad ja rajasid aiad). Asja materjalist nähtuvalt kasutas V.F vaidlusalust hoonet enne aianduskooperatiivi moodustamist ning see ei paiknenud * Aiandusühistu õiguseellasele aianduskooperatiivile X eraldatud maa-alal, mistõttu asjaolu, et V.F oli nimetatud kooperatiivi liige, ei võimalda pidada teda isikuks, kelle omandiõigus oleks saanud 21.10.1992 aktist tekkida. Üksnes seetõttu ei vajanud aianduskooperatiivi X üldkoosoleku 18.07.1992 otsused, millest lähtuti vara hilisemal üleandmisel, eraldi analüüsimist. 26. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 kohaldatakse enne 01.01.2006 kehtiva TsMS jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse, lg 8 kohaselt jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kulud. Õigusabi kulude väljamõistmisel arvestatakse ka TsMS § 61 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt mõistetakse välja vajalikud ja põhjendatud kulud esindaja osutatud õigusabi eest. Nimetatud sättele tuginedes mõistab ringkonnakohus apellandilt välja vastustaja M.L kasuks tema poolt kantud õigusabi kulude katteks 5000 krooni. Ü.Jänes G.Kivinurm M.Klaar 6