← Eesti

2-05-1474/6

Obsah (6)§ 774§ 30§ 197§ 198§ 5§ 207

Tsiviilasi nr 2-05-1474 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus 2-05-1474 Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom (eesistuja), Ulvi Loonurm ja Ülle Jänes Otsuse tegemise aeg ja koht 15.12.200

) § 8 lg-le 2, § 76 lg-le 1, § 101 lg 1 p-dele 1 ja 6, § 774 lg-le 1, palus hageja kostjalt välja mõista 200 000 krooni. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Poolte vahel oli koostöö kahes etapis:

  1. a. maist juunini ja augusti lõpust septembrini. Hageja ei täitnud veotellimusi tähtaegselt ja kostjal tekkis kahju, kuna kaubasaajad nõudsid tarnimata kauba eest leppetrahvi ja vähendasid tellitud kauba kogust. Selle kohta esitas kostja hagejale reklamatsiooni ja tegi tasaarvestuse veotasuga tekkinud kahju 106 224,08 krooni ulatuses. 25.08.2004 sõlmisid pooled koostöölepingu, mille järgi hageja vedas kaks koormat puitu tähtaegselt kohale ning sattus kolmanda saadetise veol jällegi viivitusse. 26.08.2004 sõlmitud veolepingu nr E403415 alusel saadetud 18 pakist koosnev veos jagati kaheks osaks (10+6 pakki) ning 2 pakki jäi kadunuks. Selle veo eest esitas hageja kokku neli arvet, millest kolme (01.10.2004 nr 4008596; 07.09.2004 nr 4006361 ja 14.09.2004 nr 4006949) kostja tasuma ei nõustu. Nõuetekohaselt teostatud vedude eest on kostja tasunud hagejale 44 840 krooni arvete nr 4006049 ja nr 4006144 järgi. Kostja ei võlgne hagejale rohkem midagi; vastavalt kostja poolt hagejale väljastatud 05.01.2005 saldoteatisele on saldo null krooni. Kostja leidis, et hagi ei ole tõendatud, sest veolepingutele allakirjutanud P. P (P) puudus volitus kostjat esindada, samuti ei ole veoleping-tellimused ka muus osas korrektselt vormistatud (puuduvad nõutavad allkirjad, pitsatid ja lepingute originaalid), mistõttu tekib kahtlus nimetatud dokumentide ehtsuses. Maakohtu otsus Pärnu Maakohus rahuldas hagi 17.04.2006 otsusega osaliselt ja mõistis P AS-lt hageja S AS kasuks välja 182 130 krooni võla ja viivise katteks. Otsuse põhjenduste kohaselt on poolte omaksvõtuga TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 mõttes tuvastatud, et nende vahel oli koostöö ajavahemikul 31.05.2004 kuni 19.09.
  2. Selles osas ei ole enam vaidlust, nagu selleski, et koostöö oli vahepeal katkenud. Seda tõendavad peale poolte omaksvõtu veel veoleping-tellimused, arved ja veokirjad (CMR). Kuupäevadeks nendel dokumentidel on 21.05.2004, 31.05.2004, 11.06.2004, 22.06.2004 ja Eesti-siseselt veel 29.06.2004, uuesti on jätkunud koostöö 26.-27.08.2004, 29.-31.09.2004, 01.10.2004 ja 08.10.
  3. Peale omaksvõtu on see asjaolu leidnud tõendamist veel hagi tagamise taotlusele lisatud veoleping-tellimuste ja veokirjadega kahel juhul, mis kannavad kuupäevi 17.08.2004, 18.08.2004, 19.08.2004, arved kuupäevi 01.09.2004 ja 02.09.
  4. Neid dokumente on kostja kogu menetluse aja õigeteks pidanud. Kostja esitatud P. P volikiri kehtib alates 25.08.
  5. Seega on koostöö alanud uuesti mitte volikirjal märgitud kuupäevast, vaid vähemalt 16.08.2004, kuivõrd märgitud dokumentide hulgas on veoleping-tellimus, millele on alla kirjutanud P. P 16.08.
  6. Kuna koostöö on leidnud tuvastamist, siis langeb ära kostja väide, et P. P ei olnud volitust veoleping-tellimusi teha. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks tasunud vedude eest arveid 31.05.2004 kuni 22.06.
  7. Seda ei tõenda kostja esitatud kontoväljavõte ega maksekorraldus. Seal kajastatud maksed on tehtud arvete eest, mis vaidlusest väljuvad. Kostja ei ole esitanud seaduses sätestatud protsessivormis tõendeid oma vastuväidete kinnitamiseks, kuna menetlusosalise suulised seletused ja vastuväited istungil ei ole TsMS § 229 lg 2 kohaselt tõendiks. Kohus on andnud kostjale küllaldase võimaluse TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 nõuete 2

(6)täitmiseks ja asjaolude tõendamiseks, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; samuti selgitanud õigusabi kasutamise võimalust. Kostja ei soovinud menetluse ajal esitada vastuhagi, kuigi põhjendas arvete tasumata jätmist hageja tekitatud kahju tasaarvestamisega. Kahju tõendamiseks esitas kostja reklamatsiooni hagejale ja kaubasaaja elektroonilise kirja, mille kohta maakohus leidis, et neid dokumente ei saa asja lahendamisel arvesse võtta, kuna nii vastuhagi esitamiseks kui ka kahjuhüvitise väljanõudmise tõendamiseks on olemas menetluslik kord ja sellest tulenev põhjendus (TsMS § 229 lg 1). Eeltoodud põhjendustel jõudis maakohus järeldusele, et hagi veotasu ja viiviste saamiseks on põhjendatud, välja arvatud 14.09.2004 arve nr 4006949 järgi nõutava rahasumma 14 160 krooni ja sellelt arvestatud viivise 3 709,92 krooni osas, millises osas kohus jättis hagi rahuldamata, leides, et arve aluseks olnud veokirjal puudub kostja allkiri ning veose üleandmist ei saa pidada tõendatuks. Ülejäänud osas rahuldas kohus hagi, tuginedes

§ 774lg-le 1, §-dele 775, 776 ja 792.

Kostja 21.10.2004 väljaantud võlatunnistus tõendab kohtu arvates hagejal nõude olemasolu. Kostja esindaja ei tunnista seda ja hageja väidab, et kirja originaali tal ei ole, mida kostja samuti kinnitab. Seega puudub võrdlemise võimalus. Kuid kohtu siseveendumuse järgi on siin tegemist kostja poolt võla tunnistamisega ja seda veendumust toetab see, et kostja oli huvitatud koostööst ja selle kaudu väidetava kahju saamise vältimisest või vähendamisest või hüvitamisest edaspidi. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada Pärnu Maakohtu 17.04.2006 otsuse hagi rahuldamise ja kohtukulude jaotamise osas ning teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Apellant palub mõista kohtukulud välja vastustajalt. Apellatsioonkaebuse kohaselt on esimese astme kohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta kostja esitatud asjaolud ja tõendid. Maakohus ei ole arvestanud kostja väitega, et ta on tasunud hagejale nõuetekohaselt osutatud transporditeenuse eest, mida tõendavad 05.01.2005 saldoteatis ja kontoväljavõte arvete nr 4006049 ja nr 4006144 tasumise kohta. Eksitav ja sisutu on kaevatava kohtuotsuse väide, et kohus ei saa vaidluse lahendamisel lähtuda kostja suulistest vastuväidetest või mõnest kostja dokumendist. Kostja esitas vastuväited ka kirjalikult ning kohus ei ole täpsustanud, missuguseid dokumente ta ei arvesta. Maakohus on jätnud õigesti rahuldamata hagi 14.09.2004 arve nr 4006949 järgi nõutava rahasumma 14 160 krooni osas, kuid ei ole põhjendanud, miks ta mõistis ülejäänud kolme kostja hinnangul alusetu arve põhjal välja 48 380 krooni. Kostja seletas menetluse käigus, et hageja esitas neli arvet veo eest, mida ta nõuetekohaselt ei teostanud ega vedanud kaupa kokkulepitud kaubasaajale. Nõuet rahuldades ei ole maakohus arvestanud, et koostöölepingu sõlmimisel 2004. aasta augustis leppisid pooled kokku, et 2004. aasta augusti seisuga on võlad null ja vastastikuseid nõudeid ei ole. Pärast koostöö jätkumist teostas hageja kostja huvides kaks vedu, mille eest kostja on tasunud. Kolmanda veo eest, mille kohta hageja esitas eeltähendatud arved nr 4006361 07.09.2004; nr 4006949 14.09.2004; nr 4008576 01.10.2004 ja nr 4008596 01.10.2004, kostja keeldub tasumast, kuivõrd kohaletoimetamisega hilinemise tõttu ei võtnud kaubasaaja kaupa vastu ning kostjale tekkis kahju. Samuti 3

(6)jättis maakohus põhjendamatult arvestamata asjaolu, et kostja tegi tasaarvestuse avalduse hagejale, esitades reklamatsiooni kahju hüvitamiseks, mis oli tekkinud veoste tähtaegselt kohaletoimetamata jätmise tagajärjel. Kostja ei võtnud omaks tema poolt väidetavalt 21.10.2004 väljaantud võlatunnistust, kuid maakohus asus siseveendumuse põhjal seisukohale, et tegemist on võla tunnistamisega hageja ees. Siseveendumusest ei piisa niivõrd olulise tõendi suhtes seisukoha võtmiseks, kuivõrd kostja seda omaks ei võtnud Kostjalt viivise väljamõistmine on alusetu, kuna enne 24.08.2004 puudus poolte vahel lepinguline suhe ja väidetavalt veotellimused esitanud P. P ei olnud volitust kostjat esindada. Veoleping-tellimustel puuduvad kostja (kaubasaatja) allkirjad ja seepärast on esindusõiguse probleem oluline. P. P ei olnud P AS seadusjärgne esindaja ning talle ei olnud kostja andnud muul viisil volitust ennast esindada, millest tulenevalt tema poolt hagejaga tehtud tehingud on TsÜS 129 lg 1 alusel tühised. Kostja ei ole tehinguid ka hiljem heaks kiitnud. Tunnustades volituseta isiku tehtud tehinguid, rikkus esimese astme kohus tsiviilseadustiku üldosa seadust. Apellant vaidleb vastu tõendite hindamisele esimese astme kohtu poolt järgmistel asjaoludel. Kostjana vaidlustas ta hagile lisatud veolepingute ja muude kirjalike dokumentide, sealhulgas 21.10.2004 võlatunnistuse ehtsuse ning taotles kohtult dokumentaalsete tõendite originaalide väljanõudmist, mis olid esitatud faksikoopiate ja ärakirjadena. Kostja leidis, et paljud dokumendid olid võltsitud hageja poolt hiljem ja järeletehtud allkirjadega. Kohus ei rahuldanud kostja taotlust enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 118 ega kehtiva TsMS § 273 alusel ega põhistanud hageja esitatud dokumendikoopiate tõendamisjõudu. Nii hageja kui kohus möönsid fakti, et dokumentide originaalid puuduvad, mistõttu kohtu siseveendumusele jõudmine nõude põhjendatuses on vaieldav. Kostja on tasunud nelja veose eest, mille saatedokumentide õigsust ta kinnitas. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Kohtukulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb jätta lõppjäreldustes muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt otsuse põhjendusi. Õige on kaebuse väide selle kohta, et ainuüksi kohtu siseveendumusega ei ole võimalik põhjendada võlatunnistust või mistahes muud asjas tähtsust omava asjaolu tuvastamist või kummutamist. S.o. kohtu siseveendumus peab rajanema konkreetsetele tõenditele. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et

§ 30

lg.3 kohaselt ei pea võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses. Kuid ka suulises vormis antud võlatunnistus peab olema vaidluse korral tõendatav ja tõendatud. Kuivõrd kohus leidis, et hageja esitatud kostja kirjalikku võlatunnistust ei saa tõendina arvestada, ja hageja ei ole selles osas kohtuotsust vaidlustanud, tuleb järeldada muude tõendite puudumisel, et võlatunnistust ei olnud. 4

(6)CMR konventsiooni artikkel 3 kohaselt tõendatakse rahvusvahelise autotranspordi veolepingut saatedokumendi koostamisega. Hagi aluseks olevatele arvetele on rahvusvaheliste vedude osas hageja lisanud CMR saatelehed. Maakohtu istungil kostja esindaja avaldas, et hageja esitatud arvete nimekirjas toimiku lk. 42 on kolm viimast arvet alusetud ja tabeli seitset ülejäänud arvet ta tunnistab, kuigi väitis, et nende kogusumma on 81 730 kr. ja kostja on sellest tasunud ära 44 840 kr. Seega on tabelis toimiku lk. 42 esimese seitsme arve põhjendatus kinnitust leidnud kostja õigeksvõtuga (TsMS § 231 lg.2). Viimased kolm arvet selles tabelis on numbritega 4006949, 4006361 ja
  1. Arve 4006949 on maakohus lugenud põhjendamatuks ja selles osas hagi rahuldamata jätnud. Hageja ei ole selles osas maakohtu otsust vaidlustanud. Maakohus on otsuses näidanud põhjendust, miks ta selle arve loeb alusetuks: selle aluseks olnud CMR saatelehel (toimiku lk.41) on kauba saatjaks näidatud hageja ise, kusjuures puudub saatja allkiri. Arve nr. 4006361 ja 4008596 aluseks oleval CMR saatelehel on olemas vajalikud rekvisiidid, seejuures kostja esindaja allkirjad (toimiku lk.39). Seega on veoleping nende vedude osas tõendatud CMR saatelehtedega, mistõttu kostja vastupidised väited on alusetud. Kokkuvõttes on maakohus õigesti hagi (osaliselt) rahuldanud. Mis puutub väitesse, et kostja tootmisjuht P. P puudus 25.augustini 2004 õigus veolepinguid sõlmida, siis see on alusetu. Kõigepealt, veolepingu sõlmimist tõendavad CMR saatelehed. Teiseks, poolte seletustest ja veoleping-tellimustest nähtub, et P. P tegeles kostja juures veoste tellimise ja kauba saatmise organiseerimisega. TsÜS 116 lg. 2 sätestab, et kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja (või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab) ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Seega tuleb kostja tootmisjuhil eeldada volitust sõlmida kostja nimel veolepinguid ja sätestada selle tingimusi, sealhulgas viiviste osas, ka enne 25.08.
  2. Kohus on õigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud oma väidet, mille kohaselt on ta tasunud hagis näidatud vedude eest hagejale 44 840 kr. 16.08.2004 maksekorraldusega (toimiku lk.114); maksekorraldusel hageja arvetele ei ole viidatud ja samas on tõendatud, et peale hagis näidatud vedude teostas hageja kostjale ka teisi vedusid. Mis puutub väidetava tasaarvestuse tegemisse kostja poolt, siis on kohtu motiivid selles osas tõepoolest ebatäpsed. Sellega seoses märgib kolleegium järgmist.

§ 197

lg.1 ja 2 kohaselt, kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses.

§ 198

kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele.

§ 5

(6)200 lg.2 järgi tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kostja poolt hagejale 04.11.2004 esitatud reklamatsioon (toimiku lk.106) ei vasta tasaarvestuse avalduse nõuetele, vaid see on esialgse kahjunõude avaldus. Reklamatsioonis ei ole näidatud, millises osas kostja oma võlga hageja ees tunnistab ehk ei ole näidatud tasaarvestatavat nõuet. Samuti ei ole selles märgitud sõnagagi tasaarvestusest. Mis puutub kostja 05.01.2005 saldoteatisesse (toimiku lk.115), siis see kujutab ettepanekut hagejale teatada kostjale, et hageja võlgnevus kostjale on 0 krooni. Sellisel teatisel ei ole mingisugust õiguslikku tähendust, või siis kostja kinnituse tähendust, et hageja talle midagi ei võlgne. Kohtupraktika kohaselt võib kostja tasaarvestuse avalduse teha ka kohtule adresseeritud avaldustes, ning tasaarvestuse tunnustamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi (kuigi võib seda teha), küll aga peab ta vaidluse korral tasaarvestava nõude olemasolu tõendama. Selles osas kohtu viide asjaolule, et kostja ei ole esitanud vastuhagi, on eksitav ja mitteasjakohane. Nõuetekohast tasaarvestuse avaldust ei ole kostja esitanud ka kohtule tehtud avaldustes, s.o. oma kirjalikes vastustes hagiavaldusele. Toimiku lk.124-125 asuvas vastuses on kostja küll väitnud, et hageja rikkus lepingut ja tekitas sellega kostjale kahju, kuid nõutavat tasaarvelduse avaldust sellest ei nähtu. Kostja ei ole isegi täpselt ja arvusaadavalt määratlenud, ega tõendanud, kui suur on väidatavalt hageja poolt talle tekitatud kahju; pigem osundab ta väidetavale kokkuleppele hagejaga vastastikuste nõuete puudumise kohta. Sellise kokkuleppe (

§ 207) olemasolu ei ole kostja samuti tõendanud.

Seega on apellandi väited kohustuse lõppemisest tasaarvestusega alusetud. Alusetud on kostja väited selle kohta, et kohus ei nõudnud välja originaaldokumente. Võlatunnistuse osas näiteks on hagejalt seda küsitud, kuid hageja väitis, et tal on see kostja saadetud faksi kujul. Olgu märgitud, et kohus seda tõendit ei arvestanud. Kaasajal on levinud tahteavalduste esitamine ja dokumentide saatmine faksi teel või elektrooniliste vahendite kaudu, ja rääkida sellisel juhul originaaldokumendi esitamise vajadusest on alusetu ja mõttetu. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi kohtukulud tema enda kanda. Tiit Kollom Ülle Jänes Ulvi Loonurm 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.