Tsiviilasi nr 2-05-991 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus 2-05-991 Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Ulvi Loonurm, Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 6.november 2006, Tallinn Tsiviilasi OÜ B hagi H.B vastu nõude tunnustamiseks OÜ T (pankrotis) pankrotimenetluses Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
- mai 2006 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik H.B apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
- oktoober 2006 Tsiviilasja number Menetlusosalised esindajad ja nende Hageja OÜ B ja tema lepinguline advokaat Taimar Ehrlich; kostja H.B ja tema lepinguline vandeadvokaat Sven Sillar esindaja esindaja RESOLUTSIOON Jätta muutmata Harju Maakohtu 19.mai 2006 otsus ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võivad apellatsioonimenetluse pooled esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused Tallinna Linnakohtu 20.10.2004 kohtuotsusega kuulutati välja OÜ T pankrot. Pankrotihalduriks nimetati O.E. 15.11.2004 esitas OÜ B OÜ T (pankrotis) pankrotihaldurile nõudeavalduse pandiga tagamata nõude summas 300 000 krooni tunnustamiseks OÜ T pankrotimenetluses. 28.02.2005 toimunud OÜ T (pankrotis) võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul esitas OÜ B nõudele vastuväite võlausaldaja H.B. 28.03.2005 esitatud hagiavalduses palus OÜ B tunnustada tema nõuet summas 300 000 krooni OÜ T (pankrotis) pankrotimenetluses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Tallinna linn, OÜ T, OÜ B ja AS H 29.12.2003 mitteeluruumi erastamise lepingu ja pandilepingu, mille kohaselt Tallinna linn müüs ja OÜ T ostis hinnaga 2 380 560 krooni mitteeluruumi asukohaga Tallinnas x. 30.12.2003 sõlmisid OÜ T ja OÜ B lihtkirjaliku kokkuleppe, mille kohaselt OÜ T ja OÜ B kohustusid sõlmima kokkuleppes fikseeritud tingimustel notariaalse müügilepingu mitteeluruumi asukohaga Tallinnas x võõrandamiseks OÜ-le B hinnaga, mis ületab 300 000 krooni võrra mitteeluruumide erastamise ostuhinna, s. o summas 2 680 560 krooni. 03.02.2004 sõlmisid OÜ T, OÜ B ja AS H pandi lõpetamise avalduse, mitteeluruumi müügilepingu ja pandilepingu, mille kohaselt OÜ T müüs ja OÜ B ostis mitteeluruumi asukohaga Tallinnas x hinnaga 2 380 560 krooni. Ehitise või selle osa võõrandamise tehing peab VÕS § 33 lg 2 ja AÕSRaks § 13 lg 6 kohaselt olema notariaalselt tõestatud. Kuna 30.12.2003 sõlmitud kokkulepe on vorminõuete mittejärgimise tõttu tühine tehing, peab OÜ T OÜ-lt B omandatud 300 000 krooni täies ulatuses hagejale tagastama. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. H.B OÜ T juhatuse liikmena leidis, et hageja ning OÜ T vahel 30.12.2003 sõlmitud kokkulepe ei ole tühine. Lepingu osapooled ei ole kunagi andnud kokkuleppele kinnisasja eelmüügilepingu tähendust ning osapooled ei täitnud kokkuleppes sätestatut. Hagejal ei ole õigust nõuda OÜ-lt T (pankrotis) 300 000 krooni tasumist, sest sellist summat ei ole OÜ B kunagi reaalselt OÜ-le T maksnud ja OÜ T ei ole seda kunagi OÜ-lt B saanud. H.B on Iraani päritolu Rootsi Kuningriigi kodanik ega mõistnud sõnagi sellest, mis kokkuleppe tekstis kirjas oli. Kui kohus loeb raha tasumise siiski tõendatuks, siis ei tasunud OÜ B seda summat mitte tühise tehingu alusel, vaid 03.02.2004 OÜ B ja OÜ T vahel sõlmitud müügilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. Seda kinnitab nimetatud lepingu p 4.1, mille kohaselt OÜ T müüb OÜ-le B x asuvad ruumid hinnaga 2 380 560 krooni, milline summa on OÜ B poolt OÜ-le T tasutud enne nimetatud lepingu sõlmimist ja mille saamist kinnitas OÜ T esindaja oma allkirjaga. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi 19.05.2006 otsusega ja tunnustas OÜ B nõuet summas 300 000 krooni OÜ T (pankrotis) pankrotimenetluses pandiga tagamata nõudena. Otsuse põhjenduste kohaselt on OÜ B ja OÜ T vahel 30.12.2003 sõlmitud lihtkirjalik kokkulepe selle sisust tulenevalt poolte vahel sõlmitud eelleping, sest pooled on kokkuleppes kokku leppinud, et OÜ T müüb mitteeluruumid, mis ta omandab 30.12.2003 ja mis asuvad Tallinnas x, hiljemalt kahe kuu jooksul alates kokkuleppe allakirjutamisest OÜ-le B. Ka hageja seaduslik esindaja kinnitas oma vande all antud seletuses, et kokku lepiti just eelpoolnimetatud vara võõrandamises OÜ-le B. AÕSRakS § 13 lg 6 kohaselt peab ehitise või selle mõttelise osa võõrandamise leping olema notariaalselt tõestatud ning VÕS § 33 lg 2 kohaselt peab eelleping olema sõlmitud samas vormis kui leping, kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis. Tulenevalt asjaolust, et OÜ B ja OÜ T vahel 30.12.2003 sõlmitud eelleping on lihtkirjalikus vormis, on nimetatud eelleping TsÜS § 83 lg 1 kohaselt tühine põhjusel, et tehing on sõlmitud seaduses sätestatud vormi järgimata. Asjaolu, et OÜ T oma seadusliku esindaja H.B kaudu hagi aluseks oleva 300 000 krooni sai, on tõendatud OÜ B seadusliku esindaja M. G kohtuistungil vande all antud seletusega ja tunnistaja T. S ütlustega, kes mõlemad kinnitasid, et raha maksis M. G 2
(5)H.Ble 500-kroonistes kupüürides hotelli * kohvikus * pärast kokkuleppe allkirjastamist nende vahel. Lisaks nimetatud tõenditele kinnitab raha üleandmist ka dokumentaalne tõend − poolte vahel sõlmitud kokkulepe, kus H.B kinnitab raha saamist oma allkirjaga. Allkirja ehtsust kokkuleppel H.B asja sisulise arutamise käigus ei vaidlustanud. Kostja väitesse, nagu ta ei oleks raha saanud ja ei oleks kokkuleppe tekstist aru saanud, kuna ta ei valda eesti keelt, suhtus kohus kriitiliselt, sest kostja vande all antud seletus on vastuolus kõigi teiste asjas kogutud ja eelpool nimetatud tõenditega. Hageja seadusliku esindaja ja tunnistaja ütluste kohaselt oli kostjal kaasas ka eesti keelt kõnelev isik, kes talle kokkuleppe teksti tõlkis ja selle sisu selgitas. Ei ole alust kahelda tunnistaja T. S ja hageja seadusliku esindaja vande all antud seletustes, mis omavahel kokku langevad ja lisaks osaliselt ka kirjaliku dokumendiga tõendatud on. Kuna tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi, tuleb tühise tehingu järgi saadu kostjal tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele ja TsÜS § 84 lg-s 1 sätestatule. Et OÜ T poolt tühise tehingu järgi hagejalt raha saamine on tõendatud, siis on hagejale raha tagastamise õiguslikuks aluseks VÕS §
- Kohus leidis PankrS §-le 106 tuginedes, et hageja nõue summas 300 000 krooni OÜ T (pankrotis) pankrotimenetluses on põhjendatud ja kuulub tunnustamisele. Kostja sellesse väitesse, nagu poleks ta hagejalt saanud 300 000 krooni mitte tühise eellepingu alusel, vaid 03.02.2004 OÜ B ja OÜ T vahel sõlmitud müügilepingu täitmiseks, tuleb suhtuda kriitiliselt, sest kõigepealt on see vastuolus kostja enda väitega, et ta ei ole hagejalt raha saanud, ning pealegi on vaidlustatud kokkuleppes pooled kokku leppinud ehitise osa müügihinnaks 2 380 560 krooni + 300 000 krooni. Maakohus asus seisukohale, et muud kostja esindaja kohtukõnes esiletoodud põhjendused, miks ta leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele, tuleb jätta tähelepanuta, sest kostja ei esitanud neid vastuväiteid õigeaegselt, s. o talle kohtu poolt eelistungil antud tähtajaks. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 19.05.2006 otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt tuleb tsiviilasja õigeks lahendamiseks selgeks teha, kas OÜ-l Bl on seaduslik alus OÜ-lt T (pankrotis) tagasi nõuda 300 000 krooni. Kostja leiab, et hagejal sellist õigust ei ole. Kuna kostjal puuduvad muud tõendid peale enda seletuse OÜ T poolt raha mittesaamise kohta, siis lähtub apellatsioonkaebus sellest, et hageja andis OÜ-le T 300 000 krooni. Kaevatav kohtuotsus on menetlusõiguse normidega vastuolus, kuna asjaolude hindamisel jättis kohus tähelepanuta kostja vastuväited hagile. Kostja seisukohti ignoreeriv kohtulahend on vastuolus TsMS § 436 lg-ga
- Tsiviilkohtumenetluse seadustik on üles ehitatud eeldusele, et pooltel on õigus esitada alternatiivseid nõudeid ja vastuväiteid. Kostja esitas põhiväite, et OÜ T ei ole hagejalt 300 000 krooni saanud, ja alternatiivse vastuväite, et nimetatud summa anti üle 03.02.2004 sõlmitud notariaalse müügilepingu täitmiseks. Kohtul ei olnud õigust jätta alternatiivsele vastuväitele sisulist hinnangut andmata põhjusel, et see on vastuolus kostja teise väitega. Esimese astme kohus suhtus kriitiliselt kostja väitesse, et ta sai 300 000 krooni 3
(5)03.02.2004 notariaalselt tõestatud müügilepingu alusel, kuna 30.12.2003 OÜ T ja OÜ B vahel sõlmitud kokkuleppes on pooled kokku leppinud ehitise osa müügihinnaks 2 380 560 krooni + 300 000 krooni. Kohtu selline seisukoht on vastuolus kohtu enda poolt samas otsuses tuvastatuga, et 30.12.2003 kokkulepe on tühine ega oma õiguslikke tagajärgi. Järelikult ei oma nimetatud kokkuleppe p-s 2.2 sätestatu 300 000 krooni tagastamise küsimuses mingit tähendust ega välista ka seda, et 300 000 krooni maksti 03.02.2004 lepingu järgse müügihinna tasumisena. Kohus jättis tähelepanuta 03.02.2004 Tallinnas x asuvate mitteeluruumide müügilepingu p-s 4.1 sätestatu, millest tulenevalt lepingu osapooled lugesid tuvastatuks, et OÜ B on tasunud OÜ-le T müügihinna täielikult enne käesoleva lepingu sõlmimist. Hageja ei tõendanud, millal ta müügilepingus näidatud rahasumma OÜ-le T tegelikult tasus, kuid vaidlus puudub selles, et pärast 03.02.2004 lepingu sõlmimist ei toimunud lepingupoolte vahel arveldusi. Seega loeti kõik rahasummad, mille hageja tasus OÜ-le T ja mille puhul ei olnud teisiti kokku lepitud, tasutuks 03.02.2004 müügilepingu alusel. Maakohus jättis sisulise tähelepanuta kostja ühe olulisema vastuväite, et OÜ T ja OÜ B vahel sõlmitud kokkuleppe p 2.2 [siin ja edaspidi asja materjalidest nähtuvalt silmas peetud kokkuleppe p 2.3] ei reguleeri üldse eelmüügilepingu tingimusi ega ole seetõttu tühine ka tehingu ülejäänud osa tühisuse korral. Kokkuleppe p 2.3 üksnes fikseerib, et hageja on OÜ-d T finantseerinud ja tasunud 300 000 krooni enne kokkuleppe sõlmimist. Maakohus leidis ekslikult, et kostja esitas antud vastuväite hilinemisega, s. o alles kohtuvaidluses ning seetõttu võib vastuväite arvestamata jätta. Kostja esitas 09.02.2006 vastuväite, et lepingu pooled ei ole andnud 30.12.2003 kokkuleppele kinnisasja eelmüügilepingu tähendust, ning kohtuvaidluses üksnes kitsendas antud vastuväidet, suunates selle kokkuleppe p-le 2.2 [peab olema p-le 2.3] eraldivõetuna. Maakohus ei pööranud tähelepanu TsÜS §-le 85, mille kohaselt ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Kuivõrd hageja tugines 30.12.2003 kokkuleppe tühisusele seadusest tuleneva vorminõude rikkumise tõttu, oli kohtu kohustus välja selgitada, kas kokkuleppe p-s 2.2 [peab olema p-s 2.3] sätestatu oli vorminõude järgimata jätmise tõttu kehtetu või oli tegemist müügilepinguga mitteseonduva sättega. Riigikohus on 08.05.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 märkinud, et tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine on asjaolu, millega kohus peab arvestama, sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse muutmata. Vastustaja palub jätta menetluskulud vastaspoole kanda ja mõista OÜ B menetluskulud välja H.Blt OÜ B kasuks. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõigusnormi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõigusnormide rikkumist. Otsus on piisavalt põhjendatud ning vastavuses toimikus olevate tõenditega. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ning tõendite hindamisega, mistõttu tulenevalt TsMS § 654 lg- st 6 ei korda otsuses olevaid põhjendusi. 29.12.2003 lepingust nähtub, et OÜ T ostis Tallinna linnalt vaidlusalused ruumid müügihinnaga 2 380 560 krooni ning sama hinnaga müüs mitteeluruumid 03.02.2004 4
(5)OÜ-le B. Mingit lisatingimust täiendavate kulude maksmiseks 300 000 krooni osas leping ei sisalda. Maakohtu seisukoht on õige, et 30.12.2003 sõlmitud lihtkirjalik kokkulepe on sisult mitteeluruumide võõrandamise eelleping. AÕS RakS § 13 lg 6 kohaselt oli ehitise või mõttelise osa võõrandamise lepingule seadusandja sätestanud kohustusliku notariaalse vormi, mistõttu TsÜS § 83 lg 1 kohaselt on tegemist tühise tehinguga. Apellandi väitega nimetatud kokkuleppe punktis 2.3 kohta, et lepinguosalised üksnes deklareerisid, et OÜ B on OÜ-d T finantseerinud ja enne kokkuleppe sõlmimist tasunud 300 000 krooni, võib nõustuda, kuid sellest ei saa teha järeldust, et eelnimetatud rahasumma omandamiseks ongi OÜ-l T õiguslik alus olemas. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et 30.12.2003 kokkuleppe kohaselt pidi müügihinnaks olema 2 380 560 krooni + 300 000 krooni, kuid mitteeluruumid võõrandati 03.02.2004 müügihinnaga 2 380 560 krooni. Seega mitteeluruumid võõrandati teise hinnaga, kui oli eelnevalt läbi räägitud. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et 300 000 krooni saamine hagejalt OÜ T/pankrotis/ seadusliku esindaja H.B poolt leidis tõendamist. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks hagi kuulub rahuldamisele ning on menetlusõigusnorme järgides analüüsinud tõendeid. Toimikust ilmneb, et kostja vastuväited on olnud vastuolulised, mis andis põhjust neid hinnata kriitiliselt. Esmalt kostja eitas raha saamist, seejärel esitas vastuväite, et nimetatud summa sisaldub 03.02.2004 poolte vahelises lepingus. Kolleegium ei nõustu apellandi vastuväitega, et 300 000 krooni sisaldub 03.02.2004 lepingus. Vastustaja on põhjendatult juhtinud apellandi tähelepanu sellele, et toimik sisaldab dokumentaalseid tõendeid pangaülekannete näol, mille kohaselt OÜ B kandis 2 380 560 krooni OÜ Ti eest mitteeluruumide erastamiseks ning 03.02.2004 lepingu täitmiseks toimus müügihinna 2 380 560 krooni tasaarveldus erastamishinna tasumiseks ülekantud summaga. Mõlema tehingu puhul on müügihinnad ühesugused. Antud hageja väidet ei ole kostja esimese astme kohus ega ka ringkonnakohtus suutnud ümber lükata . Seega leidis tõendamist, et 300 000 krooni tasus OÜ B täiendavalt müügihinnale. Kuivõrd tsiviilkohtumenetluses ei suutnud kostja tõendada, et antud rahasumma omandamiseks on OÜ-l T/pankrotis/ olemas õiguslik alus, siis ongi maakohus põhjendatult hagi rahuldanud VÕS § 1027 alusel. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et pooled ei saa kohtulikes vaidlustes esitada uusi väiteid. Asjaolu, et otsuses ei ole käsitletud kokkuleppe punkti 2.3 ei võimalda teha teistsugust otsust ning kolleegium on antud apellandi väitele vastanud. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei võimalda teha teistsugust otsust. Ulvi Loonurm Margo Klaar Mare Merimaa 5
(5)