lg 1 sätestab, et maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat, maksusumma tahtliku tasumata jätmise korral kuus aastat. OÜ „X“ on tahtlikult jätnud deklareerimata ja tasumata kontrollitava perioodi eest tasumisele kuuluvad maksud, tahtlus väljendub teadlikus tegevuses valeandmete esitamisel maksudeklaratsioonides. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub vaidlustatud maksuotsus tühistada. Otsus on koostatud sisuliselt samadel alustel, kui Tallinna Linnakohtu poolt tühistatud otsus väärteoasjas nr 12-6/283-9, mille kohaselt oli kaebaja toime pannud maksuseaduse rikkumise, mille eest on ette nähtud vastutus
alusel, s.o. maksuseaduses ettenähtust väiksema maksusumma või maksuseaduses ettenähtust suurema maksumaksjale tagastamisele kuuluva maksusumma näitamise eest maksudeklaratsioonis või muus maksuhaldurile esitatud dokumendis. Maksuotsus esineb vastuolusid – lk 3 esimeses lõigus on vastustaja tuvastanud, et kaebaja ja OÜ Y vahel sõlmitud lepingu järgi oli üheks osutatavaks teenuseks materjalide ja kliendi andmebaasi loomine, lk 5 viimases lõigus on kirjas, et "eeltoodust järeldab maksuhaldur, et võetusega saadud andmebaas paberkandjal sisaldas samu andmeid, mis elektrooniline kliendiandmebaas". Niisiis jõuab vastustaja järeldusele, et kliendiandmebaas oli olemas. Eeltoodust ei saa kuidagi järeldada, et kaebaja pole teenust saanud. Ka pole maksuotsuses märgitud, et tunnistajad K. ja B. nägid, kuidas kaebaja juures materjalide ja kliendi andmebaas töötas. Tõe väljaselgitamiseks pidanuks vastustaja leidma ja üle kuulama G.E., kuid vastustaja pole soovinudki seda teha. Vastustaja ei ole tõendanud kaebaja ebapiisavat hoolsust. J.K. küll ei kontrollinud lepingule allkirja andmise hetkel tehingupartneri isikusamasust, kuid seda tegid teised kaebaja esindajad. Vastustaja on jätnud tähelepanuta, et juriidilise isiku puhul on tavapärane, et tehingute ettevalmistamisega ja allkirjastamisega tegelevad erinevad isikud. Asjas tuleb kohaldada aegumist, maksuhalduri väide, et kaebaja on osalenud maksupettuses, mis välistab kaebaja heausksuse, on paljasõnaline, kuivõrd vastustaja poolt 30.09.2004.a. koostatud rahatrahvi määramise otsus on Tallinna Linnakohtu poolt tühistatud. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades lisaks vaidlustatud maksuotsuses toodule järgmised seisukohad. Maksuotsuses puudub vastuolu elektroonilist andmebaasi puudutavas osas, kaebaja väited on tingitud maksuotsuse ebaõigest või teadlikult moonutatud tõlgendamisest. Maksuotsuse lk 5 viimases lõigus järeldas maksuhaldur, et kuivõrd J.K. väitel puudus vajadus G.E. tema kätte jäänud elektroonilise andmebaasi tagasinõudmiseks, sest andmebaasilt olid kõik vajalikud andmed üle viidud paberkandjale, siis on 13.05.2004.a PMK-le paberkandjal esitatud klientide andmed kaebaja seisukohast samad, mis kajastusid OÜ „Y“ poolt koostatud elektroonilises andmebaasis. Kaebaja poolt tsiteeritud lauset ei saa hinnata kontekstiväliselt, vaid seda tuleb analüüsida koos muude maksuotsuse punktis 1.1.7 väljatoodud asjaoludega. Viidatud maksuhalduri seisukohta tuleb mõista selliselt, et isegi kui eeldada, et kaebajal puudus vajadus ja kohustus elektroonilist andmebaasi säilitada, kuna kõik vajalikud andmed viidi üle paberkandjale, siis ei suutnud kaebaja tõendada andmebaasi olemasolu ka paberkandjal andmetega, kuna paberil nähtuvad kliendid olid äriühingul juba enne OÜ-lt Y kliendiandmebaasi väidetavat soetamist. J.K. ja I.B. ei saa tõendada tehingute toimumist OÜ „Y“ ja kaebaja vahel, sest nad ei osalenud tehingutes OÜ-ga „Y“ ning ei ole väidetavalt soetatud kliendiandmebaasi kunagi reaalselt kasutanud. I.B. on väidetavalt kuulnud andmebaasi olemasolust ning J.K. väidetavalt näinud, kuidas G.E. kasutas oma arvutis programmi, mida J.K. peab tänasel päeval OÜ-st „Y“ soetatud andmebaasiks. J.K. ja I.B. on kaebaja töötajad, mis võimaldab kaebajal suunata neid järelduste tegemisel, andmaks kaebaja jaoks soodsaid tunnistusi. Kaebaja ei saanud kontrollida OÜ „Y“ isikusamasust lepingu allkirjastamise ajal 7.01.2001.a. sest OÜ „Y“ kanti äriregistrisse alles 23.07.2001.a., käibemaksukohustuslasena registreeriti 03.08.2001.a.; OÜ „Y“ juhatuse liige R.L., kes on allkirjastanud OÜ „Y“ ja kaebaja vahel väidetavalt toimunud tehingutega seotud dokumente, on valitud OÜ Y juhatuse liikmeks alles 14.09. 2001.a. Kaebaja heausksuse ja äris nõutavat hoolsuse puudumisele viitab ka asjaolu, et kaebaja ei ole võtnud väidetavalt soetatud immateriaalset põhivara(abrasiivmaterjalide ja eritööriistade müümise kontseptsioon, kliendiandmebaas) enda raamatupidamises arvele ega ole vastavaid äridokumente ka säilitanud. Olukorda, kus äriühing, mille keskmine kuukäive 2001.a. oli umbes 250 000 kr, ei pea vajalikuks säilitada kontseptsiooni ja andmebaasi, mille eest maksti kokku 330 400 kr, ei saa kindlasti lugeda tavapäraseks. Samuti ei oska kaebaja anda mingitki informatsiooni selle kohta, kuidas leiti kontakt OÜ-ga „Y“, kes osutas selle firma nimel teenust ning kuidas veenduti OÜ „Y“ võimes vastavasisulist väga spetsiifilist ja kallist teenust kompetentselt osutada. Juhatuse liikme sellist ükskõikset suhtumist üle keskmise kalli teenuse soetamisel ei saa kindlasti lugeda äris tavapäraseks. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et maksukohustuslasest ostja on tegutsenud heas usus, kui ta eeldas, et arvel kauba müüjana märgitud isik on ka tegelik kauba müüja, ning kui ta on sealjuures üles näidanud äris nõutavat või tavapärast hoolsust. Ostja hoolsuskohustuse ulatuse hindamiseks tuleb arvestada ka kauba või teenuse iseärasusi ning sedalaadi kaupade ja teenuste müügi puhul nõutavaid või tavapäraseid tingimusi. Väärteomenetlus ja haldusmenetlus on teineteisest sõltumatud menetlused, mis täidavad õigussüsteemis erinevat funktsiooni ning kus kehtivad spetsiifilised, ainult konkreetsele menetlusele laienevad normid. Väärteo näol on tegemist süüteo, so seaduse alusel karistatava teo, alaliigiga(karistusseadustiku § 3 lg 1 ja 2), haldusmenetlus(sh maksumenetlus) on haldusorgani tegevus määruse või haldusakti andmisel, toimingu sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel(haldusmenetluse seaduse § 2 lg 1). Väärtegu aegub, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kolm aastat(
), maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat ning maksusumma tahtliku tasumata jätmise korral kuus aastat (
Ühes menetluses tehtud lahend ei ole siduv teisele menetlusele, siinjuures tuleb silmas pidada, et PMK 30.09.2004.a rahatrahvi määramise otsust ei tühistatud kohtu poolt põhjusel, et väärtegu pole toime pandud, vaid karistuse määramise aegumise tõttu – väärtegu aegus kohtumenetluse käigus. Riigikohtu üldkogu on 17.02.2004.a otsuses nr 3-1-1-120-03 asunud seisukohale, et seadusandja on maksuõiguse normide rikkumise eest kehtestanud mitmesuguseid sunnivahendeid erinevate õigusharude normidega; kui üldjuhul kohaldatakse maksuõiguse normide rikkumisega seonduvaid sunnivahendeid haldus- ja halduskohtumenetluses, siis osa maksuõiguserikkumisi on tunnistatud kuritegudeks; nende menetlemine toimub kooskõlas KrMK §-s 11 lg 1 ja §-s 2 sätestatuga kriminaalmenetluses; ei KrMK ega
välista kriminaalmenetluse ja maksumenetluse (või maksuasjas halduskohtumenetluse) paralleelsust. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus nõustub ülalpool esitatud maksuotsuse ja vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata. Kuni 1.01.2002.a. kehtinud KMS § 18 lg 1 p 1 sätestas: „Registreeritud maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaks on käesoleva seaduse §-s 13 nimetatud maksumäära järgi maksustamisperioodi maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustamisperioodil teistelt registreeritud maksukohustuslastelt soetatud ning oma ettevõtluses kasutatavate kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluv käibemaks.“ Sellest sättest tulenevalt peab ostja kontrollima, kas arvel märgitud müüja on käibemaksukohustuslane: kas arvel on märgitud käibemaksukohustuslase kood ja käibemaksu summa ning kas see käibemaksukohustuslane on registreeritud vastavas registris. Seejuures ei olene ostja õigus käibemaksu maha arvata sellest, kas müüja käitub maksuõigussuhetes õiguspäraselt või mitte. Kui ostja on käitunud heauskselt, puudub alus piirata tema õigust käibemaksu maha arvata. Ostja on tegutsenud heas usus, kui ta eeldas, et arvel teenuse müüjana märgitud isik on ka tegelik teenuse müüja ning kui ta on seejuures üles näidanud äris nõutavat või tavapärast hoolsust. KMS § 18 lg 6 kohaselt on mahaarvamised lubatud sama seaduse §-s 24 sätestatud nõuetele vastava originaalarve alusel. Praegusel juhul on OÜ „Y“ rekvisiitidega arve esitatud(tl 68), kuid kinnitamist ei ole leidnud teenuste saamine nimetatud äriühingult. Seetõttu ei vasta arve KMS §-s 24 lg 1 toodud nõuetele, sellel näidatud käibemaks ei ole deklareeritav soetamisel tasumisele kuuluva käibemaksu hulgas ning arve alusel tehtud väljamaksed on maksustatavad tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu. Kui aga väljapoole maksuõigust jääv seadus paneb tehingu poolele täiendavaid kohustusi ostumüügi vormistamiseks või ostjale kohustuse kontrollida müüja esindaja isikusamasust ja ostja jätab sellised kohustused täitmata, siis ei ole ostja näidanud üles nõutavat hoolsust ning sellest tulenevalt lasub tal kohustus tõendada, et tehing toimus ka tegelikult ja teenuse müüja on tõepoolest arvel näidatud isik. Sellise kohustuse pani kaebajale kuni 1.01.2004.a. kehtinud RTS redaktsiooni § 5 lg 1 p 2 ja § 7 lg 3, mis jõustus 17.11.2000.a. ning kohustas ettevõtjat tuvastama nende isikute isikusamasust, kellelt ta tehingu sooritamisel võtab vastu, vahendab või maksab välja sularahata arvelduse korral üle 200 000 kr. Alates 1.01.2004.a. on rahapesu tõkestamise seaduse nimeks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus, kus sama nõue on sätestatud §-des 5 lg 1 p 8; 6 lg 5; 9. Kaebaja oli kohustatud kooskõlas RTS §-ga 9 kontrollima OÜ-t „Y“ esindava(te) isiku(te) isikusamasust ja volitusi ning tegema säilitamiseks koopiad isikusamasuse tuvastamiseks esitatud isikut tõendava dokumendi isikuandmete või kannetega lehekülgedest ja volitusi tõendavatest dokumentidest, kuid pole seda teinud. Kaebaja väide, et OÜ-ga „Y“ lepingut(tl 64-66) sõlmides kontrollisid tema esindajad selle äriühingu isikusamasust, on vale, sest lepingu väidetava sõlmimise ajal 7.01.2001.a. jäi OÜ „Y“ asutamiseni veel 7 kuud(tl 99-101) ja lepingule osaühingu poolt alla kirjutanud R.L. sai OÜ „Y“ juhatuse liikmeks alles 14.09.2001.a.(tl 107-109, 111). R.L. kinnitab, et asus OÜ „Y“ juhatuse esimeheks raha eest 2001.a. juulikuus H. R. ettepanekul, umbes 1 kuu jooksul allkirjastas pangas dokumente ja notari juures ostu-müügi lepingu; andis allkirju tühjadele paberilehtedele, mille eest sai kokku umbes 2000 kr; võttis pangast korduvalt välja sularaha 0,5 – 1 milj. kr korraga, mille andis H.R. kätte; mingeid lepinguid ei allkirjastanud, OÜ-st „X“ ei tea midagi(tl 96-97, 166-167). Kaebaja juhatuse liige J.K. pole OÜ-st „Y“ kedagi näinud ega tea, kes olid selle firma nimel tegutsevad isikud ja kas nende isikusamasus tuvastati(tl 72-77). Seega ei ole kaebaja näidanud üles nõutavat hoolsust ning peab esitama täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud maksuotsuses märgitud äriühinguga on siiski toimunud. Selline seisukoht on kooskõlas ka kuni 1.07.2002.a. kehtinud
§-ga 22 lg 4 ja praegu kehtiva
§-ga 150, mille kohaselt lasub maksumaksjal maksuhalduri määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maks määrati valesti. Kaebaja ei ole vastustajatele ega kohtule täiendavaid tõendeid esitanud. Kaebaja ei ole tõendanud, et vaidlusalused majandustehingud reaalselt üldse toimunud oleksid. Tulumaksuarvestuses peab kuludokument võimaldama tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel. Vaidlustatud maksuotsuse aluseks tulumaksu osas on asjaolu, et väljamakseid on tehtud seoses selliste väidetavate majandustehingutega, mille toimumine kuludokumendil näidatud müüjaga ei ole leidnud kinnitust. Seega ei ole kaebaja ja OÜ „Y“ vahel toimunud tehinguid ja puudub käive, millelt käibemaksu maha arvata ning sel põhjusel on nende arvete alusel tasutud summad kaebaja ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed, mis kuuluvad maksustamisele tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu. Vastustaja ei ole maksuotsuses möönnud, et elektrooniline kliendiandmebaas tegelikkuses eksisteeris. Maksuotsuse p-s 1.1.7. on kirjas, et kaebaja ei esitanud maksuhaldurile väidetavalt OÜ „Y“ poolt koostatud kliendiandmebaasi, vaid esitas klientide andmed paberkandjal. Edasi on vastustaja kaebaja viidatud lõigus järeldanud, et kuivõrd J.K. väitel puudus vajadus G.E. tema kätte jäänud elektroonilise andmebaasi tagasinõudmiseks, sest andmebaasilt olid kõik vajalikud andmed üle viidud paberkandjale, siis peab 13.05.2004.a maksuhaldurile paberkandjal esitatud klientide andmestik sisaldama samu andmeid, mis OÜ „Y“ poolt koostatud elektrooniline andmebaas. Sellest ainuvõimalikust järeldusest lähtudes on vastustaja OÜ „Entopt“ ja AS-i „Baltex 2000“ esindajate seletusi, sõlmitud lepinguid ja kaebaja pangakonto väljavõtteid analüüsides jõudnud veendumusele, et OÜ „Y“ pole kõnealust elektroonilist andmebaasi koostanud. Alusetu on kaebaja väide, et vastustaja pole soovinud G.E. leida. Vastustaja on välja selgitanud, et G.E. on Eestist 2002.a. lahkunud ning tema viibimiskoht ei ole teada. Kaebaja tegevus 2001.a. septembri käibe- ja tuludeklaratsioonides valeandmete esitamisel on käsitatav teadliku tegevusena, mille eesmärk oli tagastamisele kuuluva käibemaksusumma suurendamise ja maksustatava tulu vähendamise tulemusena maksta vähem makse. Käsitletava vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, et Tallinna Linnakohus lõpetas menetluse kaebaja väärteoasjas aegumise tõttu. Maksumenetluses on maksu tahtliku tasumata jätmise korral maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat ja see tähtaeg ei ole möödunud. Tallinna Linnakohtu otsus ei oleks halduskohtule siduv ka siis, kui linnakohus oleks kaebaja õigeks mõistnud, sest Riigikohtu halduskolleegium on 17.02.2005.a. otsuses nr 3-3-1-94-04 asunud seisukohale, et halduskohtumenetluse seadustiku §-st 17 ei tulene, et haldusasjas ei saa vaidluse korral anda asjaoludele teistsugust hinnangut, kui on antud jõustunud kohtuotsusega tsiviil- või kriminaal- või haldus- või haldusõiguserikkumise(väärteomenetluse) asjas. Maksuotsus on motiveeritud, õiguslikult põhjendatud ja kontrollitav, selles on põhjendatud, miks ja millistele õigusaktide sätetele tuginedes käibemaks, tulumaks ja intressid on määratud. Kohtunik: D.Maastik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.