), asjaõigusseadus (AÕS), võlaõigusseadus (VÕS) ja tsiviilseadustiku üldosa seadus (TSÜS). 06.02.2006.a. saatis kaebaja Justiitsministeeriumile kaebuse Tallinna Vangla tegevusetusele, kuna tema 27.01.2006.a. saadetud päringule Tallinna Vangla ei vastanud. 15.02.2006.a. sai kaebaja Tallinna Vangla vastuse, milles keelduti info andmisest. Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla selline käitumine rikub kaebaja õigusi. Kaebaja taotleb, arvestades tema õiguste ja vabaduste ahistamist, tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla keeldumine anda välja seaduste tekste. 16.06.2006.a. esitas kaebaja kohtule taotluse õigusvastasuse tuvastamise asendamiseks kohustamiskaebusega esitades seejuures tähtaja ennistamise taotluse. kaebuse 10.07.2006.a. määrusega kohus ennistas kaebuse esitamise tähtaja ja luges kaebaja nõudeks kohustamisnõude ning alternatiivse nõudena tuvastamisnõude. 1 KAEBAJA SEISUKOHAD Kaebaja poolt 27.01.2006.a. Tallinna Vangla direktorile esitatud taotluse HKMS-se,
-se, AÕS-se, VÕS-se ja TsÜS-se saamiseks jättis Tallinna Vangla rahuldamata. Kuna vangla keeldus kaebajale loetletud seaduste tekste andmast, palub kaebaja tunnistada õigusvastasuseks Tallinna Vangla tegevusetus õigusaktide tekstide kaebajale välja andmata jätmise osas. Põhjendatud huviks märgib kaebaja preventiivse eesmärgi, hoidmaks ära juhtumeid, et Tallinna Vangla ei võimalda kaebajal viimase taotluse alusel tutvuda õigusaktide tekstidega. Teiseks taotleb kaebaja kohustada Tallinna Vanglat täitma kaebaja infonõue. Seejuures kaebaja viitab Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 44, mille kohaselt igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni ning PS § 14, mille kohaselt õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Kaebaja täpsustas kohtuistungil, et milliseid seadusi ta oma teabenõudes nõudis. Avaliku teabe seaduse alusel kaebaja soovis: haldusmenetluse seadust (HMS),
-st, AÕS-st, VÕS-st, TsÜS-st. Kaebaja soovis neid koos tõlkega vene keelde, koos kõigi täienduste ja muudatustega. Kaebaja arvates peab vangla andma seaduse tekstide tõlke. PS § 44 kohaselt igaühel on õigus saada teavet, mida esitatakse üldiseks kasutamiseks. Teabe esitamine on pandud kohustuseks Tallinna Vanglale vastavalt PS §-le
, kus on toodud teabenõude määratlus, millest kaebaja järeldas, et tema pöördumine oli sisult ja vormilt teabepäring. Kaebaja märkis, et
Peavad olema kontaktandmed ja nõutava teabe nimetus ja kaebaja päring vastas nendele nõuetele. Lähtudes sellest, oli Tallinna Vangla vastavalt
Kuna vastus viibis, mis pidi olema saabunud 5 päeva jooksul vastavalt
Kaebaja selgitab, et tema huvi on suunatud seaduste saamisele. Kaebaja leiab, et tlk 28 asuva vastuse viimast lõiku arvates reast „03.02.2006 ….“ võib käsitleda vastusena tema teabenõudele Tallinna Vanglal ei olnud õigust keelduda teabepäringu täitmisest sellisel väljamõeldud põhjusel. Teabevaldaja võib keelduda teatud päringu täitmisest vaid
Kui teabevaldajal ei ole vastavat teavet, siis ta peab talitama vastavalt § 21 lõikele 1 ehk selgitama pädeva teabe valdaja ja edastama 2 päringu pädevale organile, seda ei tehtud. Vastavalt
Kaebaja on seisukohal, et ei vasta tõele Tallinna Vangla väide, et puuduvad seaduse tõlked. Kaebaja poolt palutud olulisemate seaduste tõlked on avaldatud „Pravavõi aktõ“ 2003-2005 aasta lõpus vene keeles. Seaduste tekstide tõlked, viimase 12 aasta omad, on riigiteataja kodulehel olemas. Kaebaja selgitab, et Riigi Teataja kodulehel nende tekstide lugemiseks on vaja arvutiprogrammi, mis Tallinna Vanglas puudub, kuid see on kaheldav põhjendus seaduse tekstide mitte väljastamiseks. Tallinna Vangla oleks pidanud PS § 14 ja § 44 täitmiseks ise võtma tarvitusele abinõud ja need programmid endale saama vähemalt 1 arvutisse. Kaebaja paneb kahtluse alla vastustaja väite võimaluse puudumisest pääseda Riigi Teataja kodulehele samuti ESTLEXi andmebaasi. Vastavalt vastustaja väidetele justiitsministeerium ei pidanud vajalikuks arvata vanglaid nende asutuste hulka, kellel oleks juurdepääs ESTLEXile. Kaebaja toob välja asjaolu, et jaanuris-veebruaris koos inspektor kontaktisiku Marju Kuusega kaebaja vaatas arvutist tema töökabinetis ESTLEXist vene keelde tõlgitud seaduste nimekirja. Tallinna Vangla on andnud kaebajale VangS ja vangla sisekorraeeskirja teksti tõlke vene keelde. Need tekstid on tehtud ESTLEXi andmebaasi väljatrükkidena. Märkustest seaduse muudatuste kohta samuti viitest lehekülje allosas nähtub, et need on võetud ESTLEXist. Need seaduse tõlked ESTLEXist võetuma sai kaebaja tõenäoliselt Lidia Reinmaa kaudu. Samuti Tartu Vanglas anti kaebajale HKMS-i vene keelne väljatrükk, mis oli tehtud ESTLEXist väljatrükina 2005 aastal. Kaebaja on seisukohal, et vangla põhjendus, mille kohaselt vangla ei andnud kaebajale vene keelseid seaduse tekste, kuna ühestki seadusest ei tulene kohustust anda seaduste tekstide tõlget vene keelde, on vale. Nimelt kaebaja leiab, et see seisukoht on kummutatud Tallinna Ringkonnakohtu 17.02.06 otsusega nr 3-04-310 D.D.i kaebus Tallinna Vangla vastu. Kaebaja toob välja asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohus ütles, et kohatuks võib pidada arvamust, et ühestki seadusest ei tulene kohustust mitte esitada seaduse tekstide tõlget vene keelde. Selle Tallinna Ringkonnakohtu otsuse lahendamise käigus oli inimõiguste deklaratsioon kaebaja poolt välja küsitud ja pandud kohustus see vene keelsena Tallinna Vanglal väljastada, kuna kaebajal ei ole muid võimalusi saada vene keelseid tekste. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et tal on huvi saada need seadusandlikud aktid vene keeles ja täiendatud variantides. Kaebaja sooviks küll täiendatud kujul saada neid, kuid juhul, kui see pole võimalik, siis tahab kaebaja saada neid algversioonis. Esmajärjekorras on kaebaja huvitatud algkujul seaduste tõlgete saamisest. Veel märkis kaebaja, et Tallinna Vangla on huvitatud, et kinnipeetavad ei teaks omaõigusi ega kohustusi. Kaebaja jääb seisukohal, et juhul, kui Tallinna Vangla leiab, et ta ei olnud teabe valdaja, oleks ta teabenõude pidanud suunama edasi kompetentsele valdajale. Kaebaja ei toeta vangla seisukohta, et tõlge pole avalikuks teabeks, vaid leiab, et kui tõlked on riigis olemas, siis see on avalik teave. Vangla oleks pidanud leidma avalik teabe valdaja. Kaebaja peab võimalikuks, et seaduse tekstid tulnuks laenutada Rahvusraamatukogust. Samuti toob kaebaja välja, et juhul kui Tallinna Vanglal ei oleks võimalik olnud neid kaebaja kätte anda, siis äärmisel juhul oleks kaebaja olnud nõus ka ise koopiad tegema. Kaebaja viitab
-sele, kus on täpsustatud, et teave, mis puudutab isikute õiguste kaitset, peab olema tasuta. Kaebaja leiab, et vene keelsete tekstide esitamisekohustus lasub vanglal. VASTUSTAJA SEISUKOHAD 3 Vastustaja selgitab, et kaebaja saatis 27.02.2006.a. Tallinna Vanglale märgukirja ja taotles HMS-se,
-se, AÕS-se, riigivastutuse seaduse (RVS) ja TsÜS-se vene keelseid väljaandeid. Kaebajale anti vene keelne HMS, kuna teisi seaduseid Tallinna Vanglal vene keeles ei ole. Kaebajale väljastati kõik ülejäänud seadused eesti keeles, kuid ta keeldus neid vastu võtmast. Vastustaja toob välja asjaolu, et vastavalt Riigi Teataja seaduse kuni 31.12.2005.a. kehtinud § 20 lõikele 4 korraldas Riigi Teataja avaldatud õigusaktide valikulist tõlkimist võõrkeeltesse ja väljaandmist Riigikantselei. Täpsemalt tegeles nimetatuga Riigikantselei poolt hallatav asutus Riigi Teataja Kirjastus. Riigi Teataja Kirjastuse põhimääruse § 13 lõike 1 kuni 31.12.2005.a. kehtinud punkti 14 kohaselt tõlkis Riigi Teataja Kirjastus Riigi Teatajas avaldatud õigusakte vene keelde vastavalt vajadusele. Tõlke vajaduse üle otsustas komisjon aasta tõlkeplaani koostades eelarve piires. Riigi Teataja Kirjastus andis välja vene keelset väljaannet Pravovõje Aktõ Estonii, milles avaldati vene keelde tõlgitud seaduste tekstid. Tõlgitud tekstid on kättesaadavad ka Riigi Teataja Kirjastuse kodulehel tõlkimise ja trükiväljaandes ilmumise aja seisuga. Riigi Teataja seaduse alates 01.01.2006.a. kehtima hakanud § 20 kohaselt korraldab Riigi Teatajas avaldatud õigusaktide tõlkimist võõrkeeltesse Justiitsministeerium. Vastustaja selgitab, et Justiitsministeeriumi käesoleva aasta tõlkeplaani on võetud mõnede venekeelsele elanikkonnale eeldatavalt huvipakkuvate uuemate õigusaktide tõlkimine ministeeriumi selleks otstarbeks eraldatud eelarve piires. Terviktekstide Justiitsministeeriumi kodulehel elektrooniliselt kättesaadavaks tegemine on plaanis alles alates esimeste tõlgete valmimisest lähiajal. Senini ühtki tõlget Justiitsministeeriumi tellimisel veel valminud ei ole. Ka Justiitsministeeriumi korraldamisel säilib õigusaktide valikulise ehk siis vene keelsele elanikkonnale arvatavalt kõige suuremat huvi pakkuvate seaduste tõlkimise põhimõte, lähtudes eelarve võimalustest. Kõiki seadusi ei ole plaanis tõlkida ja puuduvad ka sätted, mis tõlkimise valikupõhimõtteid reguleeriksid. Läbirääkimisi koostöövõimaluste kaalumiseks tasulise õigusaktide andmebaasiga ESTLEX, eesmärgiga vältida topelt-tõlkimist ja samas teha olulisemad õigusaktid ka vene keelsena tasuta avalikult kättesaadavaks, ei ole veel alustatud. Justiitsministeeriumi ja ESTLEXi vahel kehtib alates 2003. aastast leping, mille alusel kohtud, prokuratuurid ja Justiitsministeerium saavad ESTLEXi tõlkeid kasutada. Vanglate sellesse loetellu lülitamist ei ole peetud vajalikuks, õigusaktide andmebaasiga ESTLEX tasulise kasutaja paketiga, millele lisanduks kuutasu venekeelsetele tõlgetele juurdepääsu eest, Tallinna Vangla liitunud ei ole. Põhjuseks on eelarve otstarbeka kasutamise vajadus, elektroonilisele Riigi Teatajale vaba juurdepääsu võimalus ning vangistust puudutavate õigusaktide vene keelsete tõlgete olemasolu, mis valmisid Justiitsministeeriumi tellimusel vanglate tarbeks. Vastustaja on seisukohal, et märkimist väärib asjaolu, et ka eespool viidatud Riigi Teataja Kirjastuse kodulehel olevatele vene keelde tõlgitud seaduste algsetele tõlkeversioonidele, kus hilisemad muudatused ei kajastu, on juurdepääs raskendatud. Need tõlkeversioonid on, vähesed erandid välja arvatud, avatavad programmi Word Perfect olemasolul. Justiitsministeeriumi valitsemisalas on tsentraalne üksus Justiitsministeeriumi infosüsteemide talitus, kes vastutab muuhulgas arvutivõrgu haldamise, administreerimise ja arendamise eest. Nimetatud talituse üheks tähtsamaks ülesandeks on terves haldusalas infotehnoloogiavahenditega töötamiseks vajalike tingimuste loomine. Justiitsministeeriumi hallatavate asutuste volitatud kasutaja arvutisse nimetatud programmi ei ole installeeritud. Tallinna Vangla andmeturbe eeskirja, mis on kinnitatud Tallinna Vangla direktori 4 15.09.2003.a. käskkirjaga nr 46 Lisa 1 „Arvuti ja arvutivõrgu kasutamise kord“ punkti 3.4.5 kohaselt on kasutajal keelatud omavoliline tarkvara installeerimine. Seega ei ole Tallinna Vangla töötajal kui arvutivõrgu volitatud kasutajal võimalust avada Riigi Teataja Kirjastuse kodulehel olevaid Word Perfecti tekstifaile. Vastustaja selgitab, et on ilmnenud, et ka väljaspool kinnipidamisasutust ei ole isikul tasuta vaba juurdepääsu olulisematele vene keelde tõlgitud seaduste hetkel kehtivatele terviktekstidele. Nimetatud tõlgitud terviktekstide näol ei ole tegemist üldiseks kasutamiseks mõeldud teabega
Tallinna Vanglale ei saa panna kohustust pakkuda kinnipeetavale põhjendamatuid eeliseid tasuta mahukate seaduste tõlgete andmise näol, mis tõlgitud kujul terviktekstina ei ole avalik teave. PS § 6 kohaselt on Eesti riigikeel eesti keel. Sama on sätestatud ka keeleseaduse (KeeleS) §
on ilmunud 2001. aastal, kõigi nende puhul muudatusi ei kajastatud ja kuna kaebaja soovis kehtivaid seadusi kõigi muudatustega, siis ei teki vastustaja arvates üldse küsimust, kas Tallinna Vangla peaks kaebajale pakkuma ilma muudatusteta ja mittekehtivaid seadusi. Vastustaja toob välja, et on olemas äriühing „estlex“. Netis on hinnakiri kättesaadav. Seaduste tõlked on olemas. Selleks, et neid tõlkeid saada, tuleb tasuda raha kuus 500 + 200 krooni, see on pakett spetsialist B. Ka väljaspool vanglat ei ole ühelgi kodanikul õigust nõuda tasuta lepingulistel ja tasu eest võimaldatavat teavet, siis tekib küsimus, mis alusel kaebaja nõuab tõlkeid vanglalt, mille eest ka tavaelus tuleb tasuda. Vastustaja selgitab, et vestluses Justiitsministeeriumi ametnikega ilmnes, et valikulise tõlkimise põhimõte olulisematest õigusaktidest säilib ja tõlgitakse uuemaid seadusi, aga ühtegi tõlget veel Justiitsministeeriumile esitatud ei ole, aga kui need tõlked valmivad pannakse need kodulehele avalikuks kasutamiseks üles ja siis nad on avalik teave. Vene keelsed tõlked olulisematest õigusaktidest, mida kaebaja soovis ei ole avalik teave. Kuna see ei olnud vene keelsena kättesaadav, siis vangla ei saanud seda teavet edastada, kuna vangla ise avalikku teavet ei loo. Kuivõrd kaebaja poolt loetletud seadustest oli tõlgitud ainult HMS, siis see kaebajale ka edastati. Vastustaja leiab, et Tallinna Vangla ei pidanud edasi saatma kaebaja teabenõuet kusagile. Vastustaja viitab
, mille kohaselt pole avalik teave tõlked, seega seaduste kehtivate redaktsioonide tõlked pole avalik teave
mõttes ning seega ei kohaldu antud asjas ka
. Vastustaja leiab, et kuivõrd olemasolevatest kaebaja soovitutest ja olemasolevatest on HMS-i tõlge kaebajale esitatud ja 5-ndal päeval on talle pakutud teisi akte eesti keeles, siis Tallinna Vangla tegevus on olnud õiguspärane. Vastustaja märgib veel, et kui kaebaja tahab nüüd saada tõlkimisaja seisuga olemasolevaid haldusakte, peab ta esitama uue pöördumise. Need õigusaktid, mille alusel kaebaja saab Tallinna Vanglaga vaielda on täiesti olemas ja nende saamiseks ei tehta takistusi. Juba ainuüksi sellelt pinnalt ei ole kaebaja selgitus asjakohane Tallinna Vangla väidetavast takistamisest seaduste kättesaamisel, kuna eraõigus ei mõjuta suhtlemist Tallinna Vanglaga. Kui kaebaja esitaks taotluse algtekstide saamise kohta, siis Tallinna Vangla vaataks pöördumise uuesti läbi. Vastustaja leiab, et kaebaja kui eesti kodanik peaks pöörama tähelepanu PS-se sättele, et riigikeel on eesti keel. Kaebus on põhjendamatu sellisel kujul ja tuleks jätta rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda. KOHTU SEISUKOHAD 6 Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 1) HKMS § 6 lg 2 p 2 kohaselt võib kaebusega taotleda sooritamata toimingu sooritamist. Kohus on seisukohal, et HKMS-i mõtte kohaselt peetakse nimetatud sätte all silmas konkreetset toimingut, mida vastustaja oleks pidanud sooritama, kuid ei sooritanud. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr. 3-2-1-2-01 leidis, et „Vastavalt HKMS § 6 lg. 2 p-le 2 võib kaebusega nõuda sooritamata toimingu sooritamist. Kohus peab sellise kaebuse rahuldama, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: vastustaja on kohustatud sooritama toimingu; kaebuse esitajal on õigus nõuda toimingut vastustajalt; toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel sooritatud; ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule võiks olla ära langenud.“ Kaebaja toetub VangS § 14 lg 2 märgitule arvestades, et Õiguskantsler tema ühe pöördumise lahendamisel viitas kaebaja õigustele märgitud normi alusel. Kohus uuris kaebaja viidatud Õiguskantsleri vastust (tlk 115) ja märgib, et kaebaja oli teinud pöördumise siiski teistsuguses küsimuses ja sellele vastusena märgiti, et kinnipeetavale annab informatsiooni vangla ja see kuulub vangla ülesannete hulka ning märgitud normist tuleneb ka õigus nõuda teavet kaebuse esitamise kohta. Tallinna Vangla ei ole käesoleval juhul keeldunud kaebajale väljastamast teavet vangistuse täideviimist reguleerivate seaduste, sisekorraeeskirjade ja kaebuste esitamise kohta. Tallinna Vangla sai kaebajalt nõude (tlk 26) venekeelsete seadusetekstide väljastamiseks kaebajale, seejuures täpsustas kaebaja kohtuistungil, et ta soovis neid jätta endale ehk seadusetekstid ei olnud mõeldud üksnes kaebaja ajutiseks kasutamiseks. Kaebaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses 3-04-310 17.02.06.a. oli samuti teistsugune olukord, kuid kohus nõustub kaebajaga, et mitmed otsuses väljatoodud printsiibid selgitavad, miks kaebaja arvab, et tal on õigus saada seaduse tekste. Samas nõustub kohus vastustajaga, et lahendi sisust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu teistsuguses olukorras antud seisukohad otseselt ja vahetult üle kantavad käesoleva kaebuse asjaoludele. Kohus nõustub kaebajaga, et käesolevalt vaidlustatud tegevusele hinnangu andmisel tuleb esmalt vaadata, kas kaebajale saabusid tema õiguste suhtes mõjud. PS § 44 lg 1 kohaselt on kaebajal õigus saada üldiseks kasutamiseks mõeldud informatsiooni ja kui ta ei saa, siis võib olla riivatud ka õigus tagada oma õigused ja vabadused PS § 14 alusel, kuna seaduste kättesaadavus võimaldab tagada isiku õigusi ja vabadusi. Ringkonnakohus oma otsuses on tõepoolest märkinud, et Inimõiguste deklaratsiooni eestikeelse teksti olemasolu vangla raamatukogus ei kõrvalda info saamise ja õiguste tagamise õiguste riivet, kui isik ei oska piisavalt eesti keelt. D.D. on ka käesolevas kaebuses soovinud mitte eesti keeles avaldatud seaduste tekste, vaid nende tekste vene-keelsetena ja põhjendanud seda soovi asjaoluga, et isegi vähese eesti keele oskusega seaduse teksti lugedes tavakasutajana ei suudaks ta mõista õiguslikke nüansse ja seaduse tegelikku olemust. Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebaja ei oleks saanud vangistusega seotud ja kinnipeetava õigusi puudutavaid seadusi vene keelsetena. Käesolevalt ei saanud Tallinna vangla väljastada kaebaja poolt nõutud seadusi vene keeles, mida kaebaja oli soovinud, põhjusel, et vastustajal ei ole kõigi seaduste tekste vene keelsetena ja mis on, neid püüab vastustaja väljastada vastavalt võimalustele. 7 Kaebaja möönis ka ise, et seadusetekstid, mis temale jäid välja andmata, ei puuduta vahetult kinnipeetava õigusi vanglas. Kohus nõustub ka kaebaja mööndusega, et avaliku teabe väljastamisel ei ole ilmtingimata vajalik tuua välja põhistus, milleks pöörduja avalikku teavet vajab. Tallinna Vangla väidab, et tal puudub juurdepääs venekeelsetele seadustele, et nende tekste väljastada, samuti on tegemist mahukate seadusetekstidega, mille väljastamine ei ole vangla põhitegevuseks ning ressursid ei võimaldaks hakata tegelema kõigile kinnipeetavatele, kes sooviksid seaduse tekste vene keeles, tekstide tõlkimisega, neid ei jõuaks ka paljundada. Vaidlust ei ole ka küsimuses, et vangla peaks nõutavaid seadusetekste, kui ta need saaks endale kasutamiseks posti teel, keelatud asjadeks Vangla Sisekorraeeskirjade mõttes. Soovitud seadusetekste ei ole kaebaja palunud endale vanglasse saata, ta ka ei saabunud niisuguste tekstidega vanglasse, mille omamise suhtes oleks tekkinud kahtlusi, et ta neid omada ei tohiks. Ringkonnakohus luges viidatud lahendis õigeks, et SE § 46.1 lg 1 tõlgendades tuleb lugeda sõnumiks nii individuaalseid kui ka üldise sisuga õigusaktid, sh kohtulahendid, ametiisikute otsused, seaduste, välislepingute tekstid eeldusel, et nende maht on mõistlik. Veel märgiti, et ka õigusaktide tekstid on käsitletavad õigusakti andja sõnumina ehk sisaldavad teavet õiguste ja kohustuste kohta. Kuna vaidlus käis ka selle üle, kas õigusaktide teksti tohiks saata postisaadetisega, siis leidis kohus, et kirja teel nende hankimine mõistlikus koguses ei saa olla vastuolus ühegi PS seatud eesmärgiga. Seega toetab kohus ka käesolevas vaidluses põhimõtet, et Sisekorraeeskirjadega on kooskõlas, kui kaebaja loeb sõnumiks ka üldise sisuga õigusaktid ehk seadused, mida ta nõudis, kuid eelmise lahendi kontekst on teistsugune. Ringkonnakohus ei võtnud vastu otsust, mille kohaselt tuleks seadusetekstid kinnipeetava nõudel tõlkida vanglal või siis hankida kinnipeetavale avaldatud venekeelsed seadusetekstid. 2) Avaliku teabe seaduse (
) § 45 lg 1 kohaselt teostab Andmekaitse Inspektsioon (AKI) teabevaldajate üle riiklikku järelevalvet nende poolt teabenõuete täitmisel ja teabe avalikustamisel. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib AKI järelevalvemenetluse algatada vaide alusel või omal algatusel.
sätestab, et isikul, kelle
sätestatud õigusi on rikutud, on õigus pöörduda vaidega
nimetatud järelevalveorgani poole, kelleks § 44 p 1 kohaselt on ka AKI.
kohaselt isik, kes taotleb riikliku järelevalve algatamist AKI poolt, esitab AKI-le kirjaliku vaide. Eespooltoodust tulenevalt on isikul õigus ja AKI-l kohustus järelevalvemenetluse algatamiseks AKI-le esitatud vaide alusel, kuid kaebaja vaie jäi AKI-s läbi vaatamata ja AKI tagastas vaide, andmata kaebajale võimalust esitada tähtaja ennistamise taotlus ja kohus leidis kaebuse tähtaja küsimuses, et kaebajale ei pidanud olema ettenähtav, et tema vaie lõpeb ilma otsust saamata. Kaebaja oli esitanud veel teisegi vaide 08.02.06.a. (tlk 25) ja lootis, et see edastatakse Justiitsministeeriumile, kuid ka selle pöördumise alusel jäi vaideotsus tegemata, kuna vastustaja tõlgendas seda kui märgukirja ja märkis selle asjaolu ka ära, kui 15.02.06.a. vastas D.D.ile tema 27.01.06 saadetud teabenõudele. Kuigi kaebaja leiab, et ta ei nõustunud, et tegemist on märgukirjaga ja samas ei ole selge, miks vaie nimetati märgukirjaks, on käesolev kaebus esitatud siiski konkreetse toimingu vaidlustamiseks- so küsimuses, kas kaebaja 27.01.06.a. esitatud teabenõude täitmisel pidi kaebaja saama venekeelsete seaduste tekstid või siis venekeelsed tõlked ulatuses, mis ta oli küsinud. Seega on kaebuse esitatud eesmärgil saada nõutud seadusetekstid vene keelses väljaandes või eestikeelsete seaduste tõlkena. Kaebaja leidis, et see nõue on täitmata ja selle kohustuse täitmiseks tuleb vanglat kohustada kohtuotsusega. Kaebuse esitamisel ei olnud kaebajal teada, kas kohus ennistab kaebuse esitamise tähtaja, selle tõttu oli tal esitatud alternatiivnõudena vangla eelmärgitud kohustuse mittetäitmisest õigusvastasuse tuvastamise 8 nõue preventiivsest huvist, kui kohus leiab, et kohustamisnõue on esitatud tähtaja rikkumisega. Seega ei ole kaebuse eesmärgist tulenevalt kohtul võimalik kaebaja nõuete ulatuslikum tõlgendamine, kui seda on kaebaja kaebuse eesmärgist tulenev kohustamisnõue väljastada kaebajale tema soovitud seadused vene keeles ja uurida, kas vastustaja rikkus kaebaja viidatud õigusi ning jättis täitmata
nõuded. 3) Vastustaja leidis kokkuvõtteks, et arvestades kaebuse eesmärki ja nõuet, jääb ta seisukohale, et väljaspool kinnipidamisasutust asuvatel isikutele ja ka kinnipeetavatel ei ole õigust nõuda vaba juurdepääsu olulisematele vene keelde tõlgitud seadusetekstidele. Kuigi vastustaja on taganud kinnipeetavatele vangistusega seotud õigusaktide väljastamise ja tutvumise, ei anna see alust nõuda seaduste venekeelseid tõlkeid ja tekste kaebuses soovitud viisil. Vastustaja jääb seisukohale, et tõlgitud seaduse terviktekstid ei ole üldiseks kasutamiseks mõeldud teave
Kui tavaelus on isikutel vajalik tellida seadusetekste, tõlkeid ja vähesed venekeelsed tõlkeversioonid tuleb tellida vastavate seaduslike programmide ostmise ja soetamise teel, siis ei saa vanglale panna kohustust pakkuda kinnipeetavatele põhjendamatult eeliseid tasuta mahukate seaduste tõlgete esitamise kaudu. Vaidlust ei olnud küsimuses, et kui kaebaja on soovinud saada eestikeelseid seadusi, siis see nõue täideti ja fikseeriti kirjalikult tlk 27 viisil R.Roos poolt 03.02.06.a., kuid kaebaja ise keeldus tekstide vastuvõtmisest. Olemasoleva venekeelse Haldusmenetluse seaduse teksti andis vastustaja kaebuse esitajale niipea, kui see oli arvestades nõude saabumist võimalik. Seega nähtub, et vastustaja leiab, et juhul kui kaebaja soovib venekeelseid seadusetekste või et vangla asuks nende tõlkeid ise organiseerima ja seejuures nende täiendatud ja parandatud tekstidena, siis ei ole tegemist teabenõudega
mõttes ning kui see seisukoht on ekslik, siis tuleks arvestada, et vastustaja ei suuda objektiivsetel põhjustel nõuet täita. Vangla pidas võimalikuks väljastada Haldusmenetluse seaduse vene keeles, kuna tal oli see olemas ning väljastas eesti keeles muud seadused, kuid kaebaja neid ei soovinud. 4)
sätestab seaduse eesmärgi, milleks on tagada üldiseks kasutamiseks mõeldud teabele avalikkuse ja igaühe juurdepääsu võimalus, lähtudes demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigi ning avatud ühiskonna põhimõtetest, ning luua võimalused avalikkuse kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle.
lg 1 kohaselt on avalik teave (edaspidi teave) mis tahes viisil ja mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teave, mis on saadud või loodud seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud avalikke ülesandeid täites. Kohtu poolt varem märgitut arvestades on kaebajale posti teel lubatud sõnumi mõistes lubatud esemeks seadused ja selleks võiksid olla kohtu arvates ka saadetud tõlked, kuid kohus ei nõustu kaebajaga, et
tulenevalt oleks kaebaja käesoleva kaebuse nõude korral tegemist
märgitud teabega. Kohus nõustub vastustajaga, et seaduse tõlked ei ole avalik teave, samuti ei ole avalikuks teabeks avalikustatud venekeelsed seaduse tekstid selle seaduse alusel. Küll ei ole aga tekkinud probleemi küsimuses, et kui kaebajale keegi saadab seadused vene keeles, et siis neid ei saaks edastada lubatud sõnumina. Kohus selgitab oma seisukohta alljärgnevalt. Kaebajale oleks suudetud tagada eestikeelsete tekstide väljaandmine, kuid ei suudetud seda teha kõigi soovitud seaduste venekeelsete tekstide osas ja kohus loeb vastustaja toodud põhjused objektiivseteks põhjusteks, mis takistasid vastustajal anda venekeelseid seadusetekste seisuga 01.01.06.a. isegi siis, kui vastav kohustus ei tulene
. Vastustaja on 9 pidanud võimalikuks kaebaja taotluse lahendamise ja vastu tulles kaebaja soovile, esitanud Haldusmenetluse seaduse vene keeles, ülejäänud eesti keeles. Kaebaja esitatud nõudes oli sõnaselgelt soovitud venekeelset seadusandlust, mis kajastaks täiendusi ja muudatusi seisuga 01.01.06.a. Kuigi kaebaja leidis asja kohtulikul arutamisel, et ta piirduks oma nõudes ka avaldatud seadusetekstide algversiooniga ilma täienduste ja parandusteta, leiab kohus, et tema nõudes vanglale oli kaebaja tahe üheselt arusaadav ning seda ei pidanud enam üle kontrollima; kaebaja ei teinud nõude esitamisel mööndust, et ta piirdub ka seadusetekstide algredaktsiooni väljastamisega. Seega saab kohustamisnõude täitmisel lähtuda sellest nõudest, mis kaebaja esitas vanglale. Vastustajal oli üle anda Haldusmenetluse seaduse venekeelne tekst ja kaebaja nõustus, et ta ühe seaduse sai ehk kohus järeldab märgitust, et kaebaja pöördumisele oli reageeritud ning püütud anda üle seadusetekst, mis oli vanglal olemas. Märgitu ei tähenda, et kaebaja nõue tugines vangla seadusest tulenevale kohustusele
alusel ja et kohustu jäi täitmata. Kuna venekeelsete seadusetekstide andmise kohustus ei tulene
, siis ei ole vastustaja rikkunud ka
Samas on vastustaja reageerinud kaebaja teabenõudele 27.01.06.a. 5 tööpäeva jooksul ehk vastustaja fikseeris kirjalikult, et 03.02.06.a. ta esitas olemasoleva venekeelse seaduseteksti, so haldusmenetluse seaduse ja ülejäänud seadused eestikeelsetena (tlk 27). Vastustaja ei olnud seega tegevusetu, eelnevaga on leidnud kinnitust, et vastustaja lahendas kaebaja pöördumist seadusetekstide saamiseks. Kuna vanglal ei ole venekeelseid seadusetekste koos täienduste ja parandustega ja seadusega ei ole reguleeritud vangla vastavat õigust või kohustust omada kõigi seaduste tekste eesti keeles või vene keeles, siis nõutud seadusetekstide saamiseks ja väljastamiseks oleks tal tulnud kontrollida mitmeid erinevaid seaduste redaktsioone, hakata tekste täiendavalt välja nõudma, tegema algredaktsiooni võrdlust seaduseteksti muutuses konkreetse aja seisuga. Kaebaja pöördumisest ei saanud vastustaja välja lugeda nõuet, et kaebaja soovib seaduste algredaktsioone. Selline tegevus kahtlemata koormaks vangla üle kohustustega, mis ei ole tema põhitegevuse eesmärk ja milleks puuduksid vajalikud ressursid.
lg 2 kohaselt aga käesolevat seadust ei kohaldata, kui märgikirjale ja selgitustaotlusele vastamine eeldab jäädvustatud teabe analüüsimist, sünteesimist või täiendava teabe kogumist ja dokumenteerimist. Isegi kui kohus eksib ja leiab valesti, et tegemist ei ole
alluva nõudega, juhindudes
Märgitud sättest tuleneb, et teabenõude täitmisest võib keelduda, kui selle täitmine nõuab suure mahu tõttu teabevaldaja töökorralduse muutmist, takistab talle pandud avalike ülesannete täitmist või nõuab põhjendamatult suuri kulutusi. Kui lugeda, et
paneb vastustajale kohustused väljastada kinnipeetavale teabenõude korras igasugust seadusandlust tõlkena, siis tuleks seaduse sellise tõlgendamise ja kohaldamise korral vanglal arvestada suures mahus seadusetõlgete ja venekeelsete tekstide väljastamisega, kuna vastav õigus saada teises keeles seadusetekste laineks siis võrdselt kõigile kinnipeetavatele, mitte üksnes kaebuse esitajale. Kohus leiab, et seadusandja ei ole siiski väljendanud sellist tahet. Kaebaja peab arvestama Keeleseaduse nõuetega ning asjaoluga, et seadused ja avalik teave on kohustuslik avaldada ennekõike riigi ametlikus keeles ehk EV-is eesti keeles. Vastustaja ei pea kandma koormist, mis ei tulene seadusest ja nõuab teadmata suuruses senisest enamat inim-ja rahalisi ressursse, samal ajal riigis viibivad isikud ja siin elavad kodanikud seda õigust ei oma. 5) Kaebaja viidatud PS § 44 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Kohus lisab siia, et § 44 lg 2 kohaselt on kõik riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud kohustatud seaduses sätestatud korras andma eesti kodanikule tema nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta, välja arvatud andmed, mille andmine on seadusega keelatud, ja eranditult asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmed. 10 Põhiseaduse § 44 lõikes 1 sätestatud õigus on igaühe vabadusõigus, mille piirangud võivad olla lõike 2 kohaselt sätestatud kas seadusega, mis keelab teatud andmete väljastamise või muu õigusaktiga, millega muudetakse teatud andmed eranditult asutusesiseseks kasutamiseks. PS § 46 kohaselt on igaühel õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Vastamise korra sätestab seadus. Avaliku teabe seaduse § 2 lõike 2 tulenevalt ei kohaldata seda seadust märgukirjadele ja selgitustaotlustele vastamisele, kui vastamine eeldab jäädvustatud teabe analüüsimist, sünteesimist või täiendava teabe kogumist ja dokumenteerimist. Kohus on seisukohal, et nimetatud säte seab piirangud Avaliku teabe seaduses sätestatu järgimisele, kui vastamine kasvõi ühelegi avalduses käsitletavale küsimusele eeldab jäädvustatud teabe analüüsimist, sünteesimist, täiendava teabe kogumist või dokumenteerimist. Juba sellest eeldusest lähtudes on kohus eelnevalt ära märkinud, et vastustajal tuleks seaduse tõlke esitamiseks teha täiendavat tööd ja tellida tõlge; olemasolevate ja avaldatud venekeelsete seadusetekstide hankimine on seotud nagu vastustaja ja kohus juba märkis lisatööga, kulutustega ja küsimustega, kas vastustajal ongi tõlgitud seadustele tegelikku ligipääsu, vajalikke programme, mille kasutamine toimub loa alusel ja on tasuline. Küll on aga kinnipeetaval endal õigus tellida kirjandust, sh Riigi Teatajat, venekeelset seadusandlust, mõistlikus mahus ja viisil, nagu kohus eelnevalt märkis. VangS tulenevalt on vanglal kohustus tagada võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju, kuid mitte kohustus tellida Riigi Teatajat või venekeelset seadusandlust. Eespooltoodust järelduvalt on põhjendatud vastustaja seisukoht, et juhul, kui nõutud teave eeldab jäädvustatud teabe analüüsimist, sünteesimist või täiendava teabe kogumist ja dokumenteerimist, ei kohaldata sellisele päringule
-i. Isegi kui kohtu eelnev tõlgendus seadusest osutub valeks, märgib
lg 4, et juurdepääs teabele võimaldatakse tasuta, välja arvatud juhud, kui teabe väljastamisega seotud otseste kulutuste eest maksmine on seadusega ette nähtud; lg 5 kohaselt on igaühel õigus vaidlustada teabele juurdepääsu piiramist, kui selline piirang rikub tema õigusi ja vabadusi. Üldiselt on juurdepääs teabele tagatud
kohaselt teabevaldaja poolt kas teabenõude täitmisega (p1) või teabe avalikustamisega (p2). Teabe avalikustaja seaduste osas ei ole vangla vaid seadused avaldatakse Riigi Teataja Seaduse alusel ja ettenähtud korras. Seaduste avaldamine toimub RTS alusel ja korras ning ei sõltu vangla tegevusest. Kohus peab oluliseks märkida, et
Isegi kui lugeda dokumenteeritud ja jäädvustatud teabeks antud juhul on seadusandja välja antud seadus ja riigi poolt Riigi Teataja väljaandmine, siis ei rahuldaks kaebajat olukord, et ta saab olemasoleva teabe; vastupidiselt ta nõuab selle olemasoleva tõlkimist ehk lisatöö tegemist. Kui seadus on antud ja avaldatud eesti keeles, siis ilma seda tõlkimata ei oleks see teave kaebajale vajalik. Kohus leiab, et lisaks uurides ja lähtudes
28, mis märgib ära teabevaldaja kohustused teave avalikustada ja ei nimeta seadusi, samuti arvestades koostoimes § 29 (teabe avalikustamise viisid), seaduse 2 jao sätteid (teabe avalikustamine üldkasutatava andmesidevõrgus), 5.peatüki sätteid (piiratud juurdepääsuga teave), saab järeldada, et avaldamisele kuuluvad seadusetekstid ei ole avalikuks teabeks
mõttes, seejuures ei ole selle teabe loojaks ega valdajaks vangla. Vanglal on oma veebileht, kuid talle ei ole pandud kohustust avaldada seal kõiki seadusi, küll aga avaldab vangla seal tema tööd puudutavad andmed ehk avaliku teabe. Iga ametkond loob avalikku teavet ja avalikustab teabe ettenähtud korras, kui sellele ei ole kehtestatud juurdepääsupiiranguid või jätab avaldamata teabe, kui teabevaldaja on tunnistanud mingi osa teabest asutuse siseseks kasutamiseks. Kaebaja ei ole vaidlustanud teiste isikute tegevust teabe andmisel ja teabe avalikustamisel. 11 Üldiselt valitseb avaliku teabe avaldamisel põhimõte, et
lg 2 kohaselt on teabevaldajal kohustus seadusega sätestatud korras võimaldada teabele juurdepääs, ilma et selleks peaks teabenõuet esitama. Seega eeldab kaebaja sisuliselt, et kuna seadused kuuluvad avaldamisele ja varasemalt on seadused ka avaldatud kõigile Riigi Teatajas vene keeles, et siis ka nüüd on nad eelduslikult tõlgitud ja avaldatud nii, nagu see oli nõukogude võimu perioodil. Kohus selgitas kaebajale istungil, et käesoleval ajal ei ole vene keeles kõigi seaduste tõlkeid ning nad ei ole avaldatud endises korras kättesaadavana kõigile, vaid venekeelsete seaduste tõlked tehakse valikuliselt riiklikult põhjendatud tellimusel ning vastustaja on ära toonud need põhimomendid, mis viitavad, et seadused ei ole avalik teave ning teabevaldajaks seaduste ja tõlgete puhul ei saa olla vangla. RTS § 7 kohaselt on Riigi Teataja väljaandjaks Riigikantselei. Sama seaduse § 71 sätestab Elektrooniline Riigi Teataja tähenduse ja lg 1 märgib, et elektrooniline Riigi Teataja on riigi põhiregister ning lg 2 kohaselt elektrooniline Riigi Teataja kuulub riigile; lg 3 tulenevalt elektroonilises Riigi Teatajas avaldatakse käesoleva seaduse §-des 2 ja 3 loetletud õigusaktid ja muud dokumendid ning selles seaduses ettenähtud juhtudel õigusaktide terviktekstid, samuti kohalike omavalitsuse üksuste avaldamiseks esitatud määrused. Kõik Riigi Teatajas avaldamiseks saadetud dokumendid on elektroonilise Riigi Teataja alusdokumentideks. Seadusest nähtub, et § 73 lg 1 kohaselt elektroonilise Riigi Teataja volitatud töötleja määrab riigisekretär ning lg 2 kohaselt elektroonilise Riigi Teataja volitatud töötleja ülesandeid võib täita Riigikantselei või muu riigiasutus või halduslepingu alusel eraõiguslik juriidiline isik. RTS § 74 sätestab volitatud töötleja pädevuse ja lg 1 kohaselt volitatud töötleja tagab elektroonilise Riigi Teataja väljaandmiseks vajaliku infosüsteemi töökorras oleku ning elektroonilise Riigi Teataja kättesaadavuse arvutisidevõrgu kaudu kuid lg 2 kohaselt volitatud töötleja ei tohi muuta elektroonilisse Riigi Teatajasse kantud andmeid. RTS § 15 lg 3 kohaselt õigusaktide ja muude dokumentide andmeandjaks elektroonilisse Riigi Teatajasse on Riigikantselei. Kuna seaduste tõlgete osas vastustaja ei ole teabe valdajaks ja tal ei ole juurdepääsu kõigile seadustele, ei saa vanglale panna ka kohustusi tulenevalt
-ist. Kuigi
märgib § 9 lg 1 kaudu, et teabevaldaja on kohustatud võimaldama juurdepääsu tema valduses olevale teabele seaduses sätestatud korras, ei ole kaebajal sellest seadusest tulenevalt õigus nõuda õiguste rikkumise kõrvaldamist vanglalt ja nõuda vanglalt kohustuse täitmist väljastada venekeelsed seadusetekstid. Kohtul puudub alus tõlgendada
niivõrd laiaulatuslikult, et kinnipeetav või mistahes muu EV kodanik või eraisik saaks toetudes
–le nõuda seaduste venekeelsete või muukeelsete tekstide väljastamist läbi kaebaja soovitud skeemi ning panna selliselt seaduste tõlgete või olemasolevate venekeelsete seadusetekstide esitamise kohustuse riigi-ja kohalike omavalitsuse asutustele. Kinnipeetava õigused ei saa olla suuremad, kui tavakodanikul, kes vajab seadusi ja nende tõlkeid.
ei nimeta seejuures, et avalikuks teabeks, mis tuleb avalikustada, on seaduse tekstid. Vastupidiselt märgitakse ära, et näiteks avaldatakse seaduste, määruste eelnõud, seletuskirjad. Märgitu kinnitab kohtule, et enne seaduse vastuvõtmist luuakse eelnõu ja toimub selle arutelu ehk see on avalik teave, millega saab iga kodanik tutvuda teabe valdaja kaudu. Kui seadusandja annab välja selle alusel seaduse, siis toimitakse eriseaduste alusel ning seadus ei ole avalikustamisele kuuluv teave
mõttes. Lähtudes üldisest nõudest teha seadused kättesaadavaks, ei tähenda automaatset õigust nõuda seadusetekste kõigis keeltes. VangS § 14 lg 2 ei tulene kohustust hankida kaebajale seadusetekste vene keeles või korraldada seaduste tõlgete esitamine kinnipeetavatele nagu kaebaja on eksitavalt järeldanud temale saadetud Õiguskantsleri vastusest. Kohus on käesoleva kohtuotsuse p 1 märkinud need tingimused, mil kaebaja saab nõuda sooritamata toimingu kohustamist, kuid antud juhul on need eeldused 12 täitmata. Kuna vastustajal puuduvad vastavad kohustused ja kaebajal õigused nõuda kohustuse täitmist vastustajalt, siis jääb kaebus rahuldamata. Vastustaja ei rikkunud kaebaja õigusi, kui jättis temale väljastamata vene keelsed seadusetekstid või tõlked. Kohus selgitab täiendavalt, et kaebaja ei ole püstitanud küsimust riigi vastu ning RTS kontekstis muu isiku vastu, kes tagab seaduste avaldamise ja juurdepääsu. Ülaltoodust tulenevalt nähtub, et vastustaja ei ole vastamisel ka rikkunud
lg 1 nõudeid, kuna seaduste avaldamist ja väljastamist ei reguleerita
-ga. Kaebaja saab vastavalt vangla kodukorrale kasutada vangla raamatukogu ja esitada tellimusi olemasolevatele Riigi Teatajatele jm kogumikele või lähtudes muudest seadustest tellida isikliku raha arvelt Riigi Teatajat, avaldatud venekeelseid kogumikke riigis kehtiva ja avalikustatud korra kohaselt üldistel alustel. 6) HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. HKMS § 95 lg 1 kohaselt, kui kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis ei saa riigilõivu välja mõista vastustajalt. Kuivõrd vastustaja ei ole käesolevas asjas kohtukulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, siis kohtukulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu. Karin Kalmiste Kohtunik 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.