← Eesti

3-06-1309/14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lilianne Aasma ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 10.jaanuar 2007, Tallinn Haldusasj

) § 502 lg 6 kohaselt ei tohi viivistasu määr ületada 480 krooni 3-06-1309 ööpäevas. Kella 19.00 – 7.00 on parkimine tasuta, kuid vastustaja võttis tasu ka öö eest. X tänava juures on parkimistasu 12 krooni tunnis. Kaebajale määrati 1 tunni parkimise eest 4000% suurem viivistasu, mis ületab mõistlikkuse piiri ka võlaõigusseaduse § 6 ja 7 tähenduses. Tarbijakaitseseaduse kohaselt on tarbijal õigus loobuda ebakvaliteetsest teenusest ja saada raha tagasi. Vastustaja on rikkunud Põhiseaduse (edaspidi PS) § 32 ja

§ 502

lg 3, kuna ei toimetanud viivistasu otsuse kolmandat eksemplari mootorsõiduki omanikule. 3. Vastustaja AS Falck Eesti palus jätta kaebus rahuldamata. Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määrusega nr 9 (edaspidi määrus nr 9) kehtestati tasuline parkimisala, mille kohaselt kuulub x kesklinna avaliku tasulise parkimisala hulka. Määruse p 9.6 alusel oli viivistasu otsuse koostamise ajal ühtseks viivistasu määraks 480 krooni, mistõttu vaidlustatud otsuse koostajal polnud võimalust kaaluda viivistasu suurust.

§ 501

lg 4 kohaselt peab mootorsõiduki juht parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Kaebaja seda ei teinud. Viivistasu otsus on kooskõlas

§-ga

  1. Kaebaja maksis 29.06.2006 viivistasu ära, järelikult sai ta viivistasu otsuse kätte.
  2. Tallinna Halduskohtu 29.09.2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

§ 501

annab kohalikule omavalitsusele õiguse kehtestada oma territooriumil tasulise parkimise ala, mille piires parkimisel peab mootorsõiduki juht maksma parkimistasu enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Määruse nr 9 järgi kuulub x tänav kesklinna avaliku tasulise parkimisala hulka, kus iga kuni 15 minutit parkimist maksab 3 krooni.

§ 502

lg 1 sätestab, et parkimistasu maksmata jätmise või tasutud parkimisaja ületamise korral teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse. Viivistasu määr ei tohi ületada 480 krooni ööpäevas ja viivistasu täpsustatud määra, sealhulgas vajaduse korral selle diferentseeritud määrad, kehtestab kohaliku omavalitsusüksuse volikogu (

§ 502lg 6).

Tallinna Linnavolikogu ei ole kehtestanud diferentseeritud viivistasu määrasid vaid ühtse tasumäära 480 krooni ööpäevas, olenemata sellest, kas pargitakse 1 tund või 24 tundi.

ja määrus nr 9 ei anna parkimisjärelevalve ametiisikule kaalutlusõigust, mistõttu väiksemat viivistasu määrata ei saanud. Seega on õiguspärane ka viivistasu otsuse blanketile ühtse viivistasu suuruse 480 krooni trükkimine. Tasulisse parkimisalasse suunduvatele tänavatele on üles seatud liikluseeskirjas tähendatud mõjualamärgid 387 „Parkimisala“, millele on kantud lisateatetahvlid 872b „Tasuline parkimine“ ja 85, mis näitab päevi ja kellaaegu, millal märk kehtib. Nimetatud liiklusmärgid lubavad märgitud kellaaegadel parkida sõidukeid vaid parkimisloaga või tasu eest. Kaebaja auto seisis viivistasu otsuses märgitud ajal tasulise parkimise alal viivistasu maksmata. Parkimistasu maksmata jätmise eest määratav viivistasu ei ole teenustasu ega trahv, vaid Tallinna Linnavolikogu poolt kohalike maksude seaduse § 2 ja § 141 ning

§ 501

ja § 502 alusel kehtestatud kohaliku maksu – parkimistasu – maksmata jätmise korral parkimise eest kohaldatav tasu. Seepärast ei kuulu käesolevas asjas kohaldamisele võlaõigusseadus ega tarbijakaitseseadus. Vastavalt

§ 502

lg 3 jääb viivistasu otsuse tegemisel üks eksemplar ametiisikule, teine esitatakse mootorsõiduki juhile või kinnitatakse mootorsõiduki külge nähtavale kohale ning kolmas edastatakse 5 päeva jooksul mootorsõiduki omanikule või kasutajale. Asjaolu, et kaebuse esitajale ei toimetatud kätte viivistasu otsuse kolmandat eksemplari, ei oma viivistasu otsuse õiguspärasuse seisukohalt tähtsust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. L-I.A apellatsioonkaebuses paluti tühistada Tallinna Halduskohtu 29.09.2006 otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. 2

(5)3-06-1309 Kohtuotsus on vastuolus PS §-ga 12, mille kohaselt kõik on seaduse ees võrdsed. Kohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et kaebaja on kohustatud täitma

§ 502

nõudeid, kuid AS Falck Eesti ei pea täitma

§ 502lg 3 ja lg 7 nõudeid.

Samuti on nimetatud seisukoht vastuolus PS §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse põhimõttega, sest vastavalt

§ 502kuulub viivistasu otsuse kolmas eksemplar kaebajale.

Kuna vastustaja pole täitnud

§ 502

lg 3 ja lg 7 nõudeid, et viivistasu otsus tuleb teha kolmes eksemplaris, adressaadile kättetoimetatavasse otsusesse tuleb märkida mootorsõiduki omaniku või kasutaja nimi, isikukood, elukoha aadress ja viivistasu otsus tuleb toimetada mootorsõiduki omanikuni või kasutajani viie päeva jooksul maksukorralduse seaduses sätestatud korra kohaselt, pole otsus seaduse nõuete kohaselt vormistatud ning tuleb tühistada. Ekslik on kohtu seisukoht, et viivistasu otsuse kolmas eksemplar on oluline üksnes kaebuse tähtaja ennistamise seisukohalt. Kolmas eksemplar on vajalik ka omaniku või kasutaja teavitamiseks juhul, kui auto külge kinnitatud viivistasu otsus ei ole mingil põhjusel omaniku või kasutajani jõudnud. Kaebaja viivistasu otsus ei olnud kinnitatud nähtavale kohale ja pärast mitmetunnist sõitu avastas kaasreisija selle endapoolse klaasipuhastaja alt. Teise eksemplari kaotuse korral tõendab kolmas eksemplar ka seda, et makse määras pädev isik - maksuhaldur. Kohus on ekslikult leidnud, et tegemist on AS Falck Eesti poolt kohaldatud kohaliku maksuga. Vastustajal ei ole õigus maksuhaldurina tegutseda. Vastavalt maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) §-le 5 ei saa AS Falck Eesti olla maksuhaldur isegi mitte halduslepingu alusel, sest ta ei ole Maksu- ja Tolliameti osa, samuti mitte Tallinna Linnavalitsuse Amet ega –asutus.

§ 502

, milles sätestatakse, et viivistasu määramise võib kohalik omavalitsus halduslepingu alusel üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule, on vastuolus MKS §-ga 5, mis sätestab maksuhaldurite loetelu. Kui tegu oleks maksuga, siis MKS §-de 115 ja 117 kohaselt oleks viivise määr 0,06% põhimaksest (kaebaja puhul tunnitasust), seega on kaebajale viivistasu otsusega määratu üle 10 000% suurem kui seadus ette näeb. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et tasuline parkimine ei ole teenus, vaid kohalik maks. KOKS-st ja kohalike maksude seaduse §-st 141 tuleneb, et parkimismaks on tasu parkimisteenuse osutamise eest. Inimene pargib auto ja peab maksma üksnes aja eest, mil parkimiskoht oli tema poolt hõivatud. 6. AS Falck Eesti vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Asjakohatu on kaebaja väide, et AS Falck Eesti puhul on tegemist isikuga, kel puudub õigus parkimise viivistasu määrata.

§ 501

lg 3 kohaselt võib kohalik omavalitsus parkimisjärelevalve teostamise, parkimistasu maksmise kontrollimise ning parkimise viivistasu määramise üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule. Selleks ongi haldusleping sõlmitud AS-ga Falck Eesti. Asjakohatu on kaebaja väide, et parkimistasu reguleerivad

sätted on vastuolus maksukorralduse seadusega. Kohalike maksude seaduse § 141 alusel parkimistasu on kohalik maks, mis kehtestatakse avalikul tasulisel parkimisalal parkimise korraldamise eesmärgil. Kohalike maksude seaduse § 141 lg 2 kohaselt kuulub parkimistasu puhul kohaldamisele MKS üksnes

-s sätestatud ulatuses. Asjaolu, et viivistasu otsuse kolmandat eksemplari kaebaja väidetavalt kätte ei saanud, ei oma viivistasu otsuse õiguspärasuse seisukohalt tähtsust. Kaebaja selgituste kohaselt sai ta kätte sõiduki külge kinnitatud viivistasu otsuse ja tasus viivistasu. Seega on asjakohatu kaebaja väide, et tal puudus teadmine, kes on otsuse koostajaks. 7. Menetlusosalised täiendavaid seisukohti kirjalikus menetluses ei esitanud, apellant kordas kohtule antud vastuses oma apellatsioonkaebuse seisukohti. 3

(5)3-06-1309 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub kohtuotsuse põhjendustega ega korda neid (TsMS 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. Kohus ei ole otsuses asunud seisukohale, et erinevalt kaebajast ei pea vastustaja täitma seaduse nõudeid. Kohus leidis, et viivistasu otsuse kolmanda eksemplari saatmata jätmine ei mõjuta käesoleval juhul viivistasu otsuse õiguspärasust. Selline kohtu seisukoht on õige nagu ringkonnakohus järgnevalt selgitab. Tulenevalt HKMS § 7 lg 1 ja 26 lg 1 p 1 saab kohus tühistada üksnes õigusvastase haldusakti, millega rikutakse kaebaja õigusi. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Haldusakti kättetoimetamine haldusakti andmise menetluse osana saaks mõjutada haldusakti kehtima hakkamist, sest haldusakti kehtivuse eelduseks on selle adressaadile teatavaks tegemine või kättetoimetamine ning õiguslikke tagajärgi loob ning täitmiseks kohustuslik on üksnes kehtiv haldusakt (HMS §-d 60 ja 61). Käesoleval juhul on vastustaja rikkunud menetlusnõudeid seeläbi, et otsuse kolmandat eksemplari mootorsõiduki omanikule kätte ei toimetanud, kuid eeltoodu ei mõjutanud asja otsustamist, sest kaebaja sai sõiduki juhile tuuleklaasi vahele jäetud otsuse kätte ning viivistasu otsuse adressaadiks olev sõiduki omanik ning sõiduki juht oli üks ja sama isik. Kui adressaat on haldusakti sõltumata menetlusveast kättetoimetamisel kätte saanud, ei mõjuta selline menetlusviga ka haldusakti kehtima hakkamist. Kuna kaebaja sai haldusakti kätte, ei saa asjaolu, et sama haldusakti kolmas eksemplar talle edastamata jäeti, iseseisvalt tema õigusi rikkuda ega talle kahju tekitada. Otsuse adressaat oli kaebaja poolt kätte saadud otsuses kirjeldatud sõiduki omanikuna kaebajale äratuntav ning viivistasu maksmise tähtaeg otsuse pöördel märgitud. Kaebaja talitas õigesti, kui viivistasu otsusega pandud kohustuse täitis ja nõutud summa tasus. Kaebaja väide põhiseaduse § 32 rikkumisest ei oma tühistamiskaebuse rahuldamisel tähtsust, sellele väitele võiks tugineda siis, kui kaebaja nõuaks otsuse kolmanda eksemplari temale väljastamist.
  3. Õige on kohtu seisukoht, et viivistasu näol on tegemist kohaliku maksuga. Kaebaja on ekslikul seisukohal, et parkimistasu maksmata jätmise korral peaks ta viivistasuna maksma üksnes MKS § 115 ja 117 sätestatud intressi õigeaegselt maksmata jäetud parkimistasu summalt. Viivistasu on parkimistasu maksmata jätmise korral avaliku võimu poolt ühepoolselt maksuotsusega määratud kohalik maks (

§ 502lg 1).

Kuna viivistasu ise on kohalik maks, mille olemus ja tasumise kord tuleneb liiklusseadusest ja määrusest nr 9, ei ole kaebaja viited õigekeelsussõnaraamatus sisalduvatele viivise definitsioonidele ja maksukorralduse seaduses sätestatud intressimääradele asjakohased. Kui seadus annab õigusmõistele kindla sisu, ei saa õigusmõistete kohaldamisel lähtuda sama sõna tähendusest tavakeeles. Parkimistasu võib põhimõtteliselt käsitleda nii teenustasu kui kohaliku maksuna. Praegu kehtiv seadus käsitleb seda kohaliku maksuna ning näeb ette võimaluse parkimistasu nõuetekohase mittemaksmise korral määrata maks viivistasuna ühepoolselt ja kindlas summas. Viivistasu määramise ühepoolselt kindlas summas on tinginud kaebaja enda käitumine, sest kaebaja jättis parkimistasu tegelikult parkimiseks vajamineva aja eest õigeaegselt tasumata 4

(5)3-06-1309 ning vastava aja kindlaks tegemine avaliku võimu poolt on ebamõistlikult aega ning kulutusi nõudev. Pole mõeldav, et kohalik omavalitsus seaks iga parkimistasu maksmise nõuet rikkuva mootorsõiduki juurde valve, et kindlaks teha tegelik parkimise aeg. Selline ühepoolselt määratav viivistasu ei saa olla liiga väike, sest vastasel korral ei suudaks see täita kehtestamise eesmärki – reguleerida sõidukijuhtide käitumist. Parkimistasu vabatahtlik tasumine peab olema sõidukijuhi jaoks tunduvalt soodsam kui viivistasu, sest viivistasu määramine toob maksuhalduri jaoks kaasa täiendavaid kulutusi ning muudab maksu administreerimise kallimaks. Parkimistasu kehtestamise vajalikkuses ei ole aga põhjust kahelda, sest piiratud arvu parkimiskohtade kasutamist tuleb kuidagi korraldada. Vastustaja märgib õigesti, et kohalike maksude seaduse § 141 lg 2 kohaselt kuulub maksukorralduse seadus parkimistasu puhul kohaldamisele üksnes liiklusseaduses sätestatud ulatuses ning seetõttu ei esine käesoleval juhul ka kaebaja poolt väidetud vastuolu.

§ 501

lg 3 kohaselt võib kohalik omavalitsus, kes on parkimistasu maksuhaldur (kohalike maksude seaduse § 3 lg 1, määruse nr 9 punkt 10), anda teatud kindlalt piiritletud ülesanded halduslepingu alusel üle eraõiguslikule juriidilisele isikule. Käesoleval juhul on vastustaja jäänud talle halduslepinguga üle antud ülesannete piiridesse, kontrollinud parkimistasu maksmist ja määranud viivistasu. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 92 lg 1). Kohtunikud Lilianne Aasma Lauri Madise Viive Ligi 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.