Obsah (4)

§ 4§ 60§ 61§ 48

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Meelis Eerik Otsuse avalikult teatavaks 03. aprill 2006.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2/254-9503

) § 3 lg 1 kohaselt kohus menetleb tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Vastavalt

§ 4

(hagi esitamise hetkel kehtinud redaktsioonis) igal isikul on õigus oma rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitseks pöörduda seadusega kindlaksmääratud korras kohtusse. Seega mõlemad normid sätestavad sarnase põhimõtte. Kohus leiab, et hagejal on nõudeõigus käesolevas menetluses kuna MRS § 7 lg 1 järgi hagejale ei tagastata maad kui sellel on teisele isikule kuuluvad ehitised. Seega võib sõltuda antud vaidlusest kas hagejale õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse või mitte. Selles seisnebki, kohtu arvates piisav, hageja õigustatud huvi antud akti vaidlustamiseks. 6.3 Kostja leiab, et hagi on aegunud. Hageja on vaidlustanud AK erastatud vara üleandmise-vastuvõtmise akti nr , mis on sõlmitud AK ja kostja VF vahel (t lk 20, 145).Akti sõlmimise ajal kehtis Eesti NSV Tsiviilkoodeksi (TsK). TsK § 81 järgi oli hagi aegumise üldiseks tähtajaks 3 aastat. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS), mis kehtis 01.07.1994 kuni 01.07.2002 § 178 lg 2 sätestas, kui hagi aegumistähtaeg ei ole TsK järgi seisuga 01.09.1994 möödunud ja TsÜS sätestas pikema aegumistähtaja, kohaldatakse pikemat aegumistähtaega. 3 Nimetatud tähtpäevaks ei olnud hagi aegumine isegi kulgema hakanud kuna TsK § 86 sätestas, et hagi aegumine hakkab kulgema kui isi sai või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest (sama põhimõte sisaldub ka viidatud TsÜS § 116). Hageja väitel sai ta oma õiguse rikkumisest teada, kui Riigikohus ei võtnud halduskohtumenetluses kassatsioonkaebust menetlusse. Riigikohtu vastav määrus kannab kuupäeva 13.10.2004 (t lk 54-70). Enne seda arvas hageja, et akt on tühine, seega ei kehti. Kohus nõustub sellise käsitlusega kuivõrd seaduse sõnastuse kohaselt algab aegumine mitte hetkest mil isik sai teada teatud faktist, vaid sellest, millal isik sai teada, et selle faktiga tema õigusi rikutakse. Haldusasja materjalidest nähtub, et kohalik omavalitsus käsitles akti tühisena, kostja Victor Fomin esitas selle peale kaebuse, mille Tallinna Halduskohus jättis rahuldamata ja alles Tallinna Ringkonnakohus viitas akti kehtivusele (asjaolule, et akti tühisuse/kehtetuse tuvastamist ei ole taotletud ega tuvastatud). Teised menetlusosalised ei ole sellist hageja käsitlust ka ümber lükanud. Seega ei olnud aegumistähtaeg TsÜS kehtima hakkamise ajaks möödunud ning kohaldamisele kuulus 10-aastane aegumistähtaeg. See aegumistähtaeg kulges kuni TsÜS 01.07.2002 redaktsiooni jõustumiseni. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS redaktsiooni § 146 lg 1 järgi on hagi aegumise tähtaeg 3 aastat. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2 kohaselt kui uue redaktsiooni järgne aegumistähtaeg on lühem varemkehtinud aegumistähtajast, arvestatakse uue redaktsiooni järgset aegumistähtaega alates 01.07.

1. Seega hakkas 01.07.2002 kehtima 3-aastane aegumistähtaeg. Hagi esitati kohtule 08.11.
2. Kohus asub seisukohale, et hagi ei ole aegunud. 6.4 Kostja leiab, et hageja on vaidlustanud haldusakti. Kohus asub seisukohale, et antud vaidlus kuulub läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluse korras. Riigikohus on mitmetes lahendites asunud seisukohale, et haldus- ja üldkohtu pädevuse piiritlemisel on oluline vaidluse iseloom. Kohus antud vaidluses ei puutu kokku haldusõiguslike probleemidega ning lahendab vaidluse tsiviilõiguse normide järgi. Seetõttu leiab kohus, et on pädev antud akti vaidlustamist lahendama tsiviilkohtumenetluse raamides. 6.5 Järgmisena annab kohus hinnangu, kas vaidlustatud akt kehtiv või mitte. Hageja on väitnud, et viidatud aktiga anti kostja VF üle vara (ehitise alune maa), mis ei kuulunud üleandjale. See asjaolu on leidnud kohtumenetluses kinnitust. AK õigusjärglane kostja AÜ on selgitanud, et kostja VF üle antud ehitised ei kuulunud AK-le . Kostja V F ei osanud vara kuuluvuse kohta AK-le midagi öelda, ta eeldas, et vara kuulus AK-le . Seega puuduvad tõendid, et vara oleks AK-le üle antud ja hageja väidet vara mittekuulumisest üleandjale pole tõenditega ümber lükatud. Antud asjaolu kuulub kohtu poolt tuvastamisele. Samale järeldusele on jõudnud haldusmenetluses Tallinna Ringkonnakohus (t lk 65). Vaidlustatud akti sõlmimise ajal kehtis TsK, mille paragrahv 51 lõige 1 sätestas, et seaduse nõuetele mittevastav tehing on kehtetu. Vaidlustatud akt ei vasta seaduse aiandusja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta §-le 3, mille kohaselt erastamisele kuulub kooperatiivi vara. Seega tuleb akti lugeda kehtetuks (vastavalt TsK § 51 lg 1 sõnastusele). Hagi kuulub rahuldamisele. Kohus nõustub kostja AÜ väitega, et puudub vajadus analüüsida akti aluseks olnud AK üldkoosoleku otsuste õiguslikkuse hindamiseks kuna üldkoosolek võttis vastu vaid põhimõttelise otsuse määramata vara ja isikuid (t lk 21-25). 4 6.6 Järgmisena analüüsib kohus vastuhagi. Kostja VF leiab, et ta on asuva ehitise heauskne omanik AÕS § 95 lg 1 alusel. Vastavalt AÕS § 95 lg 1 „isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma”. Vaidlus puudub, et kostja käesoleval hetkel valdab nimetatud ehitisi. Kostja VF väitel ei teadnud ta, et temale aktiga üleantud vara ei kuulu üleandjale, kuid eeldas seda. Kohus leiab, et selline eeldus ei ole mõistlik. Asja materjalidest nähtub, et vaidlusalune ehitis ei asunud AK piires ega ka mitte piiri ääres. Ehitis asus täiesti eraldi ja AK piiride sees (t lk 41). Seetõttu ei saanud kostja VF eeldada, et vara kuulub AK-le . Pigem pidanuks kostja VF tekkima kahtlus, kas teise kooperatiivi piiride sees olev vara kuulub ikka AK-le . Kohus asub seisukohale, et kostja VF ei saanud olla heauskne omandaja AÕS § 95 lg 1 tähenduses. Õige on väide, et vastuhagis jääb segaseks, mis hetkest oli kostja enda hinnangul vara heauskselt omandanud, kuid arvestades asjaolu, et heauskne omandamine saab toimuda vaid AÕS § 95 järgi ning kohus on asunud seisukohale, et kostja ei täida selle paragrahvi nõudeid heausksuse osas, puudub vajadus heauskse omandamise aja kindlakstegemisel. Kohus nõustub seisukohaga, et projekteerimise loa andmine kohaliku omavalituse poolt (t lk 87-91) ei käsitle selle taotlejat ehitise omanikuna. Antud vaidluses puudub ka sellel asjaolul õiguslik tähtsus. Seega jääb vastuhagi rahuldamata. 6.7 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kuuluvad kohtukulud jaotamisele kuni 31.12.2005 kehtinud

redaktsioonis.

§ 60

lg 1 (kuni 31.12.2005 kehtinud redaktsioonis) järgi kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

§ 61

lg 1 järgi poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale; hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Kuivõrd kohus rahuldab hagi tuleb hageja kohtukulud kostjalt välja mõista. Kohus mõistab hageja kohtukulud välja kostja VF kuivõrd hagejal ja kostja AÜ vahel puudus sisuliselt vaidlus. Hageja on tasunud riigilõivu 60 krooni ja kandnud advokaadikulusid summas 24 485 krooni. Kohus peab neid kulusid mõistlikeks kuna vaidlus oli keerukas ja töömahukas. Kulude põhjendatust näitab ka asjaolu, et kostja AÜ advokaadikulud olid isegi suuremad. Kohus mõistab hageja kohtukulud kostja VF välja. 5 Kuna kohus rahuldab hagi ja jätab vastuhagi rahuldamata jäävad kostja VF kohtukulud tema kanda. Kostja VF taotles vastuhagi esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamist kuna tema ainuke sissetulek on pension summas 3529,60 krooni. Kohus rahuldas taotluse osaliselt ja määras vastuhagi esitamisel tasutava riigilõivu suuruseks 700 krooni. Kostja VF esindaja poolt esitatud arvest aga nähtub, et nimetatud kostja on vaatamata väikesele pensionile kandnud kulutusi õigusabi eest summas 15 000 krooni. Need kulutused jäävad kostja kanda, kuid kuivõrd kohus on vabastanud kostja riigilõivu tasumisest üksnes vastuhagiavalduse esitamisel ja mitte rahuldamata jätmisel, mõistab kohus puuduoleva riigilõivu käesoleva otsusega kostjalt riigituludesse. Vastuhagis esitas kostja nõude, mille riigilõivu suurus moodustab vara väärtuselt. Kostja valduses oleva ehitise maksumuse kohta toimikus tõendeid ei ole, kuid kohus on õigustatud määrama ise hagihinna ning nõudma sellelt riigilõivu tasumist (

§ 48lg 2 ja 50 lg 1 kuni 31.12.2006 kehtinud redaktsioonis).

Kohus asub seisukohale, et üldteada asjaolu kohaselt Tallinna linna piires ei maksa antud turusituatsioonis ükski elamiskõlblik ehitis vähem kui 500 000 krooni. Kohus määrab 500 000 krooni vastuhagi hinnaks. Riigilõiv antud hagihinnalt (vastuhagi esitamise hetkel) on 26 000, millelt kostja on juba tasunud 700 krooni. Seega peab kostja täiendavalt tasuma 25 300 krooni. Advokaadikulud on esitanud ka kostja AÜ. Antud vaidluse kontekstis saaks need kulud välja mõista üksnes kostja VF. Kohus jätab aga AÜ kohtukulud tema enda kanda kuna nimetatud kostja on ise oma käitumisega (õiguseelneja kaudu) põhjustanud käesoleva vaidluse ning tema kohtukulude väljamõistmine kaaskostjalt (sama tühistatud akti teiselt poolelt) ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Kohtunik Meelis Eerik 6