KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungite toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane
- oktoober 2006, Jõhvi 3-06-1366 X kaebus Ida-Viru maavanemale ettekirjutuse tegemiseks
- oktoober 2006 X, tema nõustaja Jüri Allikalt ning Ida-Viru maavanema esindajad Milvi Tooming ja Evi Soomets RESOLUTSIOON 1.Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda. 3.Selgitada, et kohtuotsuse võib vaidlustada Tartu Ringkonnakohtus. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED Toila Vallavolikogu 19.12.2001 otsuse nr. 28 punktis 1 kinnitati X Toila vallas asuvate vabade maatükkide erastamise nimekirja (t.l. 15). 14.03.2006 koostatud kirjaga nr. 887 edastas Ida-Viru Maavalitsus X kolm maavanema korraldust Toila vallas Konju külas asuvate Kuuseoksa, Männikese ja Puraviku maaüksuste erastamise kohta ning selgitas, millised toimingud tuleb tal teha (t.l. 16-19). 30.05.2006 saatis X maavalitsusele müügihinna ja erastamise kulude tasumist tõendavad maksekorraldused, tagastas erastamise tingimustega nõustumist kinnitavat märget kandvad korralduste ärakirjad ning palus teatada müügilepingute sõlmimise aeg ja koht (t.l. 20-30). 08.06.2006 kirjaga teatas maavanem, et otsustab ostu-müügilepingute sõlmimise küsimuse alles siis, kui on saanud avaldajalt dokumendid, millised tõendavad tema tegelemist põllumajandusliku tootmisega Toila vallas. 07.07.2006 esitas X Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 2-13) ning palus, et Ida-Viru maavanemat kohustataks lõpule viima erastamise toimingud ja sõlmima Kuuseoksa, Männikese ja Puraviku maaüksuste müügilepingud. Ta märkis, et on tähtaegselt täitnud kõik kirjas nr. 887 ja maavanema korraldustes esitatud tingimused, kuid tema usalduse kaitse ja õiguspärase ootusega pole arvestatud ning tema õigust vaba põllumajandusmaad seadusega lubatud ulatuses ja korras erastada on rikutud. Seda seisukohta põhjendas ta viidetega Vabariigi Valitsuse seaduse § 85, maareformi seaduse § 223 lg. 1 ja § 23’ lg. 5, Vabariigi Valitsuse 04.04.2000 määruse nr. 115 § 2 ja § 15, 13.11.2002 vastu võetud maareformi seaduse muutmise seaduse § 13, Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele nr. 3-3-1-81-05 ning väitega, et maavanemal on õigus kontrollida 1 üksnes katastripidaja poolt esitatud dokumentide ja andmete õigsust, volitus vabade maade erastamise käigus kohalikule omavalitsusele ette nähtud toimingute tegemiseks tal aga puudub. Ida-Viru maavanema kirjalikus vastuses (t.l. 51-55) kaebusega ei nõustutud, viidati maareformi seaduse § 38 lg. 2 ja Maa-ameti 29.03.2006 kirjale nr. 6.3.2/2730 ning väideti, et maavalitsuse ametnike poolt looduses läbi viidud kontrollimise tulemused ei kinnitanud kaebaja tegelemist põllumajandusega, tootmist tõendavaid dokumente või põhjendusi nende mitteesitamise kohta pole ta aga vaatamata vastavale nõudmisele esitanud. Veel märgiti, et maareformi seaduse mõttest tulenevalt peab vaba põllumajandusmaa erastaja kogu erastamisprotsessi menetlemise aja jooksul vastama põllumajandustootja kohta kehtestatud tingimustele. Kohtuistungil jäid kaebaja ja tema esindaja kaebuse väidete ja taotluste juurde ning esitasid 20 825,20 krooni suuruse kohtukulu hüvitamise nõude. Jüri Allikalt möönis, et maavanemal küll on õigus erastajate vastavust seaduses sätestatud tingimustele kontrollida, kuid mitte enam erastamise selles etapis, sest vallavolikogu otsuse ja tema eelnevate toimingute tõttu oli kaebajal tekkinud õiguspärane ootus. X ise väitis, et ametnikud pole teda kontrollimise juurde kutsunud ja kinnitas, et kasvatab 6 ha suurusel Taavi maaüksusel teravilja ja kartulit. Jõhvi Vallavalitsuse esindajad jäid samuti kirjalike väidete ja taotluse juurde. Milvi Tooming väitis, et maavanem pole müügilepingu sõlmimisest keeldunud, kuid tahab saada täiendavaid tõendeid. Ta leidis, et alati ei saa õiguspärasele ootusele tugineda, sest erastamislepingu sõlmimise ajal ei pruugi taotleja enam erastaja tingimustele vastav olla. Evi Soomets möönis, et maavanem on varasemalt talle esitatud dokumente liigselt usaldanud ning, et tõsisem huvi kaebaja kontrollimiseks tekkis alles käesoleva aasta mais, kuid põhjendas seda äriregistrisse pankroti kohta tehtud kande, kinnistutele pandud keelumärgete ja hüpoteekidega ning kasutamata maadega. KOHTU PÕHJENDUSED Vaba põllumajandusmaa erastamist reguleerib kuni 01.01.2003 kehtinud maareformi seaduse § 231 ja selle alusel Vabariigi Valitsuse 04.04.2000 määrusega nr. 115 kehtestatud “«Maareformi seaduse» paragrahvides 231 ja 232 sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord”. 13.11.2002 vastu võetud maareformi seaduse muutmise seaduse § 13 kohustab vaba põllumajandusmaa erastamise läbi viima senikehtinud alustel, kui kohaliku omavalitsuse volikogu on erastajate nimekirja kinnitanud enne 01.01.
- Toila Vallavolikogu otsus Kuuseoksa, Männikese ja Puraviku maaüksuseid sisaldava erastajate nimekirja kohta on vastu võetud 19.12.2001 (t.l. 15). Maareformi seaduse § 231 lg. 2 kohaselt võis avalduse vaba põllumajandusmaa erastamiseks esitada äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeles maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega. Samas sättes määratles seaduseandja põllumajandusega tegelejat kui isikut, kes omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust ja saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist. Põhimõtteliselt sama määratlus on põllumajandusega tegeleja kohta kehtestatud ka Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korra § 6 lg.
- Vaba põllumajandusmaa erastaja kohta selliseid tingimusi sätestades pole seaduseandja soovinud tekitada juurde uusi põllumaa omanikke, vaid on eristanud maa erastajamist soovivate isikute hulgast need, kes on reaalse tegevusega tõestanud oma kogemust põllumajandusega tegelemisel ning vajavad maad juurde põllumajandusliku ettevõtluse tarbeks. Kui asuda seisukohale, et isik peab vastama seaduses sätestatud tingimusele ainult avalduse esitamise hetkel, müügilepingu sõlmimise ajal aga mitte, saaksid erastamise õiguse ka sellised isikud, kes on üksnes vormistanud nõutavad dokumendid, kuid tegelikkuses seost põllumajandusega ei oma või on selle erastamismenetluse käigus mingil põhjusel kaotanud. Põhimõtteliselt samale seisukohale on asunud ka Riigikohtu halduskolleegium oma 12.10.2006 kohtuotsuses nr. 3-3-1-46-
- Maareformi seaduse § 222 kohaselt on maa erastamise korraldajaks maavanem. Vabariigi Valitsuse 04.04.2000 määrusega nr. 115 kinnitatud korra § 15 lg. 1 ja 3 kohaselt peab erastamise korraldaja kontrollima maa erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust ning vastu võtma 2 maareformi seadusega kooskõlas oleva otsustuse. Kuna seaduseandja ei ole maavanema sellist kohustust ajaliselt piiritlenud, on tal nii õigus kui ka kohustus kontrollida erastajat kuni müügilepingu tegeliku sõlmimiseni. Vastasel korral võib juhtuda, et vaba põllumajandusmaa erastatakse isikule, kes on lõpetanud põllumajandusega tegelemise ega vasta enam maareformi seaduses erastaja kohta kehtestatud tingimustele. Kohtule esitatud Kuuseoksa, Männikese ja Puraviku maaüksuste erastamise juriidilistes toimikutes nr. 36705, nr. 37618 ja nr. 39895 pole dokumentaalseid tõendeid, millede alusel saaks kindlaks teha X vastavust maareformi seaduses vaba põllumajandusmaa erastaja kohta kehtestatud tingimustele. Kuuseoksa maaüksuse toimikus on lehel 3 vaid väljavõte äriregistri kaardi A osast, teistes toimikutes pole ka seda. Seega ei saanud need toimikud anda õiguslikku alust maa erastamiseks ning maavanem pidi ilmtingimata koguma ka täiendavaid tõendeid. Toimikute vahel lahtiselt olevatest dokumentides nähtub, et 05.02.2004, 21.04.2004 ja 15.12.2004 on maavalitsuse ametnik teinud väljatrükid äriregistri teabesüsteemist ja kinnistusraamatu kannetest. Ka see pole piisav, sest füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse kandmine ja põllumajandusmaa omamine ei tõenda, et taotleja ikka tõepoolest tegeleb põllumajandusliku tootmisega. Seega polnud maavanemal veel tekkinud alust võtta X suhtes vastu maa erastamise korraldusi. Asjaolud, et ta seda 22.03.2004, 25.06.2004 ja 04.03.2005 siiski tegi (t.l. 22-27) või, et 14.03.2006 kirjaga (t.l. 16-17) nõuti üksnes kinnitust erastamise tingimustega nõustumise kohta ning paluti tasuda maa müügihind ja erastaja kulu, võis X küll tekitada lootuse, et temaga sõlmitakse ka müügilepingud, kuid ei välista maavanema kohustust viia lõpule seni poolikuks jäänud kontrollimine. Seejuures saab täiendavaks kontrollimise põhjuseks olla nii äriregistrisse 01.09.2005 pankroti väljakuulutamise kohta tehtud kanne (t.l. 14) kui ka Maa-ameti 29.03.2006 kirjas nr. 6.3-2/2730 (asub köitmata lehtedena maa erastamise toimikute vahel) esitatud palve kontrollida X vastavust põllumajandusliku tootmisega tegeleja kohta kehtestatud tingimustele. Eespool juba viidatud kohtuotsuses on Riigikohtu halduskolleegium asunud seisukohale, et kohaliku omavalitsuse volikogu otsusest kanda vaba maa erastamist taotlev isik erastajate nimekirja, tekib nimekirja kantud isikul küll lootus, et ilma kaaluka põhjuseta seda küsimust uuesti ei otsustata, kuid ei tulene õiguspärast ootust maad erastada ega ka subjektiivset õigust nõuda, et maavanem temaga müügilepingu sõlmib. Sama põhimõte kehtib ka maavanema poolt vastu võetud erastamise otsuse suhtes. Kuna maavanem pole veel keeldunud maa erastamisest, ei ole X tekkinud ka põhjust väita, et tema usaldust ja õiguspärast ootust on rikutud. Seega on esitatud kaebus alusetu ja ennatlik. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et maavanemal puudus õigus peale erastamise otsuse andmist erastaja vastavust seaduses kehtestatud tingimustele kontrollida, ei ole kaebaja nõuet võimalik tema poolt soovitud viisil rahuldada, sest otsustus mis maavanemal tuleb müügilepingu sõlmimiseks või sellest keeldumiseks vastu võtta on kaalutlusõiguse alusel tehtav otsustus ja mille sisu ei saa kohus haldusorganile ette kirjutada. Seetõttu oleks kaebust võimalik rahuldada ainult sel viisil, et teha maavanemale ettekirjutus vaadata kaebaja avaldus uuesti läbi, just see tegevus aga ongi olnud kaebuse esitamise põhjuseks. Eeltoodud põhjendustel jääb X kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 kohaselt täies ulatuses rahuldamata. Kuna Ida-Viru maavanema esindajad kohtukulude hüvitamise nõuet ei esitanud (t.l. 76), jäävad poolte kohtukulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3