KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Määruse tegemise aeg ja koht 15. november 2006 Tallinn Haldusasja number 3-06-482 Ha
§ 9
lg 1 kohaselt tuleb kaebus haldusakti tühistamiseks esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. Seadused ei reguleeri maa riigi omandisse jätmise käskkirja peale kaebamise tähtaega teisiti. Omandireformi aluste seaduse § 19 lg-s 1 sätestatud tähtaeg ei rakendu, sest tegemist ei ole otsusega vara tagastamise või kompenseerimise raames. Seega on kaebuse tähtaegsuse selgitamisel määrav kaebajale käskkirja teatavakstegemise hetk. Asutuste varasemates dokumentides haldusaktile viitamine ei ole võrdsustatav haldusakti teatavakstegemisega (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 30. oktoobri 2006. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-70-06, p 10). Ministri käskkiri tehti kaebajale teatavaks ministeeriumi 9. veebruari 2006. a kirjaga (tl 20). Isegi kui eeldada, et kiri jõudis samal päeval kaebajani, oleks
§ 9lg-st 1 tuleneva tähtaja esimene päev 10.
veebruar 2006 ja viimane päev kaebuse esitamiseks
- märts 2006 (30-päevase tähtaja viimane päev
- märts oli laupäev). Kaebuse ümbrikul on
- märtsi
- a postitempel. Seega oleks tühistamiskaebus
§ 9lg 1 kohaselt esitatud tähtaegselt.
- Väär on vastustaja seisukoht, et käskkiri on kaebajale teatavaks tehtud juba Ametlikes Teadaannetes avaldamisega
- jaanuaril
- Haldusakti avaldamine Ametlikes Teadaannetes ei vabasta haldusorganit igal juhul HMS § 62 lg 2 p-s 1 sätestatud kohustusest. Vastustaja seisukoht on vastuolus Riigikohtu halduskolleegiumi
- mai
- a määruse seisukohtadega haldusasjas nr 3-3-1-31-03, p 23–
- Ringkonnakohus leiab, et isegi kui käskkirjast puudutatud isikuid oli enam kui sada, andis see ministeeriumile HMS § 31 lg 1 p 1 kohaselt üksnes õiguse kaaluda piirdumist Ametlikes Teadaannetes avaldamisega, kuid ei keelanud puudutatud isikuid teavitada võimalikult intensiivselt. Ringkonnakohus ei leia, et käskkirja isiklik teatavakstegemine kõigile õiguslikult puudutatud isikutele oleks olnud võimatu või ebamõistlikult koormav. Maa riigi omandisse jätmisest teavitamist puudutatud isikutele oleks riik saanud korraldada ka kohalike omavalitsusüksuste kaudu.
- Asjakohatu on halduskohtu viide
§ 9lg 1 varasemast redaktsioonist lähtunud Riigikohtu 19.
juuni 2001. a määrusele haldusasjas nr 3-3-1-38-01, milles rõhutati, et kaebetähtaja kulgemahakkamine on seatud sõltuvusse haldusaktist teadasaamisest.
§ 9
lg 1 kehtiva redaktsiooni kohaselt ei pea isik üldjuhul haldusaktiga enda õiguste rikkumises selgusele jõudma olukorras, kus talle ei ole haldusakt veel teatavaks tehtud. Siiski, väljakujunenud kohtupraktika (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. oktoobri 2006. a määrus haldusasjas nr 3-3-170-06, p 11, alates 1. septembrist 2006 ka
§ 9
lg 9) kohaselt võib halduskohus vaatamata
§ 9
lg-le 1 lugeda kaebetähtaja möödalastuks, kui isik, kellele ei ole haldusakti teatavaks tehtud, ei ole mõistliku aja jooksul astunud kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. See on kooskõlas protsessiosalise kohustusega kasutada oma õigusi heauskselt (
§ 15lg 2). Järgnevalt tuleb selgitada, kas kaebaja käitus ebamõistlikult. 3
(5)3-06-482
- Kaebetähtaja ennistamist kaaludes leidis halduskohus, et kaebajal kujunes piisav alus käskkirja väljanõudmiseks ja seejärel selle kohtulikuks vaidlustamiseks pärast Põhja Regionaalse Maanteeameti
- aprilli
- a kirjaga tutvumist. Kirjas viidati käskkirjale ja selgitati Haavasalu ja T-11 maaüksuste kattumist. Halduskohus ei pidanud õigustatuks, et kaebaja esitas käskkirja saamise nõude alles
- veebruaril
- Halduskohus märkis, et kui kaebaja leidis, et riigimaantee maaüksuse riigi omandisse jätmine rikub kaebaja õigusi, oleks kaebaja pidanud hakkama koheselt välja selgitama, millise haldusaktiga on kaebaja õigusi rikutud ning vajadusel kasutama professionaalset erialast abi. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebaja oli tegevusetu. Põhja Regionaalse Maanteeameti
- aprilli
- a kirjas (tl 14) on kaebajale tõepoolest ministri käskkirja sisu tutvustatud ja on selgitatud, et maanteeametil puudub „nii formaal-juriidiline kui ka sisuline vajadus nõustuda ja kooskõlastada“ T-11 katastriüksuse piiride muudatuse ettepanek. Kaebaja ei jäänud selle kirja peale tegevusetuks, vaid asus selgitama võimalusi oma õiguste kaitseks. Kaebajale ei saa ette heita, et ta ei teadnud, et tema õiguste riivet ei ole võimalik kõrvaldada muul viisil kui kaebuse esitamise teel. Maa-ameti
- mai
- a kirjas kaebajale (tl 13) märgiti jätkuvalt, et omavalitsus on tuvastanud piiride määramisel eksimise ja vallavalitsus on teinud taotluse Harju Teedevalitsusele katastriüksuse piiride muutmiseks ning et T-11 katastriüksuse piiri muutmise aluseks saab olla ainult Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi või tema volitatud isiku nõusolek. Alles
- jaanuari
- a kirjas (tl 15) teatas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kaebajale, et nõustub Maanteeameti kirjas esitatud seisukohaga. Kirjades andsid asutused kaebajale lootust, et katastriüksuste kattumise näol on tegemist veaga ja see on võimalik parandada T-11 katastriüksuse piiri muutmise teel. Ükski asutus ei hoiatanud kaebajat, et juhul kui piire ei muudeta, tuleks tal kiiresti pöörduda käskkirja vaidlustamiseks kohtusse. Ringkonnakohus leiab, et kuna asutused andsid kaebajale loodust tema eesmärgi saavutamiseks kohtuväliselt ega juhtinud tähelepanu vajadusele pöörduda kohtusse, ei viivitanud kaebaja ebamõistlikult kaebuse esitamiseks vajalike sammude astumisel. Pärast
- jaanuari
- a kirja saamist pöördus kaebaja mõistliku aja jooksul (
- veebruaril 2006) ministeeriumi poole nõudega käskkirja saamiseks. Seega ei ole alust lugeda kaebetähtaega kaebaja ebamõistliku viivituse tõttu möödunuks.
- Kaebaja on esitanud ka kohustamisnõude ministeeriumi poolt piiride muutmiseks nõusoleku andmiseks. Ministeerium on sellest keeldunud
- jaanuari
- a kirjaga. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et
§ 9lg-st 2 tulenev kaebetähtaeg kohustamisnõude esitamiseks möödus hiljemalt 15.
veebruaril 2006. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebaja ei ole taotlenud kohustamisnõude osas kaebetähtaja ennistamist. Halduskohtul tuleb lähtudes
§ 19lg 7 teisest lausest tõlgendada heas usus ka tähtaja ennistamise taotlust.
Selgesõnaliselt on kaebaja 21. aprilli 2006 tähtaja ennistamise taotluses tõepoolest juttu vaid tühistamis- ja tuvastamiskaebusest. Halduskohus pidi aga mõistma, et kaebaja ei pruugi osata korrektselt seostada kohustamis- ja tuvastamistaotlust, sest tuvastamistaotluse osas kaebetähtaja ennistamiseks mingit vajadust ei olnud. Kuna keeldumisotsuse õigusvastaseks tunnistamise nõue on hõlmatud keeldutud toimingu tegemiseks kohustamise nõudega, hõlmab ennistamistaotlus ka kohustamisnõude. Ringkonnakohus leiab, et kohustamisnõude osas on kaebetähtaeg lastud mööda mõjuval põhjusel. Kaebaja on märkinud, et ta lasi tähtaja mööda teadmatusest. Kui teadmatus on tingitud haldusorgani poolt haldusmenetluses tehtud veast, võib tegu olla mõjuva põhjuse tõttu toimunud viivitusega. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei ole kirja, milles kaebajat teavitati 4
(5)3-06-482 piiride muutmiseks nõusoleku andmisest keeldumise otsustest, varustanud vaidlustamisviitega. HMS § 57 lg 3 kohaselt võib vaidlustamisviite puudumist pidada tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks. Käesoleval juhul ei ole alust arvata, et kaebaja oleks jätnud keeldumisotsuse vaidlustamata, s.t kohustamisnõude tähtaegselt esitamata, kui keeldumisotsuses oleks olnud korrektne vaidlustamisviide. Tähtsust ei ole sellel, kas toimingust keeldumise otsus on antud juhul haldusakt HMS § 57 lg 1 tähenduses. Kui kohustamiskaebusega keeldumisotsuse vaidlustamise tähtaeg on
§ 9
lg-s 2 sätestatud sarnaselt haldusakti vaidlustamise tähtajaga, tuleb efektiivse õiguskaitse põhimõttest lähtudes analoogia alusel teha keeldumisotsuses selle kohta vaidlustamisviide. Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus 5
(5)