KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 11.05.2005, Tallinn Haldusasja number 3-363/05 Haldusasi N.B.i kaebus Kodako

) §-le 14 lg 1 ja §-le 15 lg 1 Eesti Vabariigist välja. N.B. vaidlustas Halduskohtus. KMA 17.03.2005 lahkumisettekirjutuse nr 1008048957 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja on seisukohal, et vaidlustatud ettekirjutus on seadusevastane. Tallinna Kaebaja leiab, et ettekirjutuse tegemisel ei ole KMA arvestanud tema eraelu Eestis ja lahkumisettekirjutuse mõju sellele. Kaebuses on asutud seisukohale, et vaidlustatud ettekirjutuses puuduvad igasugused KMA kaalutlused, kuidas kaebajale ettekirjutuse tegemine mõjub tema olukorrale ja tervisele, mis juhtub kaebajaga, kui Välismaalaste seaduse nõudeid järgides lahkub ta Eestist ilma sugulaste ja tuttavate toetuseta. Kaebuses märgitu kohaselt Välismaalaste seadus sätestab, et Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus, järelikult on välismaalane, kes viibib Eestis seadusliku aluseta, Eestis ebaseaduslikult ja peab lahkuma Eestist. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, kuidas tegelikkuses realiseeruks tema väljasaatmine Eestist, kuna ta ei soovi vabatahtlikult lahkuda ja tervisliku seisundi tõttu vajab arstiabi ning ei ole seega suuteline iseseisvalt korraldama oma väljasõitu Eestist. Kaebaja viibib ravil psühhiaatriakliinikumis. N.B. asus elama Eestisse 25 aastat tagasi, järelikult ei ole kaebajal võimalik sõita Eestist välja, kõik tema sidemed on Eestis. Kaebaja näol on tegemist pikaajalise sisserändajaga, siin on tal korter ja sissetulekuallikas. Kaebaja väitel on Eesti ainus koht, kus ta saab teostada oma õigust eraelule ning siin on tal selleks kõik võimalused olemas. Kaebuses väidetakse, et N.B. ei kujuta Eesti riigile mingit reaalset ohtu. Kaebuse esitaja leiab, et lahkumisettekirjutuse tegemine on sekkumine tema eraellu, mis on vastuolus PS §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 põhimõtetega. Kaebaja väidab, et lahkumisettekirjutuse tegemine isikule, kes elab riigis seadusega kaitstavat eraelu, tuleb pidada intensiivseks riiveks ja põhiseadusevastaseks. Kaebaja arvates ettekirjutuse tegemisel ei võetud arvesse väga olulisi asjaolusid: kaebuse esitaja kaitsmist väärivaid isiklikke sidemeid Eestiga, väljasaatmise tagajärgi kaebaja elule ja tervisele, väljasaatmise võimalust, muid asjassepuutuvaid kaalutlusi. Kaebaja on seisukohal, et KMA on kohustatud vastavalt VMS §-le 9 lg 1 tegema N.B.ile seadustamis-, mitte aga lahkumisettekirjutust. Kaebuses väidetakse, et väljaspool Eestit ei oma kaebaja mingit elamut või sissetulekuallikat, kaebajal puuduvad isikut tõendavad dokumendid, seega puudub N.B.il võimalus taotleda Eestisse sissesõiduks viisat EV välisesindustes ning Eestisse saabuda, et osa võtta kohtumenetlusest. Kaebaja suhtes puuduvad sellised kolmandate isikute või avalikud huvid, mis nõuaksid tema Eestist lahkumist juba kohtumenetluse ajal. Ka vaidlustatud ettekirjutuses ei ole toodud vastavaid motiive. Kaebuses taotleti vaidlustatud ettekirjutuse kehtivuse ja sundtäitmise peatamist. 30.03.2005 kohtumäärusega haldusasjas nr 3-363/05 jäeti N.B.i poolt esitatud esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebuse esitaja taotleb vaidlustatava ettekirjutuse tühistamist. Vastustaja peab N.B.i kaebust KMA ettekirjutusele põhjendamatuks ja vaidleb kaebusele vastu. N.B.ile keelduti siseministri 12.detsembri 2002.a käskkirjaga nr 537 elamisloa andmisest Välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 12 lg 4 p 7 ja § 12 lg 9 p 4 alusel. N.B. on Vene Föderatsiooni kodanik. Aastail 1975 kuni 1980 teenis ta endise Nõukogude Liidu relvajõududes Venemaal Murmanski oblastis ja aastail 1980-1991 Eestis Tallinna Mereväebaasi tagala sõjaväeosas nr 87525 mitšmanina ja vanemmitšmanina. N.B. arvati relvajõududest erru 01.08.1994.a vanemmitšmani auastmes, mis omistati talle 19.08.1991.a. VMS § 12 lg 4 p 7 kohaselt ei anta elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. N.B. saabus Eestisse kui välisriigi relvajõududes olev välismaalane. Sama seaduse § 12 lg 9 p 4 alusel keeldutakse elamisloa andmisest ja pikendamisest, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eesti Vabariigilt lahkumiseks toetust. N.B.i suhtes on tuvastatud, et ta liitus Ameerika Ühendriikide abiprogrammiga 1995. aastal vabatahtlikult avalduse alusel, milles ta muuhulgas kinnitab, et abiprogrammi raames elamispinna saamise korral lahkub ta koos perega Baltikumist ega püüa jääda Baltikumi alaliselt elama. Seega oli N.B. abiprogrammiga liitumisel ja elamispinna saamisel teadlik oma kohustusest lahkuda Eesti Vabariigist. Nimetatud kohustust ei ole kaebuse esitaja käesoleva ajani täitnud. N.B. on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel, seega on ta olnud teadlik, et tema lubatud Eestis viibimise aeg on piiratud elamisloa kehtivuse pikkusega ning jätkuv alaline Eestis elamine ei kuulu tema põhiõiguste hulka. Sellest tulenevalt ei tähenda varasem tähtajalise elamisloa alusel Eestis elamine, et järgmine taotlus kindlasti rahuldatakse ning isik saab uue tähtajalise elamisloa. Oma õigusi realiseerides ning isiklikku elu korraldades pidi kaebuse esitaja arvestama tähtajalise elamisloa pikkusega. Abiprogrammi raames korteri saamine tähendab, et isik on arvestanud asjaoluga, et korter eraldatakse talle elamiseks, korteri saamine tingib Eesti Vabariigis asuva elamispinna mahajätmise, lahkumise Eesti Vabariigist ja võimaluse pöörduda Eestisse viisa alusel. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava hüve – korteri – saanud, siis ei saa tõeseks pidada kaebuses toodud asjaolu, et N.B.il puudub kodakondsusriigis elamiskoht. N.B. vaidlustas siseministri 12.02.2002 käskkirja nr 537 halduskohtus, kuid tema kaebus jäeti rahuldamata kõigis kolmes kohtuastmes. Vastavalt Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi

) § 2 lg 1 peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused on sätestatud VMS § 51. N.B.il puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus ning sellest tulenevalt ja tuginedes Riigikohtu otsusele nr 7-1-3-8-05, millega jäeti jõusse siseministri käskkiri N.B.ile elamisloa pikendamisest. Keeldumise kohta vormistas KMA vastavalt

§ 7lg 1, § 8 lg 2 ja § 11 lg 1 alusel isikule ettekirjutuse Eestist lahkumiseks.

Kaebuse esitajale on keeldutud elamisloa pikendamisest ning lõppenud on ka kohtulikud vaidlused selle haldusakti üle. KMA on põhjalikult kaalunud isiku õigustega seonduvat ning vältinud isiku õiguste, s.h perekonna- ja eraeluga seonduva ebaproportsionaalset riivet. Kuna KMA on N.B.i Eestist lahkumise ettekirjutuse tegemisel arvestanud kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid, on riigist lahkumise ettekirjutuse tegemine olnud seadusepärane. Kaebuse esitaja leiab, et tema Eestist lahkumiseks tehtud ettekirjutuse andmisel oleks KMA pidanud arvestama sellega, et isik elab Eestis eraelu ning Eestist lahkumine rikub tema õigust eraelu puutumatusele. Selle väite kontrollimine nõuab hinnangu andmist

§ 7lg-s 1 sätestatule.

Sätte sõnastusest nähtuvalt on tegemist rangelt siduva normiga, mis ei näe KMAle ette kaalutlusõigust.

§ 9

lg 6 ütleb, et välismaalasele tehakse lahkumisettekirjutus, kui see on vajalik avaliku korra, riigi julgeoleku, rahva tervise või kõlbluse kaitse tagamiseks või kuriteo ärahoidmiseks või kui talle keeldutakse elamisloa andmisest või selle pikendamisest või tema elamisluba tunnistatakse kehtetuks. Kui KMA on tuvastanud viibimisaluseta Eestis viibiva välismaalase asjas

§ 9lg 6 näidatud aluste olemasolu, on ta kohustatud tegema lahkumisettekirjutuse.

Kaalutlusõiguse puudumine on põhjendatud asjaoluga, et lahkumisettekirjutuse tegemata jätmine ei anna iseenesest Eestis viibimiseks seaduslikku alust ning isikul ei ole võimalik Eestis elada ja töötada. Kui isikul on temast sõltumatuid mõjuvaid põhjusi Eestist lahkumise edasilükkamiseks, saab haldusorgan neid isiku taotlusel arvestada lahkumisettekirutuse sundtäitmisele pööramisel (

§ 7lg 3).

Seega pole kaebuse esitaja viited eraelu puutumatuse rikkumisele lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimisel asjakohased. Tulenevalt

§ 7

lg 3 ei kohaldata lahkumisettekirjutuse sundtäitmist – väljasaatmist – kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni, kui selline välismaalasest sõltumatu mõjuva põhjuse olemasolu on välismaalase poolt tõendatud. Sama säte märgib ka, et mõjuvaks põhjuseks ei ole välismaalase viibimisaluse taotluse menetlemine. Selline sõnastus viitab mingile ajutisele asjaolule, mis teeb väljasaatmise hetkel võimatuks, näiteks kehtiva reisidokumendi puudumine või isiku tervislik seisund. Eestis ebaseaduslikult viibiva välismaalase toimikus on N.B.i isikut tõendavast dokumendist koopia, millest nähtub, et isikule on Eestis resideeruva Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonnas väljastatud Venemaa Föderatsiooni kodaniku pass nr 43N 9871565 kehtivusega 03.02.2000 kuni 03.02.2005.a. N.B.il on võimalus taotleda uut kehtivat dokumenti Eestis, mille alusel on tal võimalik lahkuda Eesti Vabariigist. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus otsustada välismaalaste riiki sisenemine, nende sealviibimine ja riigist väljasaatmine. Põhiseadus ei anna välismaalasele õigust elada Eestis ja jääda Eestisse alaliselt elama. ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 12 ja 13 tähtsamaid põhimõtteid on see, et isik peab riigis viibima seaduslikult. Tal ei ole õigust vabalt sõita teise riiki ja tal ei ole õigust seal ilma seadusliku aluseta pidevalt viibida. Kaebuses on toodud väide, et kaebaja peab lahkuma Eestist ilma sugulaste ja tuttavate toetuseta. Eestis ebaseaduslikult viibiva välismaalase toimikus on andmed N.B.i lähedaste sugulaste kohta. Kaebaja venna, V.B.i (sünd xx xx xxxx, Venemaa kodanik), elukohaks xxxxx, Irkutski oblast, Venemaa ja õe, Nadežda Sorokina (sünd xx xx xxxx, Venemaa kodanik) elukohaks xxxxxxxxx, Venemaa. Järelikult ei pea paika väide, et puuduvad Venemaal sugulased-tuttavad ning seega on kaebajal ka oluline side tema kodakondsusjärgse riigiga olemas. Kaebuse esitaja leiab, et tema väljasaatmine ohustab tema tervist ja heaolu. Kaebuse kohaselt asub Eestis kogu tema vara ning ta ei saa sõita Venemaale, kus ta ei oma midagi. Eeltoodu põhjal leiab kaebuse esitaja, et tal ei ole võimalust ega võimeid lahkuda Eestist. Vastustaja ei saa eelnimetatud väidetega nõustuda. Tallinna Halduskohus (haldusasja nr 3-585/03) ja Tallinna Ringkonnakohus (haldusasja nr 2-3/262/2004) on uurinud N.B.i väiteid tervisliku seisundi kohta ning jõudnud otsusele, et tervislik seisund ei takista tal elama asumist Venemaale. Samuti peatakse vajalikuks märkida, et Venemaa Föderatsioonis on samuti häid spetsialiste, kes on võimelised N.B.ile osutama kvalifitseeritud raviteenust. Samuti ei ole kaebaja esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et tema elu või tervis võiksid olla kodakondsusjärgses riigis kahjustatud ning et Eesti Vabariigist lahkudes oleks rikutud, nagu kaebaja väidab, Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit

1. Alusetu on kaebaja väide, et Venemaal ei oma ta elukohta. Kaebuse esitajal on Venemaa Föderatsioonis elamispind ning nimetatud fakti on elamisloast keeldumise vaidlustamise kohtumenetluse vältel mitmel korral ka tunnistanud kaebuse esitaja ise. Vastustajale teadaolevalt puudub kaebajal töökoht ka Eestis ning seda eelkõige tema tervisliku seisundi tõttu, mistõttu ei saa ka nimetatud asjaolu olla takistuseks elama asumiseks Venemaale. N.B.i näol on tegemist Venemaa Föderatsiooni sõjaväepensionäriga, kellele on määratud vastav pension. Lahkudes Eesti Vabariigist oma kodakondsusjärgsesse riiki säilib talle määratud pension, mistõttu omab ta pidevat sissetulekuallikat. Oluline on märkida, et lahkumisettekirjutuse tühistamisega ei teki kaebajal seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Vastustaja esindaja palub kaebuse jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud kohtuistungil menetlusosaliste selgitusi, uurinud haldusasjas kogutud kirjalikke tõendeid ning hinnanud esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele järgnevatel motiividel: Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 sätestab elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alused. Elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud (p 7). Käesoleva paragrahvi
2. lõike punktides 5-8 ja 14 loetletud välismaalasele võidakse erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada, kui tema suhtes ei ole tuvastatud käesoleva paragrahvi
3. lõike punktides 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolu (lg 5). Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 kohaselt elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldutakse, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust (p 4). Vaidlus puudub selle üle, et N.B. kuulub isikute ringi, kellele laieneb VMS § 12 lg 9, st ta on saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal, millega on võtnud endale kohustuse Eestist lahkuda. Kohtuistungil kinnitas N.B. kohtule, et tal on abiprogrammi raames saadud korter Vene Föderatsioonis Tveri linnas, mis seisab tühjana (vaba eluruum). Seega objektiivsed põhjused Eesti Vabariigist lahkumiseks oma kodakondsusjärgsesse riiki elama asumiseks kaebuse esitajal puuduvad. N.B.i omandis on 2-toaline mugavustega korter Tveri linnas, mis tähendab, et kaebajal on olemas Venemaal koht, kuhu elama asuda. Venemaal elavad ka tema sugulased- vend ja õde. Seega on tal materiaalne ja emotsionaalne side Venemaaga säilinud. Rahvusvahelise abiprogrammiga liitumisel pidi isik arvestama sellega kaasnevate tagajärgedega oma elukorraldusele. See oli kampaania, mille käigus pidi igaüks enda jaoks ise otsustama, kas osaleda selles või mitte. Kohustus abiprogrammis osalemiseks puudus, see toimus vabatahtlikul alusel. Isik pidi eelnevalt enda jaoks selgeks saama, milline on rahvusvahelise programmi mõte ja eesmärk ning loomulikult ka selle eeldatavad tagajärjed. Rahvusvahelise abiprogrammi eesmärk oli hõlbustada endise NSVL relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelaste naasmist oma kodumaale. Selle teostumiseks eraldatigi Ameerika Ühendriikides tegutseva firma osalusel (eru)sõjaväelastele koos peredega korterid Vene Föderatsiooni territooriumil asuvates linnades. Samas see ei olnud ka mingi n-ö heategevusaktsioon, mille käigus midagi vastu nõudmata lihtsalt jagati eluruume Vene Föderatsiooni eri paigus (linnades) Balti riikides elavatele (eru)sõjaväelastele koos peredega. Kaebuse esitajal oli piisavalt aega korraldada oma asjad selliselt, et oleks võimalik Eestist välja sõita ära ootamata ettekirjutust Eestist lahkumiseks. Selleks oli tal piisavalt aega. Kaebaja tegevus, täpsemini tegevusetus, annab tunnistust jätkuvast soovist jääda elama Eestisse. Kaebuse esitaja on ka ise korduvalt väitnud, et ei soovi Eestist lahkuda. Ilmne on, et kaebaja on enda jaoks valinud n-ö venitamise taktika. N.B. ei soovi endale teadvustada, et peab Eestist lahkuma. Kaebuse esitaja ei ole alates aastast 1995 kuni käesoleva ajani täitnud rahvusvahelisest abiprogrammist tulenevat kohustust lahkuda Eesti Vabariigist elama asumiseks abiprogrammi raames saadud korterisse asukohaga Vene Föderatsioonis. 1995.aastal esitatud avalduses N.B. kinnitas, et on teadlik endale võetud kohustusest lahkuda koos perega Eestist rahvusvahelise abiprogrammiga liitumisel. Kohtu hinnangul 10 aastat on ebamõistlikult pikk aeg endale vabatahtlikult võetud kohustuse täitmata jätmiseks.

§-is 2 on sätestatud välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused:

§ 7

lg 1 sätestab, et viibimisaluseta (käesoleval juhul elamisloata) Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks (edaspidi lahkumisettekirjutus). Lõike 2 kohaselt lahkumisettekirjutuses tehakse hoiatus ettekirjutuse täitmata jätmise korral selle sundtäitmise kohta. Lahkumisettekirjutuse täitmata jätmisel välismaalase poolt tõendatud ja temast sõltumatu mõjuva põhjuse tõttu ei kohaldata sundtäitmist kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni. Mõjuvaks põhjuseks ei ole välismaalase viibimisaluse või selle pikendamise taotluse menetlemine (lõige 3). Lahkumisettekirjutust ei pea tegema välismaalasele, kes lahkub Eestist 7 päeva jooksul pärast viibimisaluse lõppemist (lõige 4).

§ 8

lg 2 kohaselt ilma viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele, kelle elamisluba on tunnistatud kehtetuks või kelle elamisluba on lõppenud, tehtud lahkumisettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 60. päevast ettekirjutuse tegemise päevast arvates.

§ 14

lg 1 alusel välismaalane saadetakse Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel. Kohus käesoleva haldusasja raames ei ole tuvastanud objektiivseid ja kaalukaid subjektiivseid põhjusi vaieldava lahkumisettekirjutuse täitmata jätmiseks. Haldusasja materjali hulgas ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks vastupidist. Tulenevalt HKMS §-ist 15 lg 3 pooled on kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb kohtule näidata põhjused, miks neid tõendeid ei saa esitada ja teatada, kus need asuvad. Kohtuistungil mainis N.B., et tal on elukaaslane, kellega ta soovib abielluda ning see raskendavat tema väljasõitu Eestist. Samas ei ole ta seda väidet millegagi tõendanud. Sellisel juhul hindab kohus tõendamata väite paljasõnaliseks ja alusetuks. Kohus peab vajalikuks siinkohal ära märkida, et perekonnaelu võib elada ka väljaspool Eestit, selleks ei pea ilmtingimata Eestisse jääma. Õigust eraelule võib N.B. teostada ka väljaspool Eestit oma kodakondsusjärgses riigis, kus tal on vaba eluruum (2-toaline mugavustega korter) olemas. Kaebuses korduvalt väidetakse perekonnaellu sekkumist, samas ei ole kohtule käesolevas haldusasjas esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks N.B.i faktiline perekonnaelu Eestis. Samuti N.B.il kui erusõjaväelasel on kindel sissetulekuallikas eluaegselt määratud pensioni näol olemas ja seda makstakse temale kui Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärile ka kodakondsusjärgse riigi territooriumil olles. Kohus peab oluliseks ka asjaolu, et vaidlustatud lahkumisettekirjutuse tühistamisega ei muutuks kaebaja õiguslik seisund, kellel puudub seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks (kehtiv elamisluba vms). Kolm kohtuinstantsi on leidnud, et N.B.i tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumine oli põhjendatud. Kohtud on üheselt tõlgendanud tähtajalise elamisloa pikendamise takistusena kaebaja kuulumist VMS §-is 12 lg 9 p 4 loetletud isikute ringi, mis välistab elamisloa andmise või pikendamise. Kohtute hinnangul N.B.i tervislik seisund ei ole takistuseks Eestist lahkumiseks. Vene Föderatsioonis on samuti meditsiiniasutused, kus saab ennast vajadusel ravida. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ning ei pea vajalikuks nende ülekordamist. Vaidlustatud ettekirjutus Eestist lahkumiseks on nii faktiliselt kui õiguslikult põhjendatud ning tugineb jõustunud kohtulahendile. Kohus peab vajalikuks siinkohal rõhutada, et jõustunud kohtulahendid on täitmiseks kohustuslikud. Kohtul puudub alus kaevatava ettekirjutuse tühistamiseks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS §-ist 26 lg 1 p 6 ning §-ist 31 lg 1, 4 ja 5, kohus otsustas: Jätta N.B.i kaebus rahuldamata. Elle Kask Kohtunik