KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 13. november 2006, Tallinn Haldusasja

) järgi on kinnipeetav kohustatud töötama, kui tööd on ja tervis lubab. Töötamist võib keelata karistusena määratud ajaks. Tegemist on korduva karistamisega ühe asja eest, mis on vastuolus põhiseadusega. 3. Tallinna Halduskohtu 22.03.2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsuse põhjendused olid järgmised.

1. a)Vanglal ei ole kohustust kindlustada kinnipeetavat vanglas tööga. Taotlusi OÜ-sse * tööle asumiseks esitati vangla direktorile vabadest töökohtadest rohkem. Vangla 3-05-7 direktor tegi valiku, keda tööle lubada. Kaebuse esitajal oli otsuse tegemise ajal kehtiv distsiplinaarkaristus. Asjaolu, et käskkirja kehtivus on esialgse õiguskaitse korras peatatud, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust.
2. b)Kuivõrd vabade töökohtade arv on piiratud ja töölesoovijaid on tööandja vajadusest rohkem, on vangladirektori poolt põhjendatud kinnipeetavate senise käitumise arvestamine ja õiguskuuleka käitumisega isikute eelistamine. Seejuures ei ole tegemist kaebuses väidetud PS § 23 lg-s 3 sätestatud teistkordse karistamise keelu rikkumisega. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. J. P apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt:
3. a)Vaidlustatud otsusega karistati kinnipeetavat ühe ja sama distsipliinirikkumise eest kaks korda, sest otsus tööle mittelubamise kohta on teistkordne karistamine.
4. b)Kohus ei olnud erapooletu, esitades vastustajale järelpärimise 09.02.2005, kas vangla otsus tööandmisest keeldumise kohta oli haldusakt. Kaebus võeti menetlusse alles 18.02.2005.
5. c)Tuvastamata on, mitu kinnipeetavat said OÜ-lt * nõusoleku tööle võtmiseks ja kas töökohtade arv osaühingus oli piiratud. Tööandja kirjalik nõusolek töötamiseks kohustab ettevõtjat taotlejale tööd võimaldama. On välja selgitamata, kas PS § 29 lg 2 ja

§ 37

lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama.

§ 63lg 1 p 3 on vastuolus PS § 29 lg 2 mõttega.

Samuti on

§ 63

lg 1 p 2 vastuolus PS §-de 26 ja 27 ning

§ 6

lg 1, § 23 lg 1 ja 1, § 24 lg 1 ja 4, § 25 mõttega.

§ 37

lg 1 ja § 38 lg-de 1 ja 2 järgi pidi Murru Vangla tegelema kaebuse esitaja tööhõivega ja suunama ta tööle OÜ-sse *. Vangla pidi apellanti eelistama teistele taotlejatele, kuna J. P ei olnud tööd. Samuti põhjusel, et kaebuse esitajal olid vajalikud oskused ja võimed puutööks, mida kinnitab töötamine OÜ-s M, OÜ-s K ja OÜ-s H (tõendid kinnipeetava isiklikus toimikus). Enne haldusakti andmist tuli välja selgitada kinnipeetavate majanduslik seis. d) Halduskohus ei kontrollinud, kas haldusakti andmisel järgiti diskretsiooni piire ja proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ning muid õiguse üldtuntud põhimõtteid. Vaidlustatud haldusakt ei olnud selge ja üheselt mõistetav, puudus vaidlustamisviide. Märkimata jäeti haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Menetlusnõuete rikkumised võisid mõjutada asja otsustamist.

1. Murru Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja nõustutakse kohtuotsuse põhjendustega. Vastustaja lisab, et töötamise keelamine distsiplinaarkaristusena on kohaldatav üksnes juhul, kui kinnipeetav töötab. Vanglal ei ole kohustust rakendada kinnipeetavaid territooriumile rajatud käitistes tööle, kuna käitistes töötamiseks peab olema kinnipeetava nõusolek. Samas võib vangla rakendada kinnipeetavaid majandustöödel ilma kinnipeetava nõusolekuta. Vastustaja keeldus apellanti käitisse tööle lubamast, kuna viimane oli toime pannud distsipliinirikkumise. Samuti oli ebaselge töökohtade arv OÜ-s D, mistõttu töö saamisel eelistati kinnipeetavaid, kelle töö lõppes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. 7.

§ 38

lg 1 esimese lause kohaselt vangla juhtkond kindlustab võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Sättest nähtub, et kinnipeetaval ei teki tööle saamiseks subjektiivset õigust. Küll aga on 2

§ 38

lg 1 esimene lause ei keela arvesse võtta selliseid asjaolusid, mis ei ole seotud kinnipeetava füüsiliste ja vaimsete võimete ja oskustega. Kui vanglal kõigile kinnipeetavatele töökoha andmiseks võimalusi ei ole, võib kaalumisel arvesse võtta ka seaduses nimetamata asjaolusid, mis on kooskõlas proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega. Vaidlustatud haldusaktis võeti arvesse apellandi kehtiv distsiplinaarkaristus. Tähtsust ei oma seejuures, kas teistel kinnipeetavatel, kellele antakse luba tööle asumiseks, on juba varem omandatud nõutavad tööoskused.

1. Sellise asjaolu arvesse võtmine ei ole teistkordse karistuse määramine. Vangistusseadus ei näe ette kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena tööle asumise mittelubamist. Nimetatud asjaolu iseloomustab kinnipeetava võimalikku ohtlikkust vangla turvalisusele. Tööle asumisel tekib vajadus kinnipeetava viimiseks väljapoole eluosakonda käitise asukohta, kus vastustaja esindaja väitel liigub arvukamalt kõrvalisi isikuid ning sõidukeid. Sellel alal on keerulisem jälgida kinnipeetava käitumise õiguspärasust. Seega ei ole keeldumise puhul tegemist teistkordse karistamisega, vaid vangla turvalisuse eesmärgil kasutatava ennetava abinõuga.
2. HKMS § 121 sätestas vaidlustatud haldusakti andmise ajal, et kaebuse esitamine ei takista kaevatava haldusakti täitmist, kui seadus ei sätesta teisiti. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtivust ega täitmist ei olnud vaidlustatud akti andmise ajal peatatud. Alles Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2004 määrusega haldusasjas nr 23/1212/2004 peatati osaliselt distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtivus. Vaidlustatud haldusakt anti aga 30.11.2004, seega kuu aega varem. Lauri Madise Viive Ligi Oliver Kask 3