KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht 06.mai 2005, Tallinn Haldusasja number 3-90/2004 Haldusasi P.R. kaebus Tallinna Linnavali

§6

lg 3 tähenduses) ning maa kuulub Rävala pst 3/Kuke t 2 ehitise juurde teenindamiseks vajaliku maana. KAEBAJA SEISUKOHT Kaebaja esitas avalduse ülalnimetatud vara tagastamiseks tähtaaegselt ja sellel ajal ei olnud vara tagastamist välistavaid asjaolusid. Taotluse kõnealuse maa tagastamiseks esitas kaebaja 31.10.1996 ning kinnitas oma soovi ka 31.01.

1. ORAS §18 lg 1 kohaselt kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni on riigi ja kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omanduses või valduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta. Seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud algusest peale ja ei vaja kohtu korras kehtetuks tunnistamist, vaid linnavalitsus on pädev võtma nende tehingute suhtes seisukohta. Kaebaja vara on läinud hilisemate tehingute käigus kolmandate isikute valdusesse. Vaidlustatud korralduse p-s 1 märgitakse maa mittetagastamise ühe alusena maal asuvat teisele isikule kuuluvat ehitist, millena käsitletakse 18.05.1987.a väljastatud ehitusluba nr
2. Kaebaja leiab, et nimetatud ehitusluba ei ole välja antud seaduslikus korras. Ehitusloa väljastamine toimus 1987.a. MaaK, Eesti NSV Riikliku Ehituskomitee esimehe 18.06.1979.a. käskkirjaga nr 121 kinnitatud „Eesti NSV kapitaalehituse projekt-eelarvelise dokumentatsiooni kooskõlastamise, tellijale üleandmise, ekspertiisi ja kinnitamise juhendi“ (edaspidi – Juhend) ja Tallinna Linna RSN TK 27.03.1981 otsusega nr 91 kinnitatud „Dokumentide vormistamise korra“ (edaspidi – Kord) alusel. Nimetatud õigusaktide alusel võis Lenini pst 7A maatükile ehitist püstitama hakata alles peale maa looduses eraldamise akti väljaandmist, mis anti välja 22.01.1988.a. Ehitusluba väljastati aga juba 18.05.1987, seega kaheksa kuud enne maa kasutamise õiguse tekkimist. Seega peale maa looduses eraldamise akti väljastamist 1988.a. ei ole välja antud sellist ehitusluba, mida võiks lugeda seaduslikus korras väljaantud ehitusloaks MRS §6 lg 3 tähenduses, mistõttu korraldus on õigusvastane. Ebaseaduslik ehitusluba ei ole maa mittetagastamise aluseks, sest maa mitetagastamise alused on loetletud MRS §6 lg
3. Kui isegi asuda seisukohale, et ehitusluba oli välja antud seaduslikus korras, siis kaotas ehitusluba kehtivuse 2 aasta möödumisel ehitamiseks ettenähtud tähtajast. Vastavalt Korra ple 9.2 kehtis ehitusluba 1 aasta, mille jooksul pidi olema alustatud ehitustöödega. Vastavalt Juhendi p-le 3.3 linna (rajooni) ehitusprojektide komisjoni kooskõlastus on kehtiv ehituse organiseerimise projektiga määratud ehituskestvuse aja lõpuni tingimusel, et ehitusega alustatakse mitte hiljem kui 2 aastat peale projekteerimistööde tiitlis kehtestatud aega. Käesoleval juhul nimetatud eeldused ei olnud täidetud (ehitusega ei alustatud üldse) ning ehitusluba kaotas seetõttu kehtivuse hiljemalt 2 aasta möödumisel arvates ehitusloa väljaandmisest. MRS §6 lg 3 mõtte kohaselt pidi seaduslikus korras väljastatud ehitusluba olema kehtiv vähemalt 17.10.1991.a. Kuna ehitusluba oli kehtetu nimetatud kuupäeval kui ka 2002.a., ei olnud see ehitusloaks MRS §6 lg 3 tähenduses, mistõttu on korraldus õigusvastane. Kui isegi asuda seisukohale, et ehitusluba ei olnud kehtetu 2002.a., siis oli ehitusluba kehtetu seoses uue ehitusloa väljastamisega. Kuna Tallinna Linnavalitsus on väljastanud 18.10.1996 Rävala pst 5 maatükile uue ehitusloa nr 19438, siis sisuliselt tühistati ehitusluba 18.10.1996 väljastatud ehitusloaga nr 19438, kuna ühele ja samale maatükile ei saa üheaegselt kehtida rohkem kui üks ehitusluba. Kuna ehitusluba oli kehtetu 2002.a. seoses uue ehitusloa väljastamisega, ei olnud see ehitusloaks MRS §6 lg 3 tähenduses, mistõttu on korraldus õigusvastane. Kui isegi asuda seisukohale, et ehitusluba ei olnud kehtetu 2002.a. eeltoodud põhjendustel, oli ehitusluba kehtetu seoses maakasutusõiguse lõppemisega. MaaK §50 lg 1 p 5 kohaselt isikule antud maakasutamisõigus neile antud maale lõpeb, kui kasutamiseks antud maatükki ei võetud kasutusele kahe aasta jooksul. Kuna Lenini pst 7A maatükk oli üle 2 aasta järjest kasutamata, oli Tallinna Linnavalitsus õigustatud vastu võtma otsuse maakasutamisõiguse lõpetamise kohta. Vastavalt Tallinna Linnavalitsuse 31.05.1991 korralduse nr 147 p-le 1.1 lõpetati maakasutamisõigus 0,75 ha maale Tallinna Moemaja kasutusest aadressil Lenini pst 7A. Seega muutus ehitusluba igal juhul kehtetuks hiljemalt 31.05.
4. Kuigi sama korraldusega otsustati anda AS-le Astlanda ärikeskuse ehitamiseks Maakri t 24 0,75 ha maad tähtajatuks kasutamiseks, ei tekkinud AS-l Astlanda maakasutamisõigust enne 17.10.
5. Vastavalt Ülemõukogu otsusele „Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“ ple 3 lõpetati maa tähtajata kasutamiseks andmine alates 17.10.
6. Vastavalt Ülemnõukogu 19.12.1991 otsuse „Eesti Vabariigi maareformi seaduse rakendamise kohta“ p 2 alap 5 kuulusid seni kehtinud korra alusel tehtud maaeraldused ümbervormistamisele MRS ja sellest tulenevate normatiivaktidega kehtestatud korras. Mõlemad õigusaktid välistasid tagastamisele kuuluva maa kasutamiseks andmise ka juhul, kui maa eraldamise otsus oli tehtud, kuid maad ei olnud kasutusse antud maa looduses eraldamise akti alusel. Edasine maa kasutamine võis toimuda ainult MRS §3 lg 1 ja 2 kohaselt. AS-l Astlanda ei tekkinud seetõttu maakasutamisõigust ka 25.02.1992 maa looduses eraldamise akti nr 20 alusel, kuna nimetatud akt on tühine algusest peale kui seadusega vastuolus olev dokument. Seega ei saanud AS Astlanda aadressil Rävala pst 5 ehitada ka ühtegi ehitist vaidlustatud korralduses nimetatud ehitusloa alusel või kui seda tehti, siis oli tegemist õigusliku aluseta püstitatud ehitisega, mis ei saa olla vastavalt AÕSRS §14 lg 3 aluseks selle maa suhtes MRS §6 lg 2 p 3 sätete kohaldamisele. Eeltoodud arvestades ei olnud õiguspärane ka Rävala pst 5 maatüki ostueesõigusega erastamine ning korralduse andmise ajal ei saanud seal asuda teisele isikule kuuluvaid õiguslikul alusel püstitatud ehitisi. Kuigi korralduses ei motiveerita maa tagastamata jätmist 18.10.1996 väljastatud ehitusloaga nr 19438, on nimetatud ehitusluba samuti ebaseaduslik. Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse p 9 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud maal, millele on esitatud tagastamise taotlus, on ehituslubade andmine keelatud kuni maa tagastamise küsimuse lahendamiseni ja p 11 kohaselt, mis on välja antud otsusega kehtestatud korda rikkudes, ei anna vastavalt MRS §6 lõikele 2 alust õigsuvastaselt võõrandatud maa mittetagastamiseks. Kuni 01.01.2003 kehtinud PES §70 kohaselt võis ehitusluba välja anda ka enne 1991.a. 1.novembrit tekkinud maakasutusõiguse alusel, kui sellega ei rikuta maareformi õigustatud subjekti õigusi. Vabariigi Valitsuse 22.04.1994 korraldusega nr 257-k jäeti endine kinnistu nr 955 riigi omandisse MRS §31 lg 1 p-st 8 tuleneval alusel (nimetatud asjaolu on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.1998 jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr II-3/26/98). Nii riigi poolt AS-ga SRV Kinnisvara hoonestusõiguse seadmise lepingu sõlmimise ajal 12.07.1996 kui ka Harju maavanema poolt maa ostueesõigusega erastamise ajal 16.12.1996 ei olnud MRS §6 lg 2 p-st 4 tulenevalt maa jätmine riigi omandisse maareservina maa mittetagastamise aluseks. Maa riigi omandisse maareservina jätmine ei saanud olla ka õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamise aluseks vaidlustatud korralduse vastuvõtmise ajal. Vaidlustatud korraldus on nõuetekohaselt motiveerimata. Korraldus on motiveeritud vaid väitega, et maal asub teisele isikule kuuluv ehitusluba, mistõttu korralduse faktiline ja õiguslik motivatsioon ei ole omavahel seotud määral, mis veenaks haldusakti adressaati, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega on aluseks just sellise otsustuse tegemisele. Korraldus on vastuolus HMS §-ga 54 ning seega õigusvastane. Vastustaja hilisem täiendav motiveerimine ning tuginemine maa riigi omandisse jätmise korraldusele ei korva haldusakti mittevastavust HMS §54 nõuetele selle andmise hetkel. Vara tagastamata jätmine võtab kaebajalt ära seadusega antud vara tagastamise nõudeõiguse realiseerimise võimaluse ja rikub sellega kaebaja õigusi. Kui vaidlustatud korraldus teeb võimatuks kaebajale vara tagastamise, siis on sellega tekitatud kahju, mille hüvitamist kaebaja soovib. Kui kaebaja oleks saanud oma seadusliku nõudeõiguse realiseerida, oleks ta praegu kesklinna 816 m2 suuruse konkreetse turuväärtusega kinnistu omanik. Kaebaja hindab oma kahjuks 7 590 000 krooni. Kaebaja ei leia, et ta oleks saanud midagi teha tekkinud kahju ärahoidmiseks. Kaebaja nägi, et tema kinnistuga külgnevale kinnistule kaevati suurt vundamendiauku, kuid hinnates 1996-1998 situatsiooni, nägi ta ka, et talle tagastataval kinnistul ei toimu ehitustöid. Ehitis (Radisson SAS hotell), mis on seal käesoleval ajal valminud, sai valmis alles 2003.a. Kaebaja ei saa kinnitada, et käesoleval ajal ei ole kõnealusel maa-alal ühtegi endise kinnistu osa. Seal võis olla teenindusmaa, kuid iseenesest ehitisi seal ei olnud. Alles Radissoni ehitusega ehitati see maa täis. Tallinna Linnavalitsusest öeldi talle mitmeid kordi, et tagastamise protsess käib. Ettepanek linna poolt esitati ainult tänava kohta ja asjaolu, et endisel kinnistul asub käesoleval ajal linnale kuuluv rajatis (tee), ta ei vaidlusta. Mingist probleemist ülejäänud maaga kaebajat ei teavitatud. Tallinna linn ei ole kordagi teatanud kaebajale, et tagastatav maa on antud kasutada või võõrandatud kolmandatele isikutele ning puudub võimalus selle tagastamiseks. Eeltoodut arvestades ei olnud kaebajal alust võtta ette muid meetmeid, sest ta ei olnud teadlik oma õiguste rikkumisest enne vaidlustatud korralduse saamist. Kaebaja palub kohut tunnistada Tallinna Linnavalitsuse 09.10.2002 korraldus nr 2450-k õigusvastaseks ja mõista Tallinna linnalt välja selle korraldusega kaebajale tekitatud kahju summas 7 590 000 krooni. Samuti mõista Tallinna linnalt välja kaebaja poolt kantud kohtukulud summas 17 098,20 krooni. VASTUSTAJA SEISUKOHT Tallinna Linnavalitsus vaidleb kaebusele vastu ja palub see jätta rahuldamata. Vaildustatud korralduse p 1 keelduti tagastamast P.R.le endise kinnistu nr 955 maad suurusega 816 m
7. Põhjuseks on asjaolu, et sellel maal asub Tallinna linnale kuuluv rajatis (Kuke tänav) ja ülejäänud maal teisele isikule kuuluv ehitis (18.05.1987 väljastatud ehitusluba nr 16947,

§6

lg 3 tähenduses) ning maa kuulub Rävala pst 3/Kuke t 2 ehitise juurde teenindamiseks vajaliku maana. Kaebaja poolt esile toodud ehitusloa kehtetuse väited ei vasta seadusele, asjas olevatele tõenditele ega ka linna praktikale neis küsimustes. Ehitusloa andmise ajal kehtinud seadus ei välistanud loa andmist enne maa looduses eraldamise akti väljaandmist. Maa looduses eraldamise akt 22.02.1988 sisaldab viidet Tallinna Linna RSN TK 28.09.1984 otsuse nr 412 p-le 3.1, millega anti 0,71 ha maad ENSV Kergetööstuse Ministeeriumile. Vastavalt MaaK §34 lg 3 võis ajutist maakasutust tõendada määruse või otsuse ärakirjaga. Kuna nõutav otsus oli olemas ja antud enne 18.05.1987 ehitusluba, siis see ehitusluba oli nõuetekohane. Kaebaja väide, et ehitustöid ei alustatud ehitusloa saamisest 2 aasta vältel, on kaebaja poolt tõendamata. Ehitustööd algavad ehitusplatsi ettevalmistamisega. Tallinna Linnavalitsuse 31.05.1991 määruse nr 147 p-st 2.5 nähtub, et ehitustöid oli teostatud, ehitusplats oli ette valmistatud, see punkt sisaldab kantud kulude hüvitamise kohustust. Kaebaja ei too esile ühtegi õiguslikku alust, mille kohaselt järgnev ehitusluba tühistab eelmise ehitusloa. Tallinna linnal, kelle pädevusse kuulub ehituslubade andmine, on iseseisvumisajast tulenevalt ehituslubade andmisel välja kujunenud kindel menetlustava. Tallinna linn käsitleb endisel kinnistul nr 955 ENSV Kergetööstuse Ministeeriumi Teadus-Tootmiskeskuse projekti (Lenini pst 7A) kooskõlastust nr 16947 18.05.1987 ehitusloana, mis on senini kehtiv ja ehitamise õigusena koormab jätkuvalt tagasi taotletavat kinnistut. Kõik järgnevalt Rävala pst 3 või 5 maaüksusel aktesepteeritud ehitusprojektid muudavad ja/või täiendavad projektlahendusena algset ehitusluba (-õigust), kuid ei tühista seda. Seaduse tähenduses käsitletakse hoone või rajatisena MRS vastuvõtmise ajaks väljastatud ehitusluba. Ehitusluba tuleb käsitleda konkreetset maaüksust koormava reaalõigusena, mis õigustab maaüksuse igakordset omanikku või valdajat. Seega maaüksuse omandi- või valdusõiguse üleminekul teisele isikule läheb temale üle ka õigus ehitada (alustatud ehituse puhul jätkata ehitust) kehtiva ehitusloa alusel ja kohaselt. Kaebaja ei ole tõendanud, et Tallinna Moemaja maakasutusõiguse lõppemine tulenes sellest, et maad ei olnud kasutusele võetud akti koostamisest 2 aasta jooksul. Kaebaja järeldus nagu oleks Tallinna Linnavalitsuse 31.05.1991 korraldus nr 147 antud seetõttu, et senine maakasutaja ei võtnud maad 2 aasta jooksul kasutusse, on meelevaldne. Nimetatud korralduses puudub viide Tallinna Moemaja poolt maakasutusega seotud asjaolude kohta. Selle korralduse andmise eesmärgina on nimetatud ärikeskuse ehitamist. Kaebaja väide, et AS-l Astlanda ei tekkinud maakasutusõigust enne 17.10.1991, ei mahu korralduse nr 2450-k vaidluse raamesse. Vastustaja märgib siinkohal vaid, et kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel võiv EV Valitsus lubada erandeid ehituslubade ja tähtajata maakasutuste andmisel õigusvastaselt võõrandatud maal. Selline erand tehti Vabariigi Valitsuse 30.03.1993 korraldusega nr 137-k, millega otsustati sõlmida AS-ga Astlanda rendileping 60 aastaks. Nimetatud korraldus on jõus. Kõnealune kinnistu jäeti riigi omandisse Vabariigi Valitsuse 22.04.1994 korraldusega nr 257-k. See korraldus on samuti jõus. Riik erastas endise kinnistu nr 955 uue kinnistu koosseisus, ostu-müügileping sõlmiti 23.12.

1. Ostu-müügileping on kehtiv. Käesoleva kaebuse esitamise ajal asuvad uutel kinnistutel registriosade numbritega 2613 ja 2614 teistele isikutele kuuluvad ehitised. P.R. avalduse esitamise tähtaeg ennistati ÕVVTK keskkomisjoni 29.04.1993 otsusega ja Tallinna linn sai sellest teada 31.05.
2. Kui P.R. avaldus Tallinna linnale laekus, oli endine kinnistu nr 955 juba Vabariigi Valitsuse 30.03.1993 korralduse nr 137-k alusel antud teisele isikule rendile. Kui P.R. soovis oma esialgses avalduses vara kompenseerimist, siis 30.10.1996 sai linn P.R. avalduse, milles ta soovis kõnealuse maa tagastamist ja hävinenud elamu kompenseerimist. Kaebaja tahteavalduse muutmise ajaks oli endine kinnistu juba jäetud riigi omandisse ja see maa oli antud kehtiva õiguse alusel rendile. Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus jõustus 07.06.
3. Selle seaduse §16 lg 11 andis enne selle seaduse jõustumist sõlmitud rendi-, hoonestusõiguse või tasuta kasutamise lepingu alusel riigimaa kasutajatele õiguse taotleda 6 kuu jooksul lepingu alusel kasutatava maa ostueesõigusega erastamist. Endist kinnistut rendilepingu alusel kasutanud SRV Kinnisvara AS esitas 03.09.1996 avalduse kasutatava maa ostueesõigusega erastamiseks. Endine kinnistu erastati uue kinnistu koosseisus 23.12.
4. Seega ei olnud P.R.le tema tahteavalduse muutmise ajal 30.10.1996 võimalik endist kinnistut nr 955 tagastada. Tallinna linnal puudub süü kaebajale kahju tekitamises. RVS §7 lg 4 järgi kohaldatakse avaliku võimu teostamisel kahju hüvitamisel lisaks nimetatud seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS §1050 lg 1 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Vastustaja on veendunud, et temal puudub kaebajale väidetava kahju tekitamises süü. Endise kinnistu nr 955 staatus oli ajaks, mil kaebaja tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks, muutunud ja see oli antud õiguslikul alusel teise isiku valdusesse ja kasutusse. Neid aluseid ei ole vaidlustatud. Vastustajal puudus seadusest tulenevalt võimalus vara tegelikkuses tagasi anda. Vaidlustatud korraldus anti selle kohta, et P.R.le ei tagastata endist kinnistut nr 955 ja vara kuulub kompenseerimisele. Isegi kui asuda seisukohale, et korralduses nimetatud ehitusluba on kehtetu ja seetõttu on korraldus õigusvastane, ei muuda see korraldust sisuliselt. Käesolevas asjas tuleb kahjunõude hindamisel hinnata ka kaebaja enda tegevust. RVS §7 lg 1 seab kahju hüvitamise üheks tingimuseks asjaolu, kui kahju ei olnud võimalik vältida. Tagastamise toimikus on kinnistamisotsus 28.01.1997, millest muuhulgas nähtub, et hoonestusõiguse regitriossa nr 1339 kanti omanikuna sisse Eesti Vabariik. See toimik sisaldab ka muid endise kinnistu baasil moodustatud kinnistutega seonduvaid dokumente. Toimikust on näha kaebaja esindajate poolt peetud kirjavahetus ja nende volikirjad. Seega oli kaebajal võimalus õigeagselt teada saada, et endine kinnistu nr 955 on läinud uue kinnistu koosseisu ja et sellel uuel kinnistul on ka omanik, kes ei ole kaebaja. See asjaolu ei kutsunud esile kaebaja soovi esitada olukorra selgitamiseks kohustatud subjektile järelepärimisi. Samuti pani kaebaja kindlasti tähele, et endisel kinnistul käib hoogne ehitustöö. Ka sellisele teadasaamisele järgnes kaebaja poolt vaikus. Kõige selle tulemusena on vastustaja arvates nõutav kahjusumma põhjendamatult suur. Kaebaja taotleb seisuga 08.02.2004 määratud endise kinnistu turuväärtuse hüvitamist summas 7 590 000 krooni, samas kui kinnistu ise müüdi 1996.a. detsembris hinnaga 9 247 200 krooni ja kinnistu pindala oli 7706 m
5. Vastustaja on veendunud, et kui kaebaja oleks üles näidanud mõistlikku hoolsust, siis oleks olnud võimalik vältida kahjunõuet tänases menetluses soovitud ulatuses. Vastustaja palub kaebajalt välja mõista kohtukulud 50 188 krooni, mis koosnevad eksperditasust 7000 krooni ja õigusabikuludest 43 188 krooni. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, ära kuulanud protsessiosalised ja uurinud kohtule esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt: 1.P.R. esitas 26.03.1993 ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile avalduse endise Kuke t 9/Kana t 10 asuva õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimiseks. ÕVVTK keskkomisjoni 29.04.1993 otsusega ennistati P.R. avalduse esitamise tähtaeg ja 31.05.1993 saatis keskkomisjon P.R. avalduse linnakomisjonile menetlemiseks. 25.10.1996 esitas P.R. Tallinna Linnavaraametile avalduse, milles teatas, et ta soovib ülalnimetatud maa tagastamist. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.11.1996 otsusega nr 8195 loeti Kuke t 9/Kana t 10 endisel kinnistul nr 955 asunud ehitised ja krunt omandireformi objektiks ja P.R. tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks. Tallinna Linnavalitsuse 09.10.2002 korraldusega nr 2450-k otsustati P.R.le mitte tagastada Rävala pst 3/Kuke t 2, endine Kuke t 9/Kana t 10, endise kinnistu nr 955 maad pindalaga 816 m2, kuna maal asub teisele isikutele kuuluv rajatis (Kuke tänav) ja ülejäänud maal teisele isikule kuuluv ehitis (18.mail 1987 väljastatud ehitusluba nr 16947,

§6

lg 3 tähenduses) ning maa kuulub Rävala pst 3/Kuke t 2 ehitise juurde teenindamiseks vajaliku maana. Sama korralduse p 2 alustati mittetagastatava maa-ala kompenseerimise menetlust. Kaebaja leiab, et Tallinna Linnavalitsuse 09.10.2002 korraldus nr 2450-k on õigusvastane ja kuna ta jäi selle korralduse tõttu ilma maast, millele tal omandireformi käigus õigus oli, siis tekitati talle kahju, mille suuruseks on tagastamata jäetud maa väärtus. Asja kohtuliku arutamise käigus selgitas kaebaja, et vaidlus puudub Tallinna linnale kuuluva rajatise (Kuke tänava) osas, s.o. 57 m2 maa osas, mis jääb nimetatud tänava alla. 2.Kahju hüvitamise eelduseks on halduse tegevuse õigusvastasus, kahju tekkimine ning põhjuslik seos halduse tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Lisaks tuleb kahjunõude rahuldamisel arvesse võtta ka kahju kannatanud isiku võimalust oma tegevusega kahju tekkimist vältida. Viimatinimetatud põhimõte on sätestatud RVS §7 lõikes

1. Kahjunõude tekkimise aluste kontrollimise järjekorral ei ole iseseisvat tähtsust. Kasvõi ühe aluse puudumisel taotlus kahju hüvitamiseks rahuldamisele ei kuulu ning kohus võib juhul, kui on ühe seaduses sätestatud aluse puudumise tuvastanud, ülejäänud aluste esinemist üldse mitte kontrollida. Seepärast alustab kohus põhjusliku seose kontrollimist Tallinna Linnavalitsuse 09.10.2002 korralduse nr 2450-k ja kaebajale väidetavalt tekitatud kahju vahel. Kohus leiab, et vaidlustatud korralduse ja kaebajale tekitatud kahju vahel puudub põhjuslik seos ning kaebaja ei jäänud vaidlustatud korralduse tõttu ilma kõnealusest maast. 3.Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et ÕVVTK keskkomisjoni 29.04.1993 otsusega ennistati P.R. avalduse esitamise tähtaeg ja linnakomisjon sai nimetatud otsusest teada 31.05.
2. Tallinna Linnavalitsuse 31.05.1991 määrusega nr 147 võeti ära Tallinna Moemajale antud maa, suuruses 0,75 ha, asukohaga Lenini pst 7a ja anti maa AS-le „Astlanda“ (hilisem SRV Kinnisvara AS) ärikeskuse ehitamiseks Maakri t 24 (t lk 71,72). Vabariigi Valitsuse 30.03.1993 korralduse nr 137 alusel sõlmis Maa-amet AS-ga Astlanda 07.05.1993 maarendilepingu Rävala pst 5 asuva maa kasutamiseks. Vabariigi Valitsuse 22.04.1994 korraldusega nr 257-k kinnitati riigi omandisse jäetavate maatükkide nimekiri. Nimekirja p 2 all on märgitud Tallinn, Rävala pst 5, katastriüksuse nr 784:001:104:001, maatükk suurusega 7 706 m
3. Korralduses viidatakse MRS §
4. Tallinna Linnakohtu 12.07.1994 kinnistamisotsusega kinnistati maa Eesti Vabariigi nimele (registriosas nr 30 all). Nimetatud maatükk hõlmas ka endist kinnistut nr
5. 12.07.1996 sõlmiti Eesti Vabariigi ja SRV Kinnisvara AS vahel hoonestusõiguse seadmise leping SRV Kinnisvara AS kasuks. Lepingu objektiks oli Rävala pst 5 asuv kinnistu, suurusega 7 706 m
6. Lepingu kohaselt oli hoonestaja kohustatud Rävala pst 5 kinnistule I ehitusjärjekorras püstitatava ärihoone ja parklahoone – üldpinnaga 25 000 m2 lõpetama 31.12.1997 ja II ehitusjärjekorra ehitustööd lõpetama ehitusloaga määratud mahus 30.09.2000 (t lk 113-118). 30.08.1996 sõlmiti SRV Kinnisvara AS ja Hoiupanga Maja OÜ vahel hoonestusõiguse ostumüügi leping, mille kohaselt müüja müüs ostjale 177/500 mõttelist osa temale kuuluvast hoonestusõigusest (t lk 101-110). 11.11.1996 andis Keskkonnaministeerium riigimaa valitsejana nõusoleku Eesti Vabariigi omandis oleva, Rävala pst 5 asuva kinnistu ostueesõigusega erastamiseks. Harju Maavanema 16.12.1996 korraldusega nr 1462 erastati ostueesõigusega kaasomandisse SRV Kinnisvara AS-le Rävala pst 5 asuv maa 323/500 mõttelise osa suuruses ja Hoiupanga Maja OÜ-le 177/500 mõttelise osa suuruses (t lk 87). 23.12.1996 sõlmiti Eesti Vabariigi ja SRV Kinnisvara AS ja Hoiupanga Maja OÜ vahel Rävala pst 5 asuva kinnistu ostumüügileping. Ostu-müügilepingu p 1.3.1 kinnitab kinnistu müüja, et lepinguobjekt ei kuulu omandireformi käigus tagastamisele ja selle suhtes pole vaidlusi ning et lepinguobjekti suhtes ei ole ühelgi kolmandal isikul valdus-, kasutus- ega käsutusõigust ega seaduslikku alust selliste õiguste taotlemiseks (t lk 86). Tallinna Linnakohtu 28.01.1997 kinnistamisotsusega rahuldati Eesti Vabariigi, SRV Kinnisvara AS ja Hoiupanga Maja OÜ kinnistamisavaldus ja kanti registriossa nr 30 uute kinnistu omanikena sisse SRV Kinnisvara AS ja Hoiupanga Maja OÜ (t lk 49). Kõik ülalnimetatud haldusaktid ja lepingud on jõus ja kaebaja ei ole neid vaidlustanud. Arvestades eeltoodut puudub Tallinna Linnavalitsuse vaidlustatud korralduse ja kaebajale kahju tekkimise vahel põhjuslik seos. Õigusvastane korraldus on põhjuslikus seoses kahju tekkimisega siis, kui kahju saab pidada korralduse andmise tagajärjeks, st kahju poleks ilma selle korralduseta tekkinud. Haldusasja andmete põhjal võib järeldada, et kui Tallinna Linnavalitsuse 09.10.2002 korraldust nr 2450-k ei oleks ka antud, oleks kahju ikkagi tekkinud. Kuna Eesti Vabariik Rävala pst 5 kinnistu omanikuna müüs maa 23.12.1996 eraõiguslikele juriidilistele isikutele, puudus Tallinna Linnavalitsusel igasugune võimalus omandireformi objektiks tunnistatud maa tagastamiseks kaebajale. 4.Kuna puudub põhjuslik seos vaidlustatud korralduse ja kaebajale kahju tekkimise vahel, siis ei pea kohus vajalikuks kontrollida Tallinna Linnavalitsuse 09.10.2002 korralduse nr 2450-k õiguspärasust, sest see ei omaks asja lõpliku lahendamise seisukohalt enam tähtsust. Nagu kohus juba eelpool märkis, ei kuulu taotlus kahju hüvitamiseks rahuldamisele, kui puudub kasvõi üks kahjunõude tekkimise alus. Kui see korraldus ka oleks õigusvastane, siis ei võimaldaks põhjusliku seose puudumine korralduse ja kahju tekkimise vahel, kaebaja taotlust kahju hüvitamiseks rahuldada. 5.HKMS §93 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Tallinna Linnavalitsus palub kaebajalt välja mõista kohtukulud summas 50 188 krooni, sellest eksperditasu 7000 krooni ja õigusabikulud 43 188 krooni. Õigusabi on vastustajale osutanud advokaadibüroo Amos OÜ. Kohus leiab, et õigusabikulude väljamõistmise osas tuleb taotlus jätta rahuldamata. HKMS §14 lg 5 annab haldusorganile õiguse kasutada õigusabi alati, kui ta seda otstarbekaks peab. Küsimus on vaid selles, kes peab kandma vastustajale õigusabiteenuse osutamisega kaasnenud kulud – riik või kaebaja. Eraisiku ja avaliku võimu kandja õigusabikulude põhjendatust ei saa halduskohtumenetluses hinnata poolte võrdsuse põhimõttest lähtudes. Poolte võrdsuse põhimõte on halduskohtumenetluses seotud teiste avaliku õiguse põhimõtetega, eriti PS §15 lg-s 1 sisalduva kaebeõiguse garantiiga. Kaebajalt avaliku võimu asutuse kasuks õigusabikulude väljamõistmine kujutab endast PS §11 riivet. Riigikohtu halduskolleegium on asunud seisukohale, et haldusorgani poolt kantud õigusabikulude hindamisel peab kohus muuhulgas otsustama, kas haldusorgani ametnike või töötajate kvalifikatsiooni, asja keerukust, kaebaja toiminguid ja muid asjaolusid arvestades tekkis haldusorganil põhjendatud vajadus välise õigusabiteenuse tellimise järele. Samas on Riigikohus leidnud, et kohtukulude regulatsiooni eesmärk on kaitsta ka asutust mittepõhjendatud kaebusega kaasnevate ülemääraste kulude eest. Kohaliku omavalitsuse asutuses peab asutuse tegevuse õiguspärasuse tagamiseks olema piisaval hulgal juriste, kes suudavad vajadusel esindada asutust ka kohtumenetluses. Avaliku võimu asutuse juriidiline teenindamine on avalik ülesanne ning selle täitmise kulud tuleb reeglina kanda avalikest eelarvetest, mitte isikute poolt, kes kasutavad neile põhiseadusega antud kaebeõigust. Tallinna Linnavalitsuses on juriidiline osakond ja vastustajat esindas käesolevas asjas lisaks advokaadile linnavalitsuse jurist Tiit Mäger. Välise õigusabiteenuse põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada, kas õigusliku vaidluse sisu on selline, et see väljub asutuse enda tegevusvaldkonna raamest või on tavalisest keerukam, mistõttu asutus ei suudaks enda esindamisega toime tulla isegi siis, kui seal töötab küllaldaselt juriste. Käesolev vaidlus keskendus esmajoones vaidlustatud haldusakti enda õiguspärasuse hindamisele, mitte kahju hüvitamise regulatsiooni spetsiifikale. Avalikku võimu teostavas asutuses töötaval juristil peavad olema elementaarsed teadmised ka riigivastutusest. Kohus leiab, et käesolev vaidlus ei väljunud oma sisu ja keerukuse poolest piiridest, milles kohalikus omavalitsuses töötavad juristid peavad olema võimelised tulema toime kohtus esindamisega. Samalaadilistes asjades on linnavalitsus varem ennast ise korduvalt ja edukalt esindanud. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei oleks linnavalitsuse jurist olnud vähem kompetentne kui advokaat. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebajalt õigusabikulude väljamõistmine. Samuti ei ole põhjendatud kaebajalt täies ulatuses eksperditasu väljamõistmine. Ekspertiisi tegemise taotluse esitas linnavalitsus ja sellega nõustus ka kaebaja. Kohus leiab, et ekspertiisi tegemisega seotud kulud tuleb pooltel kanda võrdselt, seega tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista 3500 krooni. Kaebaja õigusabikulud tuleb jätta kaebaja enda kanda. Marion Vakker Kohtunik