3-04-438/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Dagmar Maastik Otsuse tegemise aeg ja koht 9.detsembril

1. a. Tallinnas Haldusasja number 3-2638/2004 Haldusasi OÜ „Clear Channel Estonia“ kaebus Tallinna linnalt 299 387 kr kahju hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 5.12.2005.a. Kohtuistungist osa võtnud menetlusosalised kaebaja OÜ „Clear Channel Estonia“ esindajad Indrek Tappo ja vandeadvokaat Kaido Uduste, vastustaja Tallinna Linnavolikogu esindaja Priit Lello RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, teatades kaebuse esitamisest kirjalikult 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD 30.06.2004.a. Tallinna Linnavolikogu määrusega nr 29 kehtestati alkoholiseaduse § 42 lg 1 ja reklaamiseaduse(RS) § 13 lg 4 alusel alkohoolse joogi jaemüügi ja reklaami piirangud ja kitsendused. Määruse punktis 8 keelati lahja alkohoolse joogi reklaam lähemal kui 300 m hoonest, kus asub koolieelne lasteasutus, lasteaed-algkool, põhikool, gümnaasium, kutseõppeasutus, huvialakool või muu noorsootööasutus. Määruse punktis 10 tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavolikogu 27.
2. 2000.a. määruse nr 4 „Alkoholi jaemüügi reguleerimine Tallinnas“, punktis 11 sätestati, et määrus jõustub 7.07.2004.a., v.a. p 3, mis jõustub 15.04.2005.a. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub teha kindlaks määruse punktide 8 ja 11(p 8 puudutavas osas) õigusvastasus ning mõista Tallinna linnalt kaebaja kasuks välja tekitatud kahju 299 387 kr. Vastavalt RS §-le 13 lg 1 p 2 on lahja alkohoolse joogi reklaam keelatud lasteaia, kooli või mõne teise haridusasutuse, laste- või noortekeskuse hoones, hoonel või nende vahetus läheduses. RS § 13 lg 4 annab kohalikule omavalitsusele volitusnormi määratleda piirkond, mida loetakse ülalnimetatud hoonete lähedal asuvaks. Vaidlustatud määruse p-s 8 toodud loetelu on laiem kui RS §-s 13 lg 1 p
3. Volikogu püüab määrusega tegelikult keelustada lahja alkohoolse joogi reklaami kogu linnas, milline õigus tal aga puudub. Õiguskantsleri arvates(4.10.2004.a. ettepanekus Kuressaare Linnavolikogule) on vahetu läheduse mõiste väga kitsas, sellega on tegemist näiteks siis, kui kooli aknast vaadates ja uksest väljudes on reklaam nähtav ja eristatav. Riigikohus on 13.06.2005.a. otsuses nr 3-4-1-5-05 tuvastanud lahja alkohoolse joogi reklaamipiirangute eesmärgi – vältida nn heakskiitvat seost haridus-, tervishoiu- ja spordirajatiste ning lahja alkohoolse joogi reklaami vahel. Seega on nimetatud reklaami piiramise eesmärk suhteliselt kitsas. Määruse p 8 riivab põhiseaduses(PS) sätestatud ettevõtlusvabadust(§ 31), igaühe väljendusvabadusõigust(§ 45 lg 1) ning seaduslikkuse nõuet(§ 154 lg 1); piirang ei ole ka proportsionaalne. Määruses märgitud 300-meetrist vahemaad ei saa pidada „vahetuks läheduseks“, millena tuleb mõista vahemaad, kus eksponeeritav reklaam oleks RS §-s 13 lg 1 p 2 loetletud hoonest nähtav ja eristatav. Tallinnas, eelkõige kesklinnas ja elamurajoonides, pole palju kohti, kus oleks üldse võimalik vaadata 300 m kaugusele, ilma et vaadet takistaks teine hoone, rajatis või mõni muu objekt, samuti hajutavad inimeste tähelepanu oluliselt ja vähendavad sellega reklaami eristatavust puud-põõsad, liiklusmärgid, tänavarajatised, sõidukid, teised reklaamid jne. Õige oleks määratleda „vahetu lähedus“ iga objekti suhtes eraldi. Määruse jõustumine 7 päeva peale vastuvõtmist ja 5 päeva peale avaldamist(määruse p 11) riivab PS §-st 10 tulenevat õiguskindluse põhimõtet ning koosmõjus määruse punktiga 8 on vastuolus PS §-dega 10, 11(õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud), 13 lg 2(õigus seaduse kaitsele riigivõimu omavoli eest), 14(kohaliku omavalitsuse kohustus kaitsta õigusi ja vabadusi), 29(õigus vabalt valida tegevusala), 31 ja
4. Ka õiguskantsler on pidanud määruse nr 29 kohest kehtestamist PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõtte oluliseks riiveks. Kaebaja on välireklaamiettevõte, kelle enamik välireklaamikandjaid(piilarid, suurtahvlid, postitahvlid) asuvad vaidlustatud määrusega kehtestatud keelualas. Tegelikult puudus volikogul õigus ja pädevus ise oma määrusega keelata lahja alkohoolse joogi reklaami, sest RS § 13 lg 4 ei sisalda sellist delegatsiooninormi. Reklaami keelu sätestab hoopis RS ning kohalikul omavalitsusel on ainult õigus määratleda RS-s sätestatud „lähedal asuv“(„vahetu läheduse“) ala. Seega on vastustaja reklaamikeeldu kehtestades ületanud RS §-st 13 lg 4 sisalduvat volitust. Lepingud reklaamikampaaniate läbiviimiseks ja reklaami eksponeerimiseks sõlmitakse ette pikema perioodi peale, reklaamikeelu kehtestamisega kohe ilma mõistliku üleminekuperioodita jäi kaebajal saamata 299 387 kr tulu, sest kaebaja reklaamikandjatel jäi ajavahemikul 4.17.10.2004.a. ära reklaamikampaania „Saku sünnipäev“ ja ajavahemikul 13.-26.12.2004.a. reklaamikampaania „Saku originaal“. Kahju kuuluks hüvitamisele ka siis, kui määruse punktides 8 ja 11 sätestatud piirangud oleksid PS-ga kooskõlas. Määruse kehtestamise peamise põhjusena on välja toodud alkoholi tarbimise piiramise vajadus, mis ilmselt tuleneb ülekaalukast avalikust huvist, mis peaks kaaluma üles kaebaja huvi. Vastavalt haldusmenetluse seaduse(HMS) §-dele 64 lg 1 ja 67 lg 3 ülekaalukast avalikust huvist tulenenud haldusakti muutmisel isiku kahjuks hüvitatakse isikule varaline kahju, mis tal haldusakti kehtima jäämise usaldamise tõttu on tekkinud. Kaebajal oli õiguspärane ootus, et alkoholi jaemüüki puudutava akti muutmine ei saa endaga kaasa tuua reklaamipiirangute kehtestamist ning juhul, kui selliseid piiranguid soovitakse kehtestada, siis nähakse ette mõistlik periood akti rakendamiseks. Kahjunõude aluseks on riigivastutuse seaduse(RVS) § 14 lg 1, mille kohaselt võib nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. PS sätete rikkumisega on volikogu oluliselt rikkunud oma kohustusi; rikutud sätted on otsekohaldatavad; kaebaja kuulub määruse tõttu eriliselt kannatanud isikute ringi, sest on vastustaja tegevuse tulemusel sattunud selgelt ebaõiglasesse olukorda. 2004.a. tasus kaebaja reklaamimaksu lahja alkoholi reklaamilt 741 720 kr, 2005.a. aga ainult 331 380 kr, mis tõendab, et määrus nr 29 on oluliselt mõjutanud kaebaja majandustegevust. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. RS § 13 lg 4 kohaselt on kohalikul omavalitsusel õigus määratleda piirkond, mida loetakse sama paragrahvi lg 1 p-des 2-4 nimetatud rajatiste lähedal asuvaks. Määratlemata õigusmõiste „lähedal asuv“ sisustab kohalik omavalitsus, arvestades kohalikke olusid. Alkoholireklaami piirang peab olema efektiivne ning vähendama laste ja noorte kui kõige kergemini mõjutatava elanikkonna osa sattumist alkoholireklaami mõju alla. 300-meetrine reklaami keeluala RS §-s 13 lg 1 pp 2-4 nimetatud hoonetest ja rajatistest on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik ja piisav, sellega kaasnev ettevõtlusvabaduse piirang ja muude põhiõiguste riive on õiguspärane. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse(KOKS) § 23 lg 1 kohaselt jõustuvad volikogu määrused üldjuhul kolmandal päeval pärast nende avalikustamist, mis on seadusandja silmis piisav aeg selleks, et elanikud ja konkreetsed normiadressaadid jõuaksid tutvuda kehtestatava õigusliku regulatsiooniga ning vajadusel kohandada oma tegevust uutele oludele vastavaks. Vaidlustatud määrus jõustus viiendal päeval peale avaldamist, mis on seaduses sätestatust kaks korda pikem aeg ning täiesti piisav selleks, et kaebaja saaks tutvuda uue õigusliku regulatsiooniga, analüüsida määrusega kaasnevaid õigusi ja kohustusi ning vajadusel korraldada oma tegevus õigusnormile vastavaks. Kaebaja seisukohalt oleks määrus võinud jõustuda alles peale tema reklaamikampaaniate lõppemist, s.o. ligi pool aastat peale määruse avaldamist. Nii pikk aeg kohaliku elu küsimuste reguleerimiseks antava määruse puhul pole põhjendatud ning viiks olukorrani, kus määrust poleks üldse võimalik rakendada, sest põhimõtteliselt võivad ettevõtjaid sõlmida reklaamilepinguid ka pikema perioodi peale kui aasta. Vastavalt RS §-le 13 lg 1 p 2 oli selles sättes loetletud hoonete sees, peal ja vahetus läheduses lahja alkoholi reklaam keelatud ka enne vaidlustatud määruse kehtestamist. Alkoholireklaami piiranguala kehtestamise võimalus on RS-s sätestatud juba alates 1.01.1998.a., millisest ajast alates kaebaja pidi järelikult arvestama võimalusega, et kohalikel omavalitsustel on õigus määratleda piirkonnad, mida loetakse kõnealuste hoonete-rajatiste lähedal asuvaks. Seetõttu on ebaõiged kaebaja väited õiguskindlusest ja õiguspärasest ootusest, et Tallinna linnas RS §-s 13 lg 4 sätestatud delegatsiooni ei rakendata. Alkoholireklaami eesmärgiks ei ole erinevalt muust reklaamist mitte niivõrd informeerimine kui just ostma meelitamine. Kuivõrd noored on alkoholireklaamile vastuvõtlikumad ja kergemini mõjutatavad ning need reklaamid ei väljenda alkoholitarbimisega kaasnevaid riske(surmad, haigestumised, vigastused, sotsiaalsed kahjud), vaid ainult lõbusat ja soovitatavat elustiili, kujundab alkoholireklaam noortes positiivse suhtumise alkoholi tarbimisse. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 13.06.2005.a. otsuses selgitati, et alkohoolse joogi reklaami keeld haridus-, tervishoiu- ja spordirajatistel ning nende lähedal asuvas piirkonnas peab tagama, et haridustandvaid ning (rahva)tervise taastamisele ja edendamisele suunatud institutsioone ei oleks võimalik seostada inimese tervise seisukohast kahjulike tarbimisharjumuste propageerimisega. Reklaami kahjulik mõju ei vähene olukorras, kus kooli nurga taga paiknev alkohoolse joogi reklaam pole nähtav kooli uksest väljudes, kuid kooli vahetus läheduses asudes mõjutab ometi kooliõpilasi. Kuna RS §-s 13 lg 1 p 2 nimetatud objekte on Tallinna linna haldusterritooriumil sadu ning nende asukohad võivad aja jooksul muutuda, oleks ebamõistlik ja vastuolus õigusselguse põhimõttega määrata „lähedal asuv piirkond“ iga objekti suhtes eraldi. Arvestada tuleb ka sellega, et ühiskonna ootused alkoholi reklaami piiramiseks on äärmiselt kõrged, Konjunktuuriinstituudi 2004.a. uuringu andmetel peab 70 % elanikest vajalikuks lahja alkoholi välireklaami täielikku keelustamist. Eeltoodust lähtuvalt on volikogu lugenud põhjendatult „lähedal asuvaks piirkonnaks“ 300 m RS §-s 13 lg 1 p 2 loetletud hoonetest. Avalik huvi alkohoolse joogi reklaami piiramiseks kaalub üles ettevõtjate erahuvi alkoholi reklaamimiseks. Seejuures tuleb silmas pidada, et määruse p 8 piirangud ei laiene RS §-s 13 lg 1 pp 2 ja 3 nimetatud tervishoiuasutuste ning sportimiseks mõeldud hoonete ja rajatiste lähiümbrusele. Kaebaja viidatud HMS §-d 64 ja 67 reguleerivad HMS §-s 51 nimetatud halduse üksikaktide muutmist ja kehtetuks tunnistamist ega ole rakendatavad piiritlemata arvu juhtusid reguleerivate õigusaktide(HMS § 88) kehtestamisel, nagu seda on vaidlustatud määrus. Määrusega sätestatud lähiala määratlemine ei ole ühelgi viisil käsitatav varasemast haldusaktist tuleneva lahja alkoholi reklaamimise õiguse kui soodustuse kehtetuks tunnistamisena isiku kahjuks. Määruse punktis 10 kehtetuks tunnistatud 27.01.2000.a. määrus nr 4 ei sisaldanud mingeid soodustusi lahja alkoholi reklaamimiseks, ei reguleerinud üldse alkoholi reklaami küsimusi, vaid korraldas alkoholi jaemüüki. Õiguspärase ootuse printsiibi kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Kuid õiguspärane ootus ei saa rajaneda kaebaja ekslikul arvamusel, et kui kohalik omavalitsus ei ole seni alkoholireklaami keeluala määratlenud, siis ta ei või seda ka edaspidi teha. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 2.12.2004.a. otsuses rõhutanud, et „Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda.“ RVS § 14 sätestatud kolmest tingimusest, milliste esinemisel on isikul õigus taotleda avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist, on täidetud ainult üks - kohustust väljendav norm on otsekohaldatav. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas ta on määruse tõttu sattunud eriliselt kannatanud isikute hulka. Kindlasti pole erakordse tagajärjena seaduse mõttes võimalik vaadelda kaebaja kahe lühiajalise reklaamikampaania võimalikku ärajäämist, oluline on, kuivõrd on kaebaja olukord tervikuna muutunud peale piirangu kehtestamist. Ettevõtlusameti statistikast nähtub, et Tallinna linna haldusterritooriumil on kaebaja eksponeeritud reklaamimaksuga maksustatavate reklaamide arv 2004.a. olnud koguni 1 võrra suurem kui 2003.a., seejuures lahja alkoholi reklaamikampaaniate arv on kahekordistunud. Seega on alusetud kaebaja väited, et määrusega keelati lahja alkoholi reklaam praktiliselt kogu linnas ning et määruse p 8 piirab oluliselt tema igapäevast äritegevust. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus ei nõustu kaebaja arvamusega, et vastustaja on ületanud RS §-s 13 lg 4 sisalduvat volitusnormi, sest on vaidlustatud määruse p-s 8 kehtestanud reklaamikeelu, millist õigust volikogul ei ole. Lahja alkohoolse joogi reklaami keeld on kehtestatud RS §-s 13 lg 1, mille kohaselt on reklaam keelatud: 1)televisioonis või raadios kella 7-st kuni kella 20-ni; 2)lasteaia, kooli või mõne teise haridusasutuse, laste- või noortekeskuse hoones, hoonel või nende vahetus läheduses; 3)staadionil ja statsionaarsel spordiareenil, võimlas või mõnes teises sportimiseks ettenähtud hoones, hoonel või rajatisel; 4)haigla või mõne teise tervishoiuasutuse hoones, hoonel või nende territooriumil; 5)trükiväljaandes, mis on suunatud peamiselt lastele või noortele või trükise leheküljel, kus avaldatakse peamiselt lastele või noortele suunatud teavet; 6)kino-, muuseumi-, teatri- või kontserdihoones, välja arvatud nendes asuvas alkohoolse joogi müügikohas. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et kohalikul omavalitsusel on õigus määratleda piirkond, mida loetakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2-4 nimetatud rajatiste lähedal asuvaks. Määruse preambulis olev viide RS §-le 13 lg 4 tähendabki seda, et volikogu on määratlenud piirkonna, kus lahja alkohoolse joogi reklaam on vastavalt RS §-le 13 lg 1 pp 2-4 keelatud. Alusetu on kaebaja väide, et määruse p-s 8 toodud loetelu on laiem kui RS §-s 13 lg 1 p
5. Määruse p-s 8 toodud loetelu erineb RS §-s 13 lg 1 p 2 olevast loetelust ainult selle poolest, et seaduses on kirjas „laste- või noortekeskus“, määruses aga „noorsootööasutus“. Kaebaja arvates on noorsootöö sisuks ka kehakultuur ja sport, mida harrastatakse staadionil, võimlas või mõnes teises sportimiseks ettenähtud hoones, mis on loetletud RS §-s 13 lg 1 p 3 ning mille läheduses kaebaja väitel puudub kohalikul omavalitsusel pädevus piirata alkoholireklaami. Kohtule jääb kaebaja väide arusaamatuks, sest RS § 13 lg 4 annab kohalikule omavalitsusele õiguse määratleda piirkond, mida loetakse RS §-s 13 lg 1 p 3 nimetatud rajatiste lähedal asuvaks. Poolte viidatud 13.06.2005.a. otsuses on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium sedastanud, et „ei pea põhimõtteliselt võimalikuks iseseisvalt määratleda universaalset minimaalset kaugust, mille puhul oleks lahjade alkohoolsete jookide reklaamimise seostamine RS §-s 13 lg 1 pp 2-4 nimetatud haridus-, tervishoiu- ja spordiasutustega välditud. Selliste objektide lähedal asuva piirkonna kindlaksmääramisel on kohalikul omavalitsusel ulatuslik kaalumis- ja otsustusõigus. Kolleegium peab aga võimalikuks sekkumist juhtumitel, kus lahja alkohoolse joogi reklaamipiirangute kehtestamisel on ilmselgelt väljutud seadusandja seatud eesmärgi – vältida nn heakskiitvat seost haridus-, tervishoiu- ja spordirajatiste ning lahja alkohoolse joogi reklaami vahel – piirest.“ Seega on “lähedal asuva” piirkonna kindlaksmääramine kohaliku omavalitsuse kaalutlusõiguse(diskretsiooni) teostamine. Kohtul puudub võimalus hinnata sellise kaalutlusotsustuse otstarbekust. Halduskohtumenetluse seadustiku §-st 19 lg 6 tulenevalt on kohtul võimalik kontrollida, kas on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kohtu hinnangul neid põhimõtteid rikutud ei ole, samuti pole ilmselgelt väljutud seadusandja seatud eesmärgi piirest vältida nn heakskiitvat seost haridus-, tervishoiu- ja spordirajatiste ning lahja alkohoolse joogi reklaami vahel. Kohus nõustub vastustajaga, et alkoholireklaami piirang peab olema efektiivne ning vähendama laste ja noorte kui kõige kergemini mõjutatava elanikkonna osa sattumist sellise reklaami mõju alla ning et 300meetrine reklaami keeluala RS §-s 13 lg 1 pp 2-4 nimetatud hoonetest ja rajatistest on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik, sellega kaasnev ettevõtlusvabaduse piirang ja muude põhiõiguste riive on õiguspärane. Kohtu arvates ei ole ka 300-meetrine keeluala piisav, vältimaks laste ja noorte sattumist alkoholireklaami mõju alla, vaid seadusandja peaks alkohoolsete jookide reklaami täielikult keelama, nagu ta on keelanud tubakareklaami. Riigi poolt on äärmiselt silmakirjalik kaevelda alkoholismi laia leviku üle rahva hulgas, selgitada selle haiguse kahjulikkust üksikisikule ja elanikkonnale tervikuna – kuidas hävivad inimesed, lagunevad perekonnad, kahjustub rahva genofond, kui tohutuid summasid peab ühiskond kulutama alkoholist põhjustatud tervisehädade raviks ja kui suur on õnnetuste ning kuritegudega tekitatud varaline kahju - ning samal ajal lubada reklaamida alkohoolseid jooke meedias ja tänavatel. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja viited HMS §-dele 64 ja 67 on asjakohatud, sest vaidlustatud määrusega sätestatud lähiala määratlemine ei ole käsitatav varasemast haldusaktist tuleneva lahja alkoholi reklaamimise õiguse kui soodustuse kehtetuks tunnistamisena isiku kahjuks - määruse punktis 10 kehtetuks tunnistatud 27.01.2000.a. määrus nr 4 ei reguleerinud üldse alkoholi reklaami küsimusi, vaid korraldas alkoholi jaemüüki. RVS § 14 lg 1 alusel võib isik nõuda õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Volikogu ei ole vaidlustatud määruse andmisega mingeid õigusakte rikkunud. Samuti ei jaga kohus kaebaja seisukohta, et ta kuulub eriliselt kannatanud isikute rühma, kuna reklaamikeelu kehtestamisega kohe ilma mõistliku üleminekuperioodita jäi tal saamata 299 387 kr tulu. Määrus nr 29 võeti vastu 30.06.2004.a., avaldati 2.07.2004.a. ja jõustus 7.07.2004.a., kaebaja reklaamikampaania „Saku sünnipäev“ oli aga planeeritud ajavahemikule 4.17.
6. 2004.a ja reklaamikampaania „Saku originaal“ ajavahemikule 13.-26.12.2004.a. Seega jäi kaebajal määruse avaldamisest alates vastavalt 3 kuud ja 5 kuud aega, asendamaks lahja alkoholi reklaamid mittealkohoolsete toodete reklaamidega. Kohtu hinnangul on see täiesti piisav aeg kaebajale oma äritegevuse mõnesuguseks ümberkorraldamiseks. Nagu nähtub Tallinna Ettevõtlusameti õiendist, ei ole kaebaja äritegevuse maht vaidlustatud määruse tõttu vähenenud: kui 2003.a. esitas kaebaja reklaamimaksualaseid maksudeklaratsioone lahja alkohoolse joogi reklaamimise kohta 470 400 kr eest, siis 2004.a. 617 400 kr eest ja 2005.a. I poolaastal 331 380 kr eest. Kohtunik: D.Maastik