KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 200

) § 22 lõige 3 sätestab, et avaliku võimu kandaja võib isikult nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist eraõiguses sätestatud alustel ja korras.

§ 31

lõige 2 sätestab, et enne seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks või alusetult üleantud raha või asja tagastamiseks võib taotluse või kaebuse esitada enne kõnesoleva seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul

jõustumisest arvates.

§ 31

lõige 3 sätestab, et sama paragrahvi lõiget 2 ei kohaldata, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast

jõustumist.

jõustus

1. jaanuaril
2. a. Hagiavalduse materjalidest nähtub, et väidetava kahju aluseks olevad asjaolud tekkisid ja hageja sai nendest teada enne

jõustumist. Nõude aegumise vältimiseks oleks Tallinna linn pidanud esitama hagi kostja vastu kolme aasta jooksul

jõustumisest arvates, seega hiljemalt

1. jaanuaril
2. a. Hagi on aga esitatud alles
3. a. juunis, seega on hagi aegunud. Esimese astme kohtu otsus
4. oktoobri
5. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Hagejalt mõistis kohus välja kostja kasuks õigusabikulu 5312, 70 krooni ja riigituludesse menetluskulu 222 krooni. Tasutud riigilõivust otsustas kohus hagejale tagastada 5000 krooni. Otsuse kohaselt on hagi aegunud.
6. juulil
7. a. jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosas seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RakS) § 9 lg. 1 kohaselt kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) ning võlaõigusseaduses (VÕS) aegumise kohta sätestatut ka enne 1.juulit
8. a. tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
9. juulit
10. a. kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
11. juulit
12. a. Vastavalt alates viimatinimetatud kuupäevast kehtiva TsÜS § 142 lõikele 1 kaotab isik aegumise tagajärjel õiguse nõuda teiselt isikult teo tegemist. 4 Tallinna Linnavalitsus otsustas
13. oktoobri
14. a. korraldusega nr. 2561-k tagastada õigusvastaselt võõrandatud maa osaliselt kostjale T.K. Kostjale tagastatud maatükk X kanti kinnistusraamatusse
15. veebruaril
16. a.
17. jaanuari
18. a. korraldusega nr. 41-k tunnistas Tallinna Linnavalitsus
19. oktoobri
20. a. korralduse kehtetuks. Seega tuleb lähtuda alates
21. jaanuarist
22. a. kehtiva

§ 31

lõikest 2, mille kohaselt võib enne sama seaduse jõustumist alusetult üleantud raha või asja tagastamiseks taotluse või kaebuse esitada enne seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul seaduse jõustumisest arvates. Säte on vaadeldav erinormina hiljem jõustunud VÕS RakS § 9 lõike 2 suhtes, mistõttu viimatinimetatu käesoleva vaidluse lahendamisel rakendamisele ei kuulu.

§ 31

lõikes 3 sätestatud erandist tulenevalt ei kohaldata paragrahvi teist lõiget, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast

jõustumist

1. jaanuaril
2. a. Hageja pidi oma võimalikust õiguste rikkumisest teada saama
3. jaanuari
4. a. korralduse nr. 41-k vastuvõtmisest, millega tunnistati kehtetuks kostjale maa osalise tagastamise korraldus nr. 2561-k. Sellega langes ühtlasi ära maa tagastamise alus kostjale ning hagejal tekkis võimalik alusetu rikastumise nõue kostja vastu. Kostjale maa tagastamise aluseks oleva korralduse kehtetuks tunnistamine leidis aset enne

jõustumist, mistõttu ei saa vaidluse lahendamisel lähtuda

§ 31lõikes 3 sätestatust.

Alusetu rikastumise nõude esitamise võimalus kostja vastu ei sõltu Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi poolt

1. mail
2. a. tehtud otsusest, millega muu hulgas tuvastati Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr. 2561-k õigusvastasus. Hageja võimalik soov taastada viimatinimetatud korralduse eelne olukord ei saanud samuti iseenesest takistada hagejat kostja vastu alusetu rikastumise nõuet esitamast. Tulenevalt eeltoodust aegus hagis esitatud nõue
3. jaanuaril
4. a., hagiavaldus on kohtule esitatud aga
5. juunil
6. a. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et hagiavalduses esitatud nõue on aegunud.

§ 2

sätestab, et riigivastutuse seaduse alusel võib isik riigilt, kohaliku omavalitsuse üksuselt, muult avalik-õiguslikult isikult või muult avalikke ülesandeid avalikõiguslikul alusel väljaspool alluvussuhet teostavalt isikult nõuda õiguste kaitset ja taastamist ja kahju hüvitamist. Riigivastutuse seadus ei sätesta, et seadus kuuluks kohaldamisele ka siis, kui õigus nõuda eraisikult kahju hüvitamist või vara tagastamist on avaliku võimu kandjal.

§ 22

lõige 3 ütleb, et avaliku võimu kandja võib isikult nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist eraõiguses sätestatud alustel ja korras. Ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 69 lõige 1 ütleb, et tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isiku poolt haldusorganile üle antud asjade või raha tagastamise või hüvitamise osas kohaldatakse riigivastutuse seadust. Tallinna Linnavalitsus tunnistas

1. oktoobri
2. a. korralduse nr. 2561-k kehtetuks tagasiulatuvalt ning nimetatud haldusakt oli kehtetu algusest peale. Selle aktiga alusetult antud õigus on lõplikult realiseeritud – vastustaja kanti omanikuna kinnistusraamatusse ning ta võõrandas kinnisasja oma pojale. Hiljem kehtetuks tunnistatud akti andmisega kaasnenud faktiliste tagajärgede tõttu on vastustaja saanud alusetult soodustust – talle tagastati maad –, mida tal ei olnud õigus tagasi saada, mistõttu tuleb õigusliku aluseta omandatud maa tagastada või hüvitada. 5 Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud analoogses asjas, et kui maa tagastamise korraldus on kehtetuks tunnistatud, on see kehtetu tagasiulatuvalt, samuti langeb tagasiulatuvalt ära kinnistusraamatu kande õiguslik alus. AÕS § 57 lõike 1 kohaselt on kinnistusraamatu kanne ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta. Asjaõigusseaduse rakendusseaduse (AÕS RakS) § 10 lõike 1 kohaselt on maareformi käigus tagastatud maa esmakinnistamise (registriosa avamise) õiguslikuks aluseks valla- või linnavalitsuse poolt esitatud kirjalik kinnistamisavaldus ja valla- või linnavalitsuse korraldus. Käesolev vaidlus on avaliku võimu kandja nõue isiku vastu õigusliku aluseta avalikõiguslikus suhtes üleantud asja hüvitamiseks ning kohaldamisele kuuluvad eraõiguse sätted. Seega kuulub kohaldamisele
3. juulil
4. a. jõustunud VÕS RakS § 9 lõige 2, mis sätestab, et kui TsÜS-i või VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
5. juulit
6. a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates
7. juulist
8. a. Kui enne
9. juulit
10. a. kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne
11. juulit
12. a. kehtinud seadust.
13. juulist
14. a. kuni
15. juulini
16. a. kehtinud TsÜS-i § 113 lg. 1 sätestas, et hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat. Alates
17. juulist
18. a. kehtima hakanud TsÜS-i § 146 lõike 1 järgi on hagi aegumistähtaeg 3 aastat. Seega on hagi igal juhul esitatud tähtaegselt ja kohaldamisele kuuluvad tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lõiked 1, 2 ja
19. Vastustaja on rikastunud apellandi arvel soorituse kaudu, milleks puudus õiguslik alus. Seetõttu tuleb tal hüvitada alusetult omandatud vara ning tasuda Tallinna linnale 106.253, 50 krooni. * OÜ eksperthinnangu kohaselt oli
20. veebruari
21. a. seisuga X asuva kinnistu ühe ruutmeetri turuväärtuseks 10%-lise kõikumisega 189, 40 krooni, kokku 212.507 krooni. Nimetatud summast on maha arvatud täiendavalt kinnistul paiknenud amortiseerunud hoonete lammutuskulud 33.000 krooni, mistõttu jäi kinnistu lõplikuks turuväärtuseks 179.507 – 180.000 krooni. Apellant ei pea põhjendatuks lammutuskulude mahaarvamist kinnistu hinnast, kuna lammutatud ehitiste materjale on võimalik ehitustöödes kasutada. Vastustaja seisukoht Kostja ei pea vastuses apellatsioonkaebust õigeks ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Haginõue on aegunud. Avalik-õiguslikes suhetes tekkinud kahju hüvitamise nõudeid reguleerib

, seda ka juhul, kui avaliku võimu kandja esitab nõude isiku vastu.

§ 22

lõige 3 sätestab ühemõtteliselt avaliku võimu kandja õiguse nõuda isikult õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist eraõiguses sätestatud alusel ja korras. Eraõiguses sätestatud alusena on peetud silmas

jõustumise ajal kehtinud TsK § 477, mis sätestas alusetult omandatud vara tagastamise kohustuse. Kumbki sätetest aga ei reguleeri avalikõiguslikes suhetes tekkinud nõuete aegumise tähtaega. Vastustaja omandas kinnistu X seaduslikult, olles omandireformi õigustatud subjekt ning on seda käesoleva ajani. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 3 tühistada, tsiviilasi tuleb aga saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Nii jättis maakohus hagi rahuldamata aegumise motiivil. Kolleegium leiab, et Tallinna linna poolt alusetu rikastumise hüvitamiseks esitatud hagi ei ole aegunud. Nii reguleeritakse riigivastutuse seadusega (

) selle seaduse § 1 lõigetest 1 – 3 ja § 2 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt isikute poolt avaliku võimu kandja vastu nõuete esitamist, sealhulgas nõuete aluseid ja nende esitamise korda, kui nõuded on tekkinud isikute õiguste rikkumisest avaliku 6 võimu kandja poolt avaliku võimu teostamisel ja avalike ülesannete täitmisel. Selles seaduses ei reguleerita avaliku võimu kandja nõudeid teiste isikute vastu. Mis puudutab avaliku võimu kandja alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid teiste isikute vastu, siis on see sõnaselgelt sätestatud ka

§ 22

lõikes 3, mille kohaselt avaliku võimu kandja võib isikult nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist eraõiguses sätestatud alustel ja korras.

§ 31

näol on tegemist seaduse rakendusnormiga, milles reguleeritakse enne seaduse jõustumist tekkinud õigussuhteid seoses

-i jõustumisega. Kuna

ei ole kohaldatav avaliku võimu kandja nõuetele teiste isikute vastu, siis ei muutnud selle seaduse jõustumine nende nõuete suhtes midagi, nende nõuete suhtes ei ole vajadust rakendusnormi järele ja

§ 31ei saa loogiliselt käia avaliku võimu kandja nõuete kohta.

Seda, nagu oleks seadusandja soovinud selles normis reguleerida lisaks avaliku võimu kandja vastu esitatavatele nõuetele ka tema poolt esitatavaid nõudeid, ei tulene ka normist endast. Kuigi § 31 lõikes 2 ei ole nimetatud, kelle kahju hüvitamise või alusetult üleantud raha või asja tagastamiseks esitatavaid nõudeid silmas peetakse, tuleneb ka normis kasutatud sõnadest „taotlus“ ja „kaebus“ ühemõtteliselt, et silmas on peetud isikute poolt avaliku võimu kandjale või halduskohtule esitatavaid taotlusi ja kaebusi. Niisugune vahetegu nähtub ka

-iga üheaegselt jõustunud, kuid hiljem vastuvõetud haldusmenetluse seaduse (HmS) § 69 lõigetest 1 ja 2. Nimetatud paragrahvi lõikes 1 on sätestatud, et tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Selle paragrahvi lõikes 2 on aga sätestatud, et tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isiku poolt haldusorganile üle antud asjade või raha tagastamise või hüvitamise osas kohaldatakse riigivastutuse seadust. Seega ei kuulu vaidlusaluse hagi aegumise üle otsustamisel kohaldamisele

§ 31lg.

2. Tallinna linna kui avaliku võimu kandja nõudele avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja tagastamiseks või hüvitamiseks tuleb kohaldada eraõiguse norme (

§ 22lg. 3 ja Hm

S § 69 lg. 1). Vaidlust ei ole selle üle, et vaidlusalune vara anti kostjale üle Tallinna Linnavalitsuse

1. oktoobri
2. a. korralduse alusel, mille Tallinna Linnavalitsus
3. jaanuari
4. a. korraldusega tühistas. Vaidlustatud kohtuotsuses tuvastas maakohus, et hageja pidi oma õiguste rikkumisest teada saama
5. jaanuaril
6. a. Seda järeldust ei ole apellant kaebuses vaidlustanud. Hageja poolt oma õiguste rikkumisest teadasaamise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg. 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude puhul ei olnud aegumist sätestatud erinevalt osundatud üldnormist. Seega oleks selle normi kohaselt vaidlusalune nõue aegunud
7. jaanuaril
8. a.
9. juulil
10. a. jõustus aga uus TsÜS, mille § 151 lg. 1 lauses 1 sätestati, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Samal ajal jõustunud VÕS RakS § 9 lg. 1 lauses 1 sätestati, et TsÜS-is ja VÕS-is aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne
11. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Seega kohaldub ka vaidlusalusele nõudele
12. juulil 2002 jõustunud TsÜS-i säte, mille kohaselt vaidlusaluse nõude aegumistähtaeg on 3 aastat. VÕS RakS § 9 lõikes 2 sätestati, et kui TsÜS-i või VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
13. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates
14. juulist
15. Kuna vaidlusaluse nõude aegumistähtaeg uue TsÜS-i järgi lühenes varasemalt 10 aastalt 3 aastale, siis kuulub kohaldamisele 3-aastane aegumistähtaeg, mida arvestatakse alates
16. juulist
17. Seega lõppes vaidlusaluse nõude aegumistähtaeg
18. juulil
19. a. Nõue esitati
20. juunil
21. a. ehk tähtaja jooksul. Seega ei olnud hagi aegunud ja hagi rahuldamata jätmine aegumise motiivil ei olnud põhjendatud. 7 Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata üksnes aegumise motiivil, tuvastamata alusetu rikastumise hüvitamise nõude lahendamiseks olulisi faktilisi asjaolusid ja hindamata nende kohta esitatud tõendeid ja väiteid, siis ei ole vaidluse lõplik sisuline lahendamine apellatsiooniastmes võimalik. Asjas oluliste faktiliste asjaolude apellatsiooniastmes esmakordsel tuvastamisel jäetaks pooled ilma võimalusest kaevata faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise peale, sest kassatsioonimenetluses otsuse peale selles osas kaevata ei saa. Sellega rikutaks olulistelt poolte õigust kohtuotsuse peale edasi kaevata (TsMS § 206 lg. 1). Poolte kohtukulude jaotus tuleb otsustada kooskõlas asja uue läbivaatamise tulemusega. Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik