Obsah (4)

§ 420§ 424§ 421§ 46

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-14643 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13.detsember 2006, Tallinn Kohtukoosseis Tiit Kollom, Kai Kullerkupp, Ande Täna

) § 421 lg

1. Sõiduki omaniku, valdaja või juhiga hagejal õigussuhe puudub. Kostja vastuväited
2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus selle jätta rahuldamata. Kostja ei pea hüvitama hoiukulusid, see on sõiduki omaniku, valdaja või juhi kohustus. Kõikidele sõiduki omanikele saadeti tähtkirjaga teave sõiduki teisaldamisest ja asukohast, samuti teavitati politseid juhuks kui omanikud sõiduki kadumisest tingituna politsei poole pöörduvad. Poolte vahel ei olnud sõlmitud ei kirjalikku ega suulist lepingut. Kostjal oli sõlmitud leping teisaldaja OÜ-ga R, kelle ülesanne oli teisaldada sõidukid tasulise valvega parklasse. Teisaldajal olid lepingulised suhted hagejaga, mida kinnitab fakt, et sõiduki omanik, tulles sõidukile järele, tasus teisaldamis- ja parkimistasu hagejale, kes edastas teisaldamistasu OÜ-le R. Kostja ametniku otsustus piirdus sõiduki teisaldamise otsustamisega ning politseist saadud parklanumbri ja parkla märkimisega dokumentidele, mis oli vajalik info sõiduki asukoha tuvastamiseks juhul kui sõiduki omanik pöördus politseisse. Ametniku teisaldamisotsus lõi suhte sõiduki omanikuga, kuid mitte hagejaga. Kostja teisaldamisotsus on tehtud tingimustel, et kulud kannab sõiduki omanik, valdaja või juht. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused
3. Harju Maakohus jättis 05.06.2006 otsusega hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selles, et hageja parklasse sundteisaldati ajavahemikul 13.12.1999 kuni 14.12.2000 10 sõidukit parkimisnõuete rikkumise tõttu (t.lk 9, 19-46, 56, 72). Sõidukite teisaldamise kohta koostati parkimiskorda rikkunud sõiduki ümberpaigutamise akt, millele kostja töötaja kirjutas ka parkla aadressi. Sõiduk viidi OÜ R poolt hageja parklasse. Kuivõrd antud asjaoludes vaidlus puudub, luges kohus need tuvastatuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 alusel. Pooltel on vaidlus selles, kes tasub hoiukulud. Antud suhtes on põimunud tsiviilõiguslikud ja avalik-õiguslikud suhted, kuid Tallinna Ringkonnakohus on oma 19.11.2004 otsuses nr 2-3/171/04 leidnud, et hoiusuhte puhul ei ole tegemist avalik-õigusliku suhtega (t.lk 61-64). Samal seisukohal on ka Riigikohus analoogilises lahendis nr 3-3-1-64-
5. Tallinna Liikluskorralduskeskus sõlmis 15.02.2000 OÜ-ga R lepingu sundteisaldamisele määratud sõidukite sundteisaldamiseks tasulisse valvega parklasse. Lepingus ei ole märgitud, millisesse parklasse tuleb sõidukid sundteisaldada (t.lk 65-66). Kohus asus seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud suuline hoiuleping. Hageja teostas liikluskorralduskeskuse kaudu avalik-õiguslikku funktsiooni sõidukite teisaldamisel ja oli selleks sõlminud eraõigusliku lepingu OÜ-ga R . Sisuliselt oli tegemist veolepinguga, kuivõrd lepingu sisuks oli sõiduki transportimine ühest kohast teise (tasulise valvega parklasse). OÜ-ga R sõlmitud lepingus ei ole märgitud konkreetset parklat. Veosuhtele iseloomulikult valib aga veose sihtkoha tellija, antud juhul kostja. Ei saa eeldada, et teisaldaja pidi ise leidma koha, kuhu sõiduk jätta. Selle oleks saanud küll lepingus kokku leppida, kuid antud juhul seda tehtud ei ole. Kostja tunnistas oma vastuses, et liikluskorralduskeskuse töötajad suunasid sõidukid hageja parklasse (t.lk 17). OÜ R teisaldas sõiduki vaid kostja töötaja poolt aktis märgitud parklasse. Seega ei tegutsenud OÜ R omaalgatuslikult, vaid täitis lepinguga võetud tellija kohustust. Seetõttu leidis kohus, et hoiusuhte üheks subjektiks on kostja. Pooltevaheline leping tuleb lugeda sõlmituks kui sõiduk paigutati hageja parklasse. Leping sõlmiti kaudsete tahteavalduste kaudu. Sõidukite teisaldamise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg-te 1 ja 3 järgi võib 2 tahteavaldus olla väljendatud otseselt või kaudselt. Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tehingu tegemise tahet. Auto parklasse toomisega avaldas kostja tahet sõlmida hagejaga hoiuleping ning auto parkima lubamisega nõustus hageja lepingu sõlmimisega.
6. Kohtu hinnangul on lepingu olulised tingimused pooltele selged.

§ 420

lg 1 sätestab, et hoiulepingu järgi kohustub üks pool (hoidja) hoidma temale teise poole poolt üleantud vara ja tagastama selle tervena. Pooltel pidi olema selge, et vastutus sõiduki säilimise eest läks hagejale. Leping oli

§ 424

järgi tasuline, kuna sõiduki hoidmise tariifid olid kehtestatud Vabariigi Valitsuse 26.11.1996 määrusega nr 300 „Mootorsõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise korra ja määrade kehtestamine“ (edaspidi määrus).

§ 421ei sätesta lepingu kohustuslikku kirjalikku vormi.

Hoiuleping oli sõlmitud juriidiliste isikute, mitte füüsiliste isikute vahel,

§ 46lepingu sõlmimise ajal ei kehtinud.

Sõiduki hoiulevõtmise osas ei ole praktikas kirjalikku lepingut tavaliselt sõlmitud ning väljastatud on parklakaardid vms, mis küll kinnitab lepingu sõlmimist, kuid ei sisalda endas kõiki olulisi lepingutingimusi. Kohtupraktika on seda ka aktsepteerinud. Seetõttu asus kohus seisukohale, et vorminõude aspektist tehing kehtib. Pooled on sõlminud suulise lepingu määrusega kehtestatud tasumäärade ja tasumise korraga. Asjaolus, et tasumäärad on sama suured kui määruses, pooltel vaidlus puudub. Eelkõige teostas kostja avalik-õiguslikku funktsiooni, kuid eraõiguslike juriidiliste isikute kaasamisega teenuste tellimise näol on tekkinud eraõiguslikud suhted. Kostja ei saa seejuures eeldada, et tema ei ole eraõigusliku suhte pool ja saab lepingute sõlmimata jätmisega või ebaselgete lepingute sõlmimisega (nt jättes teisaldamislepingus lahtiseks küsimuse, millisesse parklasse sõiduk teisaldada) majanduslikud tagajärjed eraõiguslike juriidiliste isikute kanda jätta.

1. Samas ei saa aga hageja nõuda kostjalt tagantjärele sisuliselt riskivaba lepingu tunnistamist. Kuivõrd kohus leidis, et pooled on sõlminud hoiulepingu ning lepingu tingimused kattuvad määruse regulatsiooniga, tuleb sellest lähtuda ka hoiutasu maksmise kohustuse tuvastamisel. Sõidukite teisaldamise ajal kehtinud haldusõiguserikkumiste seadustiku (HÕS) § 240 lg 5 ja määruse p 3 tuleb pidada poolte vahel siduvaks. Pooled on sellega kokku leppinud, et hoiukulude tasumise kohustus on sõiduki juhil, omanikul või valdajal, mitte kostjal. Pooled ei saa omavahelise lepingu täitmiseks kohustada lepingu pooleks mitteolevat isikut (nt autojuhti), kuid nad saavad kokku leppida, et lepingu täitmisega seotud kulude hüvitamine, taotletav kasum vms loetakse kaetuks mõnest avalik-õiguslikust suhtest tuleneva raha arvelt ning pooled ei ole seetõttu täiendavalt kohustatud. Seda on antud juhul tehtud. Asjaolu, et hagejal puudub kontakt sõiduki omanike vm vastavate isikutega, ei tee kohustatud isikuks nende sõidukite suhtes kostjat. Samuti ei muuda HÕS § 240 lg 5 kohaste teadete võimalik saatmata jätmine antud lepingulisi suhteid. Kui hageja ei oleks nõustunud lepingu tingimustest tuleneva majandusliku riski kandmisega (juhul kui sõidukile järgi ei tulda ja parkimistasu ei maksta), poleks ta pidanud nõustuma teisaldatavaid sõidukeid hoidma – keelduma sellest või taotlema lepingu sõlmimist teistel tingimustel. Kuid hageja ei saa tagantjärele nõuda kostjalt sisuliselt riskivaba majandustegevuse võimaldamist, arvates ta meelevaldselt kostjaks.
2. Hageja arvates välistab sõiduki omaniku, juhi või valdaja vastutuse sõidukite teisaldamise ajal kehtinud HÕS § 240 lg
3. Kuivõrd sõidukid paigutati parklasse HÕS § 240 lg 31 rikkumise tõttu, välistaks lg 6 sõiduki juhi, omaniku või valdaja vastutuse (puudub lg-s 1 sätestatud koosseis). Kohus ei nõustunud selle käsitlusega, vaid leidis, et kui sõiduki juht ei ole toime pannud õiguserikkumist (nt lg 1 järgi joove), siis ei pea ta kandma ka 3 sundteisaldamise kulusid. Kohus ei saa normi mõttekohasel tõlgendamisel järeldada, et normi mõtteks on see, et kõik lg-s 1 nimetamata õiguserikkujad on vabastatud sundteisaldamisega seotud kulutuste kandmisest. Kohtu hinnangut ei väära ka asjaolu, et lg 6 on hiljem täiendatud viitega lg-le 31, mis annab õiguse parkimiskorda mitterikkunud, kuid sundteisaldatud sõiduki juhtidele jt vabastuse kulude kandmisest. Kuigi poolte vahel oli sõlmitud hoiuleping, ei pidanud kostja tasuma sõidukite hoidmise eest, vaid sõidukite hoidmise kulud kuulusid tasumisele sõiduki juhi, valdaja või omaniku poolt. Apellatsioonkaebuse põhjendused
4. Hageja palub apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kohus on viidatud määruse ja HÕS § 240 regulatsiooni kohaldanud ebaühtlaselt, leides kord, et regulatsioon kõnealusele olukorrale kehtib, teisalt aga, et osaliselt ei kehti. HÕS § 240 lg 1 alusel võis sõiduki parklasse paigutada ka kahtluse, mitte üksnes konkreetse süüteo tuvastamise korral. Hageja on seisukohal, et HÕS § 240 lg 6 regulatsioon kehtis hoiusuhte tekkimise ajal just sellises redaktsioonis, mis vabastas sõiduki omaniku, juhi ja valdaja hoiukulude tasumisest. Kuna haldusõiguse põhimõttega on keelatud rakendada sundi tagantjärele, ei ole võimalik HÕS § 240 lg 5 alusel esitada nõuet sõiduki omaniku, valdaja ja juhi vastu. Kostja poolt esitatud materjalist nähtub, et sõidukid paigutati parklasse HÕS § 240 lg 31 alusel. Hageja on teadlik äritegevusega kaasnevast riskist, kuid selle alla ei ole võimalik liigitada olukorda, kus kahe poole vahel on sõlmitud tsiviilõiguslik leping.

§ 420

lg 4 tulenevalt oli tegemist tasulise hoiulepinguga, kus hoiuleandjaks oli kostja, kes peab

§ 424alusel tasuma hoiutasu.

Olukorras, kus sõiduki omanik, valdaja ja juht on seaduse alusel vabastatud hoiutasu maksmisest, ei ole õiguspärane eeldada, et hoidjale hoiutasu üldse ei maksta. Kuna tasuta hoiusuhte korral on hoiuleandja kohustatud hüvitama vara hoidmiseks tehtud kulutused, on ka antud juhul kostja kohustatud vähemalt need kulutused hüvitama. Puudub norm, mis vabastaks kohustatud isiku võla tasumise kohustusest põhjusel, et võlausaldajal on majandustegevuse risk. Hoiulepingu täitmise kohustus saab olla üksnes lepingu pooltel, mistõttu oli õige esitada hagi kostja kui lepingupoole vastu. Kui kostja leiab, et kulutused peab hüvitama kas sõiduki omanik, valdaja või juht, on tal õigus esitada nende vastu nõue. Apellatsioonkaebuse põhjendused

1. Kostja arvates on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Hageja on aastaid nõustunud hoidma sõidukeid tingimusel, et hoiukulud tasub sõiduki omanik, valdaja või juht. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
2. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Kohtuotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja ringkonnakohus teeb uue otsuse asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.
3. Vaidluse all ei ole asjaolud, et ajavahemikul 13.12.1999 kuni 14.12.2000 suunati Tallinna Liikluskorralduskeskuse poolt hageja parklasse 10 sõidukit HÕS § 240 lg 3¹ sätestatud alustel, sõidukid on seal käesoleva ajani, poolte vahel oli sõlmitud suuline hoiuleping ja see leping oli

§ 424lg 1 järgi tasuline.

Vaidlust ei ole ka hagetud hoiutasu suuruse üle. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejale peab hoiutasu maksma kostja hoiulepingu poolena või sundteisaldatud sõiduki juht, omanik või valdaja.

1. Maakohus leidis, et HÕS § 240 lg 5 ja Vabariigi Valitsuse 26.11.1996 määruse nr 300 4 „Mootorsõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise korra ja määrade kehtestamine” p 3 järgi kuuluvad vaidlusaluste sõidukite hoidmise kulud tasumisele sõiduki juhi, valdaja või omaniku, mitte kostja poolt. Nimetatud õigusakte käsitas maakohus kui poolte kokkulepet selle kohta, et hoiukulude tasumise kohustust kostjal ei ole. HÕS § 240 lg-t 6 tõlgendades asus kohus seisukohale, et selle normi mõtteks ei ole see, et kõik HÕS § 240 lg-s 1 nimetamata õiguserikkujad on vabastatud sundteisaldamisega seotud kulutuste kandmisest. Hageja võttis endale majandusliku riski, kui nõustus teisaldatavaid sõidukeid hoidma. Ringkonnakohus eeltoodud seisukohtadega ei nõustu.
2. Sõidukite sundteisaldamise ajal kehtinud HÕS § 240 lg 5 sätestas, et mootorsõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulud hüvitab selle juht, omanik või valdaja Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ja määrades. Vabariigi Valitsuse 26.11.1996 määruse p-s 1 kehtestatakse haldusõiguserikkumiste seadustiku § 240 lg-s 1 toodud juhtumitel mootorsõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise määrad ja p-s 3 sätestatakse, et nende eest tasub mootorsõiduki juht, omanik või valdaja. HÕS § 240 lg 6 järgi vabastatakse mootorsõiduki juht, omanik või valdaja käesoleva paragrahvi
3. lõikes nimetatud kulutuste hüvitamisest, kui tema tegevuses puudus käesoleva paragrahvi 1.lõikes nimetatud õiguserikkumise koosseis. Ringkonnakohtu hinnangul vabastab HÕS § 240 lg 6 oma sisult lg-s 5 nimetatud kulutuste tasumisest sõiduki juhid, omanikud või valdajad, kelle tegevuses on olemas mõne muu HÕS §-s 240 sätestatud haldusõiguserikkumise koosseis kui lg-s 1 toodud juhtumitel. Seadusest ega eelnimetatud määrusest ei tulene sõiduki juhi, omaniku või valdaja kohustust hoiukulude tasumiseks, kui sõiduk on sundteisaldatud HÕS § 240 lg 3¹ alusel. Olukorras, kus nimetatud isikud on seaduse alusel vabastatud hoiutasu maksmisest, ei ole õiguspärane eeldada, et hoidjale tasulise hoiulepingu alusel hoiutasu üldse ei maksta. HÕS §-s 240 sätestatu ei vabasta hoiuleandjat hoiutasu maksmisest, vaid sätestab isikute ringi, kes on kohustatud seaduses sätestatud juhtumitel avalik-õigusliku toiminguga tekkinud kulud hüvitama.
4. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, nagu peaks hageja nõustuma majandusliku riski kandmisega, kui sõidukile järele ei tulda ja hoiutasu ei maksta. Äririski alla ei ole võimalik liigitada olukorda, kus kahe poole vahel on sõlmitud tsiviilõiguslik leping, millest tulenevad mõlemale lepingupoolele õigused ja kohustused. Kuna antud juhul kehtib poolte vahel tasuline hoiuleping, on kostja kohustatud hoiuleandjana

§-de 172, 173, 222 lg 1 ning 424 lg 1 alusel hüvitama hagejale kui hoidjale hoiutasu. 16. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS 60 lg 1 järgi mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Apellatsioonimenetluse kohtukulud hüvitatakse TsMS § 60 lg 8 järgi samadel alustel. Esindaja poolt osutatud õigusabi eest tasumist poolele, kelle kasuks otsus tehti, reguleerib TsMS § 61 lg 1, mis sätestab samuti vajalike ja põhjendatud kulude hüvitamise põhimõtte. TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel tuleb õigusabikulude hüvitamisel varalise nõude osas arvestada seaduses sätestatud 5% piirmäära, mis hõlmab kõiki kohtuastmeid. Kuna hageja apellatsioonkaebus rahuldati ning ringkonnakohus tegi uue otsuse hagi rahuldamise kohta, peab kostja hüvitama hagejale hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 1400 krooni, apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 1250 krooni ning arvestades hagi hinda ja 5 seadusega sätestatud piirmäära õigusabikulud 1000 krooni, kokku 3650 krooni. T. Kollom K. Kullerkupp A. Tänav 6