Obsah (4)

§ 11§ 471§ 7§ 84

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 21.11.2006 Tallinn Haldusasja number 3-06-2228 Haldusasi H.V. kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 25.10.200

§ 11lg 31 p 5 alusel kaebuse esitajale.

Edasikaebamise kord Kaebuse esitajal on õigus esitada käesoleva kohtumääruse peale Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebus 10 päeva jooksul käesoleva kohtumääruse kättesaamisest arvates (

§ 11lg 8).

Määruskaebus esitatakse määruse teinud esimese astme kohtu kaudu (

§ 471lg 2).

1. H.V. esitas Tallinna Halduskohtule 14.11.2006 kaebuse ja taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks. Kaebaja soovib kaebusega sisuliselt saavutada Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 25.10.2006 ehitusloa nr. 21335 tühiseks tunnistamist. Selle eesmärgi saavutamiseks soovib ta kõigepealt, et kohus teeks kindlaks Rain Seieri poolt ehitusloa allkirjastamise toimingu õigusvastasuse, kuna kaebaja väitel oleks Tallinna Linnaplaneerimise Ameti ehitusjärelevalve teenistuse direktor Rain Seier ehitusloa väljaandmisest ehitusseaduse § 24 lg 1 p 1 kohaselt keelduma. Teiseks soovib kaebuse esitaja ehitusloa tühistamist. Lisaks soovib kaebuse esitaja Talllinna Linnaplaneerimise Ameti kohustamist selgitamaks ehitusloa taotlejale, et Sakala keskuse lammutamiseks ehitusloa saamiseks tuleb esitada taotlus uue detailplaneeringu algatamiseks.
2. Kohus leiab, et kaebus on esemetu toimingu õigusvastasuse tuvastamise osas, sest tegemist ei ole iseseisvalt vaidlustatava toiminguga. Haldusametniku peas toimuv mõttetegevus haldusakti väljaandmise üle otsustamisel ei ole käsitletav ei toimingu ega menetlustoiminguna, mida oleks võimalik vaidlustada. Haldusmenetluse seadus (edaspidi HMS) ei käsitle toiminguna haldusorgani menetlustoiminguid, mida viimane teeb oma ülesannete täitmisel (HMS § 106 lg 2). Antud juhul võib teoreetiliselt iseseisva menetlustoiminguna käsitleda vaid haldusakti allkirjastamist, kuid ka seda menetlustoimingut haldusaktist eraldi vaidlustada ei saa. Vaidlustada saab haldusakti ja toimingut, mitte menetlustoimingut. Riigikohus on oma 18.02.2002 otsuses nr. 3-31-8-02 selgelt väljendanud, et „Haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Otsesõnu seaduses sätestatud juhtudel, aga ka lähtuvalt protsessiökonoomia põhimõttest, on erandlikult menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine õigustatud, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane. Enne lõplikku haldusakti saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Selline lähenemine on kooskõlas ka HMS §-ga 58.”. Lähtudes eeltoodust on kaebus toimingu tühistamise osas esemetu.
3. Käsitledes kaebuse esitaja taotlust tühistada väljaantud ehitusluba, peab kohus vajalikuks selgitada, et Eesti haldusprotsessiõigus lähtub üldjuhul subjektiivse õiguskaitse põhimõttest. Halduskohtusse pöördumise õigus on üksnes isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. Seaduses võib sellest näha ette erandeid. Kohtuasja menetlusse võtmise üle otsustamisel on kaebeõiguse olemasolu või puudumine vastavalt kehtivale haldusõigusmenetluse seadustikule üks neid küsimusi, mille suhtes kohtunik peab selgusele jõudma. Juhul, kui kaebeõigus puudub, tagastab kohus kaebuse määrusega kaebajale

§ 11lg 31 p 5 alusel.

Seega tuleb kohtul kaebeõiguse tuvastamiseks vastata küsimusele, kas kaebuse esitajal on antud juhul subjektiivne õigus nõuda, et ehitusluba oleks kooskõlas selle väljastamise aluseks olnud detailplaneeringuga ehk abstraktne õigus nõuda, et ehitusluba (haldusakt) oleks õiguspärane. 4. Subjektiivse õiguskaitse põhimõtted on leidnud selge väljenduse Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi

) §-s 7.

§ 7

lg 1 annab õiguse pöörduda kaebusega halduskohtusse isikule, kes leiab, et haldusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud vabadusi. Kaebuse haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Riigikohus seletab oma 20.12.2001 lahendis nr 3-3-1-15-01, et haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist, kusjuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Lähtudes subjektiivse õiguskaitse põhimõttest on Riigikohus oma 26.05.2000 lahendis nr 3-3-1-21-00 seletanud, et põhjendatud huviks

§ 7lg.

1 mõttes ei saa olla kaebuse esitamine avalikes huvides. Lisaks on Riigikohus oma 11.11.2002 otsuses nr 3-3-1-59-02 selgitanud, et kaebuse esitajal ei ole põhjendatud huvi, kui toiming ei riku ega ole kunagi rikkunud tema õigusi. Õigusvastaseks tunnistamine peab võimaldama kaitsta kaebaja õigusi. Nimetatud seisukoht on kehtiv ka haldusaktide suhtes kaebeõiguse selgitamisele.

1. H.V. on esitanud kaebuses oma kaebeõiguse põhjendamiseks väite, et kehtiv detailplaneering ei näe ette Sakala Keskuse lammutamist ja sellest tulenevalt puudub õiguslik alus Sakala Keskuse lammutamiseks. Ehitusloa Sakala Keskuse lammutamiseks saaks kaebaja väitel anda alles pärast kehtiva detailplaneeringu muutmist. Planeerimisseaduse § 20 lg 1 annaks sel juhul talle võimaluse esitada detailplaneeringule avaliku väljapaneku käigus vastuväiteid. Vaidlustatud ehitusluba on kaebajalt võtnud õiguse nimetatud detailplaneeringu menetlemisel vastuväiteid esitada, millega on rikutud kaebaja subjektiivsed seadusest tulenevad õigused.
2. Analüüsides eelmises punktis toodud kaebuse esitaja väiteid tema kaebeõiguse aluste suhtes asub kohus seisukohale, et need ei anna kaebuse esitajale kehtiva

alusel õigust kohtusse pöörduda. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja käsitlus tema subjektiivsete õiguste rikkumise kohta on asjakohatu, vastuolus seaduse ja kohtupraktikaga ning ei taga käesoleval juhul kaebuse esitajale kaebeõigust ehitusloa vaidlustamiseks.

1. Kaebusest nähtub, et kaebuse esitaja peab ehitusluba õigusvastaseks seetõttu, et ehitusluba ei oleks tema väitel tohtinud Ehitusseaduse § 24 lg 1 p 1 lähtudes välja anda, sest ehitusprojekt ei vasta tema väitel detailplaneeringule. Seetõttu näeb kaebuse esitaja ehitusloa väljaandmises haldusorgani õigusvastast käitumist.
2. Kaebusest nähtub, et kaebuse esitaja on püüdnud siduda planeeringu koostamist ja ehitusloa väljaandmist reguleerivaid õigusnorme, kuid selliseks sidumiseks ei ole alust. Ehitusloa väljaandmisega ei ole rikutud kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Vastavalt kehtivatele haldusmenetluse- ja ehitusseadusele on ehitusluba iseseisev haldusakt, mille vastuvõtmise menetluslikud ja sisulised nõuded (formaalse ja materiaalse õiguspärasuse eeldused) tulenevad eelkõige Ehitusseadusest. Ehitusluba saab teoreetiliselt rikkuda kellegi õigusi juhul, kui lubatav ehitustegevus on vastuolus mingisuguse ehitusloa sisulisi või selle väljaandmise menetluslikke nõudeid sätestava õigusnormiga, millest tuleneb kellegi subjektiivne õigus.
3. Riigikohus on oma 02.03.2006 määruses asjas nr. 3-3-1-3-06 märkinud, et detailplaneeringu nõuete rikkumine iseenesest ei saa olla kaebuse rahuldamise aluseks, kui sellega ei kaasne kaebaja õiguste rikkumine. Ehitusseadus sisaldab küll nõuet, et ehitusluba peab olema kooskõlas detailplaneeringuga, kuid see ei sisalda igaühe õigust ehitusluba detailplaneeringuga vastuolu motiivil vaidlustada. Sellist laiaulatuslikku kaebeõigust ei tulene ka muudest õigusaktidest. Eesti seadusandlus ja kohtupraktika ei anna isikule tema subjektiivsete õiguste ja vabadustega seostamatut abstraktset kaebeõigust haldusorganite tegevuse vaidlustamiseks.
4. Õige on kaebaja väide, et Planeerimisseadusest tuleneb isiku õigus osaleda planeeringu koostamises, sealhulgas esitada omapoolseid vastuväiteid. Tallinna Linnavolikogu
5. oktoobri
6. aasta otsusega nr 326 kehtestatud detailplaneeringu menetlemisel oleks kaebuse esitaja saanud selliseid vastuväiteid esitada. Kaebuse esitaja detailplaneeringut vaidlustatud ei ole ja see ei ole ka kaebuse eesmärgiks. Lisaks on planeeringu vaidlustamise tähtajad möödunud ja on üpris raske näha võimalust, kuidas oleks kaebuse esitajal vastava soovi korral võimalik saavutada kaebetähtaja ennistamine planeeringu vaidlustamiseks. Kui planeering on kehtestatud, reguleerib konkreetse ehitusprojekti järgi ehitamist (ja lammutamist) edasiselt juba Ehitusseadus. Kaebuse esitaja poolt viidatud Planeerimisseaduse § 20 lõige 1 on norm, mis reguleerib planeeringute koostamist ning see ei reguleeri ehituslubade väljaandmist. Kui üks õigusnorm reguleerib hoopis teist menetlust, mis parasjagu käimas ei ole, ei saa selle rikkumist isegi teoreetiliselt haldusorganile ette heita.
7. Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja kolmas nõue – Tallinna Linnaplaneerimisameti kohustamine, et see selgitaks ehitusloa taotlejale vajadust algatada hoone lammutamiseks uue detailplaneeringu koostamine. Selle nõude esitamiseks puudub kaebuse esitajal igasugune subjektiivne õigus, sest ehitusloa taotleja otsustab ise, kas ta vajadusel sellist luba taotleb või mitte ning haldusorgan peab vastava taotluse menetlemisel täitma seadusest tulenevaid nõudeid.
8. Kohus leiab eeltoodud analüüsile tuginedes, et kaebuse esitaja ei ole välja toonud oma subjektiivseid avalikke õigusi ja põhjendatud huvi, mida Tallinna Linnaplaneerimise Ameti ehitusluba nr 21335 rikub. Kohus leiab, et nimetatud puudus on puudus, mida kaebuse esitaja ei saa kõrvaldada ja seetõttu puudub kohtul alus

§ 11lg 2 alusel välja anda asja käiguta jätmise määrus.

13. Kohus tagastab kaebuse ja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks nende esitajale

§ 11

lg 31 p 5 alusel, kuna kaebuse esitajal ei saa lähtuvalt kehtivatest seadustest ja kohtupraktikast ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust. 14. Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ei kuulu

§ 84lg 4 p 2 tulenevalt tagastamisele.

15. Kohus peab vajalikuks kaebajale täiendavalt selgitada, et kohaliku omavalitsuse üksikaktide seaduslikkuse üle teostab järelevalvet maavanem. Vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 lg 4 võib maavanem, kui ta leiab et valla või linnavalitsuse üksikakt ei vasta täielikult või osaliselt põhiseadusele, seadusele või seaduse alusel antud muule õigusaktile, esitada kohalikule omavalitusele kirjaliku ettepaneku viia üksikakt või selle säte 15 päeva jooksul põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga vastavusse. Kui valla- või linnavalitsus ei ole 15 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku saamist üksikakti või selle sätet põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga kooskõlla viinud või on keeldunud seda tegemast, pöördub maavanem halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras protestiga halduskohtusse. Kohus leiab, et kaebuse esitaja saab oma huve seadusjärgselt kaitsta esitades taotluse Harju maavanemale järelevalveprotsessi läbiviimiseks. Kohtu teada on vastavasisulised taotlused Harju maavanemale ka esitatud ja neid menetletakse seaduses ettenähtud korras. Daimar Liiv Kohtunik