2-05-13422/7

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar
2. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-05-13422 Tsiviilasi OÜ * (pankrotis) hagi R.A vastu 1.207.001 krooni väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
3. septembri
4. a. otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ * (pankrotis) apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant OÜ * (pankrotis, registrikood xxxxxxxx, aadress x Harju maakond); seaduslik esindaja pankrotihaldur A. H, lepinguline esindaja adv. Kaimo Räppo Vastustaja R.A (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x, Harju maakond), lepinguline esindaja Saima Laumets RESOLUTSIOON:
5. Tühistada Harju Maakohtu
6. septembri
7. a. otsus OÜ * (pankrotis) hagis R.A vastu 1.207.001 krooni väljamõistmiseks. Tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
8. Apellatsioonkaebus rahuldada.
9. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
10. juunil
11. a. esitatud hagis taotles hageja kostjalt 1.207.001 krooni väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus
12. oktoobril
13. a. välja hageja pankroti ja nimetas pankrotihalduriks A. H. Alates hageja registreerimisest äriregistris
14. novembril
15. a. on kostja olnud selle äriühingu juhatuse liikmeks. Ajavahemikul
16. 2 veebruarist kuni
17. juunini
18. a. on kostja hageja pangakontolt võtnud välja sularaha 17 korral kokku hagisumma ulatuses. Selle raha on kostja alusetult omandanud hageja arvel. Raha omandamise õigusliku aluse kohta puuduvad igasugused andmed, samas on hageja vara nimetatud summa võrra vähenenud. Nõude õigusliku alusena nimetas hageja tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lõiget
19. Kuna kostja poolt hageja arvelt raha väljavõtmisega on hagejale tekitatud kahju, esitas hageja alternatiivselt kahju hüvitamise nõude, tuginedes äriseadustiku (ÄS) § 180 lõikele
20. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja peab tõendama, et kostja on alusetult omandanud hageja vara, hageja ei ole selle kohta tõendeid esitanud. Nõude aluseks on vaid sularaha väljavõtmise faktid, sellest ei tulene aga automaatselt, et kostja hageja arvel raha omandas. Äriühingu juhatuse liikmel ei ole keelatud sularaha väljavõtmine äriühingu pangakontolt, et teha sissemakse äriühingu kassasse ja arvelda hankijatega sularahas, nagu ongi toimunud. Sularaha kasutamine firma majandustegevuses on kajatatud hageja
21. a. majandusaasta aruandes. Selle kohaselt oli hageja käive sel aastal. 1.915.314 krooni ning ärikahjum 382.056 krooni ja sellest ei tulene hageja vara vähenemist hagisumma ulatuses. Tõendatud ei ole, et hageja vara on vähenenud ja kostja rikastunud. Alusetu on ka kahju hüvitamise nõue. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud kostja poolt seaduse või põhikirja nõuete rikkumist, samuti seda, milliste kohustuste täitmata jätmisega, millal ja millises ulatuses on kostja äriühingule või osanikele süüliselt kahju tekitanud. Täiendavas vastuses märkis kostja ka, et kahju hüvitamiseks esitatud nõue on aegunud. Kostja palus hagi seoses aegumisega jätta rahuldamata. Esimese astme kohtu otsus
22. septembri
23. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Poolte kohtukulud jättis kohus kummagi poole enda kanda. Otsuse kohaselt tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada enne
24. juulit
25. a. kehtinud seadust. Ekslik on hageja seisukoht, et hagi alusena on kohaldatav TsK § 477 lg.
26. Selle sätte kohaselt oli vara alusetust omandamisest tuleneva kohustuse tekkimise üheks obligatoorseks tingimuseks omandaja süü puudumine vara omandamise momendil. Vaidlust ei ole selles, et kostja on võtnud hageja kontolt raha välja tahtlikult ning sellest tulenevalt saab kostja vastu esitada üksnes kahju hüvitamise nõude. Hageja alternatiivne nõue on õigesti suunatud kostja kui hageja juhatuse liikme vastu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Sellise nõude õiguslikuks aluseks on ÄS § 187 (hagiavalduses ekslikult märgitud § 180). Ajavahemikul
27. veebruarist kuni
28. juunini
29. a. kehtinud ÄS § 187 lg. 1 kohaselt vastutab juhatuse liige seaduse ja põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega osaühingule süüliselt tekitatud kahju eest. Sisult samasugune oli juriidilise isiku juhatuse liikme vastutus samal ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 46 lg. 1 alusel. Nimetatud alustel nõude esitamiseks seab ajalised piirid vaidlusalusel ajal kehtinud ÄS § 187 lg. 3, mille kohaselt on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest. Vaidlust ei ole selles, et kostja võttis vaidlusalused rahasummad hageja arveldusarvelt välja ajavahemikul
30. veebruarist
31. juunini
32. a. Iga summa väljavõtmine on kahju hüvitamise vajalike eelduste olemasolul vaadeldav eraldi kahju tekitamise juhtumine ja nii algas iga väljavõetud summa osas nõude aegumistähtaeg eraldi. Viimase summa osas algas aegumisetähtaeg
33. juunil
34. a. ja sai läbi viie aasta möödumisel. Hagi on esitatud
35. juunil
36. a., seega rohkem kui viis aastat pärast väidetavat juhatuse liikme kohustuste rikkumisega hagejale kahju tekitamist. Seega on hagi aegunud ja tuleb jätta rahuldamata. Hinnangut ei ole vaja anda kahju hüvitamise nõude 3 rahuldamise ülejäänud eeldustele, poolte teistele seisukohtadele ega nende kohta esitatud tõenditele. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada. Kohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse võistlevuse põhimõtet ja on väljunud hagimenetluse piiridest. Alusetu rikastumise nõue ei ole aegunud. Kostja on väitnud, et raha võeti välja, pandi kassasse ja sellega tasuti arveid. Kostja väitel oli pangaarvelt väljavõetud raha kulutamine seotud ettevõtlusega, kuid kuna dokumendid on varastatud, siis ei ole selle väite tõendamine võimalik. Kostjal puudusid igasugused takistused, et võtta ühendust nn. tehingupartneritega ja paluda neilt raamatupidamisdokumente. Ka ei ole kostja selgitanud ega näidanud, milliste teenustega ja väidetavalt omandatud kaupadega oli tegemist. Seega on tõendamata kostja väited, et raha kulutamiseks oli õiguslik alus. Kohus peaks tuginema poolte poolt esiletoodud asjaoludele. Alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja peab maakohtu otsust õigeks. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Tsiviilasi tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 3 saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Hagis taotles hageja kostja poolt tema arvel alusetult omandatu hüvitamist. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjendusel, et kuna raha on kostja hageja arvelt välja võtnud tahtlikult, siis saab tema vastu esitada üksnes kahju hüvitamise nõude. Kolleegium leiab, et maakohtu järeldus ei põhine seadusel. Vaidlusalusel ajal kehtinud TsK § 477 ei seadnud alusetult saadud vara tagastamise kohustust sõltuvusse sellest, kas alusetu omandamine leidis aset vara omandanud isiku tahtlike või muude tegude tõttu või üldse mõne kolmanda isiku tegude tulemusena. Seega on otsus ebaõige ja tuleb tühistada. Kuna maakohus ei tuvastanud otsuses mingeid vara alusetu omandamise hüvitamiseks esitatud nõude aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, siis ei ole uue otsuse tegemine apellatsiooniastmes võimalik. Nii võtaks suures ulatuses uute asjaolude apellatsiooniastmes esmakordne tuvastamine pooltelt võimaluse kohtuotsuse peale täies mahus edasi kaevata, sest kassatsioonimenetluses ei ole võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale. Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik