← Eesti

3-05-188/5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.detsember 2006 Haldusasja number 3-05-188 Haldusasi L.M kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 15.märtsi 2005 otsuse nr 15.3-09/11242 tühistamiseks ja tähtajalise elamisloa läbivaatamiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 23.detsembri haldusasjas nr 3-364/2005 Menetluse alus ringkonnakohtus L.M apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 12.detsember 2006 Menetlusosalised Kaebuse esitaja L.M 2005 otsus Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, esindaja Merlin Suurna RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Halduskohtu 23.detsembri 2005 otsus haldusasjas nr 3-364/2005 muutmata ja L.M apellatsioonkaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse teatavakstegemisest, so 22.detsembrist

  1. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. L.M on Vene Föderatsiooni kodanik, kes on Eestis elanud
  3. aastast ning omanud elamisluba 11.juulist 1996 kuni 1.jaanuarini
  4. Siseministri 8.mai 2000 käskkirjadega nr 218 ja nr 217 ning 14.juuni 2000 käskkirjaga nr 280 keelduti N. M, L.M ja O. M elamisloa andmisest. N. M keelduti elamisloa andmisest välismaalaste seaduse (VMS) § 12 lg 4 p 7 ja § 3-05-188 12 lg 9 p 4 alusel, kuna ta teenis aastatel 1977 – 1994 kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja on saanud Ameerika Ühendriikide abiprogrammi raames elamispinna Vene Föderatsioonis. L. M ja O. M keelduti elamisloa andmisest VMS § 12 lg 4 p 14 ja § 12 lg 9 p 4 alusel kui endise kaadrisõjaväelase N. M perekonnaliikmetele, kes on saanud abiprogrammi raames elamispinna Vene Föderatsioonis. Tallinna Halduskohtu 16.novembri 2001 otsusega jäeti N. M, L. M ja O. M kaebused siseministri käskkirjade tühistamiseks rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 25.oktoobri 2002 otsusega jäeti halduskohtu otsus muutmata. Riigikohtu halduskolleegiumi 17.aprilli 2003 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-17-03 jäeti N. M, L. M ja O. M kassatsioonkaebus rahuldamata.
  5. 18.juunil 2003 L. M ja N. M abielu lahutati. L. M esitas 17.juulil 2003 Kodakondsus- ja Migratsiooniametile (KMA) tähtajalise elamisloa taotluse, mis võeti 26.septembril 2003 menetlusse. KMA 28.juuni 2004 otsusega nr 20041223 keelduti L. M tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 12 lg 9 p 4 alusel, kuna ta on saanud Ameerika Ühendriikide abiprogrammi raames elamispinna Vene Föderatsioonis. Tallinna Halduskohtu 22.detsembri 2004 otsusega jäeti L. M kaebus KMA otsuse tühistamiseks rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 16.septembri 2005 otsusega jäeti L. M apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu 23.novembri 2005 määrusega jäeti L. M kassatsioonkaebus kui ilmselt põhjendamatu menetlusse võtmata.
  6. KMA tegi 20.aprillil 2004 L. M ettekirjutuse Eestist lahkumiseks 59 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 18.juunil
  7. Lahkumisettekirjutuse täitmine on Tallinna Halduskohtu 7.mai 2004 määrusega haldusasjas nr 3-1481/2004 kuni selles asjas kohtuotsuse jõustumiseni esialgse õiguskaitse korras peatatud.
  8. L. M esitas 22.septembril 2004 KMA-le tähtajalise elamisloa taotluse, mis võeti samal päeval menetlusse. KMA 15.märtsi 2005 otsusega nr 15.3-09/11242 jäeti nimetatud taotlus VMS § 135 punkti 1 alusel läbi vaatamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on 22.septembri 2004 esitatud taotlus analoogne varem esitatuga ning elamisloa taotlemise asjaolud võrreldes eelneva taotlusega ei ole käesolevaks ajaks muutunud. Taotlusele ei ole lisatud uusi põhjendatud asjaolusid, mistõttu on taotlus ilmselgelt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata.
  9. L. M esitas 24.märtsil 2005 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes KMA 15.märtsi 2005 otsuse tühistamist ja KMA kohustamist elamisloa taotlust läbi vaatama. Kaebuse põhjendused: 1) KMA ei arvestanud kaebaja viiteid VMS §-le 20, mille kohaselt välismaalasele, kes on taotlenud elamisluba enne
  10. aasta 12.juulit ja kellele on elamisluba antud ning kes ei kuulu VMS § 12 lõikes 4 nimetatud välismaalaste hulka, säilivad varasemates Eesti Vabariigi õigusaktides sätestatud õigused ja kohustused. Kaebaja vastab neile nõuetele. Kaebaja lastel on temaga sarnane juriidiline staatus. Pärast täisealiseks saamist said nad elamisloa vaatamata sellele, et väidetavalt ka nemad osalesid abiprogrammis kui endise kaadrisõjaväelase perekonnaliikmed. Kaebaja tõlgendust VMS § 20 kohta kinnitab ka väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 9 lg 1 p 3, mis näeb ette, et välismaalasele, kes on asunud elama Eestisse enne
  11. aasta 1.juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning 2

(7)3-05-188 kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve, tehakse mitte lahkumis-, vaid seadustamisettekirjutus. Kaebaja elab Eestis 23 aastat. Seega vastab ta VSS § 9 lg 1 punktis 3 sätestatule ja tal on tulenevalt VMS §-st 20 õigus elamisloale. KMA kohaldas VMS sätteid ebaõigesti. KMA pidi arvestama, et kaebaja kaotas endise kaadrisõjaväelase perekonnaliikme staatuse ja talle laienevad VMS §-s 20 sätestatud garantiid. 2) Kaebaja suhtes ei kuulu kohaldamisele VMS § 12 lg 9 p 4. Ta ei ole isiklikult osalenud abiprogrammis ega andnud nõusolekut Eestist lahkumiseks. Abielu lahutamisel jagasid abikaasad vara ning korter Sankt-Peterburis jäi N. M. Endine abikaasa ei küsinud kaebajalt nõusolekut, et soetada abiprogrammi raames perekonnale korter. Kaebaja ei ole lubanud Eestist lahkuda. Eiratud on soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 5 lõiget 1, ÜRO kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklist 16 tulenevat iga isiku õigust õigussubjektsuse tunnustamisele. 3) Kaebaja on kauaaegne sisserändaja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.septembri 2000 soovituse nr 15
(2000)alusel. Kauaaegse sisserändaja saab välja saata vaid juhul, kui tema viibimine ohustab riiki. Kaebajast tulenevat ohtu pole tuvastatud. 4) Intensiivselt riivatakse kaebaja era- ja perekonnaelu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 tähenduses. Kaebajal on Eestis perekonnaelu põhiseaduse (PS) § 26 mõttes, sest tema pojad elavad Eestis. Kaebaja noorem poeg õpib Sankt-Peterburis ülikoolis II kursusel, kuid elab jätkuvalt Eestis ning on oma ajutise äraoleku registreerinud. Kaebaja vanem poeg töötab ajutiselt Venemaal, kuna ta ei saanud Eestis tööd. Mõlemal pojal on elamisload. Kaebaja on Eestis erastanud korteri. Ta on integreerunud Eesti ühiskonda, on töötanud eestikeelses kollektiivis, õpib eesti keelt, osaleb kohalike omavalitsuste valimisel, maksab makse, on registreeritud rahvastikuregistris, on pidevalt tõstnud erialast kvalifikatsiooni. Integreerunud isikule laieneb oma kodaniku väljasaatmist keelustav EIÕK protokolli nr 4 art 3 lg
  1. Kaebajale laienevad Euroopa Liidu direktiivides kauaaegse sisserändaja kohta sätestatud õiguslikud garantiid. 15.mai 1973 direktiiv nr 148 (73/148/EÜ) loeb perekonnaliikmeteks sõltuvad alanejad sugulased ja vanemad. Majanduslikel põhjustel isiku väljasaatmine on keelatud. Tähelepanuta jäetakse asjaolu, et kaebaja ei ela enam koos N. M ning abielu on 18.juunil 2003 lahutatud. Tähelepanuta on jäetud perekonnaga taasühinemise direktiiv 2003/86/EÜ ja Vene Föderatsiooni Saatkonna sotsiaalosakonna 30.detsembri 2004 noot 44/H. Kaebaja on välja arvatud sõjaväepensionäri perekonna liikmete nimekirjast. Kaebaja viitab ka direktiividele 2003/109/EMÜ ja 1612/68/EMÜ, rõhutades, et 25.novembri 2003 direktiivi nr 109 § 12 kohaselt on ta samuti pikaajaline sisserändaja, mis garanteerib pikaajalise elamisloa.
  2. Tallinna Halduskohtu 23.detsembri 2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused: 1) VMS § 135 kohaselt loetakse elamisloa taotlus ilmselgelt põhjendamatuks ja jäetakse sisuliselt läbi vaatamata, kui ilmnevad sama paragrahvi punktis 1 sätestatud asjaolud – välismaalasele on keeldutud VMS alusel elamisloa andmisest ning taotleja ei ole esitanud uusi olulisi tõendeid, mis ei olnud välismaalasele eelmise taotluse menetlemise ajal teada. KMA tuvastas õigesti, et kaebaja ei ole 22.septembri 2004 taotluses esitanud uusi asjaolusid ega tõendeid võrreldes eelneva taotlusega. Taotlejal ei saa ilmselgelt olla õigust nõuda elamisloa taotluse korduva esitamisega ühe ja sama, varem juba lahenduse leidnud küsimuse lahendamist. 2) Kaebaja on 22.septembri 2004 taotluses põhjendanud Eestis elamist samasuguste motiividega kui eelmises elamisloa taotluses. Kaebaja motiivid sisalduvad Tallinna Halduskohtu 22.detsembri 2004 otsuses, apellatsioonkaebuses, Tallinna Ringkonnakohtu 3
(7)3-05-188 16.septembri 2005 otsuses. Kõiki kaebaja väiteid on analüüsitud varasema taotluse suhtes tehtud KMA 28.juuni 2004 otsuses ja selle otsuse peale esitatud kaebuse kohtulikus menetluses. 3) Käesolevas asjas esitas kaebaja kohtule Vene Föderatsiooni Saatkonna sotsiaalosakonna 7.septembri 2005 kirja, milles märgitakse, et isikule väljastatakse järjekordselt tõend, et ta ei ole sõjaväepensionäri perekonnaliikmete nimekirjas. Samuti märgitakse, et sellist tõendit on kohtuorganitele esitamiseks varem juba küsitud kahel korral ning samasugune tõend on antud 30.detsembril 2003 ja 20.oktoobril
  1. Kaebajal on olnud korduvalt võimalus esitada kohtutele või KMA-le noot 44/H, mis aga ei tähenda, et tegemist oleks uue asjaoluga. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja perekonnaseisu muutumine ei oma antud vaidluse puhul tähendust. Kaebaja endine abikaasa oli saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu korteri Venemaal ja perekonnaliikmed osalesid programmis sõjaväelasest abikaasa kaudu. Jõustunud kohtuotsusega kinnitati KMA tuvastatu õigsust, et ka kaebaja omandas sellise osaluse kaudu elamispinna välismaal. Neid asjaolusid ei muuda abielu lahutus ning vara jagamine väidetavalt N. M kasuks Sankt-Peterburis oleva elamispinna osas. Korteri omandamise ajal oli abielu kestel soetatud vara ühisomand. Sõjaväelase perekonnaliikmena abiprogrammis osalemisega loetakse L. M suhtes riivet perekonnaelule lubatavaks. L. M on võtnud endale abiprogrammi raames kohustuse lahkuda Eestist. Vene Föderatsiooni Saatkonna sotsiaalosakonna tõenditest nähtuv muudatus ei muuda olematuks kohtute poolt tuvastatut. Tõend, et kaebaja noorem poeg õpib Sankt-Peterburis ülikoolis ja on jätkuvalt Eestis elamisloa alusel elav isik, ei muuda seni teadaolevaid asjaolusid. Kaebaja sidet mõlema täisealise lapsega on hinnatud. Ringkonnakohus märkis, et teise riiki elama asumisega kaasnev kaugenemine täisealistest lastest on oluliselt nõrgem riive kui eemalviibimine abikaasast või alaealistest lastest. Kaebaja perekonnaelu ei ole Riigikohtu 17.aprilli 2003 otsuse tegemisest saadik intensiivistunud, pigem vastupidi – abielu on lahutatud ja pojad on saanud täisealiseks. Käesoleva asja arutamisel avaldas kaebaja, et noorem poeg õpib Sankt-Peterburis ja ka vanem poeg viibib tööga seoses ajutiselt Venemaal. Kaebaja elama asumisel Sankt-Peterburgi on ta poegade viibimiskohale lähemal ja riive on veelgi nõrgem kui elamisloa taotluse lahendamise kohta otsuse tegemise ajal. Poegade võimalus viibida Venemaal vähendab riive intensiivsust ega ole muutnud seniseid asjaolusid. Seega ei ole kaebaja abielu lahutamine ja tema väljaarvamine sõjaväepensionäride nimekirjast uus asjaolu, millega KMA ja kohtud ei saanud arvestada. KMA esindaja kinnitas kohtus, et kaebaja poolt nimetatud 30.detsembri 2004 noot nr 44/H on teada ja sellega on arvestatud. 4) Kaebajale ei saa teha seadustamisettekirjutust. Sellise ettekirjutuse eesmärgiks on panna isikule kohustus asuda puuduvat elamisluba taotlema. Kaebaja on juba taotlenud elamisluba ja sellest on keeldutud ja kohtud on keeldumise õiguspärasust kinnitanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. L.M apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Halduskohus jättis arvestamata kaebaja viited VMS §-le 20, mis tagab kaebajale elamise Eestis, kuna ta on asunud Eestisse elama enne
  3. aasta 1.juulit ja ta viibis Eestis endise Eesti NSV alalise sissekirjutuse alusel. Ta taotles elamisluba enne
  4. aasta 12.juulit, talle anti elamisluba
  5. aastal ja ta ei kuulu VMS § 12 lõikes 4 nimetatud välismaalaste hulka. Halduskohus leidis, et sõjaväelaste perekonnaliikmed osalesid abiprogrammis taotluse esitanud sõjaväelase kaudu, mistõttu on põhjendatud elamisloa andmisest keeldumine ka kaebajale, kes lahutas oma abielu sellise endise sõjaväelasega. Kaebaja vastab ka VSS § 9 lg 1 4
(7)3-05-188 punktis 3 sätestatule, mistõttu tal on õigus elamisloale Eestis. On selge, et KMA kohaldas VMS sätteid ebaõigesti. KMA oli kohustatud arvestama, et kaebaja kaotas endise kaadrisõjaväelase perekonnaliikme staatuse ja talle laienevad VMS §-s 20 sätestatud õiguslikud garantiid. 2) Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et kaebaja suhtes on põhjendatult kohaldatud VMS § 12 lg 9 punkti
  1. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et ta ei ole isiklikult osalenud rahvusvahelises abiprogrammis ega andnud nõusolekut Eestist lahkumiseks. Programmis osales ja andis nõusoleku lahkuda kaebaja endine abikaasa, mitte kaebaja ja tema lapsed. Kaebaja nõusolekut ei küsitud ja ta pole kunagi andnud nõusolekut lahkuda ja saada elamispind Venemaal. Kaebaja poolt Tallinnas asuva korteri erastamine näitab, et ta ei soovinud Eestist lahkuda. Abielu lahutamisel vara jagati ja kaebajale jäi korter Tallinnas. Seetõttu on ekslik halduskohtu seisukoht, et kaebajal on elamispind Sankt-Peterburis. KMA ei ole seda asjaolu tõendanud. Kaebaja ei saanud endise abikaasa osalemist abiprogrammis takistada. Halduskohus ei ole arvestanud soolise diskrimineerimise keeluga. Kohtuotsuses väidetakse, et kaebaja endine abikaasa on abiprogrammis osalemiseks võtnud kirjalikult kohustuse kogu perekonna eest. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas saab üks abikaasadest taotleda hüve teise abikaasa kirjaliku nõusolekuta. Halduskohus eiras kaebaja õigust õigussubjektsuse tunnustamisele. Kaebaja on õigus- ja teovõimeline ning puudub alus arvata, et aastatel 1995 – 1996 oli tema teovõime piiratud. Seega on alusetu halduskohtu seisukoht, et kaebaja osales Ameerika Ühendriikide abiprogrammis ja andis nõusoleku Eestist lahkuda. Tema osalemine ja nõusoleku andmine ei ole tõendatud. 3) Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et kaebaja puhul puudub perekonna- ja eraelu riive. Kaebajal on lähedased suhted oma poegadega, kellel on elamisluba. Kaebajal on Tallinnas korter, mis on EIÕK mõttes kaebaja kodu. Ta on Eestis elanud peaaegu kogu oma elu ja seega on ta integreerunud välismaalane. Integreerunud välismaalase riigist väljasaatmine tähendab igal juhul tema era- ja perekonnaellu sekkumist, mis on lubatud üksnes erandjuhul, näiteks väga raske kuriteo puhul. Integreerunud välismaalasi ei tohi riigist välja saata lihtsamalt kui oma riigi kodanikke. Oma riigi kodanike väljasaatmine on keelatud (EIÕK protokolli nr 4 art 3 lg 1). Integreerunud välismaalase riigist väljasaatmise keeld tuleneb EIÕK artiklist 3, sest pikka aega riigis viibimisest tekkinud tihedate sidemete katkestamisega rikutakse ka isiku õigust kaitsele ebainimliku või alandava kohtlemise eest. Kuna kaebaja ei kujuta endast Eesti riigile vähimatki ohtu, puudub igasugune vajadus sundida teda riigist lahkuma. Halduskohtu seisukoht, et kaebajal puudub Eestis perekonnaelu ja et tema õigust eraelu kaitsele KMA ei rikkunud, on väär.
  2. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) KMA otsus, millega kaebaja elamisloa taotlus jäeti läbi vaatamata, on õiguspärane, sest kaebaja ei esitanud 22.septembri 1994 taotluses uusi olulisi tõendeid võrreldes eelmise taotlusega, mille suhtes 28.juunil 1994 tehtud keelduva otsuse kohta on olemas jõustunud kohtuotsus. Vastustaja nõustub halduskohtuga, et kaebaja põhjendas 22.septembri 2004 taotluses Eestis elamist samasuguste motiividega kui eelmises taotluses. Kaebaja märkis, et ta on lahutatud ning seetõttu kaotanud kaadrisõjaväelase perekonnaliikme staatuse, samuti on kaebaja eelnevates haldus- ja kohtumenetlustes leidnud, et talle on alaline elamine Eestis tagatud VMS § 20 alusel. 2) Kaebaja viide VMS §-le 20 on asjakohatu. Seadustamisettekirjutus tehakse Eestis viibimisaluseta välismaalasele, et kohustada isikut elamisluba kehtestatud korras taotlema. Kaebaja on juba taotlenud elamisluba, kuid talle on otsustatud elamisloa andmisest keelduda. Kaebaja eelnimetatud seisukohta on käsitletud seoses elamisloa andmisest keeldumise 5
(7)3-05-188 otsusega. Tegemist ei ole uue asjaoluga, mis isiku eelmise taotluse menetlemisel ei olnud teada. Ka ringkonnakohus leidis oma lahendis, et kaebaja perekonnaseisu muutumine ei oma tähendust, sest tema suhtes ei ole VMS § 12 lg 9 punktis 4 nimetatud alus elamisloa andmisest keeldumiseks ära langenud. 3) Kaebaja õigust perekonnaelule ei ole rikutud. Kohtud leidsid õigesti, et sõltumata abielulahutusest on kaebaja õiguslik staatus elamisloa taotluse suhtes muutumatu. Halduskohus on apelleeritavas otsuses õigesti viidanud ringkonnakohtu lahendile, mille kohaselt on teise riiki elama asumisega kaasnev kaugenemine täisealistest lastest oluliselt nõrgem riive, kui eemalviibimine abikaasast või alaealistest lastest. Kaebaja perekonnaelu ei ole Riigikohtu otsuse tegemisest saadik intensiivistunud, pigem vastupidi. Poegade viibimine õpingute ja töö tõttu Venemaal vähendab riive intensiivsust ega ole muutnud seniseid tuvastatud asjaolusid.
  1. Ringkonnakohtu istungil toetas kaebaja oma apellatsioonkaebust, vastustaja palus selle rahuldamata jätta. Kaebaja teavitas ringkonnakohut sellest, et ta esitas 20.septembril 2006 KMA-le uue taotluse elamisloa saamiseks, mille vastuvõtmisest Eesti territooriumil KMA keeldus, vaideotsusega jäeti kaebaja vaie rahuldamata ning ettevalmistamisel on kaebus halduskohtule taotluse vastuvõtmisest keeldumise vaidlustamiseks. Samuti teatas kaebaja, et tema apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu otsusele KMA
  2. aprilli 2004 lahkumisettekirjutuse suhtes on võetud Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamiseks alust. Halduskohus ei ole kohaldanud materiaalõiguse norme ebaõigesti, hinnanud vääralt tõendeid ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  4. Esitades käesolevas asjas apellatsioonkaebuse, mis peaaegu sõna-sõnalt kordab kaebaja poolt Tallinna Halduskohtu 22.detsembri 2004 otsusele haldusasjas nr 3-1844/2004 esitatud apellatsioonkaebust (kohtutoimiku lk 38-39), on kaebaja jätnud tähelepanuta, et KMA 15.märtsi 2005 otsusega ei ole keeldutud kaebajale elamisloa andmisest VMS § 12 lg 9 p 4 alusel, vaid tema järjekordne tähtajalise elamisloa taotlus jäeti VMS § 135 p 1 alusel sisuliselt läbi vaatamata. Viidatud säte nägi vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis ette, et elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja jäetakse sisuliselt läbi vaatamata, kui välismaalasele on keeldutud VMS või pagulaste seaduse alusel elamisluba andmast ning taotleja ei ole esitanud uusi olulisi tõendeid, mis ei olnud välismaalasele eelmise taotluse menetlemise ajal teada.
  5. KMA 15.märtsi 2005 otsuse õiguspärasuse kontrollimiseks pidi halduskohus võtma ja võttis seisukoha selles, kas kaebaja, kellele KMA 28.juuni 2004 otsusega keelduti VMS alusel elamisloa andmisest, esitas uuesti elamisluba taotledes uusi olulisi tõendeid, mis ei olnud eelmise taotluse menetlemise ajal teada. Apelleeritava otsusega jättis halduskohus kaebuse põhjendatult rahuldamata, järeldades õigesti, et kõik kaebaja poolt 22.septembri 2004 taotluse 6
(7)3-05-188 menetlemisel esile toodud asjaolud ja argumendid olid tema poolt 17.juulil 2003 esitatud elamisloa taotluse menetlemise ajal teada. Kaebaja väited sellest, et ta abielu on lahutatud ja ta ei ole endise kaadrisõjaväelase perekonnaliige, olid varasema taotluse menetlemise ajal teada. KMA ei tuginenud 28.juuni 2004 otsuses kaebajale elamisloast keeldumisel enam VMS § 12 lg 4 punktile
  1. Kaebaja seisukohad, et KMA pidanuks VMS § 12 lg 9 p 4 kohaldamise asemel arvestama kaebajale VMS §-st 20 tulenevate garantiidega, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased. Abiprogrammi raames Venemaal elamispinna saamisega seonduvale on halduskohus apelleeritavas otsuses viidanud kui jõustunud kohtuotsuses tuvastatule, näitamaks, et need kaebaja argumendid pole uued, vaid olid teada ja on saanud hinnangu varasemas elamisloa taotluse menetluses.
  2. Vaatamata sellele, et alates
  3. aastast on kõik kaebaja poolt algatatud haldus- ja kohtumenetlused elamisloa saamiseks jäänud seni eduta ning talle on 20.aprillil 2004 tehtud lahkumisettekirjutus, viibib kaebaja jätkuvalt Eestis. Seetõttu kujutab KMA vaidlustatud otsus, ehkki tegemist ei ole elamisloa andmisest keeldumise otsusega, sekkumist kaebaja eraja perekonnaellu, sest ka elamisloa taotluse sisuliselt läbi vaatamata jätmise tagajärjeks on see, et kaebajal puudub riigis viibimiseks seaduslik alus, mis võimaldaks seadusest tulenevat väljasõidukohustust (VSS § 3 lg 2) vältida. Hoidmaks ära isiku põhiõiguste võimalikku rikkumist, tuleb kohtul isiku riigis viibimist puudutavas vaidluses arvestada mitte üksnes haldusmenetluse ajal teada olnud, vaid ka kõigi kohtumenetluses teatavaks saanud asjaoludega. Halduskohus on seda põhimõtet järginud.
  4. Apelleeritavas halduskohtu otsuses, nii nagu ka Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 16.septembri 2005 otsuses nr 2-3/516/2005 kaebajale elamisloa andmisest keeldumise asjas, ei ole eitatud era- ja perekonnaelu riive olemasolu, vaid on leitud, et riive on lubatav ega kujuta endast kaebaja põhiõiguste rikkumist. Kaebaja poolt avaldatu põhjal, et lisaks kaebaja noorema poja Sankt-Peterburis õpingutega seoses viibimisele, on ka vanem poeg tööga seoses Venemaal, on kohus põhjendatult järeldanud, et riive on veelgi nõrgenenud võrreldes elamisloa taotluse suhtes otsuse tegemise ajaga, täisealiste poegade võimalus viibida ka Venemaal vähendab riive intensiivsust. Asja arutamisel ringkonnakohtus ei toonud kaebaja esile ühtegi uut era- ega perekonnaelulist asjaolu, mis poleks olnud halduskohtule kohtuotsuse tegemise ajal teada ning mille põhjal saaks kohustada KMA-d kaebaja 22.septembri 2004 taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks sisuliselt läbi vaatama. KMA 15.märtsi 2005 otsus on õiguspärane. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.