Obsah (4)

§ 1§ 4§ 31§ 28

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-2191 Otsuse kuupäev 30.jaanuar 2007 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi A.Fi kaebus Tartu Pensioniameti Tartu osakonna 30.juuni 2006 ots

) vanaduspension alates 28.03.

1. a. 03.05.
2. a kirjaga teavitas pensioniamet A.Fi, et seoses tema poolt pensioni taotlemisega ning kooskõlas 26.07.
3. a Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud Kokkuleppega Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil artikliga 5 on kaebajal õigus korraga saada ainult kas Vene Föderatsiooni seaduste või Eesti Vabariigi seaduste alusel makstavat pensioni, st välistatud on mõlema riigi poolt samaaegne pensioni maksmine. Eelviidatud kirja kohaselt teavitas pensioniamet pensioni topelt maksmise vältimiseks Vene Föderatsiooni Suursaatkonna sotsiaalkindlustuse osakonda A.File Eesti Vabariigi seaduste alusel vanaduspensioni määramisest, mistõttu paluti Vene poolel peatada kaebajale sõjaväepensioni maksmine ajaks, mil isikule makstakse vanaduspensioni Eesti seaduste alusel. Lisaks paluti Vene poolel esitada teatis, millelt nähtuks, mis ajast on isikule peatatud sõjaväepensioni maksmine Vene Föderatsiooni seaduste alusel. 11.05.
4. a esitas A.F pensioniametile avalduse, milles palus tema poolt esitatud pensioni taotlemise avaldus annulleerida, kuna ta soovib saada ka edaspidi ainult Vene Föderatsioonilt sõjaväelase pensioni. 03.07.
5. a kirjaga nr 6.TA28-2/35979 saatis pensioniamet A.File 30.06.2006 91977-2 vanaduspensioni määramise otsuse kehtetuks tunnistamise kohta. otsuse nr 02.08.2006 esitas A.F vaide Tartu Pensioniameti Tartu osakonnale, taotledes 30.06.2006 otsuse nr 91977-2 kehtetuks tunnistamist ning korralduse tegemist vanaduspensioni väljamaksmiseks alates 28.03.2006.a. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjoni 11.08.2006 otsusega jäeti vaie rahuldamata. Kaebusega Tartu Halduskohtusse pöördus A.F 08.11.2006.a. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Kaebuse esitaja palub kohtul tunnistada täielikult õigusvastaseks ja tühistada Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna (edaspidi – Pensioniamet) juhataja 30.06.
6. a otsus nr 91977-2 ning Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjoni (edaspidi – Keskpensionikomisjon) 11.08.
7. a otsus nr 114 ja teha Sotsiaalkindlustusameti Tartu osakonnale ettekirjutus õigusvastaselt tühistatud otsuse nr 919771 täitmisele pööramiseks tagasiulatuvalt alates 28.03.
8. a. Vanaduspensioni määramisest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamise taotlusest kaebuse esitaja eelmenetluses käigus loobus. A.F leiab, et temale Eesti vanaduspensioni mitte määramine ja maksmata jätmine on õigusevastane ja põhjendamatu ning eeltooduga pannakse toime pensionitaotleja diskrimineerimine ja ebavõrdne kohtlemine. Kaebuse esitaja märgib, et kogu alates 03.04.1978 töölepingu alusel töötamise aja jooksul maksis ta vastavalt kehtivale korrale sotsiaalmaksu. Seisuga 17.01.2006 omas ta Eestis töölepingu alusel töötatud aja eest pensioniõiguslikku staaži 25,684 aastat. 28.märtsil 2006 avaldust kirjutades ja Vene Föderatsiooni poolt makstavast pensionist loobumisel oli ta arvamusel, et sel juhul ilmselt liidetakse sõjaväeteenistuse staaž ja töölepingu alusel töötamise staaž ning määratakse üks vanaduspension Eesti Sotsiaalkindlustuse Pensioniameti poolt. Saades teada, et Tallinna Pensioniamet katkestas Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäridele Eesti vanaduspensioni väljamaksmise ning et mitte hakata pensioni tagasi maksma, teatas ta 11.05.2006 kirjalikult, et jääb sõjaväepensioni saajaks. Loobumist vanaduspensionist ta aga ei olnud soovinud, nagu on märgitud vaidlustatud 30.06.2006 otsuses. Pensioniameti otsuses on aluseks võetud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud kokkuleppe artikkel 5 (edaspidi Kokkulepe) . Kuid selle artikli rakendamisel tegelikkuses on asutud väärale tõlgendusele. Pensionitaotluse rahuldamisel ei või ühtegi pensionistaaži aastat põhjendamatult arvestamata jätta, sest demokraatliku riigi korra kohaselt vanaduspensioni taotleja Eestis on sotsiaalmaksuseaduse kohaselt juba enne taotluse esitamist temale väljamaksmisele kuuluva pensioniraha pensionifondi sisse maksnud. Pensionistaaži aastate mittearvestamine on ebaseaduslik ja seega riiklik omavoli. Kui erinevates riikides väljateenitud 2 pensioniõiguslikke staaže ei saa liita nii , et saaks määrata kogu staaži eest üks pension, siis peab määrama ja välja maksma iga riigi pension eraldi, või siis need küsimused lahendada riikide tasandil nii, et ei diskrimineeritaks vanu inimesi. Kaebaja soovib, et talle määratakse ja makstakse välja vanaduspension vastavalt Eesti Vabariigi seadustele ja Eesti Vabariigi organite poolt tema vahendite arvelt. Kokkuleppe artikli 5 alusel võiks Vene Föderatsioon peatada Vene pensioni väljamaksmise, mitte aga Eesti Vabariik keelduda Eesti vanaduspensioni määramisest ja väljamaksmisest. Eesti riikliku pensionikindlustuse seaduse § 28 välistab üldse võimaluse topelt pensionistaaži saamiseks, kuna kaebaja mobiliseeriti Nõukodude Armeesse mitte Eestist ja teenistus ohvitserina Nõukogude Armees ei kuulu vanaduspensioni staaži hulka arvamiseks. Vaidlustatud otsus on vastuolus Eesti vabariigi põhiseaduse §-ga 3, ÜRO poolt 10.12.1948 aastal vastu võetud „Inimõiguste deklaratsiooni“, „Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni“ , „Euroopa Liidu põhiõiguste harta“ ja „Euroopa põhiseaduse lepingu“ inimõigusi ja kohustusi kaitstavate sätetega, Ebaõige on tugineda juba 11 aastat tagasi ratifitseeritud Lepingu ja Kokkuleppe sätetele, tuleb arvestada, et Kokkuleppe sõlmisel kehtis NSV Liidu pensioniseadus, mitte praegu kehtiv Riiklik pensionikindlustuse seadus. Kokkuleppe artikli 5 rakendamisel tegelikkuses on asutud väärale tõlgendusele ning on täielikult ignoreeritud 1969 aasta „Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni“ sätteid. Tuleb arvestada ka muid välislepinguid, mis tagavad töölepingu alusel väljateenitud vanaduspensioni õiguse Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäridele Eesti Vabariigis. Sellisteks on Euroopa sotsiaalharta, ÜRO „Rahvusvaheline pakt majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste kohta“. Inimõigused on universaalne mõiste ning ühelgi riigil ega riikide vahelisel kokkuleppel ei ole õigust rahvusvahelisi õigusi rikkuda. Kaebaja märgib, et temale töölepingute alusel väljateenitud 25,684 pensionistaažiaasta eest Eesti vanaduspensioni määramisest ja väljamaksmisest keeldumine on tema diskrimineerimine ja ebavõrdne kohtlemine. Teiste riikide (välja arvatud Venemaa) sõjaväepensionäridel on õigus Eestis saada korraga Eesti tsiviilpensioni ja teise riigi sõjaväepensioni. Ainult Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäridel ei ole seda õigust. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Pensioniamet vaidleb kaebusele vastu ja on seisukohal, et Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna juhataja 30.06.
9. a otsus nr 91977-2 ning Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjoni 11.08.
10. a otsus nr 114 on õiged ning kooskõlas käesoleval ajal kehtiva seadusandlusega. Koos avaldusega esitas A.F tööraamatu ja Eesti Advokatuuri 10.03.
11. a tõendi nr
12. A.Fil on pensioniameti arvestuse kohaselt Eestis omandatud pensionistaaži kokku 25,684 aastat.

§ 1

lõike 1 kohaselt sätestab

riikliku pensioni mõiste, liigid ulatuse, saamise tingimused ja korra, riikliku pensionikindlustuse korralduse, registri pidamise ning vahendite arvestamise alused. Tulenevalt

§ 4

lõikest 3 tuleb olukorras, kus Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab pensioni määramiseks või maksmiseks teistsuguseid sätteid kui

, kohaldada välislepingut. Käesoleval juhul on olemas Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline kehtiv välisleping ehk Kokkulepe. Kokkuleppe artikli 3 kohaselt kindlustab Vene Föderatsioon sõjaväepensionärid pensioniga Eesti Vabariigi territooriumil sõltumata nende kodakondsusest Vene Föderatsiooni seadusandlusega 3 kehtestatud tingimustel ja normide järgi. Kooskõlas artikliga 5 võivad sõjaväepensionäridele, kellel on õigus pensionile vastavalt Eesti Vabariigi seadusandlusele, pensioni nende soovil määrata ja välja maksta Eesti Vabariigi vastavad organid tema vahendite alusel. Sama sätte

1. lõike kohaselt peatatakse varem Vene Föderatsiooni poolt määratud pensionide väljamaksmine ajaks, mil pensione maksavad välja Eesti Vabariigi vastavad organid, ning vastupidi. A.File selgitati pensioni taotlemisel, et ta peab valima, kas ta soovib saada Vene Föderatsiooni või Eesti Vabariigi seaduse alusel makstavat pensioni. Pensioni maksmine üheaegselt nii Eesti kui Vene seaduste alusel on kooskõlas Kokkuleppe artikliga 5 välistatud. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti kirjaga teavitati kaebajat eelnimetatud asjaolust veelkord ning paluti esitada tõend Vene Föderatsiooni poolt pensioni maksmise lõpetamise kohta. Vajalikku teatist kaebaja ega ka Vene Föderatsiooni Suursaatkonna sotsiaalkindlustuse osakond Tartu pensioniameti Tartu osakonnale esitanud ei ole. Samas esitas A.F Tartu Pensioniameti osakonnale 11.05.
2. a avalduse 28.03.
3. a esitatud pensionitaotluse annulleerimiseks, kuna soovib saada pensioni edasi Vene Föderatsiooni seaduste alusel. Võttes arvesse kaebaja poolt 11.05.
4. a esitatud taotlust ning asjaolu, et A.Fi puhul ei ole täidetud seadusest tulenevad eeldused, mis võimaldaksid talle määrata vanaduspensioni Eesti Vabariigi seaduste alusel, siis ei saa olla õige kaebaja väide nagu pensioniamet otsiks põhjuseid A.File pensioni mitte maksmiseks või jätaks teatud teenistus- ja tööaastad põhjendamatult kaebaja pensionistaaži hulka arvestamata. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud kokkulepe on käesoleval ajal kehtiv välisleping. Lepingu tingimusi ei ole võrreldes
5. a maikuuga muudetud, samuti pole Kokkulepet tunnistatud põhiseaduse vastaseks. Seega kohustub pensioniamet oma tegevuses järgima Kokkuleppest tulenevaid reegleid. Pensioniamet ei saa nõustuda A.Fi väitega nagu tunnistaks Sotsiaalkindlustusamet Vene Föderatsiooni pensionäride diskrimineerimise fakti. Eesti Vabariik on sõjaväepensionäride sotsiaalsete tagatiste lepingu sõlminud ainult Venemaaga. Kuna teiste riikide osas taolised kokkulepped puuduvad, makstakse teiste riikide sõjaväepensionäridele pensioni üldise pensionide määramise ja maksmise korra alusel, vastavalt Eesti Vabariigis sätestatud tingimustele või Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi poolt sõlmitud kahepoolse sotsiaalkindlustuslepingu sätetele. Eeltoodust tulenevalt tuleb Vene sõjaväepensionäridele pensioni maksmisel lähtuda Kokkuleppest.

§ 4

lõikes 2 ja §-s 6 sätestatu võimaldab mitmele pensionile õigust omaval isikul pensioniliiki valida, kuid välistab võimaluse saada samaaegselt mitut pensioni. Seega ei näe Eestis kehtiv siseriiklik pensionikindlustuse korraldus ette võimalust saada korraga kahte pensioni. Ka Euroopa Liidust pärinevatel isikutel ei ole õigust üheaegselt kahe riigi pensionile, sest 20.05.2005. a Eestis jõustunud Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi artikkel 68 kehtestab, et sotsiaalkindlustushüvitise maksmine katkestatakse, kui isik saab mõnd teist rahalist sotsiaalkindlustushüvitist. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Halduskohus leiab, et A.Fi kaebus tuleb jätta rahuldamata ning vaidlustatud haldusaktid muutmata. A.F on esitanud kaebuses kolm taotlust: 4 - tühistada Pensioniameti 30.06.2006 otsus, millega tunnistati kehtetuks kaebajale vanaduspensioni määramise otsus, - tühistada keskpensionikomisjoni 11.08.2006 otsus, millega jäeti kaebaja vaie rahuldamata, - teha Pensioniametile ettekirjutus 30.06.2006 otsuse täitmisele pööramiseks tagasiulatuvalt alates 28.03.2006.a. Kohus analüüsib esmalt Pensioniameti 31.06.2006 otsuse õiguspärasust ning seejärel Keskpensionikomisjoni 11.08.2006 otsuse õiguspärasust. I

§ 31

kohaselt peab riikliku pensioni taotleja esitama pensioniavalduse elukohajärgsele pensioniametile. Pensioni taotlemise päevaks loetakse päev, millal elukohajärgne pensioniamet võtab vastu pensioniavalduse koos kõigi vajalike dokumentidega. Samast päevast tekivad õiguslikud suhted pensionitaotleja ja pensioniameti vahel. Seega on riikliku pensioni taotlemine kodaniku õigus, mitte kohustus, selle õiguse realiseerimine toimub ainult isiku enda avalduse alusel. A.Frosch esitas avalduse Pensioniametile vanaduspensioni määramiseks 28.03.2006.a. (tlk.6667). Selle avalduse alusel on Pensioniamet A.Froschile vanaduspensioni ka määranud 31.03.2006 otsusega. Pensioni väljamaksmist otsuse alusel ei toimunud. Pensioniamet on 03.05.2006 saatnud A.Froschile kirja, milles teatab, et tal on õigus ainult ühe riigi pensionile ning et Pensioniamet on Vene Föderatsiooni Suursaatkonna Sotsiaalkindlustuse osakonnal palunud peatada A.Froschile sõjaväepensioni maksmise (tlk.21). Peale seda on A.Frosch 11.05.2006 saatnud Pensioniametile kirja taotlusega „Palun minu poolt pensioni taotluse avaldus annulleerida, kuna soovin saada ka edaspidi ainult Vene Föderatsiooni sõjaväelaste pensioni“. Eeltoodud avalduses on A.Frosch selgesõnaliselt ja üheselt mõistetavalt loobunud oma avaldusest, mis oli aluseks vanaduspensioni määramisel

alusel ning selgelt avaldanud, et soovib ka edaspidi saada ainult Vene Föderatsiooni sõjaväepensioni. Vastavalt kaebaja taotlusele on Pensioniamet ka toiminud ning tunnistanud kehtetuks varasema otsuse vanaduspensioni määramise kohta. Nähtuvalt vaidlustatud 30.06.2006 otsusest, on varasema otsuse kehtetuks tunnistamise tegelikuks aluseks olnud A.Froschi 11.05.2006 avaldus pensionitaotluse annulleerimise kohta, mitte asjaolu, et kaebajal ei ole õigust üheaegselt kahte pensioni saada. Üheaegselt kahe pensioni saamise õiguse puudumist on otsuses küll selgitatud, kuid seda on tehtud otsusele eelneva menetluse kajastamiseks. Kohus leiab, et kuna Pensioniameti 30.06.2006 otsus on vastu võetud kaebuse esitaja enda avalduse alusel ja vastavalt tema tahtele, ei riku vaidlustatud otsus kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi. Pensioniameti 30.06.2006 otsus on õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks. Kaheldav on seejuures kaebuses esitatud kaebaja väide (tlk.3), et andes kirjaliku nõusoleku Vene Föderatsiooni poolt makstavast pensionist loobumiseks, arvas ta, et ilmselt liidetakse sõjaväeteenistuse staaž ja töölepingu alusel töötamise staaž ja määratakse üks vanaduspension. Nimelt on kaebaja ise kaebuses õiguspäraselt märkinud, et

§ 28

välistab tema puhul võimaluse topelt pensionistaaži arvestamiseks, kuna ta mobiliseeriti Nõukogude Armeesse mitte Eestist ja teenistus Nõukogude Armees ohvitserina ei kuulu vanaduspensioni staaži hulka arvamisele (tlk.8). Sellele on kaebaja korduvalt osutanud ka Pensioniametile esitatud vaides. Seega oli kaebuse esitaja eelnevalt teadlik, et Eesti seadused ei võimalda sõjaväepensioni aluseks olevaid aastaid ja

alusel arvestatavat staaži liita. II A.Frosch esitas Pensioniameti 30.06.2006 otsuse peale vaide (tlk.25-29), taotledes selle otsuse 5 kehtetuks tunnistamist, 31.03.2006 otsuse jõustunuks lugemist alates 28.03.2006 ning sellest ajast alates vanaduspensioni väljamaksmist Kokkuleppe artikkel 6 alusel. Sisuliselt on kaebaja vaides taotlenud Pensioniameti 30.06.2006 otsuse kehtetuks tunnistamist põhjusel, et ta omab õigust iseseisvale vanaduspensionile

alusel alates avalduse esitamisest 28.03.2006, samas omades õigust ka Vene sõjaväepensionile. Seega vajab lahendamist küsimus, kas sõjaväepensionär, kes on läinud erru sõjaväeteenistusest ning saab pensioni Vene Föderatsiooni vahendite arvel, omab õigust samal ajal saada ka pensioni vastavalt Eesti Vabariigi seadusandlusele. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 28 kohaselt on igal Eesti kodanikul ja kui seadus ei sätesta teisti, siis ka Eestis viibival välisriigi kodanikul või kodakondsuseta isikul õigus saada töövõimetuse korral abi riigilt. See õigus ei ole aga absoluutne. Eesti Vabariigi riiklike pensionide määramise tingimused ja kord on reguleeritud riikliku pensionikindlustuse seaduses (

).

§ 4

lg 2 ja § 6 võimaldavad mitmele pensionile õigust omaval isikul pensioniliiki valida, kuid ei anna võimalust saada samaaegselt mitut pensioni. Seega kehtiv

ei näe ette võimalust saada korraga kahte pensioni, mis ei ole vastuolus ka Põhiseaduse §-iga 28. Antud asjas kuulub kohaldamisele

§ 4

lg 3, mis sätestab, et juhul, kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab pensioni määramiseks või maksmiseks teistsuguseid sätteid kui käesolev seadus, kohaldatakse välislepingut. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil (alla kirjutatud

1. juulil 1994) artikli 5 kohaselt sõjaväepensionäridele, kellel on õigus pensionile vastavalt Eesti Vabariigi seadusandlusele, võivad pensioni nende soovil määrata ja välja maksta Eesti Vabariigi vastavad organid tema vahendite arvelt. Varem Vene Föderatsiooni poolt määratud pensionide väljamaksmine peatatakse seejuures ajaks, mil pensione maksavad välja Eesti Vabariigi vastavad organid, ning vice versa. Ka nimetatud Kokkuleppe sõlmise ajal kehtinud Riiklike elatusrahade seaduse § 2 sätestas, et kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab teistsuguseid sätteid kui käesolev seadus, siis kohaldatakse välislepingut. Välislepingu ülimuslikkus siseriikliku seaduse suhtes tuleneb ka Põhiseaduse §-st
2. Sama põhimõte on välja toodud ka Riigikohtu halduskolleegiumi 20.12.2002 otsuses nr. 3-3-1-58-02, kus on märgitud: "Põhiseaduse § 123 lg 2 alusel tuleb juhul, kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldada välislepingu sätteid. Sellest põhimõttest ei tulene, et ratifitseeritud välislepingut ei saa kohaldada juhtumil, kui Eesti seadus ja välisleping ei ole vastuolus. Ratifitseeritud välislepingu vahetu kohaldamine eeldab, et Eesti õiguses ei ole asjassepuutuvat normi või on see vastuolus välislepingu vastava sättega. Välislepingu vahetu kohaldamine eeldab ka seda, et välislepingu vastav säte on suunatud siseriiklike suhete reguleerimisele ja ei vaja konkretiseerimist Eesti õigusega".

Vene Föderatsiooni poolt määratud sõjaväepensionide väljamaksmist Eestis elavatele isikutele ise ei reguleeri. Kokkuleppe artiklite 3 ja 5 sõnastus on selge ja ühemõtteline, so, et sõjaväepensionäridele maksab pensioni ainult üks riik ja samaaegselt ei maksa mõlemad riigid pensioni. Ükski Kokkuleppe säte eraldi ega kogumis teiste sätetega ei anna võimalust järeldusele, et Vene Föderatsioon maksab pensioni sõjaväeteenistuse aastate eest ja Eesti Vabariik ülejäänud aastate eest. Kokkulepe sisaldab

-le omast põhimõtet, mille kohaselt saab isik valida, kumba pensioni ta valib, kuid mõlema pensioni koos maksmine on keelatud. Kaebaja õigust pensionile ei ole rikutud ega toimu tema diskrimineerimist, kuna kaebajal oli ja on õigus ja võimalus valida, millise riigi pension on talle soodsam, ka sõjaväelase pensioni saades on tagatud miinimumpensioni saamine (Kokkuleppe art.3). 6 Kokkulepe ja Eesti seadus ei ole vastuolus. Kuna antud asjas on olemas kehtiv ja vahetult kohaldatav välisleping (Kokkulepe), tuleb lähtuda selles lepingus sätestatud põhimõtetest ning Keskpensionikomisjon on õiguspäraselt jätnud kaebaja vaides esitatud taotlused rahuldamata. Lähtudes eeltoodust ei ole põhjendatud ka kaebaja väide, et Kokkuleppe artikkel 5, mis välistab kahte liiki pensioni saamise, on vastuolus Põhiseaduse §-iga 28. Ebaõige on kaebajapoolne Kokkuleppe artikli 5 tõlgendus, mille kohaselt võiks Vene Föderatsioon peatada pensioni maksmise, kuid pensioni maksmist ei või peatada Eesti Vabariik. Tulenevalt artikli lõppu lisatud klauslist "vice versa" on ka Eesti Vabariigil õigus peatada pensioni väljamaksmine, kui sõjaväepensionär saab pensioni Vene Föderatsiooni poolt ning ei soovi selle saamisest loobuda. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et tal on Kokkuleppe artiklist 6 tulenevalt õigus saada iseseisvat pensioni Eestis töötatud aastate eest alates 28.03.2006.a. Artikkel 6 sätestab, et sõjaväepensionäridel ja nende perekonnaliikmetel on Eesti Vabariigi territooriumil tsiviil- ja poliitilised õigused ning vabadused ja ka sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised õigused vastavalt inimõigusi puudutavatele rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidele. Kuid antud artikkel sisaldab üldise iseloomuga õigusi ega reguleeri pensioni määramise ja maksmise tingimusi, millised on eraldi sätestatud artiklis 5, kui erinormis. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et on muid välislepinguid, mis tagavad Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäridele õiguse pensionile nii Vene Föderatsioonis kui Eesti Vabariigis. Selliseid konkreetseid välislepinguid lisaks Kokkuleppele, mis reguleeriksid Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäridele pensioni maksmist, ei ole. Kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka kaebaja poolt kaebuses esitatud viited mitmetele rahvusvahelistele õigusaktidele . Kaebaja poolt välja toodud rahvusvahelised õigusaktid kehtestavad üldise iseloomuga õigusi ega reguleeri pensioni määramise ja maksmise tingimusi ning korda ja on seetõttu asjasse mittepuutuvad. Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste Eesti Vabariigis elavate samas olukorras olevate isikutega ning rikutud ei ole Põhiseaduse §-is 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Sotsiaalkindlustus ei hõlma ainult õigust pensionile, vaid ka muud riigi abi vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral ning kaebajale on tagatud muu riigi abi, mida tal on õigus saada ja mida ta vajab. Pensioniamet ei ole keeldunud kaebajale vanaduspensioni Eesti vabariigi kehtiva pensioniseaduse alusel määramisest, nagu väidab kaebaja, vaid on keeldutud samaaegselt kahe pensioni maksmisest. See, et kaebaja saab pensioni Vene Föderatsiooni vahenditest, mitte aga Eesti Vabariigi vahenditest, on kaebaja enda valik, sest ta ei ole loobunud Vene Föderatsiooni pensionist. Ka Eesti Vabariigi seaduste alusel pensioniõigust omavad isikutel ei ole võimalik saada korraga mitut pensioni. Millegagi ei ole põhjendatud kaebaja väide, et teiste välisriikide, välja arvatud Venemaa, sõjaväepensionäridel on õigus Eestis saada korraga Eesti tsiviilpensioni ja teise riigi sõjaväepensioni. Antud väide on kaebuse esitaja poolt jäetud tõendamata. Samas on antud seisukoht ebaõige, kuna 20.05.2005 Eestis jõustunud Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi artikkel 68 kohaselt katkestatakse sotsiaalkindlustushüvitise maksmine, kui isik saab mõnd teist rahalist sotsiaalkindlustushüvitist. Diskrimineerimise ja ebavõrdse kohtlemisega ei ole tegemist ka juba seetõttu, et pensioni maksmise peatamise aluseks on olnud kahe riigi vahel sõlmitud Kokkulepe, mis reguleerib Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalseid tagatisi Eesti Vabariigi territooriumil. Kokkulepe hõlmab Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäre ning seda isikute gruppi on koheldud võrdselt. Ka siis, kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud kahepoolse sotsiaalkindlustuse lepingu alusel oleks teiste riikide sõjaväepensionäridele pensioni maksmine lahendatud erinevalt Kokkuleppe artiklist 5, ei saa rääkida sellest, et toimuks isikute ebavõrdne kohtlemine etnilise 7 või rassilise päritolu alusel. Alusetu on ka kaebaja väide rahvusvahelise õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumise kohta. Kaebajale määrati pension 31.03.2006 otsusega tema avalduse alusel, kusjuures avaldusele märkis avaldaja, et loobub Vene Föderatsiooni pensionist. Pensioni määramise otsus tühistati samuti tema enda avalduse alusel. Samas puudusid ka pensioni väljamaksmise alustamiseks vajalikud tõendid, mis pidid tõendama sõjaväepensioni maksmise peatamist. Kuna nii Eesti Vabariigi seadustest kui ka Kokkuleppe artiklist 5 tuleneb põhimõte, et isikule ei maksta samaaegselt kahte liiki pensioni, siis ei saanud tekkida kaebajal ka selleks õiguspärast ootust. Arvestades eeltoodut on kohus seisukohal, et A.Fi kaebus on põhjendamatu ja tuleb HKMS § 26 lg 1 p 6 kohaselt jätta täies ulatuses rahuldamata. Kuna Pensioniameti otsus ja Keskpensionikomisjoni vaideotsus on õiguspärased, siis puudub ka alus Pensioniametile ettekirjutuse tegemiseks 31.03.2006 otsuse täitmisele pööramiseks. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Eda Muts kohtunik 8