) § 502 lg 1 ja lg 6 alusel määrati viivistasu summas 480 krooni. 04.10.2006.a. esitas kaebaja taotluse Tallinna halduskohtule 29.09.2006.a. viivistasu otsuse nr VTO 150661 tühistamiseks. KAEBAJA SEISUKOHAD Kaebaja märgib, et tal olid sisse lülitatud avariituled ning antud parkimiskoht ei ole märgistatud parkimiskoht, millele levivad Liiklusseaduse (edaspidi
) sätted. Kaebaja palub VTO 150661 tühistada. Kaebaja selgitab, et temale kuuluv sõiduauto Mitsubishi registreerimise nr 026GDI oli omandatud 30.06.1999.a. garantiiajaga kolm aastat. Garantiiaja lõppedes hakkasid tekkima 1 regulaarselt ja tihti mootori süsteemirikked, mis nagu selgus on seotud injektormootorite eripäraga. Need rikked nõudsid aeg-ajalt peatumist ja mootori seiskamist perioodiks keskmiselt 20-40 minutit. Selline situatsioon võis tekkida igas, ka peatamiseks sobimatus kohas. Kaebaja selgitab, et selle probleemiga on ta korduvalt pöördunud teenindusfirma Eesti Helkama Auto AS ning hiljem AGR Autokeskuse poole, kus on see ka fikseeritud. Kuna rike on seotud antud tüüpi mootorite eripäraga, siis saab seda kõrvaldada üksnes piiratud ajaks. Kaebaja leiab, et vajalikud kinnitused võib saada üksnes kohtu päringuga. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et auto on vana ja pole mõtet kallist detaili osta; AGR-is parandamised pikendavad auto eluiga ja ta jätkab auto kasutamist, kuna leiab, et sõiduk ei ole ohtlik liikluses; kui mootoririke tekib, siis saab sõitu jätkata. Kaebaja märgib, et konkreetselt sellel juhtumil alustas sõitu Mustamäelt ja soovis sõita Lasnamäele, ei vaadanud, mis kell ta sõiduki parkis. Kaebaja on seisukohal, et see oli sunnitud parkimine, kuna Viru Keskuse juures „hakkas auto välja surema“. Kui mootori pöörded vähenevad, saab sõita niikaua, kui soovib, kuid väiksel kiirusel. Ta leiab, et sellist sõidukit ei saa pidada tehniliselt mittekorras olevaks sõidukiks, millega ei tohiks sõita, kuna mootor ei seisku, vaid mootori pöörded jäävad madalaks, mis ei võimalda kiirust arendada, küll aga sõita edasi aeglasel kiirusel. Raua tn ja Pronksi tn ristmiku valgusfoori all punase valgusfoori tule ajal ta seiskas mootori, lülitades selle välja. Seejärel lülitas ta mootori uuesti tööle, kuid seekord jäid mootori pöörded madalaks. Selgitab, et vahel aitab selline sõiduki mootori seiskamine, vahel ei aita. Kuna ta sai aru, et sellel korral tuleks peatuda ja seisata mootor pikemaks ajaks, siis ta ei tahtnud autot jätta ristmikule või mujale lähema tänava äärde, vaid jätkas sõitu ning parkis auto Raua põik 1 vastu. Seejärel läks poodi, mis asub Kreutzvaldi tänaval. Umbes 40 minutit oli eemal autost, see aeg kulus poes olekuks ja lisaks kõndis ümbruskonnas ringi. Kui ta tuli tagasi auto juurde, siis avastas klaasipuhastaja vahelt viivistasu otsuse. Kohas, mis märgitud viivistasu otsuses ja mis oli ka tegelikuks peatumise kohaks, ei ole parkimist tähistavaid märke ja ta teostas seal sundpeatumise, seega ei saa rääkida parkimisest. Kaebaja on seisukohal, et AS Falck Eesti töötaja pidi aru saama, et kaebaja on parkinud sunnitult, sest põlesid avariituled - 40 minutit olid avariituled sisse lülitatud. See oli ooteaeg, mil kaebaja oleks ka võinud istuda autos ja siis ei oleks saanud kaebajale midagi ette heita. Kaebaja leiab, et ta ei pea istuma autos, ning ta võib ka ringi kõndida. Kaebaja on seisukohal, et kohas, kus kaebaja auto seisis, puudub vajalik märgitus, et teada, kas seal on tasuline parkimine või mitte. Küsimus on põhimõttes, kas ta pidi teadma, et seal on tasulise parkimise piirkond. Tasulise parkimise piirkonda kaebaja ei teadnud antud juhul ja selle põhjuseks on vastava liiklusmärgi puudumine. Leiab, et liiklusmärkidega tuleb tähistada iga parkimise ala. Kui seda märki ei ole, siis ei pea ta ka tasuma. Selgitas, et mootori selline rike võib avalduda vahel 7-8 korda päevas, peale teeninduses viibimist vähem, see arv ei ole kindel näitaja. Kaebaja palub välja mõista õigusabikulud 3850.-. Kaebaja andis endale ise õigusabi Integratsiooni Organisatsiooni töötajana, juriidilist haridust ei ole, on inseneri haridusega, põhikirja kaasas ei ole. Kohtu selgitustele, et arve peab olema tasutud leidis, et tasumist tõendavat dokumenti ei ole kohtule esitada, jääb seisukohale, et piisab arve väljakirjutamisest. Ta ei ole arve alusel tasunud. 2 VASTUSTAJA SEISUKOHAD Vastustaja leiab, et esitatud kaebus ei ole põhjendatud ja seda alljärgnevatel põhjustel. Liikluseeskirja § 2 lg 29 kohaselt mõistetakse parkimise all sõiduki ettekavatsetud seismajätmist kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale- või mahapanekuks või veose laadimiseks. Liiklusseaduse § 501 lg 4 alusel peab mootorsõiduki juht parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, siis tekib parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest, kui kohaliku omavalitsuse volikogu ei ole kehtestanud pikemat tähtaega. Mootorsõiduk Mitsubishi registreerimise nr-ga 026GDI oli 29.09.2006.a. pargitud avalikul tasulisel parkimiskohal Raua põik 1 vastas ilma, et oleks parkimise eest tasutud või parkimise algusaeg oleks teatavaks tehtud parkimise kella või kirjaliku teatega parkimise algusaja kohta. Lähtudes eeltoodust on vastustaja seisukohal, et 29.09.2006.a. parkimise viivistasu otsus nr VTO 150661 on koostatud
Seetõttu puudub alus viivistasu otsuse tühistamiseks. Vastustaja lisab kohtuistungil, et ohutulede sisselülitamine, kui see oleks tõendatav, ei muuda situatsiooni, kuna sõidukijuht lahkus sõiduki juurest. Liikluseeskirja § 87 lubab ohutulesid kasutada kindlatel juhtudel, kui toimub hädapeatumine kohas, kus parkida ei tohi. Raua põik 1 on parkimine lubatud ja tegemist on alaga, kus tuleb parkimisel tasu maksta. Kuna kaebaja teab sõiduki viga ja saab planeerida oma käitumise, see selgus ka tema seletusest, siis oli tal võimalik kasutada parkimiskella või kirjalikult fikseerida parkimisaeg, mis lubab 15 min parkida tasuta. Sisuliselt tõendab kaebaja antud sündmuse selgitus, et tema eesmärgiks oli ka tegelikult sõiduki parkimine. Kaebaja võis jääda ka sõiduki juurde ja anda selgitusi, kui oleks tegemist hädapeatumisega. Kui juht on kohapealt lahkunud, siis keegi ei saa oletada, mis kaebaja mõtles. Kaebaja käis poes ja liikus ringi mujal tänavatel, seega oli sõiduk pargitud. Oli võimalus planeerida oma tegevus, kui kaebaja soovib sõita sõidukiga, mis ei ole tehniliselt korras ja kui kaebaja ei soovi osta uut detaili, siis ta teab, et viga kordub. Kui uskuda kaebaja väiteid, siis tuleb asuda seisukohale, et ta saab suunata oma käitumist ning valib ise koha, kuhu jätta sõiduk. See on parkimine ja tal tuleb kas tasuda või kasutada parkimiskella. Kui kõik hakkavad ohutulesid kasutama, ei ole parkimist võimalik reguleerida ja ohutulede kuritarvitamist ei saa arvestada. Sellise käitumise kaudu ei ole võimalik jätta parkimistasu määramata. Kaebaja seletuste kohaselt on perioode, mil ta päevas peatab sõiduki mitmeid kordi ja pargib auto tema valitud kohta, millega väldib tasulise parkimise tsoonis tegelikult tasu maksmise. Kui on tegemist hädapeatusega, siis ta peaks olema auto juures ja selgitama tekkinud olukorda või maksma parkimistasu selle aja eest; vastavalt olukorrale tuleb valida vahendid adekvaatseks käitumiseks. Kaebaja on seisukohal, et ta ei peagi tasuma parkimise tasu, kuna ta ei tea, kus asuvad tasulise parkimise alad. Seadusi peab ta ise tundma, samuti parkimise tsoone ning vastava teabe puudumine või liiklusmärkide ja korraldusvahendite puudumine ei ole tõendatud, kaebajal on teistsugune arusaam. Ei ole õige nõuda, et igal tänaval peaks olema märgitud, kas tegemist on tasulise parkimise alaga või mitte. 3 Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
lg 1 sätestab, et kohalik omavalitsus võib oma territooriumil kehtestada tasulise parkimise ala, mille piires parkimisel peab mootorsõiduki juht maksma parkimistasu. Tallinna Linnavolikogu on oma 30.01.2003.a. määrusega nr.9 „Parkimistasu kehtestamine“ (edaspidi Määrus) kehtestanud Tallinnas tasulise parkimise.
lg 4 sätestab, et mootorsõiduki juht peab parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, siis tekib parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest.
lg 41 kohaselt parkimise õigust tõendav dokument peab olema paigaldatud sõiduki esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada tasutud parkimisaega või dokumendi kehtivust. Mobiilsideoperaatori kaudu parkimistasu maksmisel peab sõiduki esiklaasile olema paigaldatud vastava mobiilsideoperaatori logoga märgis. Käesoleva seaduse lisa 2 kohase liikumispuudega inimese sõiduki parkimiskaardi paigaldamine toimub vastavalt käesoleva seaduse § 55 lõikes 1 sätestatule. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et viivistasu määrati sõiduki parkimise eest Raua põik 1 vastas, Tallinnas, seega kohas, mis Määruse järgi kuulub kesklinna avaliku tasulise parkimisala hulka. Parkimistasu ei olnud tasutud vastavalt Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003.a. määrusele nr 9 „Parkimistasu kehtestamine“. Kaebaja väide, et koht, kus parkis kaebaja, ei ole märgistatud parkimiskoht, millele levivad Liiklusseaduse sätted, ei ole asjakohane. Samuti ei ole asjakohane kaebaja väide, et kui igal tänavalõigul liiklusmärki ei ole, siis ei peagi parkimise eest tasuma. Kaebuse esitaja oli kohustatud parkimisel arvestama kehtiva Tallinna Linnavolikogu määruse nr 9 nõuetega. Parkimistasu on Tallinna linna avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks vajaliku tulu saamiseks ja avalikul tasulisel parkimisalal parkimise korraldamiseks ja määruses sätestatud korras maksumaksja poolt, maksuobjekti osas, suuruses ja tähtajal tasumisele kuuluv rahaline kohustus. Parkimistasu objektiks on linna avalikul tasulisel parkimisalale pargitud mootorsõidukid, (järel)haagised. Parkimistasu maksjaks on mootorsõiduki juht, kes pargib sõiduki või haagise linna avalikul tasulise parkimisala piires ja juht peab parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Seejuures seisukoht, et kaebaja autol „põlesid avariituled“ ning et seetõttu ta ei oleks pidanudki parkimistasu maksma, ei ole õige ning ei vabasta teda viivistasu maksmise kohustusest. Kooskõlas kehtiva õigusega pidi kaebaja järgima liikluse korraldust ja arvestama kehtiva määruse nõudeid. Määrus on avalikustatud ettenähtud korras ja kehtib kõigile mootorsõiduki juhtidele, kes soovivad mootorsõiduki parkida Tallinna linnas. Kuigi kaebaja ei ole järginud parkimise korda, kas siis ettekavatsetult või siis väidetavalt tingitud asjaolust, et auto ei ole tehniliselt korras, ei saa teda vabastada parkimistasu maksmisest ettenähtud tsoonitariifi alusel. 4 Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et käesoleval juhul ei oma tähtsust asjaolu, et kaebajal põlesid ohutuled, kuna vastavalt Liikluseeskirja § -le 87 peavad seisval sõidukil põlema ohutuled: 1) hädapeatuse korral kohas, kus peatuda ega parkida ei tohi; 2) asulavälisel teel pimeda ajal või halva nähtavuse korral, kui kas või üks ääretuli ei põle; 3) liiklusõnnetuse korral. Kaebaja parkis sõiduki parkimiseks lubatud alal ning kaebajal oli võimalik valida parkimiskohta ning tema enda selgitustest järeldab kohus, et ülaltoodud
Kaebaja ei olegi tõendanud, et märgitud sündmuse ajal ja kohas esines tal mootori süsteemi rike ja et kaebaja parkis sõiduki antud juhul tulenevalt mootori süsteemi rikkest. Sellist põhjust ei saa tõendada asjaoludega, et ta on pidevalt viinud sõiduki remonti ja Helkama Auto AS ning AGR Autokeskuse õienditest nähtub, et sõidukil esineb mootori süsteemi rike. Nende firmade poolt ei ole tuvastatud, et sõiduki nootori rike oli sündmuse ajal. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ta esitatud kirjeldustel kasutab tehniliselt korras sõidukit ja et tal oli õigus tasuta parkida ning et ohutulede kasutamine võimaldab mistahes kohas sõiduki peatamise ja parkimise. Alusetu on ka kaebaja väide, et kontrolör pidi teadma, et ta tegi hädapeatumise. Kaebaja ei ole tõendanud ka seda, et sõidukil põlesid ohutuled. Kohus leiab, et kui kaebaja soovib kasutada mootori süsteemirikkega sõidukit, siis peab ta olema valmis, et tõendada rikke tõttu peatumine. Kaebaja ei olnud sõiduki juures, mis oleks olnud loomulik, kui isik teeb hädapeatuse. Kohus nõustub kaebajaga, et kui ta oleks jäänud sündmuskohale, oleks ta saanud anda vajalikud selgitused, kuid antud juhul kaebaja seda ei teinud. Kaebaja ei saa viidata tagantjärgi hädapeatumise juhule, kui ta lahkub sõiduki juurest poodi. Tegelikult nähtubki kaebaja selgitusest, et sõiduk oli suunatav, kaebaja sai valida parkimiseks tema valitud sobiva koha, sõidukiga sai jätkata ka edasisõitmist, olgugi, et linnas sõitmiseks liialt madalal kiirusel. Viivistasu määraja ei pea ootama teadmata aja sõidukijuhti, et teha kindlaks, miks sõiduk oli pargitud. Fotode alusel ei ole võimalik küll kindlaks teha, kas kaebaja sõidukil üldse põlesid ohutuled, kuid need fotod kinnitavad, et sõiduk oli pargitud viivistasu otsuses märgitud aadressil, puudus parkimiskell või parkimise tasumist tõendav dokument, sõidukijuhti ei olnud sündmuse kohas. Kaebaja mõtteid ei saanud kontrolör ära arvata. Viivistasu määrajal oli piisav alus arvata, et sõiduk on pargitud ja parkimisel ei ole tasutud. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebaja püüab nn mootoriviga teadlikult kasutada sõiduki tasuta parkimiseks, olles seejuures veendunud, et kui ta kasutab ohutulesid, ei saa temalt viivistasu võtta. Kaebaja enda väidetega on tõendatud, et tal oli võimalik sõita mootori rikkega madalal kiirusel ning valida, kus sõiduk peatada. Tõendatud on ka, et antud juhul valis kaebaja sõiduki peatamise kohaks Raua põik 1 vastas oleva teeääre, kuhu ta parkis sõiduki ehk koht ei olnud valitud mitte üksnes peatumiseks. Kaebaja kinnitas istungil, et kui sõiduki „mootori pöörded vähenevad“, saab sõita niikaua, kui kaebaja soovib, kuid väiksel kiirusel. Samas on kaebaja kohtule kinnitanud ka seda, et ta oleks võinud ajal, mil mootor jahtus, istuda autos ehk vältida viivistasu määramist, kui tegemist oli tõesti hädapeatumisega. Kohus nõustub ka seisukohaga, et kui aktsepteerida kaebaja märgitud käitumist, siis tuleks asuda seisukohale, et kaebajale on igati soodne jätta sõiduk korda tegemata, kuna tema arust piisab viivistasu otsuse tühistamiseks Helkama Auto AS või AGR Autokeskuse selgitusest, et sõidukil esineb sagedasti või võib esineda mootori süsteemi rike. Sellise käitumise aktsepteerimine tooks kaasa võimatuse nõuda parkimistasu kohustuse täitmist üldse ning võtaks võimaluse reguleerida parkimise tasulise korraldamisele. 5 Kaebaja selgitus, et antud kohas ei olnud vastavaid liiklusmärke, mis teavitaksid kaebajat, millises parkimistsoonis kaebaja asub ja seetõttu ei tasunud kaebaja ka parkimise eest, kinnitab üksnes kaebaja soovimatust viia ennast kurssi Tallinnas kehtivate õigusnormidega; see soovimatus ei vabanda kehtiva korra täitmata jätmist. Seejuures märgib kohus, et kaebaja on esitanud mitu samasugust kaebust erinevatel aegadel sündmuste kohta, milles tuleb arutada küsimust, kas kaebaja sõiduk tegi sundpeatumise või mitte. Kaebaja on parkinud samasuguseid seletusi andes korduvalt ühes ja samas piirkonnas ning temale ei saa olla üllatuseks, kuidas teha kindlaks, missuguses tsoonis ta asub, missugused on kehtivad tariifid või kuidas on tähistatud liikumisteekonnal tasulise parkimise alad. Kaebaja ei olegi uurinud, kuidas liikumisteekonnal oli tähistatud tasulise parkimise tsoon, selle tõttu ta ka ei väida, et tsooni sisenemisel puudusid tegelikkuses liiklusmärgid, mis tähistasid tasulisse tsooni sisenemist. Kaebaja ei vaidlustagi, et tsooni sisenemisel puudus vajalik informatsioon. Kaebaja nõue, et kõik tänavaosad oleks tähistatud tasulise parkimise ala tähistavate märkidega ei ole kohane nõue. Kohus nõustub vastustajaga, et iga tänavalõigu osa ei ole objektiivselt võimalik tähistada kaebaja soovitud viisil liiklusmärkidega, samas koormaks see liiklusmärkide jälgitavuse mõttes liikluses osalejaid. Kui aga kaebaja leidis, et ta niikuinii oli sunnitud peatuma ja ta ei parkinud, ei omaks kaebuse seisukohalt tähtsust, kas kaebaja märkas liiklusmärke või kas neid on piisavalt või mitte. Toimikusse on esitatud avalikkusele kättesaadav parkimise korraldamist informeeriv tsoonikaart ja kaebaja, kui liikleja kohustus oli uurida enne liiklusesse minekut, missugune korraldus on kehtiv ning kas tal tuleb täiendavalt soetada abivahendeid, et käituda õigesti. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja tahtlikult rikkus Tallinna Linnavolikogu määrusega nr 9 kehtestatud nõudeid.
lõige 1 sätestab: „Parkimistasu maksmata jätmise või tasutud parkimisaja ületamise korral teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse (edaspidi viivistasu otsus).“ Juhul kui tasulisel parkimisalal parkimiskohta kasutav isik ei esita vastavalt
501 lg 41 kehtestatud tõendite esitamise korraga parkimistasu maksmist tõendavaid dokumente, on parkimisjärelevalvet teostaval ametiisikul õigus eeldada parkimistasu maksmata jätmist ning koostada viivistasu otsus. Kui parkimisjärelevalvet teostav ametiisik ei saaks nimetatud eeldusest lähtuda, ei saaks ta parkimismaksumenetlust efektiivselt läbi viia. Seega parkimistasu maksmata jätmisel või kui parkimise õigust tõendav dokument ei ole vastavalt seadusele paigaldatud või kui tasutud parkimisaeg on ületatud, teeb parkimise järelevalve ametiisik viivistasu otsuse (Määruse lisa p 9.1). Viivistasu otsusesse märgitakse Määruse lisa p 9.4. nimetatud andmed ja p 9.4.6 otsuse tegemise aluseks olevate asjaolude lühikirjeldus ning p 9.4.7 kohaselt otsuse õiguslik alus. Viivistasu määraks on Määruse lisa p 9.6 kohaselt 480 krooni ööpäevas. Määrusest nr 9 tulenevad nõuded on täitmiseks kohustuslikud kõigile ja kohus nõustub vastustaja vastava seisukohaga ega korda neid. Puudub alus tühistada viivistasu otsus, kuna otsus on koostatud
Viivistasu määramine on järelvalvet teostava isiku kohustus
2 lg 1 sätestatud asjaolude tuvastamisel, seega puudub ametnikul diskretsiooniõigus otsustamaks, kas viivistasu otsus tuleb koostada või 6 mitte. Seega on antud selge alus, et nimetatud kohustuse rikkumise puhul tuleb koostada parkimisjärelevalvet teostaval ametiisikul viivistasu otsus. Kaebuse esitaja tasus riigilõivu 14.40 krooni ja palus välja mõista õigusabikulud 3850.krooni.Vastustaja kohtukulu nõuet asja arutamisel ei esitanud. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis ei kuulu hüvitamisele kaebaja kantud riigilõiv 14.40 krooni ega õigusabitasu. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Karin Kalmiste Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.