lt välja mõista riigilõiv 300 krooni S.L. i kasuks. S.L. i esindaja M.P. astus menetlusse peale J.L. poolt ühisvara jagamiseks vastuhagi esitamist ning esindas S.L. it põhiliselt vastuhagis. Arvestades nimetatud asjaolusid, luges kohus, et M. Ploom esindas S.L. it viimase vastu esitatud ühisvara jagamise hagis. Kuigi tulenevalt
§-st 60 lg 1 võib hagi osalise rahuldamise korral jätta poolte kohtukulud nende endi kanda, siis antud juhul on ühisvara jagamise hagi rahuldatud osa väga väike ning kohus luges põhjendatuks mõista S.L. i õigusabikulud täies ulatuses välja J.L. lt. Samuti leidis kohus, et kuna ühisvara jagamise hagi rahuldatud osa väga väike, on põhjendatud J.L. lt välja mõista
lg 2 alusel riigilõiv, mille tasumisest oli ta ühisvara jagamise hagiavalduse esitamisel vabastatud, s.o 1300 krooni, riigituludesse. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
Abielu oli vaja lahutada ning seda aktsepteerisid mõlemad pooled. See kulu tuleks jätta poole kanda, kes selle riigilõivu esialgu tasus – s.o vastustaja kanda. Ühisvara jagamise riigilõivu ei ole apellant samuti nõus tasuma, kuna selle lubas tasuda vastustaja. Apellant on tasunud sellest kohtukulust ½ osa, s.o 1300 krooni. Nimetatud kohtukulu osas oleks kohtuotsus olnud õiglane, kui vastustajalt oleks mõistetud apellandi kasuks välja 1300 krooni ja riigituludesse 1300 krooni. Kuna kohtukulud lubas tasuda vastustaja ning hagi on ka osaliselt rahuldatud, peaks kohus esindajatasu osas rakendama
lg 1 viimases lauses sätestatut, et hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Vastustaja on tekitanud apellandile raske majandusliku olukorra. Apellant on sunnitud üürima Tartu linnas kallist korterit, kuna Xkorteris ta vastustaja emaga koos elada ei saa. Ema ei lase teda korterisse, kuigi tal on viis tuba. Apellandi likviidsed materiaalsed vahendid on kulunud oma abikaasa emale korteri ostmiseks. Vastustaja on kriminaalkorras karistatud isik, kandnud 3 reaalset vanglakaristust, tasunud perekonna arvelt oma kuriteoga tekitatud kahjusid. Tema tööstaaž on 11 aastat, apellandil 33 aastat. Kohus peaks arvestama, et vastustaja on apellandile abielu ajal põhjustanud rahalise kitsikuse ja selline protsess ei tohiks jätkuda peale abielu lahutamist. Kohus peaks arvestama ka apellandi tervisliku seisundiga, mis on dokumenteeritud tervisekontrolli otsuses 22.09.2006, kuid millist tõendit kohus keeldus viimasel kohtuistungil vastu võtmast. Isikule ei saa panna ülejõu käivaid kohustusi kohtukulude maksmise näol. Kohtul on seega mitmeid põhjusi, miks kohtukulud peaksid jääma vastustaja kanda. 6. S.L. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja esitas kohtusse hagi abielu lahutamiseks, kuna apellant ei olnud nõus abielu lahutamisega perekonnaseisuosakonnas. Maakohus rahuldas hagi ja lahutas poolte abielu. Seega on arusaamatu apellandi väide, et kohus ei teinud otsust tema kahjuks. Ühisvara jagamise osas oli apellandi nõudeks 159 000 krooni. Apellandi kasuks mõisteti välja üksnes 500 krooni. Põhjendatud on apellandilt õigusabikulude väljamõistmine. Samuti peab apellant tasuma riigilõivu, kuna maakohus vabastas ta riigilõivu tasumisest üksnes hagi esitaisel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Vastavalt
§-le 651 lg 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul vaidlustatakse maakohtu otsust apellandilt menetluskulude väljamõistmise osas. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu 18. oktoobri 2006 otsus muutmata. Kuna vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas
Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud põhjendus ei anna alust vaidlustatud maakohtu otsuse tühistamiseks. Pooltel ei ole vaidlust selles, et kuna menetlus antud asjas algas enne 01.01.2006, siis vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda kuni 01.01.2006 kehtinud
sätetest. Maakohus on põhjendatult mõistnud apellandilt välja vastustaja poolt tasutud riigilõivu 300 krooni, mille viimane tasus hagi esitamisel. Siinjuures on oluline märkida, et apellant vaidles abielu lahutamisele vastu (t.l 24) ning seetõttu on ekslik apellandi seisukoht, et abielu lahutamist aktsepteerisid mõlemad pooled.
§-s 60 lg 1 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) sätestatuga ei ole kooskõlas apellandi väide, et vastustaja poolt tasutud riigilõiv tuleks jätta viimase kanda. Kuigi apellant on kinnitanud esimesel kohtuistungil (t.l 39), et ta on nõus kohtukulud ise kandma, on ta järgnevatel kohtuistungitel (t.l 56, 125) taotlenud kohtukulude apellandilt väljamõistmist. Seega on ebaõige apellandi seisukoht, et riigilõiv on temalt välja mõistetud vastustaja tahte vastaselt.
lg 2 (kuni 01.01.2006 redaktsioon) kohaselt kui hageja on vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse esitamisel, mõistab kohus hagi rahuldamata jätmisel otsusega temalt riigilõivu välja riigituludesse. Apellant vabastati Tartu Maakohtu 16.11.2005 määrusega 1300 krooni ulatuses riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel. Kuna apellandi hagi ühisvara jagamiseks rahuldati üksnes väikeses ulatuses ja tema kasuks mõisteti ühisvara arvelt vastustajalt välja hüvitusena 500 4 krooni, siis on maakohus põhjendatult mõistnud apellandilt riigituludesse 1300 krooni riigilõivu katteks. Apellandi seisukoht, et maakohus oleks pidanud 1300 krooni mõistma välja vastustajalt, ei ole kooskõlas
§-des 60 lg 1 ja 64 lg 2, 3 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) sätestatuga. Maakohus on õigesti mõistnud apellandilt välja vastustaja õigusabikulud 5000 krooni. Apellandi väide, et kuna tema vastuhagi ühisvara jagamiseks rahuldati osaliselt, siis
lg 1 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) kolmanda lause kohaselt oleks maakohus pidanud jätma kummagi poole õigusabikulud tema enda kanda, ei ole põhjendatud. Apellant on jätnud tähelepanuta, et ta taotles ühisvara arvelt rahalise hüvituse väljamõistmist summas 159 000 krooni ning maakohus rahuldas tema nõude 500 krooni ulatuses, s.o 0,31 % ulatuses. Apellandi poolt viidatud
lg 1 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) kolmas lause kohtukulude jaotuse osas oleks kohaldatav juhul, kui apellandi nõue oleks rahuldatud tunduvalt suuremas ulatuses, kui seda tegi maakohus. Apellandi poolt taotletud kohtukulude jaotuse kohaldamine ei ole kooskõlas
§-s 60 lg 1 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) sätestatuga ning oleks ebaõiglane vastustaja suhtes. Apellandi majanduslik olukord ja tervislik olukord ei ole asjaoludeks, millede alusel oleks maakohus saanud jätta menetluskulud vastustaja kanda. Samas võivad nimetatud asjaolud olla aluseks täitemenetluse pikendamisele või ajatamisele. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellandi apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (õigusabikulud 1250 krooni) tema kanda. Vastustaja taotleb apellandilt apellatsiooniastmes kantud õigusabikulude väljamõistmist 1000 krooni ulatuses. Kuivõrd apellatsiooniastmes oli vaidlustatud maakohtu otsust menetluskulude väljamõistmises 6600 krooni ulatuses, siis kooskõlas
§-s 61 lg 1 p 1 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) sätestatuga tuleb apellandilt välja mõista vastustaja õigusabikulude katteks 330 krooni (6600 X 5 % = 330). Andra Pärsimägi Egon Konsand 5 Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.