← Eesti

3-04-384/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Dagmar Maastik Otsuse tegemise aeg ja koht 17.märtsil

  1. a. Tallinnas Haldusasja number 3-04-384 (3-2513/2004) Haldusasi S.M., T.T., Ü.T., O.T. pärija J.T. kaebused Jõelähtme Küla RSN 9.05.1991.a otsuse, Harju Maakonna Valitsuse 29.10.1991.a määruse nr 188 p 4, 12.05.1992.a. maa looduses eraldamise akti nr 32, Vabariigi Valitsuse 8.06.1992.a. istungi protokollilise otsuse nr 39 päevakorrapunkti 4 ja 5.
  2. 1994.a korralduse nr 509-k lisa p 2, Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti 1.06.1993.a. ehitusloa nr 21/93, Jõelähtme Vallavalitsuse 8.05.
  3. a korralduse nr 494 ja Harju maavanema 4.08.
  4. a korralduse nr 2685 õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju väljamõistmiseks Asja läbivaatamise kuupäev 9.03.2006.a. Kohtuistungist osa võtnud menetlusosalised kaebajad S.M., T.T., J.T., kaebajate esindaja vandeadvokaat Andres Past, Eesti Vabariigi ja Harju maavanema esindaja Priit Kiigemägi, Jõelähtme Vallavalitsuse esindaja advokaat Veljo Viilol, kolmanda isiku AS „International Baltic Golfmarina“ esindaja advokaat Reet Saks RESOLUTSIOON kaebused rahuldada osaliselt. Välja mõista Eesti Vabariigilt S.M., T.T., Ü.T. ja J.T. kasuks igaühele 824 250 kr(kaheksasada kakskümmend neli tuhat kakssada viiskümmend) krooni õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks ning 2665(kaks tuhat kuussada kuuskümmend viis) krooni kohtukulusid. Muus osas jätta kaebused rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, teatades kaebuse esitamisest kirjalikult 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD 9.05.1991.a. Jõelähtme Küla RSN otsusega "Maa äravõtmine ja kasutamiseks andmine EestiSoome Ühisettevõttele International Baltic Golfmarina" nõustuti kooskõlas ENSV maakoodeksi §-ga 17 Tallinna Linnuvabrik-sovhoosilt ca 130 ha suuruse maa-ala äravõtmisega ja selle tähtajatuks kasutamiseks andmisega Eesti-Soome ühisettevõttele International Baltic Golfmarina(edaspidi IBGM) golfiväljakute rajamiseks Manniva külas vastavalt planeerimiskavale. IBGM-le tehti ülesandeks sõlmida koostööleping, milles on kajastatud kohalike elanike huvid. Selle otsuse kinnitas Harju Maakonna Valitsus 29.10.1991.a. otsuse nr 188 p-ga
  5. Nimetatud otsuste alusel koostati 12.05.1992.a. maa looduses eraldamise akt nr 32, millega eraldati EestiSoome ühisettevõttele IBGM Tallinna Linnuvabrik-sovhoosi kasutuses olnud maast 129,7 ha. 8.06.1992.a. Vabariigi Valitsuse istungi protokollilise otsuse nr 39 päevakorrapunktiga nr 4 nõustuti Jõelähtme Vallavolikogu taotlusega ja lubati eraldada ühisettevõttele IBGM tähtajata kasutamiseks maad ja anda välja ehitusluba Jägala-Jõesuu puhke-spordikompleksi rajamiseks, lähtudes Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991.a. otsuse „Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“ punktist
  6. 1.06.1993.a. Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti ehitusloa nr 21/93 alusel anti IBGM-le luba ehitus-montaaźitööde I etapi teostamiseks 20 milj. kr ulatuses. 26.01.1994.a. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni otsusega nr 2421 tunnistati S.M., O.T., T.T. ja Ü.T. õigustatud subjektideks Harjumaal Jõelähtme vallas asuva maaüksuse Roosimäe nr A-86, endise kinnistu nr 6963, suurusega 22,12 ha, suhtes, igaüks 1/4 maa osas. Nimetatud maast oli õigustatud subjektidele 1999.a. tagastamiseks välja mõõdetud 12,12 ha. Jõelähtme Vallavalitsuse 12.03.2002.a. korralduse nr 106 punktiga 1 otsustati õigustatud subjektidele tagastada nimetatud maast 12,55 ha võrdsetes mõttelistes osades ja punktiga 2 mitte tagastada 9,57 ha, mis kuulub kompenseerimisele. 5.07.1994.a. Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 509-k kinnitati riigi omandisse jäetavate maatükkide nimekiri, mille hulgas korralduse lisa p-s 2 otsustati maareformi seaduse (MaaRS) §de 29 ja 31 alusel riigi omandisse jätta Harjumaal Jõelähtme vallas asuv maa katastritunnusega 245:004:004:005, majandusliku otstarbega - ärimaa, suurusega 127,60 ha. Riigi omandisse jäetud maa valdajaks määrati Keskkonnaministeerium, millele tehti ülesandeks maa Eesti Vabariigi nimele kinnistamise korraldamine. 4.11.1994.a. Harju Maakohtu kinnistamisotsusega nr 227 kanti Eesti Vabariik nimetatud maatüki omanikuna kinnistusregistrisse. 22.
  7. 1994.a. koormati kinnisasi hoonestusõigusega AS IBGM kasuks. 8.05.1998.a. Jõelähtme Vallavalitsuse korraldusega nr 494 võimaldati AS-l IBGM erastada ostueesõigusega Harjumaal, Jõelähtme vallas Manniva külas asuv maatükk katastritunnusega 24504:004:0050, kantud Tallinna Kinnistusameti Harju kinnistusjaoskonna registriossa nr 263, suurusega 127,60 ha. Maakasutuse sihtotstarve oli korralduse kohaselt 15% ärimaa ja 85% sotsiaalmaa. Seda korraldust aluseks võttes otsustas Harju maavanem 4.08.1998.a. korraldusega nr 2685 erastada kõnealune kinnistu ostueesõigusega AS-le IBGM. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 28.01.2000.a. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebustes ja nende täiendustes palusid S.M., T.T., O.T. ja Ü.T. tunnistada seoses Harjumaal Jõelähtme vallas maaüksuse Roosimäe nr 86, endise kinnistu nr 6963 10 ha maa tagastamata jätmisega maa ebaseadusliku tähtajata kasutusse andmise, riigimaaks jätmise ja seejärel erastamise tõttu õigusvastaseks Jõelähtme Küla RSN 9.05.1991.a. otsus, Harju Maakonna Valitsuse 29.10.1991.a. määrus nr 188 p 4, 12.05.1992.a. maa looduses eraldamise akt nr 32, Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti 1.06.1993.a. ehitusluba nr 21/93, Vabariigi Valitsuse 8.06.1992.a. istungi protokolliline otsus nr 39 ja 5.06.1994.a. korralduse nr 509-k lisa p 2, Jõelähtme Vallavalitsuse 8.05.1998.a. korraldus nr 494, Harju maavanema 4.08.1998.a. korraldus nr 2685; mõista välja Eesti Vabariigilt ja Jõelähtme vallalt solidaarselt kaebajate kasuks nendele õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju - 10 ha maa mittetagastamine – hüvitis igaühele 875 000 kr; kohustada Jõelähtme Vallavalitsust välja andma haldusakti kaebuse esitajatele maade tagastamise või osalise mittetagastamise kohta. Põhjendatud huvi vaidlustatud haldusaktide õigusvastaseks tunnistamiseks on seotud kaebajate taotlusega hüvitada neile tekitatud kahju. Vaidlustatud haldusaktidega on rikutud kaebajate õigust saada täies ulatuses tagasi omandireformi objektiks olev maa, samuti kaebajate õiguspärast ootust ning põhiseaduslikku omandi puutumatuse põhimõtet. Taotluse maa tagasisaamiseks esitasid kaebajad Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 19.12.1990.a. otsuse p 4 alusel. Seoses õiguspärase ootuse tekkimisega õigusvastaselt võõrandatud maade tagastamise osas tekkis kaebajatel põhjendatud huvi selle vastu, mis tegelikkuses nende maadega toimub, samuti iga haldusakti vastu, millega teostati tehinguid neile tagastatavate maade osas. Kui 1991.a. ei oleks antud maad IBGM kasutusse, siis poleks toimunud ka edaspidiseid tehinguid maaga IBGM kasuks ja viimasele poleks maad erastatud. Õigustatud subjektid oleksid saanud oma maa tagasi. Kuna selles protsessis tulenes iga järgnev väljaantud haldusakt eelmisest haldusaktist, ongi kaebuse esitajatel põhjendatud huvi tagastamisele kuuluvate maadega kõigi toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks selle protsessi algusest peale. 13.06.1990.a. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi omandiseaduse kehtestamise kohta" p 2 alusel võttis Vabariigi Valitsus 10.08.1990.a. vastu otsuse "Valitsuse otsuste Eesti Vabariigi omandiseadusega vastavusse viimise kohta", mille p l kohaselt tuli peatada kõigi valitsuse poolt varem vastuvõetud otsuste rakendamine, mis ei olnud vastavuses omandiseadusega, ning p 2 alusel tuli kõigil ametkondadel läbi vaadata ja kehtetuks tunnistada normatiivaktid, mis ei olnud vastavuses omandiseadusega. Sama otsuse p-s 3 sätestatakse, et toimub sundvõõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine, ning p-ga 4 kohustatakse kindlaks määrama võõrandatud vara endiste omanike ja pärijate ring ja vastu võtma omandi tagastamise taotlusi. Vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust ei saa põhjendada ka nende kooskõlaga sel ajal kehtinud maakoodeksiga. Vaatamata sellele, et maakoodeks on kehtetuks tunnistatud hiljem ja et osa sellest kehtib veel praegugi, oli maakoodeksi § 17 ometi vastuolus eespoolmainitud seadustega ning seda ei tohtinud rakendada. Kogu Eesti territooriumil olev maa oli jäetud Eesti Vabariigi omandusse kuni maa tagastamiseni või teistel alustel maa kasutamise otsustamiseni ning Jõelähtme Küla RSN-l ei olnud sel ajal õigust teostada tehinguid maaga, mille tagastamine oli otsustamata. Jõelähtme Küla RSN-i 9.05.1991.a. otsuses ei ole viidatud maakoodeksi § 17 alapunktile, kuna see paragrahv ei anna alust maa eraldamiseks eraõiguslikule äriühingule. Seega on otsus motiveerimata. Jõelähtme Küla RSN on ületanud oma volitusi, sest sel ajal kehtinud maakoodeksi § 17 alusel oli otsuste tegemise õigus rajooni RSN-l. Viidatud alustel on seadusega vastuolus ka Harju Maavalitsuse 29.10.1991.a. määrus nr
  8. Määrus on täielikult motiveerimata. Lisaks on nii maavalitsuse määrus kui ka külanõukogu otsus vastuolus 19.12.1991.a. seaduse "Eesti Vabariigi maareformiseaduse rakendamise kohta" p-ga 5, mille kohaselt seni tehtud maaeraldised kuuluvad ümbervormistamisele MaaRS ja sellest tulenevate normatiivaktidega kehtestatud korras. Harju Maavalitsus ja Jõelähtme Vallavalitsus oma otsuseid ei muutnud, Harju Maavalitsus kinnitas maa looduses eraldamise 12.05.1992.a. akti nr 32, millega faktiliselt eraldati maa ühisettevõttele IBGM. Selle maaeraldusega on rikutud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991.a. otsuse „Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“ punkti 3(selleaegses redaktsioonis), mille kohaselt võis peale MaaRS vastuvõtmist(kehtestati 1.11.1991.a.) erandina lubada tähtajata maakasutuse andmist õigusvastaselt võõrandatud maal ainult Vabariigi Valitsus. Kuna sellist luba ei olnud, siis on eespool mainitud maaeraldus õigusvastane. Viidatud seaduse sama punkt sätestab veel, et nimetatud korda rikkudes väljaantav tähtajata maakasutus ei anna vastavalt MaaRS §-le 6 lg 2 alust õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamiseks endisele omanikule või tema õigusjärglasele. Seega oleks tulnud maaeraldus juba sel ajal tühistada. Kuna see toiming oli seadusvastane, ei saa ka sellele järgnevad toimingud kõnealuse maaga olla seaduslikud. Vabariigi Valitsuse 8.06.1992.a. istungi protokolliline otsus nr 39, millega lubati AS-le IBGM eraldada tähtajata kasutamiseks kõnealust maad ja välja anda ehitusluba, on õigusvastane seetõttu, et varasemad otsused maa eraldamise kohta ning reaalne maa eraldamine olid õigusvastased, samuti olid selleks ajaks omandireformi õigustatud subjektid juba andnud avalduse maa tagastamise kohta ning vaidlustatud otsusega on rikutud isikute subjektiivset õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maad; otsus on motiveerimata. Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti poolt välja antud 1.06.1993.a. ehitusluba nr 21/93 on õigusvastane seetõttu, et on välja antud õigusvastaste haldusaktide alusel. Ehitusloal puuduvad kohustuslikud rekvisiidid. Ilma kehtivusajata väljaantud ehitusluba ei oma juriidilist jõudu. Faktiliselt ei olegi selle ehitusloa alusel mingeid ehitisi alustatud ega teostatud. Vabariigi Valitsuse 5.07.1994 korralduses nr 509-k ja selle juurde kuuluva nimekirja p-s 2 on maa riigi omandisse jätmise põhjusena viidatud MaaRS §-dele 29 ja 31, kuid ei ole viidet § 31 vastavale punktile, mille alusel see on riigimaaks jäetud. Seega on korraldus motiveerimata. Samuti ei saa seda käsitleda MaaRS § 31 lg 1 p 4 kohaselt sotsiaal-kultuurilise otstarbega ning puhkeotstarbelise maana, sest riigi omandisse jäeti see kui ärimaa. Kuna Vabariigi Valitsusel ei olnud õigust jätta kõnealust maad riigi omandisse ja kuna maa eraldamine ning ehitusloa andmine sellel maal AS-le IBGM oli õigusvastane, siis on õigusvastased ka Jõelähtme Vallavalitsuse 8.05.1998.a. korraldus nr 494 ning Harju maavanema 4.08.1998 korraldus nr
  9. Maakasutusõiguse andnud organ on kohustatud ebaseadusliku otsuse tagajärjel endisele omanikule või tema õigusjärglasele tekitatud kahju hüvitama. Tekitatud kahju nõude materiaalõiguslikuks aluseks on tsiviilkoodeksi(TsK) § 448 ning kahju tekitanu süüd eeldatakse. Õigustatud subjektid ei ole nõus maa mittetagastamise eest määratava kompensatsiooniga, sest maa tagastamata jätmine toimus õigusvastaste haldusaktide alusel. Tekitatud kahjust on kaebajad nõus määratud kompensatsiooni maha arvestama. Kahju on kohustatud hüvitama Vabariigi Valitsus ja Jõelähtme Vallavalitsus TsK § 459 alusel solidaarselt, kuna kahju tekitati nii vallavalitsuse kui ka riigi poolt väljaantud haldusaktide alusel ning ei ole täpselt võimalik kindlaks määrata eraldi kummagi organi süü astet. Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-14-00 märgitakse, et kahju kuulub hüvitamisele TsK § 450 lg l järgi üldistel alustel. Lähtudes TsK § 448 lg-s 1 sätestatud kahju täieliku hüvitamise põhimõttest on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekitatud. TsK § 222 lg 2 järgi on kahjuks nii vara kaotsiminek kui ka saamata jäänud tulu, mida isik oleks saanud, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kui kaebuse esitajate õigusi poleks rikutud ja poleks jäetud maa tagastamata, oleks nad saanud maatüki omanikeks. Seega maa mittetagastamise puhul väljendub kahju saamata jäänud tuluna maatüki harilikus väärtuses. Lähtudes Maa-ameti 2.08.2000.a. kirjast nr 5-3/3689, milles on välja toodud maa turuhinnad, millega aastatel 1997-2001 on Jõelähtme vallas maad müüdud, samuti arvestades maade mereäärset asendit, mis tõstab maa turuväärtust, hindavad kaebajad nendele tagastamata jäetud maa turuväärtuseks 35 kr/m
  10. Tagastamata on jäetud kokku 10 ha maad. Seega on S.M.le, O.T.le, T.T.le ja Ü.T.le tekitatud kahjuks kokku 3 500 000 krooni (4 x 875 000). Kaebajatele tekitatud kahju ning nii Jõelähtme Vallavalitsuse kui ka Vabariigi Valitsuse õigusvastase käitumise vahel valitseb otsene seos, sest õigusvastaste haldusaktide väljaandmise tagajärjel jääb kaebajatele tagastamata maa osas, milles nad olid tunnistatud õigustatud subjektideks. Harju maavanem(vastustaja - Eesti Vabariik) palus jätta kaebused rahuldamata. Vaidlustatud haldusaktidega ei ole otsustatud kaebajatele maa tagastamisega/mittetagastamisega seotud küsimusi, seega ei saa olla põhjuslikku seost nende haldusaktide ja kaebajatele tekitatud kahju vahel. Olukorras, kus ei ole teada, kas ja millises ulatuses maa tagastatakse või jäetakse tagastamata, ei ole otstarbekas kindlaks määrata nende aktide vastavust seadusele. Harju maavanem ei ole Harju Maakonna Valitsuse õigusjärglane ja ka Jõelähtme Vallavalitsus ei ole Jõelähtme Küla RSN õigusjärglane. Maa riigi omandisse jätmisel on järgitud Vabariigi Valitsuse 20.06.1994.a. määrusega nr 228 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korda". Jõelähtme Vallavalitsus ja kolmas isik AS „International Baltic Golfmarina“ palusid jätta kaebused rahuldamata. MENETLUSE KÄIK Tallinna Halduskohtu 29.10.2002.a. otsusega jäeti kaebused rahuldamata. Kohus leidis, et vaidlustatud haldusaktid ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi ega piira nende vabadusi ning kaebajatel puudub põhjendatud huvi nimetatud õigusaktide õigusvastasuse kindlakstegemiseks HKMS § 7 lg 1 mõttes. Kõnealuste haldusaktidega ei ole otsustatud kaebajatele maa tagastamise küsimusi, mistõttu ei saa olla põhjuslikku seost nende haldusaktide ja kaebajatele tekitatud kahju vahel. Maa IBGM kasutusse andmine toimus maakoodeksi § 17 alusel, mis oli otsuse vas- tuvõtmise ajal kehtiv ning kaebajate väide, et nimetatud säte ei kuulunud rakendamisele vastuolu tõttu tol ajal kehtinud omandiseaduse §-ga 6 lg 1 ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 19.
  11. 1990.a. otsuse "Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest" p-dega 3 ja 4, on alusetu ja meelevaldne. Kaebajate õigusi võib rikkuda ja neil võib olla põhjendatud huvi Vabariigi Valitsuse 5.07.1994.a. korralduse nr 509-k õiguspärasuse kontrollimiseks, millega on kõnealune maa jäetud riigi omandisse ja millest sõltuvalt toimub maa tagastamise või mittetagastamise otsustamine; kuid see korraldus on õiguspärane. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30.03.2004.a. otsusega muudeti Tallinna Halduskohtu põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustega. Ringkonnakohus leidis, et isikul, kes esitas seadusega ja selle alusel ettenähtud korra kohaselt avalduse vara tagastamiseks ja kelle avaldus menetlusse võeti, on juba menetluse algusest alates alus eeldada ja õigus nõuda, et tema avaldust menetletakse seadusega kooskõlas ning avalduse menetlemise üheski staadiumis ei võetaks vastu õigusvastaseid haldusakte, mis raskendaksid või muudaksid võimatuks tema avalduse rahuldamise. Et omandireformi reguleerivad õigusaktid kaitsevad vara tagastamise avalduse esitanud isiku õigusi ka enne subjektiotsuse tegemist, tuleneb ka omandireformi aluste seaduse(ORAS) §-st
  12. Nimetatud paragrahv ei seo õigusvastaselt võõrandatud varaga tehingute teostamise keelu ja vara säilimise tagamise kohustuse tekkimise algust kohaliku komisjoni otsuse väljaandmisega, millega see vara õigusvastaselt võõrandatud varana omandireformi objektiks tunnistatakse. Kui käsitada kahjuna kaebuses märgitud ulatuses maa tagasisaamise võimaluse minetamist, on selle kahjuga põhjuslikus seoses selle maa riigi omandisse jätmine. Seetõttu ei tingi kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist üksnes vastustajate viidatud asjaolu, et haldusakti, millega langetatakse otsus taotletud maa osalise või tervikuna tagastamata jätmise kohta, ei ole veel antud. Praegusel juhul esineb asjaolu, mis tingib kahju hüvitamise kaebuse rahuldamata jätmise. Riigikohtu halduskolleegium märkis 20.06.2003.a. otsuses, et riigivastutuse seaduse(RVS) §-st 7 lg 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse. Samasugune kahju hüvitamise piirang tulenes ka TsK §-st 462, mis sätestas kannatanu süü arvestamise kahju tekkimisel või suurenemisel. Kannatanu peab kasutama kõiki õiguslikke vahendeid kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Avaliku võimu teostamisel tekkinud kahju puhul tähendab see kohustust vaidlustada kahju tekitav haldusakt või toiming. Kaebajad olid vaidlustatud haldusaktidest, sh Vabariigi Valitsuse 5.07.1994 korraldusest nr 509-k maa riigi omandisse jätmise kohta, samuti ka sellele järgnenud korraldustest, millega erastati maa IBGM-le, teadlikud juba 1999.a. septembris ning on ilma mõjuvate põhjusteta mööda lasknud haldusaktide tühistamiseks halduskohtusse pöördumise tähtaja. Võimalus vältida kahju haldusaktide tühistamiseks kaebust esitades pidi olema ka kaebajatele arusaadav. Riigikohtu halduskolleegiumi 18.11.2004.a. otsusega nr 3-3-1-33-04 tühistati mõlemad kohtuotsused ja saadeti Tallinna Halduskohtule kahju hüvitamise taotluse menetlemiseks. Riigikohus ei nõustunud ringkonnakohtu järeldusega, et maa tagastamata jätmises on kassaatorid ise süüdi. MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maad, mis vastavalt MaaRS §-le 31 jäetakse riigi omandisse. Vabariigi Valitsuse 20.06.1994.a. määrusega nr 228 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korra" ps 3 sätestatakse, et kui õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata täielikult või osaliselt seoses selle jätmisega riigi omandisse, teeb kohalik omavalitsus otsuse maa mittetagastamise ja kompenseerimise kohta pärast maa riigi omandisse jätmise otsustamist Vabariigi Valitsuse poolt. Seega tõi Vabariigi Valitsuse 5.07.1994.a. korraldus nr 509-k, millega otsustati jätta maa riigi omandisse, kaasa maa tagastamata jätmise õigustatud subjektidele. Maa(kinnisasi) koormati 22.12.1994.a. hoonestusõigusega AS IBGM kasuks ja erastati talle 1998.a. Asja materjalist ei nähtu, et maa mittetagastamine oleks olnud tingitud veel muudest MaaRS-s sätestatud alustest. Kohtud on tuvastanud, et kaebajad said vaidlustatud haldusaktidest teada septembris 1999.a. Pärast aktidest teadasaamist pöördusid kaebajad 9.09.1999.a. kirjalikult Harju maavanema poole, paludes tal alustada järelevalvet maa AS-le IBGM erastamise seaduslikkuse üle(tl I-50-53). Kaebus kahju hüvitamiseks esitati halduskohtule 28.01.2000.a. RVS, mis sätestab avaliku võimu rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra(§ 1 lg 1), jõustus 1.01.2002.a. Kuni selle ajani lähtuti avaliku võimu tekitatud kahju hüvitamisel TsK 41.peatükis(kahju tekitamisest tulenevad kohustised) sätestatust. TsK § 462 lg 1 alusel oli võimalik võtta arvesse kannatanu enda süüd nii temale kahju tekitamises kui ka tekitatud kahju suurendamises. Kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest (kahjutekitaja süü korral aga sõltuvalt tema süü astmest) tuli hüvitise suurust vähendada või keelduda hüvitisest. Ka RVS-ga kehtestati kahju hüvitamise piirangud. RVS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud(s.o kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik seda kõrvaldada sama seaduse §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebajad püüdsid kahju tekkimist ära hoida, taotledes maavanemalt järelevalve teostamist maa erastamise seaduslikkuse üle. Asjaolu, et maavanem ei saa teostada järelevalvet Vabariigi Valitsuse aktide üle, millega maa jäeti riigi omandisse, ei oma käesoleval juhul otsustavat tähendust. Maavanem on kohustatud juhul, kui küsimuse lahendamine ei kuulu tema pädevusse, teatama taotlejale, milline organ on pädev küsimust lahendama või saatma taotluse pädevale organile menetlemiseks. Käesoleval juhul on maavanem lahendanud taotluse sisuliselt, kontrollinud asjaolusid ja tuvastanud maa erastamise õigusvastasuse puudumise. Selles asjas saab kaebuse esitajate tegevust oma õiguste kaitsmisel lugeda piisavaks RVS § 7 lg-st 1 tuleneva nõude täitmisel. Kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuse haldustegevus pidi ka enne haldusmenetluse seaduse jõustumist vastama hea halduse põhimõtetele. Nimetatud põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Käsitletava kohtuasja materjalist nähtub, et kohaliku omavalitsuse või riigiasutuse poolt õigustatud subjektidele antud teave õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetluse kohta oli ebatäielik või puudus hoopiski. Oluline eksimine hea halduse põhimõtete vastu on üheks asjaoluks, mida tuleb arvestada, kui hinnatakse, kas isik on täitnud kahju tekkimise ärahoidmise nõuet piisavalt. 25.02.2005.a. O.T. suri, tema asemel astus protsessi pärija J.T.(tl IV-105, 109-111, 122). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD ASJA UUEL ARUTAMISEL Kaebajad jäävad varasemas kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde ning paluvad Eesti Vabariigilt ja Jõelähtme vallalt solidaarselt välja mõista 9,57 ha õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmisega tekitatud kahju, lähtudes 2001.a. maamaksust 35 kr/m2 , kokku 3 349 500 kr. Sellest summast tuleb lahutada maa eest Jõelähtme Vallavalitsuse 21.06.2002.a. korraldusega nr 288 määratud kompensatsioon 52 500 kr, misjärel igale kaebajale kuulub hüvitamisele 824 250 kr. Vaidlusaluste kahe lahusmaatüki olemasolu ja paiknemine on tõendatud Riigiarhiivist väljastatud 1930.a. koostatud plaanidega. Pealegi on vallavalitsus ise 12.
  13. 2002.a. korraldusega nr 106 tuvastanud, et Roosimäe A-86 maaüksuse pindala oli 22,12 ha, millest tagastati 12,55 ha endistes piirides, mittetagastatav 9,57 ha aga kuulub kompenseerimisele(tl V-9); 10.06.2002.a. korraldusega nr 270 alustas vallavalitsus kompenseerimise menetlust(tl V-45) ja 21.06.2002.a. korraldusega nr 288 määras maa maksumuse määramise akti alusel kindlaks kompensatsiooni suuruse(tl V-47-48). Kõik loetletud haldusaktid kehtivad, kaebajad küll vaidlustasid need, kuid 8.03.2006.a. loobusid nendest kaebustest, sest kõnealune maa on jagatud erinevateks maaüksusteks, võõrandatud ja koormatud erinevate asjaõigustega, mistõttu maa tagastamine kaebajatele pole enam võimalik. Kaebajad ei ole andnud nõusolekut maast loobumiseks, T.T. nõusolek kooskõlastuslehel(tl IV-58) oli antud ühele lahustükile golfiväljaku ehitamiseks, mille IBGM lubas maaomanikelt rentida(tl III-92-93), pealegi puudus T.T.l nõusoleku andmiseks teiste õigustatud subjektide volitus. Jõelähtme Vallavalitsus palub jätta kaebused vallavalitsuse vastu esitatud kahjunõude osas rahuldamata. Maa tasuta kasutada andmisega ei lahendatud mingil moel maa tagastamise küsimust. Riigikohus rõhutas, et maa mittetagastamise tingis Vabariigi Valitsuse 5.07.1994.a. korraldus nr 509-k, millega otsustati vaidlusalune maa jätta riigi omandisse, koormati 22.
  14. 1994.a. hoonestusõigusega AS IBGM kasuks ja erastati talle 1998.a. Riik oli korraldust vastu võttes teadlik, et maale on esitatud tagastamise taotlus. Järgnevad valla haldusaktid, ei saanud enam rikkuda kaebajate õigusi ning nendest polnud vaja kaebajaid teavitada. Kaebajad olid nõus maa riigi omandisse jätmisega, sest soovisid saada golfiväljaku osanikeks. Kui see neil ei õnnestunud, pole see enam vallavalitsuse süü, vaid tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega. Kaebajad ei ole tõendanud tagastamata jäetud maa suurust. Üks kahest kõnealusest Roosimäe maaüksuse lahustükist, mis kaebajate esitatud maa hindamise plaani koopial on tähistatud teadmata millal ja kelle poolt käsitsi parandatud numbriga 86(tl I-44), on kaebaja O.T. poolt esitatud skemaatilisel kaartil(tl III-88) tähistatud numbriga A-66 ja nimega Rauatööstuse. Harju maavanem(vastustaja - Eesti Vabariik) palub jätta kaebused rahuldamata. Vaidlustatud korraldus on õiguspärane, vastas selle andmise ajal kehtinud õigusaktidele ning korralduse andmisega ei ole kaebajatele kahju tekitatud. Korralduse andmisel oli riik teadlik, et maa kohta on esitatud tagastamise taotlused. Vabariigi Valitsuse tegevusele hinnangu andmisel tuleks lähtuda ajaloolisest taustast. Kuni 6.06.1996.a. oli maa riigi omandisse jätmine riigi maareservina sätestatud MaaRS §-s 31 lg 1 p 8 maa mittetagastamise iseseisva alusena vastavalt sama seaduse §-le 6 lg 2 p
  15. Seega oli MaaRS § 6 lg 1 kohaselt lubatud ja võimalik mitte jätta maad riigi omandisse riigi maareservina isegi juhul, kui oli esitatud maa tagastamise taotlus. ORAS-s ja MaaRS-s sätestatust nähtub selgelt, et omandi- ja maareformi käigus maad mitte üksnes ei tagastata, vaid ka kompenseeritakse, erastatakse, antakse munitsipaalomandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Seejuures ei tohi maa tagastamine kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve, sealhulgas ka riigi huve, mis on ORAS § 4 järgi samuti omandireformi õigustatud subjekt. Seega peab riigile jääma ja säilima võimalus täita temale seadusega pandud vaba ettevõtluse tagamise, turumajandusele üleminekuks eelduste loomise ja ka rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustusi, tekitamata seejuures riigile põhjendamatuid ja ülemääraseid kulutusi. MaaRS vastuvõtmisest 1991.a. oktoobris kuni 1993.a. ei suudetud vastu võtta ühtegi tagastamise või erastamise otsust. Samas eksisteeris akuutne vajadus eraettevõtluse edendamiseks vajaliku maa kasutusse andmiseks, erastamise ja tagastamise kaudu aga maad turule ei tulnud. Maa mittetagastamist ei saa käsitada kahju tekitamisena, sest mittetagastamise korral kuulub maa kompenseerimisele. Kolmas isik AS „International Baltic Golfmarina“ palub jätta kaebused rahuldamata. Kaebajatele ei saanud kahju tekkida, sest vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased. Jõelähtme Küla RSN ja Harju Maakonna Valitsuse otsused on tehtud enne MaaRS-i kehtestamist, mil ükski õigusakt ei keelanud tähtajata maakasutust. Maa looduses eraldamise akt nr 32 kinnitati 12.05.1992.a., mil maad võis tähtajata kasutusse anda vaid Vabariigi Valitsuse loal. Asjaolu, et loa andmine vormistati pärast akti nr 32 koostamist(8.06.1992.a.), ei muuda seda õigusvastaseks. Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti 1.06.1993.a. ehitusluba nr 21/93 on välja antud seaduslikul alusel ning seda ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et loal ei ole märgitud kehtivusaega. PES, mis sätestas selle nõude, võeti vastu alles 1995.a. Vabariigi Valitsuse 8.
  16. 1992.a. istungi protokollilise otsuse nr 39 päevakorrapunkt nr 4 on kooskõlas Ülemnõukogu 17.10.1991.a. otsuse punktiga 3, mis lubas Vabariigi Valitsusel teha erandeid ehituslubade ja tähtajata maakasutuste andmisel. Vabariigi Valitsuse 5.07.1994.a. korraldusega nr 509-k maa riigi omandisse jätmine oli vajalik, kuna tegemist oli puhke- ja spordikompleksi rajamisega ning maa jäeti riigi omandisse sotsiaalkultuurilise ja puhkeotstarbelise maana kooskõlas MaaRS §-ga 31 lg 1 p
  17. Korralduses märgitud sihtotstarve – ärimaa – on märgitud katastritunnuse järgi ega tähenda, et selle kasutusotstarbeks ei saa olla MaaRS §-s 31 lg 1 p 4 märgitud maa. Jõelähtme Vallavalitsuse 8.05.1998.a. korralduse nr 494 ja Harju maavanema 4.08.1998.a. korralduse nr 2865 õiguspärasuse kontrollimiseks puudub seaduslik alus, kuna need ei riku kaebajate õigusi, sest maa oli juba varem õiguspäraselt jäetud riigi omandisse. KOHTU PÕHJENDUSED Ülalpool refereeritud otsuses sedastas Riigikohus, et maa tagastamata jätmise õigustatud subjektidele tingis Vabariigi Valitsuse 5.07.1994.a. korraldus nr 509-k(edaspidi „korraldus nr 509-k“), millega otsustati jätta maa riigi omandisse. Riigikohus leidis ka, et kaebajate tegevus oma õiguste kaitsmisel oli piisav RVS § 7 lg-st 1 tuleneva kahju vältimise nõude täitmiseks ning saatis asja Tallinna Halduskohtule kahju hüvitamise taotluse menetlemiseks. Seega tuleb kahjunõuete lahendamiseks hinnata üksnes korralduse nr 509-k õiguspärasust ning kohus ei anna hinnangut teistele kaebajate poolt vaidlustatud haldusaktidele, sest need pole kahju tekitamisega põhjuslikus seoses. 20.06.1991.a. jõustunud omandireformi aluste seaduse(ORAS) § 18 keelab tehingud õigusvastaselt võõrandatud varaga kuni omandireformi objektiks oleva vara tagastamise küsimuse otsustamiseni, seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud; vara omanikud ja valdajad on kohustatud tagama vara säilimise, kui seda kohustust ei täideta, peavad nad hüvitama kahju. Vaidlusaluse maatüki tagastamiseks olid taotlused esitatud õigeaegselt. Isikul, kes esitas seadusega ja selle alusel ettenähtud korra kohaselt avalduse vara tagastamiseks ja kelle avaldus menetlusse võeti, on juba menetluse algusest alates alus eeldada ja õigus nõuda, et tema avaldust menetletakse seadusega kooskõlas ning menetluse üheski staadiumis ei võetaks vastu õigusvastaseid haldusakte, mis raskendaksid või muudaksid võimatuks tema avalduse rahuldamise. Et omandireformi reguleerivad õigusaktid kaitsevad vara tagastamise avalduse esitanud isiku õigusi ka enne subjektiotsuse tegemist, tuleneb ka ORAS §-st
  18. Nimetatud paragrahv ei seo õigus- vastaselt võõrandatud varaga tehingute teostamise keelu ja vara säilimise tagamise kohustuse tekkimise algust kohaliku komisjoni otsuse väljaandmisega, millega see vara õigusvastaselt võõrandatud varana omandireformi objektiks tunnistatakse. MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maad, mis vastavalt MaaRS §-le 31 jäetakse riigi omandisse. Vabariigi Valitsuse 20.06.1994.a. määrusega nr 228 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korra" ps 3 sätestatakse, et kui õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata täielikult või osaliselt seoses selle jätmisega riigi omandisse, teeb kohalik omavalitsus otsuse maa mittetagastamise ja kompenseerimise kohta pärast maa riigi omandisse jätmise otsustamist Vabariigi Valitsuse poolt. Seega tõi korraldus nr 509-k, millega otsustati jätta maa riigi omandisse, kaasa maa tagastamata jätmise õigustatud subjektidele. Hiljem koormati maa hoonestusõigusega AS IBGM kasuks ja erastati talle. Korralduses on maa riigi omandisse jätmise põhjusena viidatud MaaRS §-dele 29 ja
  19. Esimene neist sätestas, et riigi omandusse jäetakse Vabariigi Valitsuse otsusega sama seaduse §-s 31 nimetatud maa. Korralduses ei ole viidet § 31 vastavale punktile, mille alusel korralduse juurde kuuluva nimekirja p-s 2 fikseeritud Harju maakonnas Jõelähtme vallas asuv maa katastritunnusega 245:004:004:005 on riigimaaks jäetud. Eesti Vabariik on kohtumenetluses esitanud maa riigi omandisse jätmise põhjusena võimaldada riigil täita temale seadusega pandud vaba ettevõtluse tagamise, turumajandusele üleminekuks eelduste loomise ja rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustusi, tekitamata seejuures riigile põhjendamatuid ja ülemääraseid kulutusi. Seega jäeti vaidlusalused kaks lahusmaatükki riigi omandisse selleks, et erastada need eraõiguslikule äriühingule ärimaana. Asja materjalidest ei nähtu, et maa mittetagastamine oleks olnud tingitud veel muudest MaaRS-s sätestatud alustest. Riigi poolt äritegevuse edendamisega õigustatud subjektidele tekitatud kahju ei saa riik aga jätta õigustatud subjektide kanda, vaid peab need hüvitama. Golfiväljaku rajamine, mida kasutab vaba aja veetmiseks kaduvväike osa Eesti elanikkonnast, ei ole piisav põhjus õigusvastaselt võõrandatud maa riigi omandisse jätmiseks. Eeltoodust nähtub, et korraldus nr 509-k on õigusvastane korralduse juurde kuuluva nimekirja ps 2 ärimaana riigi omandisse jäetud 9,57 ha maa osas, mis kuulus Jõelähtme vallas asuva maaüksuse Roosimäe nr A-86, endise kinnistu nr 6963 koosseisu. Kahjuna tuleb käsitada 9,57 ha maa tagasisaamise võimaluse minetamist, mis on põhjuslikus seoses selle maa riigi omandisse jätmisega ning tekitatud kahju tuleb kaebajatele hüvitada Eesti Vabariigil. Jõelähtme Vallavalitsuse vastu esitatud kahjunõude osas tuleb kaebused jätta rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku(HKS) § 6 lg 3 p 2 alusel võib kaebusega taotleda õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib 1.01.2002.a. jõustunud RVS, mille § 31 lg 1 järgi kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist esitatud kaebuse läbivaatamisel enne selle seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Seega kuulub kaebajatele tekitatud kahju hüvitamisele tsiviilkoodeksi(TsK) § 450 lg 1 järgi üldistel alustel. Lähtudes TsK §-s 448 lg 1 sätestatud kahju täieliku hüvitamise põhimõttest on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekitatud. Alusetu on vastustaja väide, et kaebajatel polegi üldse õigust rahalisele hüvitisele, sest tagastamata jääva maa eest saavad nad kompensatsiooni. Tulenevalt TsK §-st 448 lg 1 ja RVS §dest 7 ja 8 lg 1 on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on või- malikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekitatud. 18.06.2002.a. otsuses nr 3-3-1-33-02 on Riigikohtu halduskolleegium asunud seisukohale, et õiglane on kahju hüvitamisel arvestada vara väärtust kohtuotsuse tegemise aja seisuga, võimaldamaks isikul soetada pärast hüvitise kättesaamist võimalikult samaväärne vara, millest ta õigusvastase tegevuse tõttu ilma jäi. Maa mittetagastamise puhul väljendub kahju saamata jäänud tuluna maatüki harilikus väärtuses, milleks on asjaõigusseaduse § 29 lg 2 järgi selle keskmine turuhind. Kaebajad pole hüvitist nõudes lähtunud vaidlusaluste maatükkide turuhinnast, vaid 2001.a. maamaksust 35 kr/m2, mis on kindlasti väiksem maa praegusest väärtusest. Eesti Vabariik ei ole kaebajate nimetatud maa hinda vaidlustanud. Vallavalitsuse väide, et kaebajad pole tõendanud tagastamata jäetud maa suurust, pole tõsiseltvõetav. Vallavalitsus on ise oma korraldustega(12.03.2002.a. nr 106, 10.06.2002.a. nr 270, 21.06.2002.a. nr 288) tuvastanud Roosimäe A-86 maaüksuse suuruse ja mittetagastatava maa suuruse. Vaidlusaluste maatükkide paiknemine kaebajate näidatud kohtades on tõendatud Riigiarhiivist väljastatud 1930.a. koostatud plaanide valguskoopiatega. Alusetu on vallavalitsuse väide, et nende plaanide koopial(tl I-44) on teadmata kelle poolt teadmata millal käsitisi tehtud parandused. Kõnealused plaanid ongi käsitsi koostatud ning A-86 maaüksuse osas pole tehtud mingeid parandusi. Vallavalitsus ei ole ka esitanud mingeid tõendeid, et vaidlusalused maatükid asusid kusagil mujal. Alusetu on ka vallavalitsuse seisukoht, et kaebajad olid ise nõus maa riigi omandisse jätmisega. Sellist nõusolekut ükski kaebajatest andnud pole. Vastavalt HKS §-le 93 lg 1 tuleb kaebajate kasuks Eesti Vabariigilt kohtukuludena välja mõista 10 660 kr, mis koosnevad varasemas kohtumenetluses kaebuste esitamisel tasutud 40 kr riigilõivust ja apellatsiooniastmes kantud 4720 kr õigusabikuludest ning praeguses kohtumenetluses kantud 5900 kr õigusabikuludest. Jõelähtme Vallavalitsus taotleb 29 146 kr õigusabikulude väljamõistmist kaebajatelt, mille moodustavad asjast esindajana osa võtnud advokaadi kulud. Kohus jätab selle taotluse rahuldamata. HKS § 87 lg 2 sätestab kohtu õiguse omal algatusel vähendada põhjendamatult suuri õigusabikulusid. Riigikohtu halduskolleegium on 24.04.2001.a. otsuses haldusasjas nr 3-31-19-01 asunud seisukohale(ja korranud seda mitmes hilisemas lahendis), et sellest lähtuvalt tuleb tunnistada halduskohtu õigust jätta välja mõistmata kohtukulud, mis on tervikuna põhjendamatud, s.o. kulud, mis pole üldse vajalikud. Kohaliku omavalitsusüksuse kasuks välja mõistetavate õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas antud vaidluse iseloom ja keerukus ning vastaspoole tegevus ja muud asjaolud tingisid vallavalitsuse poolt õigusabi tellimise advokaadilt. Kohus leiab, et käsitletavates kaebustes vaidlustatud Jõelähtme vallavalitsuse haldusaktide õiguspärasust pidanuks vallavalitsuse ametnikud suutma ise põhjendada, kuivõrd õigusvastaselt võõrandatud maadega seonduvad küsimused kuuluvad vallavalitsuse pädevusse ning kõnealuste haldusaktide õiguspärasuses pidi vallavalitsus olema veendunud juba enne nende kehtestamist. Varasemas kohtumenetluses esindasidki vallavalitsust tema enda ametnikud(tl II-186-187), advokaat lülitus protsessi alles peale Riigikohtu otsust (tl IV-106). Kohtunik: D.Maastik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.