MÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Lilianne Aasma ja Lauri Madise Määruse tegemise aeg ja koht 30.jaanuar 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-2365 Haldusasi Kodakondsus- j

) §-le

1. 07.10.2006 kell 19.00 paiku ujus P. G väidetavalt üle Narva jõe Vene Föderatsioonist Eesti Vabariiki, ületades ebaseaduslikult Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kontrolljoone. 3-06-2365 09.10.2006 peeti Piirivalveameti ametnike poolt kinni määratlemata kodakondsusega isik P.G (sündinud xx.xx.xxxx Gruusias), kes viibib Eesti Vabariigis seadusliku aluseta. 26.02.1986 on P. G väljastatud NSVL sisepass nr VI-BO 746752, väljaandja Leningradi oblasti Kingissepa linna täitevkomitee siseasjade osakonna Ivangorodi miilitsa jaoskond. Tartu Halduskohtu 10.10.2006 määrusega haldusasjas nr 3-06-1989 paigutati P.G väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 10.12.
2. KMA palus 08.11.2006 P. G täita Vene Föderatsiooni Suursaatkonna nõutavad reisidokumendi taotlused. P. G ei soovi KMA-ga koostööd teha, kuna ta on seisukohal, et puudub teda vastuvõttev riik ja ta loeb end Eesti Vabariigi alaliseks elanikuks.
3. P. G palus jätta taotlus rahuldamata. KMA ei ole tõendanud tema kuulumist Vene Föderatsiooni kodakondsusesse, samuti sissekirjutuse ja elukoha olemasolu Vene Föderatsioonis. Ta on teavitanud KMA-d asjaolust, et ta ei ole ennast Eesti Vabariigist välja kirjutanud. Ta sõitis Eesti Vabariigist Vene Föderatsiooni ajutiselt, kuid kuna endise NSVL passid kaotasid kehtivuse piiri ületamiseks, siis ei saanud ta oma koju Narva
4. aastal enam tagasi pöörduda. Viibides Vene Föderatsiooni territooriumil illegaalselt, ei õnnestunud tal saada lahendust viibimise seadustamiseks ja tagasipöördumiseks Eesti Vabariiki. Meeleheites ujus ta üle Narva jõe ja ilmus oma probleemi lahendamiseks 09.10.2006 Narva linna KMA-sse. Kohus peab arvestama ka asjaolu, et P. G on kohustused oma viie lapse ees vanuses 1 – 10 aastat ja jaanuaris peaks tal sündima veel üks laps.
5. Tallinna Halduskohtu 08.12.2006 määrusega anti luba P. G väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks tähtajaga kuni 07.02.
6. P. G puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse (VMS) § 51 lg-s 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. Asjaolu, et isik oli 1990-1996 Narvas sisse registreeritud, ei tähenda, et tal oleks õigus Eestis viibida või saada tingimata elamisluba. Elamisloa taotluse esitamise fakt ei muuda isiku Eestis viibimist seaduslikuks. P. G oleks saanud taotleda elamisluba Eesti välisesindusest ja vaidlustada võimalikku keeldumist halduskohtus. Selle asemel tuli ta riigipiiri seadust ja välismaalaste seadust teadvalt rikkudes ebaseaduslikult Eestisse. Antud olukorras tuleb P. G naasta Ivangorodi, taotledes selleks vajalikke lubasid (

§ 264lg 1 p 3).

Asjaolu, et Venemaal oli probleeme isiku dokumenteerimisega, tulenes P. G soovimatusest taotleda Vene Föderatsioonilt seaduslikus korras viibimisalust, mis ei õigusta Eestisse ebaseaduslikku sisenemist ja siin viibimist. Isik on pikka aega Venemaal elanud (1980-1990 ning alates

1. aastast kuni tänaseni) ja Venemaal elab tema perekond. Seetõttu on vähetõenäoline, et Vene Föderatsioon keeldub tagasipöördumist taotleva isiku vastuvõtmisest. Asjaolu, et P. G ei taha Venemaale tagasi minna, ei oma määravat tähtsust. P. G puudub reisidokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. Puuduvad alused tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. ASJAOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2. P. G määruskaebuses paluti tühistada Tallinna Halduskohtu 08.12.2006 määrus ja vabastada ta väljasaatmiskeskusest. P. G soovis kohtuistungil esitada tõendeid, kuid kohus lükkas need tagasi, väites, et need dokumendid on asjas juba esitatud. Nimetatud dokumendid tõendavad, et P. G esitas taotluse elamisloa saamiseks nii Eesti Vabariigi KMA-sse kui ka Eesti Vabariigi konsulaati Peterburis. 2

§-le 2 peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. P.G puudub kehtiv reisidokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. Kaebaja lahkus Eestist

1. aastal ning elas välisriigis kuni 07.10.
2. KMA on seisukohal, et isik on lahkunud elama välisriiki ja on rajanud seal ka perekonna. Vene Föderatsioonis elavad kaebaja elukaaslane koos lastega, kaebaja ema, samuti mitmed lähisugulased. Kaebajal oli Eesti Vabariigis välja antud juhiluba nr EE101461 kehtivusajaga 12.12.1995 kuni 12.12.2005, mille alusel sai isikut tuvastada ning oleks saanud teha muid seadusest tulenevaid toiminguid. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamine on kohane, vajalik ja mõõdukas sunnivahend kallutamaks väljasaadetavat aitama kaasa jõus oleva väljasaatmisotsuse täideviimisele. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus otsustada välismaalaste riiki sisenemine, nende sealviibimine ja riigist väljasaatmine. Põhiseadus ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse elama. Kuna isiku kinnipidamine on tingitud üksnes isiku enda soovimatusest täita Eesti Vabariigi seadusandlust – aidata kaasa väljasaatmisele reisidokumendi taotlemise teel - siis on kinnipidamine seadusliku väljasaatmiskohustuse täideviimiseks proportsionaalne. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leidis, et määruskaebuse väited ei anna alust määruse tühistamiseks. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
4. P.G väidab, et temal kui alates 1972.aastast Eestis elanud isikul, kes temast mitteolenevatel põhjustel ei saanud peale lühiajalist Venemaal viibimist tagasi pöörduda, on Eesti alalise elaniku staatuse tõttu jätkuvalt õigus saada Eestis elamisluba. VMS § 111 lg 2 p 10 alusel võib KMA-s tähtajalist elamisluba taotleda välismaalane, kes asus Eestisse elama enne
5. aasta
6. juulit ega ole pärast nimetatud tähtaega lahkunud elama mõnda teise riiki ning kellele ei ole keeldutud elamisluba andmast või elamisluba pikendamast või kelle elamisluba ei ole tunnistatud kehtetuks.

9 lg 1 p 3 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele, kes on asunud Eestisse elama enne

1. aasta
2. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei 3

§ 9lg 1 p 3 sätestatud nõuetele.

Ringkonnakohtu hinnangul viitavad P.G poolt esitatud dokumendid ja seletus sellele, et ta lahkus Eestist

1. aastal alaliselt elama Venemaale ning Eestisse uuesti elama asumise soov tekkis alles 2003.aastal, pärast seda, kui Vene Föderatsiooni ametivõimud asusid nõudma temalt Venemaal elamise seadustamist. P.G seletuse kohaselt elas ta Eestis 1972 – 1980, pärast seda kolis pere Ivangorodi. Ivangorodis on 1986.aastal P.G väljastatud NSVL sisepass. Eestisse asus ta elama veebruaris
2. P.G ei esitanud ettenähtud tähtaja jooksul (12.juuliks 1995) elamisloa taotlust, väites, et kogus küll 1995.aastal vajalikud dokumendid, kuid liiga pikkade järjekordade tõttu jäid need esitamata. Samuti selgitas ta, et ei saanud tol ajal aru elamisloa vajalikkusest. Tegelikult pikendati elamisloa taotluste vastuvõtmise tähtaega Vabariigi Valitsuse 7.detsembri 1995.a. määrusega nr 368 kuni 30.aprillini 1996 ning, arvestades sel ajal meedias kajastatut, ei saanud Eestisse jääda soovivatel välismaalastel olla enam arusaama, et Eestis viibimise seaduslikuks aluseks on sissekirjutus. P.G oli säilitanud oma tiheda sideme Venemaaga, mida kinnitab ka asjaolu, et 1996.aastal sündis tal laps Ivangorodis elava elukaaslasega. P.G kui piiriäärne elanik võis vabalt ületada Eesti-Vene piiri läbilaskeloa alusel, mis kehtis kuni 01.07.
3. Väidetavalt lahkus P.G Eestist juunis 1996.aastal seoses lapse sünniga ning ei saanud enam Eestisse tagasi pöörduda dokumentide puudumise tõttu. P.G väide, et ta ei pannud Venemaale minnes tähele läbilaskeloa kehtivuse tähtaega ning Venemaal oleku ajutisust tõendab muuhulgas ka asjaolu, et ta pidi NSVL sisepassi kantud märke kohaselt Venemaalt lahkuma hiljemalt detsembris 1997, ei ole usutav. Läbilaskeluba oli P.G varem pikendanud, seega pidi ta olema teadlik vajadusest jälgida loa kehtivuse tähtaega, samuti ei ole mõistlik eeldada isikult, kes piiri ületades peab pidevalt esitama läbilaskeloa, arusaama, et Venemaa ametivõimude poolt antud Venemaal viibimisaluse tähtaja lõppemisel võib ta dokumentideta Eestisse tagasi tulla. Pigem näitab eelnev, et P.G lahkus teadlikult Eestist elamast Venemaale oma elukaaslase ja lapse juurde ning tema väide võimatusest naasta 1996.aastal Eestisse dokumentide puudumise tõttu ei ole usutav. Kavatsusele asuda elama Venemaale viitab ka see, et P.G elas Venemaal ligi kümme aastat, enne, kui asus otsima võimalusi Eestisse asumiseks. Seega pole P.G puhul tegemist

§ 9

lg 1 p 3 kirjeldatud isikuga, kes on asunud Eestisse elama enne 1990.aasta 1.juulit ega ole lahkunud siit elama mõnda teise riiki ning talle ei saa teha seadustamisettekirjutust. 8. Seega tuleb järgnevalt kontrollida, kas esinevad alused P.G väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. P.G saabus Eestisse ebaseaduslikult ning tulenevalt

§ 14lg-st 3 võib ta välja saata ilma ettekirjutust tegemata ja halduskohtu loata.

Seega on P.G puhul tegemist väljasaadetavaga.

§ 23

lg 1 kohaselt paigutatakse väljasaadetav väljasaatmiskeskusesse, kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia selleks ettenähtud tähtaja jooksul.

§ 25

kohaselt pikendab halduskohus kinnipidamist kahe kuu kaupa, kui väljasaatmist ei ole võimalik varem antud kinnipidamise tähtaja jooksul lõpule viia. P.G puuduvad dokumendid, mis võimaldaksid väljasaatmise lõpule viia, ning väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine on seetõttu põhjendatud. 4

§ 14lg 4 p 2 kohaselt ei kohaldata väljasaatmist, kui see on muutunud võimatuks.

Seega juhul, kui ilmneb, et väljasaatmisel puudub perspektiiv näiteks vastuvõtva riigi puudumise tõttu, pole võimalik enam isikut väljasaatmiskeskuses kinni pidada, sest Põhiseaduse § 20 lg 2 p 6 lubab vabaduse võtta ainult ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning Eestist väljasaatmiseks või välisriigile väljaandmiseks. Kui isikut pole võimalik Eestist välja saata, tuleb ta vabastada ja korraldada elamisloa andmine. Käesolevaks ajaks ei ole selgunud, et P.G väljasaatmisel perspektiiv puudub. P.G on keeldunud täitmast väljasaatmiseks vajalikke dokumente, väites, et ei soovi Eestist lahkuda ega taotleda Vene Föderatsioonilt sissesõitu. Eelpool viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse nr 3-3-1-45-06 punktis 12 leiti, et väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel ei saa lähtuda sellest, et isik ei taha Eestist lahkuda, vaid soovib elada just Eestis, sest vastupidine poleks kooskõlas väljasaatmise kui õigusinstituudi olemusega. Seega ei saa P.G keeldumist vajalike dokumentide täitmisest lugeda asjaoluks, mis tingiks tema vabastamise väljasaatmise võimatuse tõttu. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on muuhulgas kohane abinõu selleks, et kallutada isikut kaasa aitama väljasaatmise korraldamisele. Kaasaaitamiskohustuse sellises vormis sätestab

§ 264lg 2 p 3.

1. P.G väidab, et dokumentide täitmisel peaks ta esitama valeandmeid, sest Venemaa ei ole tema kodumaa, kuhu ta soovib naasta ning KMA ja kohus on asunud ebaõigele seisukohale temal Venemaal perekonna olemasolu kohta. Ringkonnakohtu arvates ei saa asjaolu, et P.G ei soovi tegelikult Venemaale lahkuda, lugeda valeandmete esitamiseks vastavas ankeedis. P.Gi elas ligi kümme aastat Ivangorodis, töötas ja soetas pere ning ilmselt on tema sidemed Vene Föderatsiooniga, kus ta on elanud enamuse aja oma elust, kus elavad tema lähisugulased (ema) ja lapsed, tunduvalt tugevamad kui Eestiga. Oma pereelu ja laste kohta on ta ise esitanud andmed Eesti ametivõimudele ja kohtule (vt kohtuistungi protokoll toimiku lk 26) ning neis andmetes ei ole põhjust kahelda, sest samalaadseid andmeid on ta kohtule esitatud dokumentide kohaselt esitanud ka Vene ametivõimudele. Arvestades laste olemasolu ja pikaaegset pereelu Venemaal, on ülimalt tõenäoline, et Vene Föderatsioon rahuldab P.G taotluse elama asumiseks vaatamata sellele, et tal puudub Vene Föderatsiooni kodakondsus ning et Vene ametivõimude poolt keelduti tema sissekirjutamisest elukaaslase juurde Ivangorodis (vt P.G poolt esitatud koopiad kohtulahenditest ja kirjavahetusest, näiteks toimiku lk 104 asuv määrus).
2. Eeltoodust tulenevalt on kohus õigesti pikendanud P.G kinnipidamise tähtaega väljasaatmiskeskuses. Kinnipidamise pikendamise on tinginud P.G ise sellega, et keeldub täitmast väljasaatmise korraldamiseks vajalikke dokumente. Kinnipidamine on proportsionaalne abinõu selleks, et kallutada P.G kaasa aitama väljasaatmise korraldamisele.
3. P.G oli halduskohtu poolt määratud riigi õigusabi, mida osutas vandeadvokaat Alar Neiland advokaadibüroost AE Consult. A.Neiland on taotlenud riigi õigusabi tasu väljamõistmist summas 2240 krooni, märkides, et asja ettevalmistamiseks on ta käinud neljal korral Väljasaatmiskeskuses kliendiga kohtumas, on tutvunud KMA vastuse ja 5