MÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask, Viive Ligi ja Lauri Madise Määruse tegemise aeg ja koht 14. veebruar 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-2423 Haldusasi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus N.M väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 19. detsembri 2006. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus N.M määruskaebus Asja läbivaatamise aeg 12. veebruar 2007 Menetlusosalised ja nende esindajad Taotluse esitaja – Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, esindaja Martin Sepp Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – N.M RESOLUTSIOON Jätta N.M määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19. detsembri 2006. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu määruse peale võib edasi kaevata Riigikohtusse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. N. M on Vene Föderatsiooni kodanik. Siseministri 08.05.2000 käskkirjaga nr 218 keelduti N. M elamisloa pikendamisest. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) tegi tema suhtes 21.07.2003 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks hiljemalt 17. septembriks 2003. Ettekirjutus on täitmata. Tallinna Halduskohtu 31.10.2003 otsuse alusel paigutati N. M väljasaatmiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kuna isikut ei olnud kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu võimalik Eestist 48 tunni jooksul välja saata. Kohtuotsuste ja -määrustega on kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra pikendatud. 2. KMA esitas Tallinna Halduskohtule taotluse N. M väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. N. M ei ole täitnud Vene Föderatsiooni võimude poolt vajalikuks peetavaid dokumente reisidokumendi saamiseks, mis võimaldaks isikul 3-06-2423 kodakondsusjärgsesse riiki tagasi pöörduda. Vene Föderatsioon ei ole võimaldanud isiku tagasipöördumist muude dokumentide alusel. 13.04.2006 pöördus KMA Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole Eestis ja palus abi N. M dokumenteerimiseks. Saatkond keeldub passi väljastamisest ilma isiku sellekohase avalduseta. KMA tegi 01.08.2006 N. M uuesti ettepaneku täita reisidokumendi taotlusankeedid. Kuna isikul puuduvad reisidokumendid, ei saa väljasaatmist täide viia. 3. N. M palus jätta KMA taotlus rahuldamata. 4. Tallinna Halduskohtu 19.12.2006 määrusega anti luba N. M väljasaatmisekeskuses kinnipidamiseks kuni 19.02.2007. Kohtumääruse põhjendused olid järgmised:
- a)N. M puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. Eesti riik on teinud kohaseid jõupingutusi väljasaatmise sundtäitmise täideviimiseks ning väljasaatmismenetlus on viibinud Vene Föderatsiooni võimude tegevusetuse ja väljasaadetava enda seaduserikkumise tõttu (VSS § 264 lg 1 p 3 tuleneb kohustus aidata kaasa reisidokumendi muretsemisele). N. M väljasaatmine Vene Föderatsiooni ei ole võimatu VSS § 14 lg 4 p 2 mõttes. Selles sättes silmas peetud objektiivset võimatust ei saa tingida N. M tahtest ja tegevusest sõltuv vältav seaduserikkumine. Isik ei saa tema enda tahtliku seaduserikkumise tõttu osutuda paremas olukorras olevaks kui seadusekuulekas ning VSS § 264 lg 1 p 3 järgiv väljasaadetav.
- b)Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine alates 03.11.2003 on kohane sunnivahend kallutamaks N. M kaasa aitama väljasaatmise täideviimisele. Eesti suhtes ei ole jõustunud direktiivi, mis keelab väljasaatmiskeskuses kinnipidamise üle kuue kuu. Kinnipidamine seadusliku väljasaatmiskohustuse täideviimiseks ei ole vastuolus põhiseaduse § 20 punktiga 6. Põhiseadus ei nõua seadusega kinnipidamise maksimaalse tähtaja sätestamist. Kohus on kinnipidamise tähtaja pikendamiseks loa andmisel pädev kontrollima isiku põhiõigusi riivava meetme proportsionaalsust.
- c)Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-17-03 tuvastati, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni poolt 26. juulil 1994. a sõlmitud „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline leping Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest“ ja „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil“ ei anna N. M õigust Eestis viibida. Kohtule ei ole esitatud käesolevas asjas uusi asjaolusid, mis ei olnud teada eelmiste kohtumenetluste ajal. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine toimub Eesti seaduses sätestatud alustel ja selle reguleerimiseks välislepingutes ei ole vajadust. Võimalik riikidevaheline vaidlus kokkuleppe tõlgendamise üle ei anna ei Eesti seaduste, samuti kokkuleppe ega muude rahvusvahelise õiguse normide kohaselt N. M õigust Eestis viibimiseks ega takista tema väljasaatmist. Ainuüksi asjaolu, et Vene Föderatsiooni Suursaatkond Eestis jt Vene riigiorganid on kokkuleppe tõlgendamise suhtes avaldanud teistsugust arvamust kui Eesti võimud, ei tähenda, et Eesti võimude poolne tõlgendus oleks väär ja vastuolus rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklitega 31–33.
- d)Euroopa Inimõiguste Kohtu 5. jaanuari 2006. a otsuses leiti, et Eesti Vabariik ei ole rikkunud N. M ja tema perekonnaliikmete Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevaid õigusi. N. M väljasaatmine ei ole vastuolus direktiiviga 2003/109/EÜ. Pikaajaliseks elanikuks loetakse selle direktiivi art 4 lg 1 kohaselt riigis viimase viie aasta jooksul seaduslikult elanud kolmandate riikide kodanikke. N. M puudus direktiivi ülevõtmise tähtpäeval (23. jaanuar 2006, art 26) Eestis elamiseks seaduslik alus.
- e)N. M puudub kehtiv reisidokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. Puuduvad seaduses ettenähtud alused tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. 2
(4)3-06-2423 ASJAOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. N.M määruskaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 19.12.2006 määrus ja vabastada ta väljasaatmiskeskusest. Määruskaebuse põhjendused on järgmised:
- a)Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vaheline kokkulepe ei näe ette Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride kinnipidamist väljasaatmiskeskuses kuni kokkuleppe rakendamise ja tõlgendamisega seotud vaidluste lahendamiseni.
- b)Kaebaja väljasaatmisekeskuses kinnipidamise näol on tegemist karistusega, mis ei ole kooskõlas PS § 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja lõpmatu pikendamine on vastuolus PS §-ga 21. Halduskohtul puudub õigus kontrollida KMA taotluse põhjendatust, kuid kinnipidamise tähtaja pikendamine on vastuolus EIÕK art 5 punktidega 3 ja 4. Kinnipidamine peab olema mõistlik ja toimuma piiratud aja jooksul.
- c)Kohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja on Eestis elanud 24 aastat, tal on alaline elukoht, pidev sissetulek pensioni näol, ravikindlustus, ta on 52-aastane erivajadustega isik, Eestis elavad tema lähisugulased ja lapsed ning ta vajab nende abi. Kaebaja kinnipidamine väljasaatmiskeskuses enam kui 3 aasta jooksul on vastuolus EIÕK art-ga 3, mille kohaselt kedagi ei või piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Kaebajale on väljasaatmiskeskuses viibimine emotsionaalselt piinav, arvestades, et ta paigutati sinna operatsioonijärgsel taastumisperioodil, viimasel ajal on haigus progresseerunud (seda kinnitavad arsti tõendid ja 20.12.2006 suunamiskiri) ja et käimas on riikidevaheline vaidlus kokkuleppe rakendamise üle. Kinnipidamistingimused on väljasaatmiskeskuses karmimad kui vanglas.
- d)Kohus on jätnud asja lahendamisel arvesse võtmata Euroopa Liidu õigusaktid. Euroopa Liidu Nõukogu poolt kinnitatud 01.09.2005 direktiivi 2005/0167 art 14 lg 4 kehtestab Euroopa Liidu liikmesriikides asuvates sarnastes keskustes kinnipidamise piirtähtajaks 6 kuud. Kaebaja kinnipidamine enam kui 3 aasta jooksul on vastuolus ka PS § 26 ja § 27, EIÕK art 8 ja ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni art 12 ja rikub kaebaja õigust era- ja perekonnaelule. Euroopa Liidu direktiivid 2003/86/EÜ ja 2003/108/EÜ ja Euroopa Liidu Ministrite Komitee 04.03.1996 resolutsioon nr 96/c80/02 sätestavad garantiid kauaaegsetele elanikele liikmesriikides ja annavad kaitse väljasaatmise eest. 6. KMA kirjalikus vastuses paluti jätta määruskaebus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu määruse muutmiseks. Halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks halduskohtu määruse põhjendusi korrata. 8. Määruskaebuse esitaja leiab, et kuna Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud ülalnimetatud kokkuleppe tõlgendamise osas käib riikide vahel vaidlus, tuleks määruskaebuse esitaja vaidluse lahendamiseni väljasaatmiskeskusest vabastada. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Kokkuleppe sisu on halduskohtu poolt viidatud lahendis Riigikohus selgitanud. Riigikohus asus seisukohale, et Eesti poolt antud tõlgendus, mille kohaselt ei ole kokkulepe määruskaebuse esitaja suhtes kohaldatav, ei ole ebaõige ega vastuolus rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooniga. Kokkuleppe täitmine on võimalik ilma Eesti ja Vene Föderatsiooni vahel üksmeele saavutamiseta kokkuleppe tõlgendamise osas. Halduskohus asus õigesti seisukohale, et määruskaebuse esitaja suhtes ei ole kohaldatav EL direktiiv 2003/109/EÜ, sest määruskaebuse esitaja ei viibinud Eestis direktiivi ülevõtmise tähtajal seaduslikult. EL direktiiv 2003/86/EÜ ei anna määruskaebuse esitajale subjektiivset õigust Eestis elamiseks. Direktiivi kohaselt on EL liikmesriigil õigus elamisloa andmisest 3
(4)3-06-2423 perekonna taasühendamise eesmärgil keelduda. Määruskaebuse esitajale ei ole elamisluba antud, ta viibib Eestis ebaseaduslikult ning elamisloa andmine ei ole ilmselgelt perspektiivne. Talle on varem elamisloa andmisest keeldutud põhjendusel, et tema Eestist lahkumine on ette nähtud välislepinguga ning ta on vabatahtlikult võtnud kohustuse Eestist lahkuda.
- Määruskaebuse esitaja väide, et kinnipidamine üle kolme aasta on ebaproportsionaalne taotletava eesmärgiga, on ebaõige. Kinnipidamise eesmärk on määruskaebuse esitaja kui Eestis ilma õigusliku aluseta viibiva teise riigi kodaniku väljasaatmine. Avalik huvi Eestis ilma õigusliku aluseta viibiva, Eestit okupeerinud riigi relvajõududes teeninud isiku, kes on vabatahtlikult võtnud kohustuse Eestist lahkuda, väljasaatmiseks ei ole kadunud. Väljasaatmine ei ole muutunud võimatuks. Ainus asjaolu, mis takistab väljasaatmise täideviimist, on määruskaebuse esitajal kehtiva reisidokumendi puudumine. Eesti seadusandlus ei näe ette võimalust anda reisidokumenti Eestis ilma õigusliku aluseta viibivale välisriigi kodanikule, kellele on tehtud lahkumisettekirjutus. Seetõttu on vajalik reisidokumendi väljastamine kodakondsusjärgse riigi poolt. Esiteks on see võimalik määruskaebuse esitaja poolt reisidokumendi taotlemisel Vene Föderatsiooni riigiorganitelt. Teiseks ei ole ringkonnakohtu arvates välistatud sellise dokumendi saamine, mis võimaldaks väljasaatmise täideviimist, ka Vene Föderatsiooni riigiorganite omal initsiatiivil. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajaga, et tal on seaduslik alus Eestis viibimiseks. Elamisloa kehtivus on lõppenud ning teistes kohtumenetlustes on elamisloa andmisest keeldumise õiguspärasust kontrollitud. Taotluse esitamine elamisloa saamiseks ajal, kui isikul Eestis viibimiseks õiguslik alus puudub, ei anna seaduslikku alust Eestis viibimiseks elamisloa andmise otsustamiseni.
- Ringkonnakohtu arvates ei ole kinnipidamise aeg eesmärgiga tagada määruskaebuse esitaja väljasaatmine muutunud ebaproportsionaalselt pikaks. Põhiseadus ega rahvusvahelised lepingud ei sätesta maksimaalset tähtaega, mida võib pidada proportsionaalseks. Määruskaebuse esitaja viide EL Komisjoni 01.09.2005 ettepanekule KOM
(2005)391 lõplik „Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikide ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel kehtestamiseks“, mille artikliga 14 nähakse ette direktiivi jõustumisel maksimaalne tähtaeg väljasaatmise eesmärgil isiku kinnipidamiseks mitte üle kuue kuu, ei ole kohane. Tegemist ei ole õigusaktiga. Isik ei saa tugineda oma õiguste kaitsel kavatsustele arutada taolise sätte kehtestamist. Ringkonnakohtu arvates on pikaajalise kinnipidamise tinginud määruskaebuse esitaja enda õigusvastane käitumine, mis seisneb kohustuse täitmata jätmises kaasa aidata väljasaatmise täideviimisele. Väljasaatmine on võimalik kiiresti täide viia ja sellega seoses määruskaebuse esitaja väljasaatmiskeskusest vabastada, kui ta taotleb kodakondsusjärgsest riigist reisidokumenti. 11. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajaga, et jätkuv kinnipidamine on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Määruskaebuse esitaja ei ole näidanud, et teised temaga samasuguses olukorras olevad isikud oleksid vabastatud väljasaatmiskeskusest. Oliver Kask Viive Ligi Lauri Madise 4
(4)