Obsah (6)

§ 1043§ 1045§ 127§ 1050§ 104§ 139

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-2133 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. detsember 2006, Tallinn Kohtukoosseis Tiit Kollom, Kai Kullerkupp, Ande Täna

) § 1043, § 127 lg 4). Kostja oli küll eksituses, 2 kuid aluse selleks andis L. H kui kinnistu omanik, kellel oli asjaõigusseaduse (AÕS) § 129 lg 1 järgi kohustus abistada maaüksuste vahelise piiri kindlakstegemisel. Kostjal oli selleks põhjendatud taotlus metsaraie läbiviimiseks naabermaaüksusel. Hageja on esitanud kohtule tema sõnul L. H kirjad. Need on seletused kellelegi ja vaid üks on kirjana võetav. Nendest saab välja lugeda soovimatust abistada kostjat. Apellatsioonkaebuse põhjendused

1. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kohus järeldas ekslikult nagu poleks selgunud, kus asetseb X maaüksuse ja y kinnistu vaheline piir raiutud metsamaa alal. Kohus tugines tunnistaja R. A ütlustele valikuliselt, jättes tähelepanuta märkuse, et sellel ajal ei olnud instrumentide olemasolu ka nõutav. Kuna R. A poolt tehtud mõõtmistulemuste alusel kanti Y maaüksus maakatastrisse, oli temapoolne mõõtmistöö tehtud kõigi nõuete kohaselt. Kohus jättis tähelepanuta R. A kirjelduse selle kohta, mida ta nägi
2. a juulis Y ja X kinnistute vahelisel piiril. Y kinnistu mõõdistaja kinnitas, et kõnealune lageraie ei paiknenud mitte ainult X maaüksusel, vaid ka hagejale kuuluval Y kinnistul. Samuti osundas kohus ebapiisavalt R. A kirjalikule selgitusele, kus ta kirjeldab, mis meetodiga ta tegi kindlaks ilma tähistusteta piiripunktide asukoha, ning märgib, et piirimärkide 18, 19 ja 20 vahele jääval Y maaüksuse maa-alal oli suhteliselt hiljaaegu tehtud lageraie. Oma tunnistuses on R. A öelnud, et selgitus Y maaüksuse piiride kohta on õige. R. A toiminguid saab õigeks lugeda ka põhjusel, et kostja poolt esitatud OÜ V selgituskirjast nähtuvalt peavad nemad õigeks, et antud probleemiga tegeleksid maatükkide algse katastrisse kandmisega tegelenud isikud. Lageraie leidis aset piiripunktide 18, 19 ja 20 vahel. R. A kinnitab kirjalikus selgituses, et piirimärk 19 on olemas katastriplaanil märgitud kujul. Kohtuotsusest ei selgu, miks kohus teeb selle väitega vastuolus oleva järelduse. Kohus ei põhjenda, miks peavad piirimärgid olema ankurdatud või vähemalt kõrvaldamatud ja looduses igale isikule arusaadavad. Kahe kinnistu vahelise piirijoone oli kriminaalmenetluse käigus tähistanud maamõõdubüroo OÜ V selleks, et kindlaks teha, millised lageraiega tekkinud kännud jäävad Y maaüksusele. Seetõttu oli piirjoon tähistatud punaste lintidega. Ekslik on kohtu seisukoht nagu ei oleks piiripunkt 19 nõuetekohaselt tähistatud. Asjas on tõendatud, et piirimärk 19 on tähistatud piirikividega. Tunnistaja E. M on möönnud, et ta ei ole kindel, et maha märgitud piir oli täpne, kuid kuna seda tegi firma, siis ei ole tal alust kahelda selle õigsuses. Kui E. M oleks kahelnud maha märgitud piiri õigsuses, ei oleks ta teostanud kändude mõõtmist. Samuti kinnitas tunnistaja M. S, et alguses ei osatud kinnistute piiri kindlaks määrata ning maamõõdubüroo aitas otsida välja kivid või kinnitas kivi õiget asukohta ja peale nende mõõdistamist ei olnud piirides kahtlusi. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta tunnistajate E. M ja M. S ütlustega.
3. Hagejale kahju tekitamise fakt on leidnud tõendamist ning piiri täpse asukoha väidetav puudumine ei saa olla hagi rahuldamata jätmise aluseks. Kuna piiri kindla asukoha saab kindlaks teha eriteadmistega isik, siis taotleb hageja ekspertiisi läbiviimist, mille tulemusena peaks ekspert looduses kindlaks määrama Järva maakonnas x vallas asuvate X ja Y kinnistute vahelise piiri asukoha. Ekslik on kohtu järeldus, et kostja süü pole tuvastamist leidnud. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et L. H kirjadest saab välja lugeda soovimatust abistada kostjat. Asjaolu, et L. H käis kostja palvel piiri paiknemise tuvastamisega seonduvalt metsas, tõendab, et ta abistas naabrit piiri kindlakstegemisel. Kui L. H oleks keeldunud piiri kindlakstegemisele kaasa aitamast, ei oleks ta kostjaga metsa läinud. Samas ei nõua AÕS § 129 lg 1 ega ükski teine õigusnorm, et naabril, kelle poole piiri kindlakstegemise palvega pöördutakse, lasuks kohustus igal juhul piir kindlaks teha. Asjaolu, et L. H palus kostjal üles leida piirikivid, on tõendatud esitatud kirjadega ning L. H ütlustega kriminaalasjas. Kui L. H poolt osutatud abi piiride kindlakstegemisel ei olnud piisav, ei andnud see kostjale õigust teha metsaraiet ebaselgete piiridega alal. Kui naabrite 3 poolt piiri kindlaks teha ei õnnestunud, oleks tulnud kasutada maakorraldusseaduse sätteid ning lasta piir vastava ala asjatundjal kindlaks määrata, mitte aga alustada metsaraiega. Kohtu nõue, et hageja, kes on
4. aastane halva tervisega ning maamõõtmisalaste eriteadmisteta naisterahvas, oleks pidanud aitama kostjat talvel sügava lumega piirikivisid otsida ning vastutama piiri leidmise eest on ebaõiglane. Initsiatiiv metsaraie tegemiseks maaüksuse piiri lähedal tuli kostjalt, kes pidi seetõttu kandma vastutust piiri õige tuvastamise eest ning on vastutav üle piiri metsaraie tegemise eest. X maaüksus oli mõõdistatud plaani– ja kaardimaterjali alusel. Y maaüksuse mõõdistamine oli seevastu oluliselt täpsem. Hakates tegema metsaraiet maaüksusel, mille piirid on paika panemata, peab isik teadma, et eksisteerib kõrgendatud risk raiuda ekslikult metsa üle naabermaaüksuse piiri. Selle riskiga oleks tulnud raiuma asudes arvestada ning teha kõik endast olenev piiride kindlaks tegemiseks. L. H aitas kostjat niipalju kui võimalik ning kui sellest abist jäi väheseks, oleks kostja pidanud tegema täiendavaid toiminguid, et piiri selguses veenduda. Apellatsioonkaebuse vastus
5. Kostja ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
6. Ringkonnakohus, ära kuulanud kohtuistungil menetlusosalised ning tutvunud asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebuses esitatud väidetele on maakohus otsuses piisava põhjalikkusega vastanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. 11.

§ 1043

sätestab, et teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane muu hulgas siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Kahju hüvitamise eesmärgiks on

§ 127

lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi 4. lõike järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti (

§ 1050lg 1).

12. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et Y kinnistul metsa vähenemine võis olla, kuid selle ulatust ei ole võimalik täpselt kindlaks, mistõttu ei ole võimalik kindlaks teha ka kahju suurust. Ka leidis kohus, et kui hagejal kahju tekkiski, ei ole kostja selles süüdi. Kohus on otsuses põhjendanud, millistele tõenditele ta oma järelduse rajas. Kuna kinnistute piir ei olnud looduses märgistatud ega tuvastatav, teostas kostja raiet esialgse hageja (L. H) näidatud piiri arvestades ja tema järelevalve all. Kostja käitumises puudus hooletus, raske hooletus või tahtlus (

§ 104lg 2).

Kahju tekkimine ei olnud, arvestades L. H käitumist, mõistlikult ettenähtav. Kuigi

1050 ei erista süü vorme, tuleb sama paragrahvi lg 2 järgi arvestada kahju tekitaja subjektiivseid omadusi. Kostja ei ole X kinnistu omanik. Kinnistu kuulub kostja Venemaal elavale tädile, kelle loal teostas kostja raiet. Kostja ei ole maakorralduslikes küsimustes eriteadmisi omav isik. Ringkonnakohtu hinnangul järgis kostja käibes vajalikku hoolt, kui ta kooskõlastas raie piirid naaberkinnistu omanikuga. Kostjal puudus alus eeldada, et L. H näidatud kinnistute vaheline piir ei ole õige. 4 Eeltoodud asjaoludel ei ole kostjalt mõistlik nõuda, et ta oleks pidanud sellises olukorras laskma piiri vastava ala asjatundjal enne raietöödega alustamist kindlaks määrata ja looduses märgistada, vältimaks võimalikku kahju tekitamist, nagu hageja leiab.

1. Hageja apellatsioonkaebuse väited on vastuolulised. Hageja ei nõustu kohtu järeldusega vaidlusaluste kinnistute ebaselge piiri kohta looduses, kuid samas ta võtab selle asjaolu omaks. Nõustuda ei saa kaebuse väitega, nagu oleks kohus hinnanud tunnistaja R. A ütlusi valikuliselt ning jätnud tunnistajate E. M ja M. S ütlused arvestamata, seda põhjendamata, samuti osundanud ebapiisavalt R. A kirjalikule selgitusele. Maakohus hindas otsuse tegemisel kõiki nimetatud tõendeid, kuid need ei võimalda teha asjas hageja soovitud järeldusi. Kohus põhjendas, miks ta jättis arvestamata tunnistaja E. M ütlused piiri märkimise kohta. Nii tunnistaja E. M kui ka M. S ei tegelenud piiri märkimisega, vaid teostasid kinnistutel menetlustoiminguid, mistõttu nende arvamus piiri asukoha osas ei ole otsuse tegemisel arvestatav. OÜ V 11.07.2004 kirjast (t/lk 30), millele hageja apellatsioonkaebuses osundab, nähtub, et looduses piiri, st piirisihti ei eksisteeri ja ilma mõlema maatüki täiendava ümbermõõdistamiseta ei ole võimalik piiri asukoha küsimust lahendada.
2. Hageja väide, nagu oleks L. H palunud kostjal enne raie tegemist üles leida piirikivid, ei leidnud tõendamist. Sellist asjaolu ei tuvastatud ka kriminaalasja uurimise käigus. Kriminaalasja lõpetamise määrusest (t/lk 70) nähtub, et kostja teostas raiet kokkuleppel L. H viimase näidatud piirides, L. H oli piiride kindlakstegemise juures ja andis nõusoleku sihini raiumiseks ning ta käis iga päev metsas ja jälgis raiet. Maakohtu tehtud järeldused on vastavuses asjas esitatud tõenditega. Ringkonnakohtul puudub alus hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi, kui tegi esimese astme kohus. 15.

§ 139

lg-te 1 ja 2 järgi ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles selle oma käitumise või muude temast tulenevate asjaoludega põhjustas kahjustatud isik ise. Kui kostja hagejale kahju tekitaski (selle olemasolu ja suurus ei ole asjas esitatud tõendite järgi küll tõsikindlalt tuvastatav, kuid kostja on möönnud selle võimalikkust), põhjustas selle tekkimise täies ulatuses esialgne hageja ise. Kui kahju tekkis tervikuna kannatanust tulenevate asjaolude tõttu, välistab see kahju hüvitamise nõude rahuldamise juba põhjusliku seose tasandil. Käesolevas asjas ei tõusetu ka kostja alusetu rikastumise küsimust. Ringkonnakohtu istungil seletas kostja, et ta ei saanud raiutud puid endale ega nende eest ka raha. Raiutud puid kasutasid sugulased kütteks. Hageja eeltoodut ei vaidlustanud. T. Kollom K. Kullerkupp A. Tänav 5