Obsah (4)

§ 276§ 272§ 173§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-189 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2006. a, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Mart Rein

) § 272 lg 1 sätestab, et laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama, ning lg 2 kohaselt loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist.

1. Pooltel puudub vaidlus selles, et nad sõlmisid 14.03.1993 laenulepingu. Hageja väitel andis ta laenusumma üle laenulepingu sõlmimisel. Hageja hilisemate selgituste kohaselt laenas ta kostjale enne 14.03.1993 laenulepingut, võimalik, et
2. a, 10 000 USA dollarit. Laenu andmise vormistasid pooled lihtkirjalikult. Kuna kostja tasus intresse, siis laenas hageja kostjale lisaks 4000 USA dollarit ja pooled pikendasid laenu tagastamise tähtaega. Selleks sõlmisid pooled 14.03.1993 laenulepingu, millega kostja kohustus hagejale tagastama 19 000 USA dollarit 01.03.
3. Kostja väitel on 14.03.1993 laenuleping tühine selle rahatuse tõttu, ning pooled ei ole sõlminud
4. a laenulepingut 10 000 USA dollari laenamise kohta, samuti ei ole kostja seda raha saanud.
5. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 91 lg 1 ja alates 01.01.2006 kehtiva TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja 2 vastuväited.

§ 276

lg 1 kohaselt võib laenaja vaidlustada laenulepingu selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus ette nähtud. Seega lasub laenulepingu rahatuse tõendamise kohustus kostjal. Laenaja üheks võimaluseks laenulepingu rahatuse tõendamisel on ka asjaolu tõendamine, et laenuandjal puudus laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka selle üleandmine laenajale (sellisele järeldusele on asunud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-147-05). Kostja soovis hageja ja tema vanemate sissetulekutega 14.03.1993 ja sellele eelnenud ajaperioodil tõendada, et hagejal ei saanud olla 14.03.1993 laenulepingu allkirjastamisel 19 000 USA dollarit ning seetõttu on laenuleping kehtetu selle rahatuse tõttu. Tulenevalt TsMS § 236 lg-st 2 võib tõendit esitada sooviv menetlusosaline, kes ei saa tõendit ise esitada, taotleda kohtult tõendite kogumist. Hageja vaidles nimetatud tõendite esitamisele vastu (tl 110-111). Hageja selgitas 28.02.2006 kohtuistungil, et laenusumma oli ta säästnud ja saanud vanematelt ning osa rahast 4000 USA dollarit oli kostja enda poolt antud raha. 07.06.2006 kohtuistungil selgitas hageja, et tema vanemad on surnud, vanemate vara jäi temale. Samuti avaldas ta, et ei soovi tõendada, et tema vanematel oli vara või raha, millest ta sai laenata kostjale laenulepingu järgse raha.

1. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et puuduvad tõendid selle kohta, et hagejal oli raha või vara, mille realiseerimisest sai ta rahalisi vahendeid 14.03.1993 kostjale 19 000 USA dollari laenamiseks. Sellest tulenevalt ning arvestades asjaolu, et raha üleandmist kirjalikult ei vormistatud, leidis kohus, et 14.03.1993 laenuleping on rahatu. Hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja väitel on
2. a sõlmitud laenuleping hävitatud. Kostja selgituste kohaselt ei ole pooled sellist lepingut sõlminud. 14.03.1993 laenuleping ei viita varasemale poolte vahel sõlmitud lepingule. Kohus leidis, et 14.03.1993 laenulepingu p-st 2 võib järeldada, et laenusumma üleandmine pidi toimuma 14.03.
3. Kohus jõudis järeldusele, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, et pooled oleksid
4. a sõlminud lepingu 10 000 USA dollari laenamise kohta. Kohtu arvates on põhjendatud kostja väide, et tema allkiri laenulepingul ei tõenda raha üleandmist. Laenulepingu p 2 kohaselt kohustus hageja laenusumma üle andma 14.03.1993, raha üleandmise kohta kirjalikku dokumenti vormistatud ei ole. Kostja väiteid hageja ähvarduste kohta pidas kohus paljasõnalisteks. Apellatsioonkaebuse põhjendused
5. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kohus on jätnud otsuse tegemisel tähelepanuta ja õigusliku hinnanguta hageja väite, et

§ 272

lg 3 kohaselt võivad pooled iga võla, mis on tekkinud ostustmüügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna. Võla ümbervormistamise õiguslikuks tagajärjeks on

§ 276

lg-st 1 tulenevalt tõenduskoormuse ümberpööramine: võlgnik peab tõendama, et ta laenu ei saanud.

1. Antud juhul on nii kostja omaksvõtuga (tl 29, 50, 96, 104, 128) kui ka kohtuotsusega (p 7) tõendatud, et kostja sai
2. a hagejalt 10 000 USA dollarit. 14.03.1993 laenulepingu allakirjastamisega kinnitas kostja, et laenu saajaks oli tema, mitte keegi kolmas isik. Samas järeldas kohus meelevaldselt ja vastuoluliselt, et kostja ei ole 10 000 USA dollarit saanud (otsuse p 8). Kohtuotsuse p-s 9 toodud järeldused ei ole kooskõlas ega tulene tuvastatud asjaoludest ning on seega ebaõiged. Kohtu viide Riigikohtu lahendile 3-2-1-147-05 on asjakohatu. Antud juhul ei ole kostja tõendanud, et ta pole hagejalt 10 000 USA dollarit saanud. Hageja ei ole väitnud, et 14.03.1993 laenulepingu alusel lepingus märgitud summa üle anti. 14.03.1993 võlakohustus sisaldas endas
3. a laenatud 10 000 USA dollarit, kostja poolt tasutud intressi 4000 USA dollarit, mis uuest välja laenati, ning kogu laenu tagastamisel moodustuvaid intresse. Kohus ei ole võtnud seisukohta selles, et hageja palus 3 jätta rahuldamata kostja taotluse täiendavate tõendite väljanõudmiseks. Kostja taotlus on põhjendamatu ja alusetu, kuna taotlus on esitatud hilinenult ja nõutud tõendid pole kättesaadavad. Apellatsioonkaebuse vastus
4. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutumata. Kostja ei ole omaks võtnud 10 000 USA dollari saamist hagejalt. 14.03.1993 laenuleping, mis allkirjastati ähvarduse ja sunni mõjul, on kehtetu selle rahatuse tõttu, kuna kostja ei ole selle alusel raha saanud. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukoha kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et kaevatav kohtuotsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 uue otsuse asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata ning hagi rahuldada. Vastavalt sellele tuleb ümber jaotada ka kohtukulud.
6. Maakohus märkis õigesti, et antud vaidluse lahendamisel tuli kohaldada

§ 272

, kuid jättis seejuures arvestamata sama paragrahvi lõike 3, mille kohaselt võivad pooled iga võla, mis on tekkinud ostust-müügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna. Seega ei keelanud seadus vormistada ümber ka varasemat laenukohustust. Kuna hageja nõustus kostjaga, et laenulepingu sõlmimisel 14.03.1993 raha üle ei antud, vaid tegemist oli varasema laenusuhte ümbervormistamisega (kostja väitel küll tema poolt vahendatud laenusuhtega), siis pidi kohus neid asjaolusid ka arvestama. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et laenulepingu sõlmimise ajal raha üle ei antud, vaid et 14.03.1993 laenulepingus sisaldus aasta varem üleantud laen. 12.04.2004 kohtule esitatud vastuses hagile väitis kostja, et vahendas hageja ja T. K vahelist laenu, märkides ühtlasi, et oma tuttava T. K soovil tegi ta

1. a hagejale ettepaneku laenata T. K sularaha 10 000 USD, kuna viimane tegeles metalliäriga ja vajas raha ning lubas hagejale olulist kasumit. Kuna M.M usaldas teda rohkem kui T. K, tuli kostjal olla
2. a /
3. a lepinguliste suhete korraldaja. Ka kostja oli seisukohal, et vaidlusalust lepingut tuleb hinnata koos sellele eelnenud tegeliku olukorraga ning selle koostoimes
4. a laenulepinguga, millel oli analoogiline sisu ja eesmärgid. Hoolimata eeltoodust asus kohus seisukohale, et hagejal lasus kohustus tõendada, et ta andis kostjale laenulepingu sõlmimisel 14.03.1993 lepingus märgitud summa üle. Kuna kohus ei arvestanud poolte poolt esiletoodud asjaolusid, määratles ta tõendamise eseme ebaõigesti.
5. Asja materjalist nähtuvalt tuli pooltevahelist võlasuhet kvalifitseerida deklaratiivse võlatunnistusena

§ 272lg 3 tähenduses.

Seetõttu ei pidanud hageja tõendama raha üleandmist lepingu sõlmimisel ega saanud kostja väita lepingu rahatust. 14.03.1993 sõlmitud lepingus vormistati ringi varasem kohustus. Asjaolu, et nimetatud kohustuse võtmisel arvestati juurde täiendav summa (hageja väitel nii intresside kui laenuks täiendavalt antud 4000 USA dollari arvel), ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust, sest hageja lähtus kohtule esitatud hagis nõude suuruse osas varasemast 10 000 USA dollarilisest laenust. Kuigi kostja kinnitas nii kohtule esitatud vastuses kui kohtuistungil antud seletuses raha vastuvõtmist, väitis ta selle üleandmist T. K, pidades ennast seetõttu laenu vahendajaks. 11.10.2004 esitatud vastuses hageja 31.05.2004 selgitusele viitas kostja veelkord oma vahendajarollile, millest hageja oli teadlik, ning rõhutas, et

1. a andis hageja kostja kätte T. K edasiandmiseks 10 000 USA dollarit, mille kostja ka viimasele üle andis. Kostja avaldas laenu tagasimaksete (summas 4000 USA dollarit) vahendamisel hagejale selgelt ja 4 üheselt, et nimetatud summad pärinevad T. K. Sama kinnitas kostja ka maakohtus vande all antud seletuses: laenu soovinud isikut T. K tundis tema, tema tuttav oli ka hageja, kes soovis raha investeerida. 07.06.2006 kohtuistungi protokollis on kostja seletus kajastatud järgmiselt: „Mina olin selle raha edasi andja. Ma sain raha M.M käest ja andsin üle T. K. Raha summa oli 10 000 USA dollarit, kuid mina ei olnud laenu saaja. … Ma ei olnud mitte T. K sõber, vaid meie tutvus tekkis siis, kui töötasin Saaremaa Aktsiapanga direktorina ja kui T. K pöördus panga poole laenusumma saamiseks, pank laenu talle ei andnud. …“ (tl 128). Intresside katteks T. K (ja tema äripartnerilt) saadud raha andis kostja üle hagejale; kostja teada oli T. K poolt M.M makstud 4000 USA dollarit intress (samas).
2. Eeltoodust järelduvalt oli 14.03.1993 lepingu puhul tegemist olemasoleva kohustuse kinnitamisega, mis oma sisult on käsitatav võlgniku loobumisena võimalikest vastuväidetest võlale. Seetõttu ei ole asjakohane ka kohtu seisukoht, et hageja pidi tõendama, et tal oli laenulepingu sõlmimise ajal olemas raha, mida laenuks anda. Asjaolu, et laenu võtja andis raha üle kolmandale isikule, ei vabasta teda kohustusest laen tagastada. Ka kostja ise on 14.03.1993 allkirjastatud laenulepingus oma kohustust tunnistanud. See, et laenuleping suhete varasemat käiku ei kajasta, kohustuse sisu ei mõjuta.

§ 173

lg 1 kohaselt tuli võetud kohustus täita, ühepoolne keeldumine kohustuse täitmisest ei ole lubatud (

§ 174

). Kostja poolset allkirja kohustuse tunnistamise kohta ega ka hageja kohtusse pöördumist ei saa hinnata kostja soovitud viisil. Maakohus märkis õigesti, et kostja väiteid sunni mõjul tehtud tehingu (võlatunnistuse) tühisuse kohta ei saa arvestada. Ka asjaolu, et hageja ei pöördunud kohtusse varem, ei võimalda teha asjas teistsugust otsust. 16. Kuna ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ning rahuldab hagi, tuleb poolte vahel ümber jaotada ka kohtukulud. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 kohaldatakse enne 01.01.2006 kehtiva TsMS jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse. Hageja tasus riigilõivu hagilt 7000 krooni ning apellatsioonkaebuselt 6250 krooni, seega kahes kohtuastmes kokku 13 250 krooni. Nimetatud summa tuleb kostjalt välja mõista. Ü.Jänes G.Kivinurm M.Reino 5