← Eesti

3-05-866/8

Obsah (5)§ 38§ 40§ 21§ 1§ 37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. detsember 2006, Tallinn Haldusas

) §-st 38, § 39 lg 1 p-st 7 ja § 40 lg-st 1 koostoimes VÕS § 222 lg-ga 1 ja § -ga 223.

  1. b)Asja parandamise ebaõnnestumine tähendab automaatselt, et esialgne asi ei vastanud lepingutingimustele. Tõendid esialgse asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta puuduvad. Vaidlusalused saapad saadeti ekspertiisi alles pärast kolmanda isiku poolt pretensiooni esitamist teostatud remondi kohta. Seoses vahepeal teostatud remondiga ei saanud ekspert hinnata jalatsite võimalikku tootmisviga, vaid nende seisundit pärast garantiiremondi teostamist. Kaebaja võttis saapad kolmandalt isikult remondiks vastu ilma neid ekspertiisi saatmata. Järelikult tunnistas kaebaja kolmanda isiku pretensiooni. 28. juuni 2005 ekspertiisiotsus kajastab ekspertiisi garantiiremondile. Sellest nähtub, et garantiiremondi käigus on jalatsit vigastatud viisil, mis võib kaasa tuua jalatsi pealmise naha lõhenemise. Puudustega kauba parandamine kaebuse esitajal ebaõnnestus. Jalatsi pealmise naha vigastust ei ole võimalik jalatsi välimust kahjustamata kõrvaldada. Sellega on ühtlasi ära langenud kaebuse esitaja võimalus valida jalatsite parandamise ja asendamise vahel. Kolmas isik ostiski talvesaapad talvehooaja lõpus soodsama hinnaga seoses sooviga neid järgmisel talvehooajal kanda. Kaebuse esitaja ei saanud samasuguseid saapaid sama hinnaga mõnest teisest poest. Seega ei saa kaebuse esitaja saabaste asendamisest keeldumisel tugineda VÕS § 222 lg-le 1.
  2. b)Kaebuse esitajat teavitati ekspertiisiotsusest telefoni teel. Seetõttu ei ole ekspertiisiakti saatmata jätmine kliendile iseseisev rikkumine. Ettekirjutuses on näidatud nii ettekirjutuse tegemise faktiline alus kui ka õiguslik alus. Ettekirjutuses puudub täitmise tähtaeg, sunniraha määr ja ka vaidlustamise kord. Osundatu puudumine ei takistanud ettekirjutuse täitmist ega ka kohtu poole pöördumist. Tähtaja puudumisel tuleb eeldada, et ettekirjutus on mõeldud koheseks täitmiseks. Sunniraha määra puudumine võiks välistada vastustaja õiguse kaebuse esitaja suhtes sunniraha rakendada, kuid ei saa olla seadusega kooskõlas tehtud ettekirjutuse tühistamise aluseks. Seega ei saa haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 järgi vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistada.
  3. c)Vaidlus ei ole sedavõrd keerukas, et vastustaja, kes puutub igapäevaselt kokku tarbijakaebustega, lahendab neid ja teeb ettekirjutusi, oleks pidanud kasutama välist õigusabi. Seetõttu ei mõista kohus kaebuse esitajalt välja vastustaja poolt kantud kohtukulusid. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. * AS apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebust põhjendati järgmiselt: 2

(5)3-05-866
  1. a)Saapad on remonditud korralikult ja kvaliteetselt. Apellant lasi teostatud remondi kvaliteeti kontrollida kahel korral, tellides vastava ekspertiisi. Ekspertiisi otsuse kohaselt pole saabastel ilmnenud ühtegi tootmisviga, muid saabaste kasutamist takistavaid asjaolusid ega visuaalsel vaatlemisel esteetiliselt mittesobivaid lahendusi. Esimesest ekspertiisiotsusest võib järeldada, et remont on teostatud niivõrd hästi, et ei märgatud mingeid jälgi võimalikust tootmisveast. Teises ekspertiisiotsuses on ekspert märkinud, et talla serv on lõiganud pealisnaha pinda. Samas ei tulene eksperdi otsusest, et talla serva lõikumine pealisnaha pinda oleks võrdsustatav toote defektiga või et saabaste kasutamine oleks seetõttu takistatud. Tarbija saab talle seaduse järgi kuuluvaid õiguskaitsevahendeid rakendada alles kauba puuduse ilmnemisel. Antud juhul ei ole kaubal ka ekspertiisi käigus puudusi tuvastatud. Saapad on remonditud kvaliteetselt ja neid on võimalik sihtotstarbeliselt kasutada. Sellistel puhkudel ei lähtu ekspert üksnes tarbija pretensioonil märgitud vigadest, vaid uurib kaupa põhjalikult ja kajastab otsuses ka teisi leitud puudusi, kui neid on. Vaidlusalusel juhul ekspert saabaste remondist tulenevat viga ei tuvastanud ega remondi kohta ühtegi negatiivset märkust ei teinud.
  2. b)Vastustaja, nõudes apellandilt kauba asendamist, on oma pädevust ületanud ja on sisuliselt asunud õigust mõistma. Ettekirjutuse selline konkretiseerimine on võimalik juhul, kui ettekirjutuse adressaadil puudub seaduse alusel võimalus valida mõne teise käitumisvariandi kasuks. Vastustaja on sekkunud apellandi ja kolmanda isiku vahel tekkinud õigusvaidlusesse, milles apellant ja kolmas isik olid erineval seisukohal selles osas, kas apellant on saapaid remondi käigus kahjustanud või mitte. Vastustaja on asunud kindlaks tegema, kas apellant pani toime kolmanda isiku poolt väidetud teo või mitte ning kas ta oli selle eest vastutav. Põhiseaduse (PS) § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Konkreetse vaidluse (kas saapaid remondi käigus vigastati või mitte) lahendajaks saab olla üksnes kohus ning vastustajal puudub pädevus selliste õigusvaidluste lahendamiseks ja vaidlustatud ettekirjutuses sisalduvate kohustuste täitmiseks sundimiseks. 5. Tallinna Ettevõtlusameti vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:
  3. a)Kolmas isik luges remondi õigustatult ebaõnnestunuks ja soovis saabaste ümbervahetamist, mida talle kaebaja poolt ei võimaldatud. Ilma ekspertiisi määramata saabaste remonti võtmisega tunnistas * AS, et saapad olid lepingutingimustele mittevastavad. VÕS § 218 lg 2 esimesest lausest tulenevalt vastutab müüja tarbijalemüügi puhul asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale.
  4. b)Ettevõtlusameti põhimääruse p 2.1.16 kohaselt on ameti ülesandeks muuhulgas ka tarbijakaitseseaduse alusel järelevalve teostamine ja vastutuse kohaldamine. Põhimääruse p-de 2.1.17 ja 3.1.9 kohaselt on ettevõtlusameti kohustuseks lahendada tarbijakaitsealaseid avaldusi ja kaebusi ning õigus teha oma pädevuse piires kirjalikke kohustuslikke ettekirjutusi ja rakendada sanktsioone. Ettekirjutuse vaidlustamine ei vabasta kauplejat selle täitmisest, välja arvatud juhul, kui kohus on otsustanud teisiti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Käesolevas asjas tuleb esmalt selgitada, kas linnavalitsus jäi vaidlustatud ettekirjutuse tegemisel enda pädevuse piiridesse.

§ 38

kohaselt teostavad tarbijakaitseseaduse ja teiste õigusaktide alusel tarbijale antud õiguste tagamise üle järelevalvet muuhulgas kohaliku omavalitsuse järelevalvepädevusega ametiisikud (järelevalve teostajad) oma pädevuse piires.

39 lg 1 p 7 kohaselt on järelevalve teostajal õigus teha „oma pädevuse piires“ ettekirjutusi.

§ 40

lg 1 p 1 kohaselt võib õigusrikkumise avastamise korral järelevalve teostaja teha ettekirjutuse, milles ta esitab nõude lõpetada õigusrikkumine ja võimaluse korral taastada esialgne olukord, ning sama lõike p 2 3

(5)3-05-866 kohaselt ettekirjutuse, milles ta kohustab peatama sellise kauba või teenuse pakkumise ja müügi, mis ei ole nõuetekohane, ning annab tähtaja kauba või teenuse nõuetega vastavusse viimiseks.

§ 21

kohaselt võib tarbija esitada sellekohaseid vaidlusi lahendavale isikule või institutsioonile kaebuse. 7. Käesoleval juhul kohustas kohalik omavalitsusüksus kaebajal lõpetada rikkumine ja rahuldada kolmanda isiku kaebus, vahetades puudustega kauba uue nõuetekohase kauba vastu. Ringkonnakohus on seisukohal, et tarbija võib küll pöörduda valla või linna poole kaebusega tarbijakaitsealases küsimuses ja omavalitsusüksusel tuleb see oma pädevuse piires lahendada, kuid

§ 38

ja § 39 lg 1 p 7 ei anna kohalikule omavalitsusele pädevust asuda avalduse läbivaatamisel lahendama tarbija ja ettevõtja vahelist tsiviilõiguslikku vaidlust lepingu rikkumise üle, sh asuda läbi vaatama tarbija võlaõiguslikke nõudeid, mis tulenevad müügilepingust või müügilepingu tingimustele mittevastava kauba üleandmisest.

§-st 38 ja § 39 lg 1 p-st 7 nähtub, et järelevalve teostaja pädevus on piiratud. Grammatiliselt näib

§ 38

küll hõlmavat ka järelevalvet võlaõigusseadusega tarbijale antud õiguste järgimise üle, kuid sätte täiendav tõlgendamine süstemaatilise, teleoloogilise ja põhiseaduspärase meetodi abil seda tulemust ei kinnita.

  1. Riiklikule järelevalvele on reeglina allutatud vaid ettevõtja kinnipidamine tema tegevust reguleerivatest imperatiivsetest avaliku õiguse normidest. Dispositiivsete lepinguõiguslike nõuete täitmist ei sanktsioneerita tavapäraselt riikliku järelevalve meetmetega. Täitevvõimu sekkumine lepingupoolte vaidlusse riikliku järelevalve käigus toob kaasa olulise privaatautonoomia piirangu. Seda saab õigustada vaid demokraatliku ühiskonna tõsine vajadus (põhiseaduse § 11) ja säärane volitus peab seadusest nähtuma selgesõnaliselt. Eraõiguslike vaidluste lahendamine järelevalve käigus ei ole mõistlik ja ei aita reaalselt kaasa ühegi legitiimse eesmärgi saavutamisele. Näiliselt lihtsustaks see küll tarbijal enda õiguste realiseerimist, sest kohtusse pöördumise asemel piisab tal avalduse esitamisest järelevalveasutusele. Ent nagu käesolevgi vaidlus kinnitab, ei aitaks järelevalve tegelikkuses kohtuvaidlusi vältida, sest tarbija hagi asemel esitab vaidluse lahendamiseks kaebuse ettevõtja. See tooks kaasa olemuselt lepinguõiguslike vaidluste lahendamise halduskohtutes selleks ettenähtud üldkohtute asemel.
  2. Tarbija ja kaupleja vaheliste vaidluste lahendamine ei ole

§ 1lg 4 kohaselt haldusmenetlus.

Käesolevas asjas on ettekirjutus kaebajale tehtud küll kolmanda isiku avalduse alusel, kuid riikliku järelevalve raames. Riikliku järelevalve käigus viib haldusorgan läbi haldusmenetlust. Seega kinnitab

§ 1

lg 4, et tarbija ja kaupleja vahelise vaidluse, iseäranis tsiviilõigusliku vaidluse lahendamine ei ole

6. peatükis sätestatud riikliku järelevalve ülesanne. Tsiviilõigusliku vaidluse lahendamine kohaliku omavalitsuse poolt ei taga ettevõtja ja tarbija õiguste efektiivset ja erapooletut kaitset. Ettevõtja ja tarbija tsiviilõiguste üle otsustamine on oma olemuselt riigivõimu jurisdiktsioonilise funktsiooni täitmine ning selleks tuleks seadusega tagada pädeva organi sisuline kompetents ja erapooletus. Säärased garantiid tarbijakaitseseaduses kohalike omavalitsuste poolt teostatava järelevalve korral puuduvad. Vormivabaduse põhimõttest lähtuvad haldusmenetluse normid ei ole ringkonnakohtu hinnangul piisavad jurisdiktsioonilise võimu teostamiseks. Seadus ei taga ka seda, et järelevalveametnik oleks piisavate juriidiliste teadmistega tsiviilõiguslike normide kohaldamiseks. Seega oleks tsiviilõigusliku vaidluse lahendamise pädevuse andmine kohalikule omavalitsusele

§ 38

ja § 39 lg 1 p 7 alusel praegusel kujul vastuolus põhiseaduse §-ga 14, § 24 lg-ga 2 ja §-ga 146. Kuna neid sätteid on võimalik tõlgendada ka põhiseaduspäraselt, st selliselt, et nad ei hõlma järelevalvet lepinguliste nõuete täitmise üle, tulebki sätteid vastavalt tõlgendada. 4

(5)3-05-866 Kui tarbijakaitseseadus ei sätesta selgesõnaliselt teisiti (vrd § 41 lg 3), hõlmab järelevalve teostaja pädevus vaid järelevalve avalik-õiguslike normide üle, millest tarbijaile tulenevad õigused. Kuna neid piire on kohalik omavalitsus käesoleval juhul ületanud, kuulub ettekirjutus tühistamisele ja ringkonnakohus ei anna hinnangut ettekirjutuse sisule. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et ehkki

5. peatükk reguleerib põhjalikult tarbija kaebuse menetlust tarbijakaebuste komisjonis, ei ole isegi komisjon pädev tegema tarbija ja kaupleja vahelises vaidluses lõplikult siduvat otsust, sest otsusega mittenõustumise korral tuleb vaidlus uuesti läbi vaadata maakohtus (

§ 37lg-d 3 ja 4).

Tallinna Ettevõtlusameti põhimäärus on suunatud linna sisepädevuse jaotamisele tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmisel ja sellest ei tule linna kui terviku jaoks täiendavaid volitusi.

  1. Käesoleva asja lahendamisel peab ringkonnakohus silmas, et Euroopa Ühendus on enda eesmärgiks seadnud „kõrgetasemelise tarbijakaitse“ (EÜ asutamislepingu art 153 lg 1). Selle eesmärgi saavutamiseks on Euroopa Parlament ja Nõukogu muuhulgas võtnud vastu direktiivi 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta. Nimetatud direktiivi üks keskseid eesmärke on tagada kauba vastavus lepingu tingimustele (direktiivi põhjenduste p-d 6–12). Direktiivi põhjendustes (p 25) märgitakse ka, et vastavalt komisjoni
  2. märtsi
  3. a soovitusele tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavate asutuste suhtes kohaldatavate põhimõtete kohta (EÜT L 115,
  4. aprillist 1998, lk 31) võivad liikmesriigid asutada organeid, mis tagavad riigisiseste ja piiriüleste kaebuste erapooletu ja tõhusa käsitlemise ning mida tarbijad võivad kasutada vahendajatena. Direktiivi elluviimiseks ettenähtud normidest, s.h kauba lepingule mittevastavuse korral kohaldatavatest tsiviilõiguslikest normidest tulenevate vaidluste lahendamiseks võib liikmesriik ette näha kohtuvälise õiguskaitse, kuid ta ei ole selleks kohustatud. Eestis täidavad seda ülesannet tarbijakaebuste komisjon, ehkki ka tema otsused ei ole siduvad, ja Tarbijakaitseamet. Isegi kui täiendav kohtuväline sekkumine kohaliku omavalitsuse asutuse poolt võiks tagada tarbija õiguste tulemuslikuma kaitse, ei tulene kohustust säärase menetluse juurutamiseks ka vahetult EÜ asutamislepingu art 153 lg-st
  5. Kõrgetasemeline tarbijakaitse ei tähenda kõrgeima võimaliku tasemega tarbijakaitset. Seega leiab ringkonnakohus, et ühenduse õigusest ei tulene Eestile kohustust tagada kauba lepingutingimustele mittevastavuse korral tarbija õiguste kaitse kohaliku omavalitsuse organi poolt. Ringkonnakohus ei anna hinnangut Eestile määrusest 2006/2004/EÜ tulenevate kohustuste kohta, sest nimetatud määrus tuli osaliselt üle võtta
  6. detsembriks 2005 ja tuleb täielikult üle võtta
  7. detsembriks 2006, kuid vaidlustatud ettekirjutus tehti
  8. septembril
  9. Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.