Obsah (4)

§ 1§ 10§ 11§ 15

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-2400 Otsuse kuupäev 6. veebruar 2007. a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi R. R.i kaebus Tartu Vangla direktori 10. novembri 2006. a k

l seda avaldust uuesti esitada. Uue avalduse esitamisele piiranguid ei ole. Üksnes VangS § 76 lg 3 sätestab, et enne tähtaega vabastamise esildise rahuldamata jätmisel kohtu poolt võib seda

ta mitte varem kui poole aasta pärast. Seega ei ole seadusega antud vangladirektori pädevusse määrata 6-kuulist tähtaega uue avalduse esitamiseni. Selline piirang rikub kinnipeetava põhiõigusi – õigust vabadusele, kuna isikul on õigus esitada taotlusi vanglaülemale enese ennetähtaegseks vabastamiseks ning õigust pöörduda oma õiguste kaitseks (ka ennetähtaegne vabastamine on kinnipeetavale kohaldatav soodustusõigus, mida ta võib taotleda) kohtusse. Ennetähtaegse vabastamise taotluste esitamise sagedust ei ole Vangistusseadusega kehtestatud, kuuekuuline piirang kehtib üksnes kohtu poolt taotluse rahuldamata jätmisele. Seega ei ole vangla direktori pädevusse antud õigust isik taotluse esitamise õigusest ilma jätta. Kohtule esitatud kaebuses palutakse tühistada Tartu Vangla direktori ülesannetes direktori asetäitja sotsiaalhoolekande alal otsus kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse menetluse lõpetamisele ning kohustada teda avaldust uuesti läbi vaatama. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esindaja kaebuses toodud väidete juurde ning märkis, et alates 01.01.

1. a on Justiitsministri 29.11.2000.a määrus nr 56 „Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise kord“ kehtivuse kaotanud ning jõustunud on Vangistusseaduse muutmise seaduse sätted, millest tulenevalt sellise avalduse menetlemise korda on muudetud. Kaebuse esitaja esindaja on seisukohal, et rikkumisi, mis toimusid vanglas, ei ole võimalik juriidiliselt selgitada, ning et Tartu Vanglal on teravdatud tähelepanu kaebuse esitaja igasuguse käitumise suhtes. Vastustaja seisukohad
2. Vastustaja Tartu Vangla palub 03.01.
3. a kohtule esitatud vastuses jätta kaebuse rahuldamata. VangS § 76 lg 1 kohaselt võib vastavalt karistusseadustiku sätetele vangla direktor teha kohtule esildise kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks. VangS § 76 lg-le 6 tulenevalt kehtestas justiitsminister 29.11.2000.a määrusega nr 56 „Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise

“ (edaspidi

).

§ 1

lg 1 alusel otsustab vangla direktor teha kohtule ettepaneku vabastada kinnipeetav vangistusest enne tähtaja lõppemist, kui ta on jõudnud järeldusele, et kinnipeetav on parandanud oma käitumist ning on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu seadusekuulekalt. Sama paragrahvi 2. lõike p 2 kohaselt hindab direktor enne otsustamist, kuidas on kinnipeetav käitunud vanglas.

§ 10

kohaselt otsustab vangla direktor esitatud õiendite põhjal menetluse jätkamise või lõpetamise ja kinnipeetava avalduse rahuldamata jätmise asjakohaste dokumentide saamisest alates viie tööpäeva jooksul.

§ 11

lg 1 kohaselt vormistatakse menetluse lõpetamise ja kinnipeetava avalduse rahuldamata jätmise põhjendatud otsus kirjalikult ning see tehakse kinnipeetavale allkirja vastu teatavaks otsuse tegemisest alates kolme tööpäeva jooksul.

§ 15

kohustab vangla direktorit avalduse rahuldamata jätmise

l määrama tähtaja, mille möödumisel võib kinnipeetav vangistusest enne tähtaja lõppemist tingimisi vabastamist uuesti taotleda. Tähtaeg ei või olla pikem kui üks aasta. Vastustaja märgib, et Tartu Maakohtu 29.06.2006.a määrusega nr 1-06-8056 jäeti rahuldamata Tartu Vangla direktori esildis R. R.i tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks. Kohus hindas R. R.i käitumise karistuse kandmise ajal mitterahuldavaks ning otsustas varasemate pidevate distsiplinaarrikkumiste põhjal, et kinnipeetav ei ole suutnud pikema aja jooksul sätestatud reeglitest kinni pidada. Eelkõige peab vabastamise tingimustele vastavust näitama kinnipeetava käitumine vanglas karistuse kandmise ajal, mil kinnipeetaval on võimalus 2 näidata, et ta on suuteline pikema aja jooksul õiguskuulekalt käituma. Maakohtu määrus jõustus Tartu Ringkonnakohtu 25.07.2006.a määrusega, milles ringkonnakohus väljendas seisukohta, et R.R.i puhul on tegemist isikuga, keda on varem korduvalt karistatud kuritegude toimepanemise eest ja see asjaolu sunnib väga hoolikalt kaaluma tema karistusest vabastamist. R.R.i käitumine vanglas viitab küll karistuse positiivsele mõjule, aga seda alles viimase poole aasta kestel, mistõttu ei saa veel väita, et see oleks pöördumatu iseloomuga. Vastustaja on seisukohal, et vaidlusalune haldusakt on antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas ning vastab vorminõuetele. Direktori otsus on kaalutletud ja määratud tähtaeg, 6 kuud uue taotluse esitamiseks on proportsionaalne arvestades kinnipeetava käitumist vangistuse ajal ning kohtute seisukohti. Kohtuistungil jäi vastustaja oma juba kohtule esitatud vastuse juurde ning leidis, et vangladirektorile annab pädevuse tähtaja andmiseks justiitsministri 29.11.2000.a määrus nr 56, mille § 15 ütleb, et avalduse rahuldamata jätmise

l tuleb direktoril määrata tähtaeg, mille möödumisel võib kinnipeetav vangistusest enne tähtaja lõppemist tingimisi vabastamist uuesti taotleda. Vastustaja esitaja ei nõustunud kaebuse esitaja esindaja seisukohaga, et kaebuse esitaja rikkumised vanglas oleksid vähese tähtsusega. Kohtu põhjendused ja otsus

1. Esitatud kaebus on lubatav ja tähtaegne. Kohaldamisele kuulub Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 6 lõike 2 punkt 1, mille kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda haldusakti või selle osa tühistamist. HKMS § 9 lõike 1 kohaselt võib kaebuse haldusakti tühistamiseks halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates. Seega on Tartu Halduskohtule 11.12.2006.a esitatud haldusakti tühistamiskaebus esitatud seaduses sätestatud 30 päevase tähtaja jooksul.
2. HKMS § 7 lõike 1 esimene lause sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. HKMS § 26 lõike 1 punkt 1 sätestab, et kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt ning teha võimaluse

l ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 punkti 1 koosmõjust tuleneb seega, et halduskohtu pädevusse kuulub ainult isiku subjektiivseid õigusi piirava õigusvastase haldusakti tühistamine. Asjas kogutud tõenditega ei ole tõendatud, et vaidlusaluse haldusaktiga piiratakse õigusvastaselt kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, mille tõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on seadusega kooskõlas ning antud pädeva haldusorgani poolt haldusakti andmise hetkel kehtinud õiguse alusel. Tartu Vangla direktori vaidlusalune käskkiri anti välja 10.11.2006.a Justiitsministri 29.11.2000.a määruses nr 56 „Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avaldamise läbivaatamise kord“ sätestatu alusel. Antud määruse § 15 lõige 1 kohustab vangla direktorit avalduse rahuldamata jätmise

l määrama tähtaja, mille möödumisel võib kinnipeetav vangistusest enne tähtaja lõppemist tingimisi vabastamist uuesti taotleda. Tähtaeg ei või olla pikem kui üks aasta. Asjaolu, et alates

1. jaanuarist
2. a on õiguslik olukord muutunud, nimetatud määrus on kehtivuse kaotanud ja on jõustunud Vangistusseaduse muutmise seaduse sätted, millega on muudetud ka avalduse menetlemise korda, ei muuda enne uue seaduse kehtima hakkamist välja 3 antud õiguspärast haldusakti tühiseks ega anna halduskohtule alust vaidlusaluse haldusakti tühistamiseks. Haldusakti õiguspärasuse eeldused sätestab Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 54, mille kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kuna vaidlusalune haldusakt vastab haldusakti andmise ajal kehtinud materiaalõigusele, siis puudub alus käskkirja tühistamiseks hilisemast seadusemuudatusest lähtudes. Isegi juhul, kui
3. jaanuarist
4. a jõustunud seadus muudab avalduse menetlemise korda ja muudaks jõustumise hetkest alates kehtetuks direktori poolt kehtestatud kuue kuulise tähtaja, ei muuda see tühiseks vangla direktori poolt kehtiva määruse alusel välja antud käskkirja, vaid kinnipeetaval tekiks uue jõustunud seaduse alusel uus võimalus ennetähtaegse vabastamise läbivaatamisele vastavalt Vangistusseaduses sätestatule Tartu Maakohtus. Kohus ei nõustu ja leiab, et on alusetu kaebaja esindaja väide selle kohta, et kaebaja on olnud põhjendamatult vangla ametnike teravdatud tähelepanu all ja selle osakaal on suunatud sellele, et kaebaja ei saaks mingil juhul tingimisi ennetähtaegselt vabaneda, fikseerides väiksemagi rikkumise. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebaja oleks eriti teravdatud tähelepanu all ega selle kohta, et Tartu Vangla ametnikel või direktoril on huvi või tahtlus kaebajat ennetähtaegselt mitte vabastada. 2006.a juunis on Tartu Vangla direktor rahuldanud kaebaja avalduse ning esitanud Tartu Maakohtule esildise tema tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks. Tartu Maakohtu 29.06.2006.a kohtumäärusega (tl 27-29) on tõendatud, et kaebaja jäeti tingimisi enne tähtaega vabastamata põhjendusel, et ta ei ole suutnud pikema aja jooksul sätestatud reeglitest kinni pidada, käitudes vaid viimase poole aasta jooksul, mis eelnes vangla esildisele, vangla kodukorrast kohaselt. Kohus leidis, et kaebajal on karistuse kandmise ajal jätkuvalt võimalik näidata, et ta on suuteline pikema aja jooksul õiguskuulekalt käituma. Tartu Ringkonnakohtu 25.07.
5. a määrusega (tl 30-31) on tõendatud, et kaebaja määruskaebus maakohtu määrusele on jäetud rahuldamata, kusjuures ringkonnakohus on leidnud, et kuivõrd kaebaja puhul on tegemist isikuga, keda on varem korduvalt kuritegude toimepanemise eest karistatud, on see asjaolu, mis sunnib väga hoolikalt kaaluma karistusest vabastamist. Ka apellatsioonikohus on asunud seisukohale, et kuigi kaebaja käitumine vanglas viitab karistuse positiivsele mõjule, aga seda alles viimase poole aasta kestel, ei saa seetõttu veel sel hetkel väita, et see oleks pöördumatu iseloomuga. Vastustaja vastuse ja vastustaja esindaja poolt kohtus antud selgitustest nähtub, et peale vabastamise taotluse rahuldamata jätmist kohtu poolt on kaebaja jätkuvalt toime pannud distsiplinaarrikkumisi, mis on tõendatud vaidlusaluse käskkirjaga (tl 5) ja õiendiga tingimisi enne tähtaja lõppu vangistusest vabastamise avalduse juurde (tl 26). Nimetatud rikkumised seisnesid kaebajale mitte kuuluvate esemete omamises ja vanglaametnikuga sõnelemises, mis ei ole oma iseloomult sugugi kerged. Justiitsministri 29.11.2000.a määruse nr 56 „Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avaldamise läbivaatamise kord“ § 1 lõikes 1 sätestatu kohaselt otsustab vangla direktor teha kohtule ettepaneku vabastada kinnipeetav vangistusest enne tähtaja lõppemist, kui ta on jõudnud järeldusele, et kinnipeetav on parandanud oma käitumist ning on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu seadusekuulekalt. Sama paragrahvi
6. lõige kohustab vangla direktorit enne otsustamist hindama kinnipeetava käitumist vanglas. 4 Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebaja poolt toime pandud distsipliinirikkumised ei ole oma iseloomult kerged. Kohus peab oluliseks märkida, et ka kergema olemusega distsipliinirikkumised on rikkumised ja neid tuleb isiku vabastamise otsustamisel kaaluda. Jätkuvad distsipliinirikkumised maakohtu poolt määratud kuue kuulise perioodi vältel ei kinnita kaebaja püüdu ja suutlikust pikema aja vältel õiguskuulekalt käituda ega väljenda soovi vanglast tingimisi ennetähtaegselt vabanemisel asuda elama seaduskuulekalt vaid annavad aluse põhjendatult arvata, et isik ei ole talle mõistetud karistusest järeldusi teinud ja käitub vastavalt väljakujunenud kuritegelikule käitumismustrile, millele vangla direktor vaidlustatud käskkirjas ka viitab. Kohus on seisukohal, et vangladirektor on põhjalikult kaalunud ja põhjendanud kinnipeetava avalduse rahuldamata jätmist, arvestades otsuse tegemisel nii kohtumäärustes avaldatud seisukohti kui ka kaebaja edasist käitumist vanglas. Seega tuleb kaebus jätta rahuldamata kui põhjendamatu. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda. Roby Koik Kohtunik 5