KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Ruth Virkus ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 29.detsember 2006, Tallinn Haldusasja number 3-03-2 Haldusasi OÜ * kaebus Kagu Maksuameti 30.09.2002 maksuotsuse nr 6.1-03.3/44 ja Maksuameti 05.12.2002 vaideotsuse nr 519 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 14.05.2003 otsus nr 3-502/2003 Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ * apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant OÜ * Vastustajad Maksu- ja Tolliamet ning Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus RESOLUTSIOON Rahuldada OÜ * apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 14.05.2003 otsus nr 3-502/20030 osas, millega OÜ * kaebus jäeti rahuldamata. Teha tühistatud osas uus otsus. Tühistada Kagu Maksuameti 30.09.2002 maksuotsus nr 6.1-03.3/04 ja Maksuameti 05.12.2002 vaideotsus nr 519 osas, mis puudutab käibe- ja tulumaksu määramist osaühingutega N, G, S, E, V toimunud tehingutelt. Mõista Maksu- ja Tolliametilt OÜ * kasuks välja kohtukulu 16 197 krooni. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-03-2 Kagu Maksuameti 30.09.2002 maksuotsusega nr 6.1-03.3/44 kohustati OÜ-d * tasuma riigieelarvesse käibemaksu 327 462 kr + intressid 95 398 kr ning tulumaksu 907 797 kr + intressid 393 294 kr. Maksuhalduri hinnangul ei olnud kaebaja teinud aastatel 2000- 2001 raamatupidamises kajastatud tehinguid osaühingutega N, G, S, E, V ja E. Maksuameti 05.12.2002 vaideotsusega nr 519 tunnistati maksuotsus kehtetuks intresside arvestamise osas ja kohustati Kagu MA esitama maksukohustuslasele uus intressinõue; muus osas jäeti maksuotsus muutmata. Halduskohtule esitatud kaebuses palus OÜ * tühistada maksuotsus ja vaideotsus. Kaebuse kohaselt on käibemaksu mahaarvamine õiguspärane ning kontrollitaval perioodil deklareeris kaebaja ka tulumaksu õigesti. Kõik maksuotsuses märgitud tehingud on reaalselt toimunud. Maksuhaldur ei ole seadnud kahtluse alla, et kaebaja on äriühingute N, G, S, E, V ja E arvetel märgitud kaubad ja teenused kätte saanud, ja et need on seotud kaebaja ettevõtlusega. Viidatud äriühingute arved vastavad raamatupidamise seaduse (RPS) § 8 lg 1 ja käibemaksuseaduse (KMS) § 24 lg 1 nõuetele, seega on kõik arved kaebaja poolt tasutud seadusega kooskõlas oleva alusdokumendi alusel. OÜ S esitatud arvel nr 23A on küll ebaõige arve väljastaja registrikood, kuid seadusega vastuolus ei ole arve, millel kajastatud ekslikke andmeid on võimalik parandada. Kaebajal oli alust käsitleda arved esitanud isikuid kaupade tegelike müüjatena ja teenuste osutajatena. Maksukohustuslasel ei ole kohustust kontrollida kauba kohta arve esitanud isiku samasust kauba faktilise müüjaga. Tegelikult ei omagi tähendust, kes kaupu müüsid ja teenuseid osutasid, kuna maksupettuse toimepanemist ei ole kaebajale ette heidetud ega tõendatud. Kõik maksuotsuses nimetatud osaühingud on käibemaksukohustuslased. Asjaolu, et arve väljastanud isik on jätnud käibemaksu tasumata kas oma maksejõuetuse tõttu või muul põhjusel, ei võta arve saajalt, so kaebajalt õigust käibemaksu maha arvata. Õiglane ei ole karistada kaebajat seetõttu, et ta on ostnud kaupu ja teenuseid isikutelt, kes maksude mittetasumisega riiki petavad. Vaideotsus on õigusvastane, kuna sellega jäeti jõusse ebaseaduslik maksuotsus. Vastustajad kaebusega ei nõustunud ja palusid selle rahuldamata jätta. Vastuväidete kohaselt ei ole osaühingute N, G, S, V, E ja E rekvisiitidega arvetel kajastatud tehinguid toimunud ning tehingute teine pool ei ole identifitseeritav. Kaebaja väidetavate tehingupartnerite seaduslikud esindajad väitsid, et ei tea arvetel märgitud tehingutest midagi. OÜ S nimel ja väidetavalt juhatuse liikme volikirja alusel tegutsenud V. H suri enne arvetel märgitud tehinguid. Kaebaja väidetavate tehingupartnerite näol on tegemist mittetegutsevate äriühingutega, neil puudu käive, töötajaskond jne. Kaebaja ei ole esitanud dokumente (lepingud, kauba üleandmise-vastuvõtu aktid jms) ega andmeid (kontaktandmed jms) väidetavate tehingupartnerite kohta, mis kinnitaks tehingute reaalset toimumist. Kaebaja on teinud arvete alusel väljamakseid 2 489 764,30 kr, mille seotus tema ettevõtlusega on tõendamata. Tallinna Halduskohus tühistas maksuotsuse ja vaideotsuse osaliselt ning mõistis kaebaja kasuks välja proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga 2 240 kr asjas kantud kohtukulude katteks. Kohus leidis, et kaebaja on OÜ-ga E tehingut tehes tegutsenud heas usus ja täitnud hoolsuskohustust. Tehinguobjektiks olnud hakkeveo poolhaagis on kaebaja ettevõtluses vajalik vara, raamatupidamises arvele võetud ja selle eest on 112 000 kr panga kaudu tasutud. Seega oli kaebaja õigustatud hakkeveo poolhaagise eest tasutud käibemaksu maha arvama ning tehtud väljamakse on ettevõtlusega seotud kulu. Muus osas jäi kaebus rahuldamata järgmistel motiividel. Puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: maksuotsuses märgitud OÜ-d N, G, S, E ja V on esitanud kaebajale kauba ja teenuste eest tasumiseks enda rekvisiitidega arved; arvete eest on 2
(7)3-03-2 tasutud panga kaudu; arved vastavad vorminõuetele; arvetel müüjatena näidatud äriühingud on käibemaksukohustuslased. Maksuhalduri poolt revisjoni käigus tuvastatud ning kaebaja poolt vaidlustamata asjaolude kohaselt ei ole nimetatud äriühingud deklareerinud tulu- ja sotsiaalmaksuga maksustatavaid väljaminekuid, nende tegevus- ja asukohta ei ole võimalik tuvastada, äriühingute äriregistrisse kantud seaduslikud esindajad ei ole tehingutest kaebajaga teadlikud. Käibemaksu mahaarvamise seaduslikkuse hindamisel omab olulist tähtsust asjaolu, kas ostja on tehinguid tehes käitunud heauskselt, eeldades, et talle arve esitanud äriühing on ühtlasi ka kauba või teenuse müüja, või oli ostja tehinguid tehes pahauskne ehk teadlik asjaolust, et talle arved esitanud äriühing ei ole kauba või teenuse tegelik müüja. Kuivõrd kaebaja arveldas osaühingutega N, G, S, E ja V sularahata, oli ta kohustatud tuvastama äriühingute isikusamasuse neile sularahata arvelduste tegemisel üle 200 000 kr ühe tehingu või omavahel ilmselgelt seoses olevate tehingute sooritamisel kokku (RPTS § 7 lg 3 ja § 9 lg 1 ja 2). Käesoleval juhul ei ole kaebaja kandnud ühegi äriühingu arvele korraga üle 200 000 kr ning ka äriühingute poolt tasumiseks esitatud arved jäävad alla nimetatud summa. Kuid arvete esitamise ajast ning sagedusest, samuti kauba või teenuse arvel märgitud nimetusest saab järeldada, et OÜ N ja OÜ V arved on esitatud ja tasutud omavahel seotud või ühe tehingu raames, mistõttu lasus kaebajal osaühingute N ja V isikusamasuse tuvastamise kohustus. Nii on OÜ N väljastanud kaebajale 08.12.2000 kaks arve-saatelehte (nr 208 ja 214) maksetingimusega 14 päeva, kauba nimetusega „kuiv hööveldatud männilaud“, hinnaga 4 400 kr ja koguseliselt vastavalt 22,775 tm ja 20,025 tm. Nende kahe arve-saatelehe alusel koos käibemaksuga tasutav summa on kokku 222 217,60 kr, ning väljamaksed on tehtud 14.
- ja 22.12.
- OÜ V poolt 15.09.2000 ja 18.09.2000 väljastanud arve-saatelehtedel nr 4/09 ja 8/09 on märgitud kaubaks profileeritud laud koos transpordiga (mõlemal 1 koorem), kahe arve-saatelehe alusel tasutav summa kokku 233 000 kr, väljamaksed on tehtud 20.09.2000 ja 21.09.
- Kuivõrd kaebaja ei ole suutnud viidatud arvetel märgitud tehingu teist poolt tõendada ega täitnud OÜ N ja OÜ V puhul isikusamasuse tuvastamise nõuet, tuleb asuda seisukohale, et tal puudus käibemaksu mahaarvamise õigus nimetatud osaühingute esitatud arvete alusel. OÜ G on esitanud kaebajale 04.04.2000 arve summas 133 369, 50 kr saematerjali töötlemise teenuse eest. OÜ S esitas 04.02.2000 arve summas 22 367,15 kr ning 10.04.2000 arve summas 36 229,80 kr, mõlema puhul kuiva hööveldatud männilaua eest ning kogused vastavalt 4,508 ja 6,978 tm. OÜ E on esitanud 20.09.2000 arve summas 116 292,55 kr 39,900 tm servamata plangu müümise eest. OÜ * seaduslik esindaja H. V kirjutab oma seletuses kohtule, et tema teada on osaühingute N, G, S, V ja E taga ennast A või A. S nimetav isik, kellel oli kauba pakkumisel vahetevahel kaasas äripartnereid Venemaalt; esialgu (aastal 1999) pakuti müügiks saematerjali Venemaalt, hiljem (aastatel 2000 ja 2001) pakuti müügiks valmis materjali (kuivatatud ja hööveldatud); arved, mis kauba eest esitati, olid erinevatelt ettevõtetelt, kuid seda põhjendati erinevate materjali ümbertöötlejatega; kirjalikke ostu-müügilepinguid ei sõlmitud, kuivõrd selle järgi puudus vajadus ja seadus seda ka ei nõudnud; enne tasumist kontrolliti, kas arve esitaja on käibemaksukohustuslane; tasumine toimus alati pärast kauba või teenuse kätte saamist ja selle kvaliteedi kontrollimist. Kohtuistungil täpsustas H. V, et eeltoodud asjaolud on talle teatavaks saanud jutuajamisest kaebaja endise juhatuse liikme V. T ja ta ise ei ole A või A. S näinud. V. T ütluste kohaselt valmistas kaebaja põhiliselt aiamööblit, mis müüdi firmale „x“.
- aastal tekkis kaebajal suur materjali puudus, ajalehekuulutuse kaudu võttis osaühinguga ühendust üks mees, kes lubas materjali muretseda ja tuligi kohale koos Venemaa äripartneritega. Pakuti toormaterjali, millest kaebaja keeldus. Seejärel tehti telefoni teel veel mitmeid müügipakkumisi ning tunnistaja oletas, et kaebaja kontaktandmed on helistajad saanud sellelt mehelt, kelle pakutud toormaterjalist ära öeldi. Kõik pakkumised maksuotsuses nimetatud äriühingute poolt tehti ja suulised lepingud sõlmiti telefoni teel; kauba eest tasuti pärast selle kättesaamist; kauba üleandmise - vastuvõtmise kohta akte ei koostatud; lao arvestus kaebajal puudub, kuivõrd 3
(7)3-03-2 saadud materjal läks kohe tootmisse. Tunnistaja V. T arvas samuti, et kõik kõnealused tehingud said alguse A. S nimelisest isikust, kelle telefoninumber oli ajalehekuulutuses. H. V ja V. T seletustest ja ütlustest järeldub, et kaebajal pidid olema põhjendatud kahtlused selles osas, et kauba müüjateks olid arvetel märgitud isikud. V. T ei teinud midagi selleks, et tegeliku müüja isikusamasust tuvastada. Kirjalikke lepinguid ei sõlmitud, kauba üleandmisevastuvõtmise akte ei vormistatud, V. T väitel ei mäleta ta ühtegi isikut, kes oleks ennast kõnealuse viie äriühingu juhatuse liikmena tutvustanud, tal puuduvad nende äriühingute telefoninumbrid ning ta väidab mitte mäletavat, kellega telefoni teel suhtles; ise kontakti kõnealuste äriühingutega ei võtnud; tunnistaja väitel tegi ta kauba/teenuse müüja kindlaks vaid esitatud arve või saatelehe alusel. Seega ei tundnud kaebaja pakkumisi teinud isikute vastu vähimatki huvi ega püüdnud tuvastada, kas arve esitaja on ka kauba pakkuja ja tegelik müüja. Sellist huvi puudumist saab seletada vaid sellega, et kaebajale oli teada, et tegelikke pakkumisi tegi maksuotsuses märgitud äriühingute nimel hoopis muu kaebajale teada olev isik (nt A. S). Eeltoodust järeldub, et kuigi kaebajal oli alus kahtlusteks kauba tegeliku müüja suhtes, ei täitnud ta ka osaühingutega G, S ja E tehingute tegemisel nõutavat hoolsuskohustust. Kaebaja ei tõendanud, et kauba/teenuste müüjateks olid tõepoolest arvel märgitud isikud, vaid nõustus sisuliselt vastustaja väidetega selle kohta, et nimetatud äriühingud ei saanud olla kauba tegelikeks müüjateks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Apellatsioonkaebuses palus OÜ * tühistada halduskohtu otsus, välja arvatud osas, millega kaebus osaliselt rahuldati, ning teha tühistatud osas uus otsus kaebuse rahuldamise kohta terves ulatuses. Apellant leiab, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja hindas tõendeid vääralt. Kohus tuvastas õigesti, et kaebaja tasus arved sularahata arvlemise korras ega kandnud ühegi maksuotsuses nimetatud äriühingu arvele korraga raha 200 000 kr või üle selle. Vastupidiselt kohtu järeldusele ei saa aga esitatud arvete tasumist pidada ühe ja sama või omavahel seotud tehingute täitmiseks RPTS § 7 lg 3 mõttes. Väär on kohtuotsuses märgitu, et OÜ N arved väljastati ühel ja samal päeval. Tegelikult väljastati arved nr 208 ja nr 214 erinevatel päevadel, so 08.
- ja 18.12.
- OÜ V arved nr 4/09 ja nr 8/09 on väljastatud vastavalt 15.
- ja 18.09.2000, mil tehingupartneri isikusamasuse tuvastamise kohustust seadus ette ei näinud; RPTS vastavad sätted jõustusid 17.11.
- Arved vastavad vähemalt formaalselt KMS § 24 lg 1 sätestatud nõuetele. Arvetel märgitud kaup/teenus on kaebaja poolt kätte saadud ning see oli vajalik OÜ * põhitegevuseks, milleks oli puidust mööbli tootmine ja müük ekspordiks. See asjaolu on tõendatud, kuid sellega arvestamata jätmine on kohtu poolt põhjendamata. Asjaolu, et arvete eest tasuti alati pangaülekandega, tagab juba iseenesest müüja suhtes piisava usaldusväärsuse, sest kaebaja sai eeldada, et juhul, kui arve esitanud isik ja pangakonto omanik on sama, siis puudub kahtlus isikusamasuses. Selline eeldus on põhjendatav ka üldtuntud asjaoluga, et krediidiasutused kontrollivad arvelduskonto avamisel isikusamasust. Seega ei ole kaebaja poolt hoolsuskohustuse täitmata jätmine või pahauskne käitumine mõeldav. Kaebaja käitumises endale hankijate leidmisel puudub vastuolu tehingute sooritamise ajal kehtinud õigusega ning kaebaja poolt hoolsuskohustuse täitmist ja heauskset käitumist tuleb eeldada. Kaebaja ei ole käitunud pahauskselt ega rikkunud hoolsuskohustust ning tal oli õigus KMS § 18 lg 1 p 1 alusel teha käibemaksu mahaarvamisi. Maksuotsuses märgitud arvete alusel tehtud väljamaksed on kaebaja ettevõtlusega seotud, sest et on tehtud ettevõtlustulu saamise eesmärgil. Seetõttu puudub alus kaebaja tulumaksukohustuse suurendamiseks ning maksuhaldur on TMS § 51 lg 2 p 3 valesti kohaldanud. Vastustajad apellatsioonkaebusega ei nõustunud ja palusid selle rahuldamata jätta. Vastustajate ühine seisukoht on järgmine: 4
(7)3-03-2 Maksuotsuses märgitud äriühingud ei olnud reaalselt tegutsevad ning nende seaduslikud esindajad ei tea tehingutest kaebajaga midagi. OÜ S nimel ja väidetavalt juhatuse liikme volikirja alusel tegutsenud V. H suri enne arvetel märgitud tehinguid. Seaduse mõttega vastuolus ja meelevaldne on maksuobjekti maksustatava väärtuse vähendamine (ostuarvele märgitud käibemaksu võrra) tehingute puhul, kus müüja pole identifitseeritav. Käesoleval juhul ei ole väidetava tehingu teine pool identifitseeritav, kuivõrd vormistatud algdokumentidele on märgitud müüjana isik, kelle poolt müügi teostamine apellandile ei ole kontrolli käigus kinnitust leidnud. Ainult reaalselt majandustehingut kajastavate algdokumentide alusel on maksumaksja õigustatud tegema sisendkäibemaksu mahaarvamist ja tehtud kulutuste kuludesse kandmist. Kohus märkis ekslikult, et puudub vaidlus arvete vorminõuetele vastavuse üle ja selle üle, et kõnealused äriühingud on esitanud apellandile kauba ja teenuste eest tasumiseks enda rekvisiitidega arved. Korrektne oleks öelda, et apellant esitas kontrollimisel maksuotsuses nimetatud äriühingute nimel vormistatud arved. Samuti on maksuhaldur korduvalt osundanud asjaolule, et puuduvad teenuse ja kaupade tegelikku kättesaamist tõendavad dokumendid. See tähendab, et faktilist soetamist ei ole võimalik sisuliselt kontrollida ning puudub objektiivne informatsioon arvetel märgitud kaupade ja teenuste kättesaamise ja ettevõtluses kasutamise kohta. Maksumenetluses ei osanud apellandi juhatuse liige V. T väidetavate tehingutega seonduvaid asjaolusid kirjeldada ning on arvetel märgitud tehingute osas väitnud „ei mõista vastata“ küsimusele, kellega ta kauba ostmisel konkreetselt kokku puutus, kas ta ise tegeles sellega ja kas tehingupartneri esindaja oli mees või naine. Versioon olematust A. S tekkis alles kohtumenetluse ajal. A või A. S nimelist isikut Eesti Vabariigis ei eksisteeri. Oluline on aga V. T poolt kohtus esitatud väide, et kõik vaidlusalused tehingud on algtõuke saanud just nimelt isikult, keda tegelikkuses pole olemas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apelleeritud kohtuotsusega rahuldas kohus kaebuse osaliselt ja tühistas maksu- ja vaideotsuse osas, millega määrati kaebajale tasumisele käibe- ja tulumaksu OÜ-ga E toimunud tehingult. Kohtuotsuse selle osa peale ei ole apellatsioonkaebust esitatud. Seetõttu kontrollib ringkonnakohus halduskohtu otsust vaid osas, millega jäeti rahuldamata apellandi kaebus 30.09.2002 maksuotsuse nr 6.1-03.3/44 ja vaideotsuse tühistamiseks äriühinguid N, G, S, E ja V puudutavas osas. Vastavalt maksuotsusele on apellandi raamatupidamises kajastatud tehingud nimetatud viie äriühinguga ning nimetatud äriühingute rekvisiitidega arvete kohaselt on OÜ * ostnud aprillis 2000 OÜ-lt G saematerjali töötlemise teenuseid 133 596,95 kr eest ja OÜ-lt S kuivatatud ja hööveldatud laudu 58 996,95 kr eest, septembris 2000 OÜ-lt E servamata planku 118 292,55 kr eest, perioodil september 2000 - jaanuar 2001 OÜ-lt V kaupu ja teenuseid kokku 1 041 758, 80 kr eest, perioodil märts 2000 - jaanuar 2001 kaupu ja teenuseid OÜ-lt N summas 1 139 746, 50 kr, ning teinud oma arveldusarvelt väljamakseid nimetatud arvete alusel kogusummas 2 489 764,30 kr. Maksuhaldur leidis, et kaebaja on enda poolt tasumisele kuuluvast käibemaksust seadusevastaselt teinud mahaarvamisi ja seda põhjusel, et kõnealustel arvetel kajastatud tehinguid pole toimunud, ja seega pole OÜ * poolt hangitud ka konkreetseid kaupu ja teenuseid, mida oleksid müünud või osutanud osaühingud N, G, S, E ja V. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Riigikohus on oma otsustes, sealhulgas 03.04.2004 otsuses nr 3-3-1-21-04 märkinud järgmist: „Maksu- ja Tolliameti Ida Maksukeskus, samuti kohtud, on hoolimata sularahata arveldamise teel tasumisest müüja pangakontole asunud seisukohale, et määrava tähtsusega on müüja esindaja isiku tuvastamise nõude rikkumine. Selline seisukoht ei tulene seadusest ega Riigikohtu halduskolleegiumi viidatud otsustest. Hoolsusnõude rikkumine võib sarnastes asjades olla määrava tähtsusega siis, kui mõistlikult käituv ostja pidi aru saama, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Sularahata arveldamise teel müüja pangakontole tasumisel ei saa müüja esindaja isiku 5
(7)3-03-2 tuvastamata jätmisest teha järeldust, et seetõttu pole teada tegelik müüja. Seega pole selles haldusasjas müüja esindaja tuvastamata jätmine oluline. Seepärast tuleb kassatsioonkaebus rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tühistada.“ Käesolevas asjas pole vaidlust selle üle, et kõik maksuotsuses nimetatud äriühingud olid registreeritud käibemaksukohustuslased. Ringkonnakohus ei nõustu maksuhalduri ja esimese astme kohtu järeldusega kaebaja poolt hoolsusnõuete rikkumise kohta. Kuna kõik arveldused on toimunud pangaülekannetega, siis Riigikohtu lahendites korduvalt väljendatud seisukohtadest lähtudes peaks käesolevas asjas täiendava maksu määramiseks olema võimalik asuda seisukohale, et mõistlikult käituv ostja pidi aru saama, et tegemist pole tegeliku kauba/teenuse müüjaga või et kaebaja on osalenud maksupettuses. Ringkonnakohtu hinnangul selliseid järeldusi käesolevas asjas teha ei saa. Maksuotsuses pole sisuliselt seatud kahtluse alla kaebaja poolt arvetel märgitud kauba/teenuse saamine, vaid müüja isik (I kd, lk 12 „Maksuamet ei ole kahtluse alla seadnud nimetatud materjalide ostmist kolmandatelt isikutelt ning selle olemasolu. Maksuamet leiab tõendeid kogumis hinnates, et selleks kolmandaks isikuks ei saanud olla revisjoniaktis nr 4-04/212 punktides 1.1 kuni 1.6 näidatud arvetel märgitud isikud“). Apellandi juhatuse liige on kinnitanud kauba/teenuse saamist ning selgitanud, et see oli vajalik OÜ * põhitegevuses, milleks oli puidust mööbli tootmine ja müük ekspordiks. Vaidlust selle üle, et kaebaja puidust mööblit tootis, eksportis ja ka riigisiseselt turustas, ei ole ning see on ka dokumentaalselt tõendatud. Asjaolust, et kaebajal polnud esitada lisaks arvetele ja nende alusel raha tasumist kinnitavatele dokumentidele muid dokumentaalseid tõendeid arvetel märgitud kauba/teenuse arvetel märgitud isikutelt soetamise kohta ning et apellandi juhatuse liige ei suutnud anda täpseid selgitusi tehingute ja müüjate kohta, ei saa järeldada, et kaebaja pole kaupa/teenust saanud või et ta pidi aru saama sellest, et arvetel märgitud tehingupartnerid ei ole tegelikud kauba/teenuse müüjad. Õigusaktidest ei tulene arvetel märgitud kauba (mööbli toorikud, saematerjal, liimpuitkilp, männiplank, kuivatatud männisaematerjal, kuiv hööveldatud männilaud, kuivatatud ja hööveldatud laud, servamata plank, profileeritud laud) või teenuse (paketeerimine, sorteerimine, saematerjali töötlemine, transport) ostmisel kirjaliku vormi järgimise või tööprotsessi dokumenteerimise kohustust. Asjas puuduvad tõendid, millest saaks järeldada, et tehingu teise poole majandustegevust korraldanud isikud oleksid tegutsenud kaebaja juhatuse liikme juhiste alusel, kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel. Ei ole andmeid selle kohta, et tasutud summad oleks tagastatud kaebajale või temaga seotud isikutele või et kaebaja juhatuse liikmel oleks tihedaid suhteid müüjate/teenuste osutajate esindusõiguslike isikutega. Puuduvad ka andmed arvetel märgitud müüjate/teenuste osutajate poolt arvetelt väljavõetud sularaha kasutamise kohta viisil, mis viitaks ostja, so kaebaja seotusele maksupettusega. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et asjas kogutud andmed ei võimalda pidada kaebajat pahauskseks ostjaks ega ka maksupettuses osalejaks, mistõttu pole kaebajale täiendava käibemaksu määramiseks alust. Kuna kaebaja kulud olid tema ettevõtlusega seotud pole ka tulumaksu määramiseks alust. Ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtuotsuse apelleeritud osas ning rahuldab uue otsusega kaebuse ka selles osas. Kaebuse ja apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu on apellandil õigus asjas kantud menetluskulude hüvitamisele, mis kuludokumentide kohaselt koosnevad esimese ja teise astme kohtus tasutud riigilõivust kokku 10 000 kr ning halduskohtus kantud õigusabikuludest summas 8 437 kr. Seega on tõendatud kaebaja poolt menetluskulude kandmine kokku summas 18 437 kr, millest esimese astme kohus on 2 240 kr kaebaja kasuks juba välja mõistnud. Seega kuulub Maksu- ja Tolliametilt esimese ja teise astme kohtus kantud kuludena kokku välja mõistmisele 16 197 kr. 6
(7)3-03-2 Kohtunikud Oliver Kask Ruth Virkus Silvia Truman 7
(7)