← Eesti

3-05-740/7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Viive Ligi ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. veebruar 2007, Tallinn Haldusasja number 3-05-740

) § 12 lg 5 ja lg 4 p 7 alusel. 3-05-740 Vabariigi Valitsuse 26.02.1999 korraldusega nr 250-k otsustati

§ 12

lg 5 alusel mitte teha erandit

§ 12lg 4 p-st 7 ja mitte anda O.

T elamisluba. O. T seda korraldust ei vaidlustanud. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (KMA) 08.06.2005 ettekirjutusega nr 1008791129 kohustati O. T esitama kehtestatud korras elamisloa taotlus Eesti Vabariigis viibimise seadustamiseks 89 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 05.09.2005. O. T esitas 08.06.2005 KMA-le taotluse elamisloa saamiseks välislepingu alusel. KMA 09.08.2005 otsusega nr 20051237 keelduti O. T tähtajalise elamisloa andmisest

§ 12lg 4 p 2 ja 7 ning § 12 lg 9 p 3 ja 4 alusel.

Otsuse kohaselt on O. T xx.xx.xxxx Ukrainas sündinud määratlemata kodakondsusega isik, kes elab Eestis alates

  1. O. T on vallaline, tema isa ja vend elavad Ukrainas. Aastatel 1983 1988 õppis ta Sankt-Peterburgi Kõrgemas Ehitussõjakoolis ja
  2. a jätkas üleajateenistust, teda arvati 16.08.1994 reservi kapteni auastmes. Ta sai ka Ameerika Ühendriikide abiprogrammi raames korteri Vene Föderatsioonis. Taotlusele ei ole lisatud faktilisi asjaolusid, mis tingiksid taotlejale elamisloa andmise välislepingu alusel. Seega ei ole taotlus põhjendatud. Asjaolu, et O. T elab Eestis vabaabielu J. T alates
  3. aastast, ei ole piisav erandi tegemiseks. Elamisloa andmisest keeldumisel on O. T võimalik asuda elama oma päritolujärgsesse riiki. O. T puudub alates
  4. aastast Eestis viibimiseks seaduslik alus, rikutud on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lg 1 sätteid ja tema suhtes ei ole tuvastatud VVS § 9 lg 1 loetletud asjaolusid. O. T tehti sama otsusega ettekirjutus Eestist lahkumiseks 60 päeva jooksul ettekirjutuse teatavaks tegemisest VSS § 7 lg 1 ja § 8 lg 2 alusel.
  5. O. T kaebuses paluti tühistada KMA 09.08.2005 otsus nr
  6. KMA otsus rikub kaebaja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 8 ja põhiseaduse (PS) §-dest 26 ja 27 tulenevaid õigusi. KMA ei arvestanud kaebaja perekonnaeluga. Kaebajal on elukaaslasega, kes on Eesti kodanik, tihe majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus, nende perekond on püsiv. Nad elavad perekonnaelu PS § 26 ja EIÕK tähenduses. Lahkumisettekirjutuse täitmine viib kaebaja perekonna lagunemiseni, kuna kaebaja elukaaslane on sunnitud kas Eestist lahkuma või katkestama perekonnasuhted kaebajaga. KMA-l pidid perekonnaellu sekkumiseks olema väga kaalukad põhjused. KMA pidi kaebaja puhul arvestama Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2000 soovituses No 15

(2000)ja Euroopa Liidu Nõukogu 04.03.1996 resolutsioonis nr 96/C 80/02 kauaaegse sisserändaja väljasaatmise kohta sätestatud garantiisid. Seoses pikaajalise elamisega Eestis on kaebajal kadunud sidemed Ukrainaga. Kaebaja on kodakondsuseta isik, mistõttu tal puudub võimalus lahkuda elama teise riiki. Kaebaja ei nõustu, et abiprogrammi raames võetud kohustuse tagamine on legitiimne eesmärk kaebaja põhiõigustesse sekkumiseks. Eesti riigil puudub õiguslik alus või pädevus nõuda nimetatud kohustuse täitmist, kuna Ameerika Ühendriikide abiprogrammi poolteks olid USA ja Vene Föderatsioon. KMA otsuses ei ole viiteid sellele, et USA või Vene Föderatsioon oleks volitanud Eestit tagama selle lepingu täitmist. KMA kohaldas vääralt materiaalõiguse normi, leides, et kaebaja suhtes tuleb kohaldada

§ 12lg 9 p 4 ja talle elamisloa andmine ei ole põhjendatud.

Kaebaja ei ohusta Eesti riigi julgeolekut, ühiskondlikku turvalisust, ei riku kaasinimeste õigusi ja vabadusi. Kaebaja väärtegu – seadusliku aluseta Eestis viibimine – ei kuulu raskete õigusrikkumiste hulka. Kaebaja ei ole pannud toime kuritegu. Rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet. G.M perekond, kes on kaebajaga sarnases olukorras, sai elamisloa Eestis. 2

(8)3-05-740 3. KMA palus jätta kaebuse rahuldamata, leides, et kaebaja vastab

§ 12

lg 4 p-le 7, mille kohaselt elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Tema suhtes on kohaldatav ka

§ 12

lg 9 p 4, sest ta sai Ameerika Ühendriikide abiprogrammi “New Construction” raames elamispinna Vene Föderatsioonis Volžki linnas. Eesti Vabariigi õigus keelduda kaebajale elamisloa andmisest tuleneb Eesti Vabariigis kehtivast välismaalaste seadusest. Abiprogrammis osalemisega on kaebaja lugenud riive enda jaoks vastuvõetavaks, sõltumata sellest, kas ta on või ei ole kauaaegne sisserändaja Euroopa Nõukogu Ministrite 13.09.2000 soovituse nr 15 tähenduses. Väidetavalt elab Eestis kaebaja elukaaslane. Samas tuleb arvestada, et Ukrainas, kus O. T on sündinud, elavad tema isa ja vend, seega on kaebajal võimalik asuda elama (elada pere- ja eraelu) oma sünnijärgsesse ja endisesse kodakondsusjärgsesse riiki, kus ta omandas korteri abiprogrammi raames. Tõendatud ei ole kaebaja väide võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Tallinna Halduskohtu 06.11.2000 otsusest nähtuvalt ei ole G. M perekond faktiliselt abiprogrammis osalenud ega selle kaudu korterit saanud. G. M abikaasale ja alaealistele lastele anti elamisload kui tsiviilisikutele, kuna ei ole tõendatud, et G. M abikaasa saabus Eestisse seoses oma abikaasa lähetamisega teenistusse. 4. Tallinna Halduskohtu 14.06.2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. 1)

§ 12

lg 4 alusel ei anta ega pikendata elamisluba muuhulgas välismaalasele, kes ei järgi põhiseaduslikku korda ning ei täida Eesti seadusi (p 2) ning kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud (p 7).

§ 12lg 6 kohaselt käsitletakse sama paragrahvi 4.

lõike p-des 1-4, 6 ja 8-13 loetletud asjaolusid ohuna Eesti riigi julgeolekule.

§ 12

lg 9 alusel keeldutakse elamisloa andmisest ja pikendamisest, kui elamisloa andmise või pikendamise taotlus ei ole põhjendatud (p 3), või kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust (p 4). Seega tuleneb Eesti Vabariigi õigus keelduda kaebajale elamisloa andmisest Eesti Vabariigis kehtivast seadusest, mitte Ameerika Ühendriikide ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud lepingust. 2) Vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle: 1) kaebaja on alates 1999 viibinud Eestis seadusliku aluseta; 2) ta on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes 1983 kuni 16.08.1994 ja sealt reservi arvatud kapteni auastmes; 3) ta on saanud Ameerika Ühendriikide abiprogrammis „New Construction“ elamispinna Venemaal Volžski linnas, seega on saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal. Järelikult on kaebaja isik, kellele

§ 12

lg 4 p 2 ja 7 ning

§ 12lg 9 p 3 ja 4 kohaselt elamisluba ei anta ega pikendata.

3) Kaebaja märkis elamisloa taotluses oma perekonnaseisuks vallaline ja kinnitas kohtuistungil, et ta ei ole abielus ning tal ei ole J.T ühiseid lapsi. KMA ei saanud sekkuda kaebaja perekonnaellu. KMA otsuses ei seatud kahtluse alla kaebaja pikaajalist kooselu J. T, kuid seda ei saa pidada perekonnaeluks perekonnaseaduse mõttes. Riigikohus leidis 17.03.2003 kohtuotsustes nr 3-3-1-10-03 ja 3-3-1-11-03, et abiprogrammi alusel välismaal elamispinna saanud endise NSVL sõjaväelaste perekonnaellu sekkumise eesmärk on legitiimne.

§ 12

lg 9 p 4 puhul on seadusandja poolt valitud abinõu kindlasti sobiv, sest elamisloa pikendamisest keeldumine viib lõppkokkuvõttes abiprogrammi alusel välismaal elamispinna saanud isiku Eestist lahkumisele ja eeldatavasti elama asumisele riiki, kus ta omandas nimetatud programmi raames elamispinna. Isegi kauaaegse sisserändaja puhul võib sekkumine perekonnaellu olla põhjendatud. 4) Kaebaja on abiprogrammis osalemiseks 06.07.1995 avalduses andnud kirjaliku kohustuse, teatades soovist osaleda abiprogrammis ja kinnitades, et elamispinna saamisel jätab tema ja tema perekond Eestis asuva eluaseme maha ja saab edaspidi Balti riikidesse sõita välismaalasena üldistel alustel. 3

(8)3-05-740 Riigikohus leidis eelviidatud lahendites, et

§ 12

lg 9 p 4 näeb ette nendele isikutele tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamist keeldumise, kes varem oma aktiivse tegevusega - Eestist lahkumiseks toetuse taotlemisega, lubadusega lahkuda Eestist korteri saamisel, abiprogrammide vahendusel välismaal korteri hankimisega - on väljendanud soovi ja valmisolekut Eestist lahkuda ning muuta oma elukorraldust. Nimetatud abiprogrammi kaudu korteri saanud isikud võtsid endale vabatahtlikult kohustuse jätta maha senine korter (kodu) ning lahkuda Eestist ja edaspidi viibida Eestis välismaalasena üldistel alustel. Abiprogrammis osalemise ja selliste kohustuste võtmise ja õiguste omandamisega lõi kaebaja tiheda sideme riigiga, kus ta korteri sai. Kaebaja omandas Ameerika Ühendriikide abiprogrammi alusel Vene Föderatsioonis Volžski linnas korteri 07.08.1995 ja müüs selle 11.08.1995. Abiprogrammi alusel saadud korteri müümine ei muuda

§ 12lg 9 p-s 4 sätestatud regulatsiooni ebaproportsionaalseks.

Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve - korteri - saanud, siis sihtotstarbeliselt eraldatud korteri müümine ei anna alust nõuda, et riik tunnustaks isiku õigust elada oma perekonnaelu just Eestis. 5) Kaebaja ei tõendanud oma väidet võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta elamisloa andmisest keeldumisel. 6)

§ 51

lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. VSS § 3 lg 2 järgi on välismaalane, kelle viibimisalus lõpeb, kui seda ei pikendata, ning välismaalasel ei ole muud viibimisalust, vahetult seadusest tulenevalt kohustatud väljasõiduks. Vastavalt VSS § 7 lg-le 1 tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. VSS § 4 lg 1 järgi kohustatakse viibimisaluseta Eestis viibivat välismaalast ettekirjutusega Eestist lahkuma või oma Eestis viibimist seadustama. VSS § 9 lg 1 kohaselt tehakse ettekirjutus kohustusega taotleda kehtestatud korras elamisluba Eestis viibimise seadustamiseks Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele, kes: 1) on eesti rahvusest; 2) on asunud Eestisse elama enne

  1. aasta
  2. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve. Riigikohus märkis 17.03.2003 otsuses nr 3-3-1-11-03, et seadusandja on alates
  3. aastast, mil jõustus välismaalaste seadus, väljendanud oma selget tahet, et endise NSVL relvajõududes kaadrisõjaväelastena teeninud isikutele ja nende abikaasadele üldjuhul elamisluba ei anta, soovides sellega selliste isikute lahkumist Eestist. Eesti riigi huvides on olnud ka rahvusvahelised abiprogrammid, millega rahastati endise NSVL sõjaväelastele eluaseme muretsemist, võimaldamaks nende lahkumist Eestist.

§ 12

lg 9 p 4 kehtestamise eesmärgiks on seega mitte ainult sanktsioneerida isikute poolt endale Eestist lahkumiseks võetud kohustuse täitmist, vaid see säte väljendab ka Eesti riigi huvi selle vastu, et rahvusvaheliste abiprogrammide raames endise NSVL relvajõudude kaadrisõjaväelaste väljaviimise hõlbustamiseks rahaliste vahendite kulutamine täidaks oma eesmärki. Seega kahjustab endise NSVL relvajõududes kaadrisõjaväelastena teeninud isiku O. T jätkuv Eestis viibimine Eesti riigi huve ning KMA oli kohustatud tegema talle VSS §-s 7 sätestatud korras ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. 7) Tõendamata on kaebaja väide, et tal puudub võimalus lahkuda elama teise riiki ja ükski riik maailmas ei võta teda vastu. Kaebaja on sündinud Ukrainas. Tema 06.05.1997 kuni 31.12.1998 kehtinud välismaalase passist nähtuvalt on ta selles ajavahemikus korduvalt käinud Ukrainas, seega on tal olnud oma sünniriigiga tihedad kontaktid. Elamisloa taotluses on ta lähedaste sugulastena märkinud isa ja venna, kelle elukoht on Ukrainas. Kohtuistungil teatas kaebaja, et tema isa suri novembris 2005, kuid ei esitanud tõendeid selle väite kinnitamiseks. Kaebaja ei esitanud ka tõendeid, millest nähtuks, et Ukraina võimud teeksid talle elama asumisel takistusi. 6) Asja materjalidest nähtuvalt on kaebajale enne vaidlustatud otsuse tegemist antud võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited ning vaidlustatud otsuses on kaebaja seisukohti käsitletud. Seega on ekslik kaebaja arvamus, et KMA ei ole tema vastuväidetega arvestanud. 4

(8)3-05-740 ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. O. T apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus ja rahuldada uue otsusega kaebus järgmistel põhjendustel. 1) Kohus jättis tähelepanuta, et ainult Eestis omab kaebaja elukohta, kus ta rahulikult elab oma elukaaslasega perekonnaelu põhiseaduse ja EIÕK art 8 tähenduses. Kaebajal puuduvad suhted Vene Föderatsiooni ja Ukrainaga. Kaebaja on kodakondsuseta isik ja soovib elada Eestis, kus tal on kodu ja kogu tema vara. Kuna vaidlustatud otsusega kaasnes ettekirjutus Eestist lahkumiseks, pidi kohus uurima, kas kaebajat on võimalik Eestist välja saata. Kaebaja leiab, et KMA otsust ei ole võimalik täita, kuna puudub kaebajat vastuvõttev välisriik. 2) Kohus jättis tähelepanuta, et elamisloa andmisest keeldumisega rikuti EIÕK art 3, mille kohaselt on igaühel õigus väärikale kohtlemisele. Kodakondsuse puudumise tõttu puuduvad kaebajal isikut tõendavad ja reisidokumendid, millega seoses on kaebajal välistatud võimalus vabalt liikuda ja Eestist välja sõita. 3) Kohus keskendus abiprogrammis osalemise faktile, jättes analüüsimata vaidlustatud otsuse proportsionaalsuse. Kohus ei kontrollinud KMA otsuse kohasust, vajalikkust ja mõõdukust. 4) Kaebajale jäi arusaamatuks, miks tema puhul ei võetud arvesse kauaaegse sisserändaja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2000 soovituses Rec 15
(2000)sätestatud tagatisi. Riigi õigust saata kauaaegne sisserändaja välja tunnustatakse ainult siis, kui ta kujutab endast tõsist ohtu riigi julgeolekule või ühiskondlikule turvalisusele. Kaebaja ei ohusta Eesti riigi julgeolekut, ühiskondlikku turvalisust, ei riku kaasinimeste õigusi ja vabadusi. Lubamatu on piirata isiku põhiseaduslikke õigusi era- ja perekonnaelu kaitsele ja puutumatusele olematu eesmärgi saavutamiseks. 5) Riigikohtu 06.06.1997 määruses leiti, et välismaalase õigus elada Eestis ei tulene üksnes

-st, vaid ka PS-st ja EIÕK-st. Kui välismaalasele laiendatakse kauaaegse sisserändaja õiguslikke garantiisid, võib kaebaja õigus elada seaduslikult Eestis tuleneda Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu asutuste poolt kujundatud õiguse üldpõhimõtetest, mida aga üksnes

-st. 6) Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, mille kohaselt abiprogrammi raames võetud kohustuse tagamine on legitiimne eesmärk kaebaja põhiõigustesse sekkumiseks. KMA ei esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et Ameerika Ühendriigid või Vene Föderatsioon volitasid Eestit tagama nende vahel sõlmitud lepingu täitmist või, et PS-s sisaldub hüve, mis annab aluse sekkuda kaebaja era- ja perekonnaellu. 6. KMA palub jätta kaebuse rahuldamata ja leiab, et kohtuotsus on õiguspärane. Kuna kaebaja suhtes on tuvastatud abiprogrammi raames korteri saamine, on põhjendatud elamisloa andmisest keeldumine

§ 12lg 9 p 4 alusel. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2000 soovitus Rec 15

(2000)ei kohusta kauaaegsele sisserändajale elamisluba igal juhul andma ning kauaaegse sisserändaja riigist väljasaatmise põhjusi võib olla ka teisi peale ohu riigi julgeolekule. Käesoleval juhul on kaalukas põhjus rahvusvahelise abiprogrammi elluviimise tagamine. Soovituse p 1 kohaselt on pikaajaliseks riigis viibijaks välismaalane, kes on riigis viibinud vähemalt 5 aasta, samuti isik, kes taasühendab Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumil perekonna. Kaebaja puhul ei ole tegemist seaduslikult riigis viibiva välismaalase ega perekonna taasühendamisega, mistõttu ta ei ole välismaalane, kellele laieneks soovituse kohaldamisala. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega ei ole rikutud kaebaja õigust eraja perekonnaelu puutumatusele. Abiprogrammi raames korteri saamine välistas kaebajale nii üldkorras kui erandina tähtajalise elamisloa andmise ning kuna kaebajal puudub alates 1999. aastast Eestis viibimiseks seaduslik alus, tegi KMA talle lahkumisettekirjutuse tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuses. 5
(8)3-05-740 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Halduskohus nõustus KMA-ga, et kaebajale keelduti tähtajalise elamisloa andmisest õigesti

§ 12lg 4 p 2 ja 7 ning § 12 lg 9 p 3 ja 4 alusel.

Ringkonnakohus nõustub KMA ja halduskohtuga selles, et kaebajale ei ole võimalik anda tähtajalist elamisluba välislepingu alusel (

§ 12lg 1 p 5).

Samuti ei saa kaebajale tähtajalist elamisluba anda

§ 12

lg 21 alusel, sest kaebaja suhtes ei kohaldu Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil. Ringkonnakohus nõustub KMA ja halduskohtuga ka selles, et kaebaja suhtes on kohaldatav

§ 12

lg 4 p 7, mille kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja suhtes ei ole kohaldatav

§ 12

lg 4 p 2, mille alusel ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes ei järgi põhiseaduslikku korda ning ei täida Eesti seadusi.

§ 12

lg 6 käsitleb sama paragrahvi lg 4 p-des 1-4, 6 ja 8-13 loetletud asjaolusid ohuna Eesti riigi julgeolekule. Seega on

§ 12lg 4 p-s 2 loetletud asjaolud käsitatavad ohuna Eesti riigi julgeolekule.

Samas ei käsitleta ohuna Eesti riigi julgeolekule

§ 12

lg 4 p-s 5 loetletud asjaolusid - välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Olukorras, kus kaebajat ei ole karistatud isegi mitte Eestis seadusliku aluseta viibimise eest, ei anna üksnes Eestis ilma seadusliku aluseta pikaajaline viibimine ringkonnakohtu hinnangul alust käsitada kaebajat

§ 12lg 4 p-le 2 vastava isikuna.

Kuna

§ 12

lg 4 p 7 loetletud asjaolud ei ole käsitatavad ohuna Eesti riigi julgeolekule ega välista erandina tähtajalise elamisloa andmist, siis oli määravaks kaebajale elamisloa andmisest keeldumisel

§ 12

lg 9 p 4, mille kohaselt tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldutakse, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust. 8. Halduskohus leidis õigesti, et

§ 12

lg 9 p 4 on kooskõlas põhiseadusega ja nimetatud säte on kehtestatud legitiimsel eesmärgil ning see on Riigikohtu praktikas kinnitust leidnud ka varasemates kohtuasjades, kus kontrolliti selle sätte vastavust põhiseadusele usalduse kaitse, perekonnapõhiõiguse riive ja ka proportsionaalsuse printsiibist lähtudes (nt 17.03.2003 nr 3-31-10-03, 17.03.2003 nr 3-3-1-11-03, 18.03.2003 nr 3-3-1-12-03, 17.04.2003 nr 3-3-1-16-03). Asjaolu, et Eesti riik polnud abiprogrammi pooleks, ei välista Riigikohtu halduskolleegiumi arvates (vt 18.03.2003 nr 3-3-1-12-03, p 12) Eesti riigi õigust kehtestada VS § 12 lg 9 p 4 ja kohaldada seda sätet. Ringkonnakohus leiab, et valdaval enamikul juhtudel abiprogrammi alusel välismaal elamispinna saanud endise NSVL sõjaväelaste perekonnaellu sekkumine on põhiseadusega kooskõlas, kuid käesoleval juhul on selle sätte rakendamine põhiseadusevastane järgmiste asjaolude tõttu. 9. Arvestades seda, et kaebaja märkis elamisloa taotluses oma perekonnaseisuks vallaline ja kinnitas kohtuistungil, et ta ei ole abielus, ning et neil ei ole J. T ühiseid lapsi, asus halduskohus seisukohale, et kaebaja pikaajalist kooselu J. T ei saa pidada perekonnaeluks 6

(8)3-05-740 perekonnaseaduse mõttes ja kuigi KMA ei seadnud kaebaja pikaajalist kooselu J. T kahtluse alla, ei olnud KMA-l võimalik kaebaja perekonnaellu sekkuda. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus hinnanud ebaõigesti kaebaja pikaajalist kooselu J. T. Kuigi kaebaja märkis elamisloa taotluses oma perekonnaseisuks vallaline, on ta vastuses KMA 01.07.2005 kirjale nr 15.3-09/28601 selgitanud, et ta elab alates
  1. aastast koos J. T, kellega tutvus
  2. aastal, ning põhjendanud enda illegaalset Eestis viibimist abikaasa onkoloogilise operatsiooni järge raske depressiooni ja kartusega põhjustada talle täiendavat psühholoogilist pinget. Seega oli KMA-le juba elamisloa taotluse menetlemisel teada kaebaja väide pikaajalise kooselu kohta J. T. KMA-l oli enne kaevatava otsuse tegemist võimalik küsida kaebajalt elukaaslase kohta täiendavat informatsiooni ning kontrollida, kas kaebaja ja tema elukaaslase vahel on tihe majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus ning kas nad elavad perekonnaelu põhiseaduse tähenduses. Kaevatava otsuse kohaselt ei seadnud KMA kaebaja pikaajalist kooselu J. T kahtluse alla, leides vaid, et kaebaja vabaabielu alates
  3. aastast ei ole piisav erandi tegemiseks. Kuna kohtuistungi protokollist (tl 67) nähtuvalt ei seadnud KMA kaebaja pikaajalist kooselu J. T kahtluse alla ka halduskohtu istungil ja kohuski leidis, et selles osas vaidlust ei ole, siis loobus kaebaja taotlusest kuulata kooselu tõendamiseks tunnistajana üle J. T. Järelikult ei pidanud halduskohus kaebaja ja J. T pikaajalist kooselu perekonnaeluks PS § 26 ning neid perekonnaks PS § 27 lg 1 tähenduses üksnes põhjusel, et nende kooselu on perekonnaseaduses sätestatud tingimustel ja korras vormistamata. Halduskohtu järeldus ei ühti Riigikohtu halduskolleegiumi 19.06.2000 otsuse nr 3-3-1-16-00 põhjenduste p-s 1 väljendatud seisukohaga, et Põhiseaduse § 27 lg 1 (mis sätestab, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all) kaitseb riigi alusetu sekkumise eest ka mehe ja naise sellist perekondlikku kooselu, mis pole seaduses sätestatud tingimustel ja korras vormistatud. Tulenevalt eeltoodust peab ringkonnakohus ebaõigeks halduskohtu järeldust, mille kohaselt ei olnud KMA-l võimalik sekkuda kaebaja perekonnaellu.
  4. Riigikohtu halduskolleegiumi 06.07.1997 määruses nr 3-3-1-16-97 ja 12.06.2000 määruses nr 3-3-1-15-00 leiti, et kui välismaalane elab perekonnaelu PS § 27 ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni tähenduses, siis võib tema õigus elada seaduslikult Eestis tuleneda põhiseadusest ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist, mitte aga üksnes välismaalaste seadusest. Seega võib ka kaebaja õigus elada seaduslikult Eestis koos oma perekonnaga tuleneda PS § 27 lg-st 1, mis on küll sõnastatud kui ilma seaduse reservatsioonita ehk absoluutse õigusena, kuid ka selle põhiõiguse piiramine ei ole välistatud. Ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguse piiramiseks peab olema mingi väga oluline põhjus, mis peab sisalduma põhiseaduses eneses. Piirang peab olema õigustatud mõne teise põhiõiguse või põhiseaduse printsiibiga, näiteks põhiseaduse preambulas sätestatud eesmärgiga, et Eesti riik on kaitseks sisemisele ja välisele rahule (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18.05.2000 otsus nr 3-3-1-11-00 p 3).
  5. Kaebaja perekonnaellu sekkumise hindamisel omab tähtsust ka kaebaja elukaaslase J. T kodakondsus. KMA esindaja väidet halduskohtu istungil, et neil ei ole andmeid kaebaja elukaaslase kodakondsuse kohta, ei saa võtta tõsiselt. Kui KMA ei pidanud elamisloa taotluse menetluses vajalikuks välja selgitada, millisel õiguslikul alusel viibib kaebaja väidetav elukaaslane Eestis, kuna kaebaja ei olnud avaldanud andmeid elukaaslase kodakondsuse kohta, siis hiljemalt kaebusest (lk 2) pidi KMA-le selguma, et kaebaja väitel on elukaaslasel Eesti kodakondsus ja Vabariigi Valitsuse 18.02.1997 korraldus nr 138-k, mille alusel sai J. T Eesti kodakondsuse, on avalikult kättesaadav. 7
(8)3-05-740
  1. Kui varasemates kohtuvaidlustes on abiprogrammi alusel välismaal elamispinna saanud endise NSVL sõjaväelaste abikaasad (pikaajalised elukaaslased) olnud kas välisriikide kodanikud või kodakondsuseta isikud, siis käesoleval juhul on tegemist erandliku olukorraga, sest kaebaja elab Eestis põhiseadusega kaitstavat perekonnaelu Eesti kodanikuga. Arvestades kaebaja tutvumist elukaaslasega
  2. aastal, on tõenäoline, et kaebaja arutas temaga abiprogrammis osalemise avalduse esitamist ja Eestist lahkumise kohustuse võtmist ning ringkonnakohtu istungil antud seletuse kohaselt käisid nad koos ka korterit vaatamas. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et kaebaja elab elukaaslasega koos alates
  3. aastast ja kaebaja elukaaslasel on Eesti kodakondsus juba alates 18.02.
  4. Kaebajale elamisloa andmisest keeldumine võib viia kaebaja perekonna lagunemiseni, sest tema Eesti kodanikust elukaaslane seatakse olukorda, kus ta on sunnitud kas katkestama suhted kaebajaga või perekonnaelu jätkamiseks Eestist lahkuma. Eesti kodanikul on subjektiivne õigus elada Eestis. PS § 36 lg 1 keelab Eesti kodanikku Eestist välja saata ja takistada teda Eestisse asumast. PS § 36 lg 2 kehtestab erilise korra Eesti kodaniku välisriigile väljaandmiseks. Arvestades eeltoodut võtaks

§ 12

lg 9 p 4 rakendamine kaebajalt võimaluse jätkata perekonnaelu elamist, sest kaebaja väitel ei soovi tema elukaaslane lahkuda Eestist riiki, kuhu kaebaja sai abiprogrammi raames korteri ega kaebaja päritolujärgsesse riiki. See poleks kooskõlas ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguse olemusega. Neil asjaoludel peab ringkonnakohus

§ 12lg 9 p 4 rakendamist käesolevas asjas põhiseadusevastaseks.

13. Kuna on alust eeldada, et valdaval enamikul juhtudest saab

§ 12

lg 9 p 4 kohaldada kooskõlas põhiseadusega, siis pole alust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust sätte kehtetuks tunnistamiseks täitevvõimul kaalutlusõiguse puudumise tõttu (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18.05.2000 otsus nr 3-3-1-11-00 ja 12.06.2000 otsus nr 3-3-1-15-00). 14. Kui elamisloa andmisest keeldumine oli ebaõige, siis ei olnud alust teha kaebajale ka lahkumisettekirjutust 15. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et kaebaja suhtes ei saa kohaldada

§ 12

lg 4 p 2 ning

§ 12lg 9 p 3 ja p 4.

Kuigi

§ 12

lg 4 p 7 võimaldab kaaluda elamisloa andmist, on käesoleva juhtumi asjaolud sellised, et KMA ei saa asja uuel otsustamisel enam kaebajale elamisloa andmisest keelduda. Seetõttu tuleb KMA-le teha ettekirjutus kaebajale erandina elamisloa andmiseks. Neil põhjendustel tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega tühistab KMA 09.08.2005 otsuse nr 20051237 ja teeb KMA-le ettekirjutuse anda kaebajale tähtajaline elamisluba. Viive Ligi Ruth Virkus Lilianne Aasma 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.