KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 23.
(2000)alusel. Kauaaegse sisserändaja saab Eestist välja saata vaid juhul, kui tema siinviibimine ohustab riiki. Temast tulenev oht pole tuvastatud. Tema era-ja perekonnaelu riivatakse intensiivselt Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 tähenduses. Tal on Eestis perekonnaelu PS § 26 mõttes, kuna tema pojad elavad Eestis. Ta esitab kohtule tõendi, mis kinnitab, et noorem poeg õpib Sankt-Peterburis ülikoolis II kursusel, jätkuvalt elab aga Eestis, on registreerinud ettenähtud korras oma Eestist ajutise äraoleku. Vanem poeg töötab ajutiselt Venemaal, kuna siin ei ole ta saanud töökohta. Neil on elamisload Eestis elamiseks. Kaebajal on siin korter, mille ta erastas RKO-de eest. Ta on elanud Eestis kogu elu ja ta on ühiskonda integreerunud. Ta töötas eestikeelses töökollektiivis, õpib eesti keelt, osaleb kohalikel omavalitsuste valimistel, tasub makse ja on registreeritud rahvastikuregistris, ta on tõstnud pidevalt erialase kvalifiktasiooni taset, kui töötas lasteaias meditsiiniõena. Oma riigi kodaniku väljasaatmine on keelatud konventsiooni protokolli nr 4 art 3 lg 1 kaudu. Kuna ta on integeerunud, siis laienevad võrdselt temale samad põhimõtted . Jäeti tähelepanuta perekonnaelu mõisted EL õiguse allikate valguses. Tal on õiguslikud garantiid, mis on sätestatud EL Nõukogu direktiivides kauaaegse sisserändaja kohta. Tema siinviibimisel arvestatakse majanduslike kaalutlustega; EL direktiiv 15.05.73.a. nr 148 (73/148/EÜ) loeb perekonnaliikmeteks temast sõltuvad alanejad sugulased ja vanemad; EÜ direktiiv § 2 art 12 keelab majanduslikel põhjustel isiku väljasaatmise riigist. Neid õiguslikke viiteid on ta esitanud mitmeid. Jäetakse tähelepanuta, et ta ei ela koos N.M.ga, nende abielu on lahutatud 18.06.03.a. Elamisloa taotluse mentlemisel on sellega tema õiguslik staatus sootuks muutunud ajaks, mil ta esitas elamisloa taotluse peale esmast taotlust. Tähelepanuta on jäetud perekonnaga taasühinemise direktiiv nr 2003/86/ EÜ ja Vene Föderatsiooni Saatkonna Sotsiaalosakonna 30.12.04a. noot 44/H. Esitab kohtule tõendi (tlk 49), millest nähtub, et ta on arvatud välja sõjaväepensionäri perekonna liikme nimekirjast. Kaebaja on viidanud ka direktiivile 2003/109/EÜ, nr 1612/68/EMÜ, nr 148/73/EMÜ, rõhutades, et EL Nõukogu direktiivi 25.11.03.a. nr 109 § 12 kohaselt on ta samuti pikaajaline sisserändaja, mis annab garantii pikaajalisele elamisloale. Seega on uus asjaolu, millega tuleb KMA-l arvestada. Riigikohus tunnistas, et antud juhul on riive tema perekonnaelule, järelikult peab kasutatud meede vastama proportsionaalsuse 3 printsiibile. Eesti riik võttis kõik põhimõtted omaks, kui rajas iseseisva riigi ja kui ühines EL-ga, seega peab ta austama kaebaja õigusi. KMA ESINDAJA SEISUKOHAD Välismaalaste seaduse § 135 kohaselt elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja jäetakse sisuliselt läbi vaatamata, kui ilmnevad sama paragrahvi punktis 1 sätestatud asjaolud kui välismaalasele on keeldutud VMS alusel elamisloa andmisest ning taotleja ei ole esitanud uusi olulisi tõendeid, mis ei olnud välismaalase eelmise taotluse menetlemise ajal teada. 14.01.2005 saatis KMA kaebajale kirja nr 15.3-09/1879, milles palus esitada arvamus ja vastuväited KMA ettepaneku suhtes jätta taotlus läbi vaatamata. Vastus saabus KMA-le 02.02.2005, mis registreeriti nr-ga 15.3-09/1879-
- L.M. ei olnud nõus KMA otsusega, põhjendades seda asjaoluga, et on esitanud apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 22.12.2004 otsusele haldusasjas nr 3-1844/2004 ning haldusasjas jõustunud kohtulahendit ei olnud tehtud. KMA tutvus esitatud kirjaliku arvamuse ja vastuväidetega ning hinnates kõiki asjaolusid kogumis leidis, et 22.09.2004 KMA-le esitatud tähtajalise elamisloa taotlus ja Tallinna Ringkonnakohtus menetluses olevad tähtajalise elamisloa taotlused on analoogsed ning elamisloa taotlemise asjaolud võrreldes eelneva taotlusega käesolevaks ajaks ei ole muutunud. Elamisloa taotlus ilmselgelt põhjendamatu, mistõttu KMA jättis elamisloa taotluse läbi vaatamata. Õiguslikuks aluseks on VMS § 135 p 1, kuna taotlusele ei ole lisatud uusi põhjendatud asjaolusid. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste seisukohad ja uurinud asjas esitatud materjale, leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub KMA seisukohaga, et KMA otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. 1) VMS § 135 kohaselt elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja jäetakse sisuliselt läbi vaatamata, kui ilmnevad sama paragrahvi punktis 1 sätestatud asjaolud - välismaalasele on keeldutud VMS alusel elamisloa andmisest ning taotleja ei ole esitanud uusi olulisi tõendeid, mis ei olnud välismaalasele eelmise taotluse menetlemise ajal teada. Kõnealune VMS säte on jõustunud 01.05.2004, seega on haldusorganil õigus nimetatud sätet kohaldada elamisloa taotluste suhtes, mis on esitatud sätte jõustumise ajast arvates. KMA tuvastas õigesti, et kaebaja ei ole 22.09.2004 esitatud tähtajalise elamisloa taotluses esitanud uusi asjaolusid ega ka tõendeid võrreldes eelneva tähtajalise elamisloa taotlusega, mille suhtes oli ta esitanud keelduva otsuse peale kaebuse Tallinna Halduskohtule ja 4 apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Taotluse esitajal ei saa ilmselgelt olla õigust nõuda elamisloa taotluse korduva esitamisega ühe ja sama küsimuse lahendamist, kui taotleja poolt väidetavad asjaolud on juba varasemalt tõendatud ja leidnud lahenduse. Kuna kaebuse esitaja suhtes jõustus kohtuotsus, millega jäeti tema elamisloa taotlus rahuldamata, siis on jõustunud kohtuotsus täimiseks kohustuslik. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 17 , § 97 sätete kaudu saab kaebuse esitaja kontrollida, et jõustunud kohtulahend on täitmiseks kohustuslik (§ 97 lg 1). Asjaolusid, mis ühes haldusasjas on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei või vaidlustada teises haldusasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised ( § 97 lg 2). Pärast otsuse või määruse jõustumist ei või protsessiosalised ega nende õigusjärglased esitada sama nõuet samal alusel. HKMS § 98 lg 1 kohaselt kohtulahend täidetakse pärast jõustumist. L.M. on põhjendanud 22.09.2004 esitatud elamisloa taotluses Eestis elamist samasugusute motiividega kui eelmises elamisloa taotluses. Tallinna Halduskohtu 22.12.2004 otsuses on toodud L.M. kaebuse sisu ja taotlus ( tlk 35 otsuse lk 1-3 ), apellatsioonkaebuses (tlk 38-40); samasugused apellatsioonkaebuse motiivid on nimetatud Tallinna Ringkonnakohtu 16.09.05.a. otsuses haldusasjas nr 2-3/516/05 (tlk 64 pöördel ja 65 pöördel) ja kohus siinkohal neid motiive märgitud otsustest ei korda, kuna need on protsessiosalistele teada ja kättesaadavad. Riigikohus 23.11.05.a. määrusega 3-7-1-3-545 leidis, et L.M. kassatsioonkaebus on ilmselgelt põhjendamatu ja kaebust menetlusse ei võetud. Seega kõik kaebuse esitaja väited on analüüsitud tema tähtajalise elamisloa taotluse suhtes tehtud KMA otsuses 28.06.04.a. ja selle otsuse peale esitatud kaebuse kohtulikus menetluses. Käesolevas asjas esitas L.M. kohtutoimikusse 07.09.2005.a. kirja, mille saatis L.M.le EV-is asuva Vene Föderatsiooni Saatkonna Sotsiaalosakond (tlk 49) ja milles märgitakse, et isikule väljastatakse järjekordselt tõend, selle kohta, et ta ei ole sõjaväepensionäri perekonna liikme nimekirjas ja vastavad nimekirjad on korrigeeritud, veel märgitakse, et selline tõend on juba küsitud varasemalt kahel korral, et see esitada kohtuorganitele. Tõendis kinnitatakse, et varasemalt on samasugune tõend välja antud kahel korral vastavalt 30.12.03.a. nr-ga 52 ja 20.10.04.a. nr-ga
- Kohus leiab, et kaebuse esitajal on olnud korduvalt võimalus esitada kohtutele või KMA-le „noot 44/H“, kuid märgitu ei tähenda, et tegemist oleks uue asjaoluga. Kohtud on leidnud, et sõltumata sellest, et kaebaja lahutas oma abikaasast N.M.st, on tema õiguslik staatus elamisloa taotluse suhtes muutumatu. 18.06.03.a. on abielu kaebaja väidetel lahutatud. Ringkonnakohus leidis, et apellandi perekonnaseisu muutumine ei oma antud vaidluse puhul tähendust. Kaebaja endine abikaasa oli saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu korteri Venemaal ja perekonnaliikmed osalesid programmis taotluse esitanud sõjaväelasest abikaasa kaudu; jõustunud kohtuotsusega kinnitati, et KMA tuvastas õigesti, et ka L.M. omandas sellise osaluse kaudu elamispinna välismaal. Neid asjaolusid ei muuda abielu lahutus ning vara jagamine väidetavalt N.M. kasuks Sankt-Peterburgis oleva elamispinna osas. Korteri omandamise ajal nii Vene Föderatsiooni seaduste kui ka Eesti Vabariigi seaduse alusel oli abielu kestel soetatud vara ühisomand. Sõjaväelase perekonnaliikmena abiprogrammis osalemisega loetakse L.M. suhtes riivet perekonnaelule lubatavaks. L.M. on võtnud endale abiprogrammi raames kohustuse, mis tuleb täita, ehk täita tuleb kohustus Eestist lahkumise kohta. Kaebaja suhtes tehtud muudatused Vene Föderatsiooni Sotsiaalosakonna tõendist nähtuvalt ei muuda olematuks kohtute poolt tuvastatut. Tõend, et kaebaja noorem poeg õpib 5 Sankt-Peterburis ülikoolis ja on jätkuvalt Eestis elamisloa alusel elav isik, ei muuda seni teadaolevaid asjaolusid. Kahtlusi ei ole tekitanud küsimus, kas kaebaja poeg elab Eestis elamisloa alusel. Ka on hinnatud kaebaja suhtes sidet mõlema täisealise lapsega. Ringkonnakohus on märkinud, et teise riiki elama asumisega kaasnev kaugenemine täisealistest lastest on oluliselt nõrgem riive, kui eemalviibine abikaasast või alaealistest lastest. Apellandi perekonnaelu ei ole Riigikohtu 17.04.04.a. otsuse tegemisest saadik intensiivistunud, pigem vastupidi; abielu on lahutatud ja pojad on saanud täisealiseks Käesolevalt asja arutamisel avaldas L.M., et tema noorem poeg õpib Sankt-Peterburgis ja ka vanem poeg viibib ajutiselt Venemaal (seotult tööga), ehk kaebaja elama asumisel SanktPeterburgi on ta poegade viibimiskohale lähemal, kui Eestis asudes ja riive on veelgi nõrgem, kui elamisloa taotluse lahendamise otsuse tegemise ajal. See on üks väljundeid, kuidas kaebaja on asunud korraldama suhteid lastega. Poegade võimalus viibida ka Venemaal vähendab lubatud riive intensiivsusastet ega ole muutnud seniseid kohtute poolt tuvastatud asjaolusid. Seega ei ole kaebuse esitaja poolt abielu lahutamine ja tema väljaarvamine sõjaväepensionäri perekonnaliikme nimekirjast uus asjaolu, millega KMA ja kohtud ei saanud arvestada. KMA esindaja kinnitas kohtuistungil, et kaebaja poolt nimetatud 30.12.04.a. noot nr 44/H on teada ja arvestatud. Hinnang, mis on kohtute poolt antud kaebaja isiklikule osalusele abiprogrammis ja märgib ära kaebja abieluliste suhete lõppemisega seotud muutused, perekondlikud sidemed, hõlmab endas ka hinanngut märgitud tõendi (noodi) andmetele ja sellega arvestamisele. 2) Ühtlasi ei ole võimalik teha kaebaja suhtes seadustamisettekirjutust. Seadustamisettekirjutus ei taga isikule elamisloa saamist. Seadustamisettekirjutuse tegemine on võimatu juba põhjusel, et kaebajale keelduti elamisloa andmisest. Kui elamisloa andmisest on keeldutud ja selle keeldumise aluseks olev otsus jõustunud, siis seadustamisettekirjutuse tegemine ei ole võimalik tulenevalt sellise ettekirjutuse eesmärgist. Kaebuse esitajale saab teha seadustamisettekirjutuse juhul, kui ta vastab VSS § 9 lg 1 märgitud tingimustele. Seadustamisettekirjutuse eesmärgiks on panna isikule kohustus asuda taotlema puuduvat elamisluba. Kaebaja on aga juba taotlenud elamisluba ja sellest on keeldutud. Kaebaja suhtes kehtivat kohtuotsust tuli KMA-l arvestada ja täita. Kaebajale ei saa koostada seadustamisettekirjutust, kuna tekiks olukord, kus riiki võiksid jääda kestvalt isikud, kellele ei saa anda elamisluba ning kellel puudub elamisluba. Kaebajale ei saa anda elamisluba, sest KMA otsusega on sellest keeldutud ja kohtud on otsuse õiguspärasuse kinnitanud. Seadusandja tahteks ei ole soov jätta isikule jätkuvalt võimalus esitada elamisloa taotlus, kui tema suhtes on tehtud elamisloast keeldumise otsus ja see otsus on jõustunud; niisugune olukord ei teeniks avalikku huvi ega täidaks seaduse kavandatud eesmärki. Kuna otsus tuleb jätta tühistamata, siis ei kuulu rahuldamisele ka taotlus teha ettekirjutus vaadata asi uuesti läbi. 3) Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis ei saa kohus rahuldada taotlust kohtukulu hüvitamiseks. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 jääb kohtukulu kaebuse esitaja kanda, kui kohus jätab kaebuse rahuldamata. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, § 31 lg 1, lg 4, lg 5 kohus OTSUSTAB: 6 Jätta kaebus rahuldamata. Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates otsuse teinud kohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb kirjalikult teatada asja otsustanud halduskohtule 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus.Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik. Karin Kalmiste kohtunik 7