KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht
- veebruar 2007 Tartu Tsiviilasja number 2-05-22317 Tsiviilasi S.S hagi S.Š. i vastu vanema õiguste äravõtmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
- oktoobri 2006 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S.S apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
- jaanuar 2007 Menetlusosalised ja nende Apellant-hageja S.S, esindaja advokaat Tanel Pürn esindajad Vastustaja-kostja S.Š. RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu
- oktoobri 2006 otsus muutmata. Apellandi menetluskulud apellatsiooniastmes jätta tema kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Edasikaebamise kord Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
- Hagiavalduse kohaselt abiellusid hageja ja kostja 24.12.
- Abielust on sündinud tütar L.Š. . Abielu lahutati 17.03.
- Käesoleval ajal elab hageja koos S.G. iga ja kooselust on sündinud poeg E. Kostja ei osale oma lapse kasvatamises ja ülalpidamises. Kostja ei õnnitle last sünnipäevade puhul, ei näita üles huvi kokkusaamiste vastu ega tunne tema vastu vähimatki huvi. Laps ei pea kostjat enam oma isaks. Laps peab oma isaks S.G. i. Kostja on last ainult mõnikord näinud, kui hageja on lapse kostja vanemate juurde viinud. Hageja oli seisukohal, et kuna kostja oma vanema kohustusi ei täida ja õigusi ei kasuta, siis on otstarbekas kostjalt vanemlikud õigused ära võtta.
- Kostja hagi ei tunnistanud, väites, et on teinud kõik endast sõltuva, et teostada vanema õigusi. Peale abielusuhete faktilist lõppemist keelas hageja kostjal lapsega kokkusaamise ja varjas last tema eest. Varasemalt käis ta lapsega arsti juures, toetas last materiaalselt ja osales igati lapse kasvatamisel.
- Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna poolt kohtule antud arvamuse kohaselt on lapse arengu seisukohalt väga vajalik, et lapsel oleks selge, kes on tema vanemad. Lapse kasvatamisega peavad mõlemad vanemad tegelema pidevalt, mitte osalema selles kaootiliselt nagu antud asjas isa on teinud. Samas ei ole võimalik teha järeldust, et kostja vähene osavõtt oma tütre kasvatamisest mõjus lapsele negatiivselt. MAAKOHTU LAHEND
- Tartu Maakohus jättis
- oktoobri 2006 otsusega hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt PKS § 54 lg 1 p 1 sätestab, et ühe vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel võib kohus vanema õigused ära võtta, kui vanem alkohoolsete jookide, narkootiliste või muude uimastava toimega ainete kuritarvitamise tõttu või muul põhjusel, mida kohus ei loe mõjuvaks, ei täida oma kohustusi lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel. Lapse õiguste konventsiooni artikkel 9 p 3 kohaselt konventsiooniga ühinenud riigid austavad ühest või mõlemast vanemast lahutatud lapse õigust säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt mõlema vanemaga, kui see ei ole lapse huvidega vastuolus. Sama põhimõte on sätestatud Eesti Vabariigi lastekaitseseaduse §-s 28, mille kohaselt lapsel, kes on lahutatud ühest või mõlemast vanemast, on õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul kui see kahjustab last. Lastekaitseseaduse § 29 sätestab, et lapsel on õigus saada teavet puuduva vanema kohta, kui see ei kahjusta lapse heaolu ja arengut või lapsendamissaladust. Lastekaitseseaduse § 3 kohaselt on lastekaitse põhimõtteks alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid. Kostja seletustest nähtub, et ta on soovinud kogu aeg lapsega suhelda, aga hageja ei ole seda võimaldanud. Tunnistajad A.Š. ja S.I. on kinnitanud, et laps on viibinud peale poolte lahkuminekut korduvalt vanavanemate pool, kus elas ka kostja, ning et kostja on nendel momentidel lapsega tegelenud. Hageja seletustega leidis tõendamist, et hageja ei ole soovinud, et laps suhtleks oma tegeliku isaga, kuna hagejal on uus perekond ja laps on omaks võtnud hageja uue elukaaslase, keda kutsub isaks. Hageja on kinnitanud, et laps ei ole antud ajahetkel valmis teadma, kes on tema tegelik isa, ning ta ise otsustab, kuna ta lapsele seda ütleb. 2 Arvestades vanemate seadusest tulenevaid võrdseid õigusi ja kohustusi lapse suhtes, lapse õigust oma vanematele, lapse õigust säilitada suhted ja kontakt mõlema vanemaga ning kohtus tuvastamist leidnud asjaolusid, oli kohus seisukohal, et antud juhul on rikutud lapse õigusi, laps ei tea, kes on tema isa. Tunnistajate ütlustega ja hageja enda seletustega leidis kohtus tõendamist asjaolu, et hageja on ise seadnud takistused kostjale, et viimane ei saaks normaalsel teel lapsega suhelda ega lapse kasvatamisest osa võtta, kuna selline olukord tundub hagejale mugavam ja turvalisem. Vanemate kõrvalehoidumine oma kohustuste täitmisest laste kasvatamisel väljendub laste hoolitsuseta ja järelevalveta jätmises. Asjaolu, et kostja ei ole kasutanud seaduses ettenähtud võimalusi oma õiguste kaitseks lapse kasvatamisel, ei saa tõlgendada selliselt, et kostja on ilma mõjuva põhjuseta loobunud oma lapse kasvatamisest. Tartu Linnavalitsuse lastekaitsespetsialistid on kohtuistungil kinnitanud, et puuduvad asjaolud, mis välistaks kostja lapsevanemaks olemise. Seega on hagi põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
- S.S taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu
- oktoobri 2006 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldatakse. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus otsuses märgitud seadusi valesti kohaldanud ning tõendite hindamisel jõudnud ebaõigetele järeldustele. Kohus on loetlenud perekonnaseaduse ja lastekaitseseaduse ning lapse õiguste konventsiooni sätteid, kuid otsusest ei nähtu, mismoodi on neid sätteid kohaldatud. Hageja ei vaidlusta asjaolu, et pärast poolte lahkuminekut on kostja vanemad lapsega suhelnud, kuid kohtuotsuses refereeritud ütlustest (kostja ja A. Š.) nähtub samuti, et pärast seda, kui laps vanavanemate pool enam ei käinud, kostja lapsega ei suhelnud. Küll aga suhtlesid lapsega edasi vanavanemad. Kostja väidab, et hageja keelas tal lapsega suhelda, kuid mingisuguseid konkreetseid näiteid tuua ei osanud. Kostja küsitlemisel selgus, et otsest keeldu on väljendanud hageja isa, ja sedagi tema majja tuleku, mitte lapse suhtes. Seega saab teha järelduse, et kostja esitab paljasõnalisi väiteid või on asjaolusid valesti tõlgendanud. Hageja mingisuguseid keelde kostjale esitanud ei ole ning ka tunnistajate ütlustest nähtub, et kostja on lihtsalt olnud selle teema suhtes täiesti ükskõikne. Vanavanemate vastu ei ole hagi esitatud, nende suhtlemist ei ole takistatud – seega vanavanemate suhtlemine lapsega ei saa õigustada nende poja käitumist. Eelnevast nähtub üheselt PKS §-s 54 lg 1 p 1 sätestatud alus, kuid otsusest ei nähtu põhjendusi selle sätte kohaldamata jätmiseks. Kohus ei ole märkinud ka seda, kas ta jagab lastekaitsespetsialistide arvamust, et vanema õiguste äravõtmiseks peab esinema vanema süü ning negatiivne mõju lapsele. Perekonnaseadus selliseid täiendavaid aluseid ei sätesta. Hageja on hagi esitades toetunud sellele, et seaduse kohaselt võetakse vanemalt õigused, kui ta ei ole ilma mõjuvate põhjusteta lapse kasvatamisest osa võtnud. Otsusest ei nähtu põhjendusi, milliseid asjaolusid võiks lugeda mõjuvateks põhjusteks, et kostja ei saanud lapse kasvatamisest osa võtta ning teda rahaliselt toetada. Vastupidi, asjas tuvastati, et kostja ei ole selle vastu huvi tundnud. Kohtu seisukohast, et spetsialistid pole leidnud asjaolusid, mis välistaksid kostjal lapsevanemaks olemise, pole võimalik aru saada. Hagi ongi esitatud alusel, et kostja ilma põhjuseta pole oma lapse kasvatamises ja ülalpidamises osalenud. Lapse õiguste konventsiooni ja lastekaitseseaduse tsiteeritud sätted räägivad lapse õigustest. Antud juhul arutati kohtus ühe vanema hagi teise vastu. Lapse õigusi teostavad tema seaduslikud 3 esindajad, teatud juhtudel laps ise. Kohus ei ole ka põhjendanud, kuidas kostjalt vanema õiguste äravõtmine neid lapse õigusi kahjustaks. Otsusest ei nähtu, mismoodi haakub konventsioonis väljendatud lapse õigus säilitada suhted ja kontakt mõlema vanemaga antud teemaga. Nende sätete refereerimisest jääb mulje, et hageja oleks justkui jätnud täitmata kohustuse laps isaga suhtlema viia, milline tõlgendus oleks liiga kaugeleulatuv. Otsus lähtubki just kostja võimalikest õigustest, kuid kostja poolt täitmata kohustustel pole peatutud. Kohus ei ole selgitanud ka lastekaitseseaduse § 28 esiletoomist. Otsusest ei nähtu, mismoodi peaks realiseeruma lapse õigus säilitada isiklikud suhted vanemaga, kes selleks ise midagi ei tee ja mismoodi tuleks toimida juhul, kui laps sellist suhtlemist ei soovi. Kohus on umbisikuliselt viidanud, et on rikutud lapse õigusi, laps ei tea, kes on tema isa. Jällegi ei ole selge tuvastatud asjaolu seos esitatud nõudega. Seetõttu ei peatuta kaebuses pikemalt sellel, et taoline järeldus on põhjendamatu. Kui kohtul on käesoleva vaidluse käigus õigus sellist asjaolu tuvastada, siis tuleb märkida ka ajahetk, millest alates tuleb lapsele öelda tema tegeliku isa nimi ning samuti see, kummal vanemal taoline kohustus lasub. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
- oktoobri 2006 otsus muutmata. Kuna vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis järgib ringkonnakohus vastavalt TsMS §-le 654 lg 6 esimese astme kohtu põhjendusi ega pea vajalikuks neid oma otsuses täies mahus korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et apellandi ükski väide ei anna põhjust vaidlustatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Maakohus on poolte esitatud asjaoludest ja tõenditest lähtudes õigesti tuvastanud asjaolud, kohaldanud ja tõlgendanud seadust ning teinud põhjendatud järeldused, millega ringkonnakohus nõustub. Apellandi seisukoht, et maakohus on ebaõigesti tõlgendanud PKS § 54 lg 1 p 1, ei ole põhjendatud. PKS § 54 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus vanema õigused ära võtta, kui vanem alkohoolsete jookide, narkootiliste või muude uimastava toimega ainete kuritarvitamise tõttu või muul põhjusel, mida kohus ei loe mõjuvaks, ei täida oma kohustusi lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel. Nimetatud sättest tulenevalt võib kohus vanema õigused ära võtta, kui vanem ei täida oma kohustusi lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel ja selleks puuduvad mõjuvad põhjused. Apellant leiab, et vastustaja ei ole osalenud lapse kasvatamisel ja tema ülalpidamisel mõjuvate põhjusteta. Ringkonnakohus leiab, et apellant on tõlgendanud ülalmärgitud PKS §-s 54 lg 1 p 1 sätestatud alust vanema õiguste äravõtmiseks ebaõigesti. Vanema õiguste äravõtmine on äärmuslik abinõu ning PKS §-s 54 lg 1 p 1 sätestatud aluste kohaldamise eelduseks on vanema süüline käitumine, mis on toonud kaasa vanema kõrvalehoidumise lapse eest hoolitsemisel ja tema kasvatamisel ning seda sõltumatult teise vanema käitumisest. Antud juhul ei ole apellant seda tõendanud ning sellest tulenevalt on maakohus jätnud hagi põhjendatult rahuldamata. Vastustaja on kinnitanud, et peale kooselu lõppemist apellandiga loobus apellant temalt elatist nõudmast, kuid ta on nõus tütart rahaliselt toetama. Ta on sõlminud elukindlustuslepingu tütre nimele. Asja materjalidest nähtub, et apellant ei ole vastustajalt elatist nõudnud ega selle saamiseks ka kohtusse hagiga pöördunud. Eelnev kinnitab, et kuigi vastustaja poolne osavõtt lapsele ülalpidamise andmisel on olnud minimaalne, ei saa sellest järeldada, et vastustaja oleks süüliselt jätnud täitmata vanema kohustuse lapsele ülalpidamise andmisel. 4 PKS § 51 kohaselt kui vanemad elavad lahus, lepivad nad kokku, kumma vanema juures laps elab. Vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele elab laps apellandi juures. Sellest tulenevalt on loomulik, et lahuselava vanema osalemine lapse kasvatamisest ja tema eest hoolitsemisel on väiksem võrreldes vanemaga, kelle juures lapse elab. Maakohus on leidnud, et apellant on teinud vastustajale takistusi lapsega suhtlemisel ning ka seetõttu on vastustaja osavõtt lapse kasvatamisest olnud passiivsem. Apellant ei ole maakohtu sellekohast järeldust kummutanud. Apellant on kinnitanud, et tal on uus abikaasa ja ta tahab, et lapse isa oleks tema praegune abikaasa, kelle juures nad elavad (t.l 28). Veel on apellant kinnitanud, et lapse arvates on isa see, kelle juures ta elab ja ta ei taha last vastupidisega traumeerida (t.l 29). Apellandi seisukoht, et kui vastustajal oli raskendatud lapsega kokku saada, oleks ta võinud pöörduda eestkosteasutuse või kohtu poole, on iseenesest õige, kuid see ei saa olla põhjuseks vastustajalt vanema õiguste äravõtmiseks. Eestkosteasutuse arvamusest nähtub, et vastustaja vähene osavõtt lapse kasvatamisest ei ole mõjunud lapsele negatiivselt ning kui lapse teavitamine oma tegelikust isast võib last traumeerida, tuleks pöörduda lastepsühholoogi poole. Hagi rahuldamiseks puuduvad põhjused. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kuigi apellandil on uus abikaasa ja apellandi arvates peaks mõlemal lapsel olema üks isa, ei saa ka see asjaolu olla aluseks vastustajalt vanema õiguste äravõtmiseks. Ringkonnakohus nõustub eestkosteasutuse arvamusega, et apellandil on võimalus saada lastepsühholoogilt abi, kui tal on raskusi lapse teavitamisel tema tegelikust isast. Kohtul ei ole kohustust otsuses märkida, kummal vanemal nimetatud kohustus lasub ja millal tuleb seda teha, nagu apellant seda kaebuses on leidnud. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohtu poolt tsiteeritud lapse õiguste konventsiooni ja lastekaitseseaduse sätted ei ole antud juhul asjakohased ning nendest ei nähtu seos hagi rahuldamata jätmisega. Nii lapse õiguste konventsiooni artikkel 9 p 3 kui lastekaitseseaduse §-d 28 ja 29 sätestavad lapse õiguse säilitada suhted mõlema vanemaga ja seda ka juhul, kui vanemad elavad lahus. Kuivõrd vanema õiguste äravõtmisega kaob lapsel suhe ühe vanemaga, siis tuleb PKS § 54 lg 1 p 1 kohaldamisel lähtuda eelkõige lapse huvidest ning vanema õigusi kergekäeliselt mitte ära võtta. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellandi apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema kanda. Andra Pärsimägi Egon Konsand 5 Üllar Roostoja