lg.1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid,millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vaidlus tuleneb asjaolust,et AS (praeguse ärinimega AS ) ja hageja vahel oli sõlmitud leping,mille alusel hageja kasutas telekommunikatsiooniteenust. AS loovutas nõude hageja vastu kostjale ,kes registreeris hageja väidetava maksehäire maksehäirete registris. Hageja seletuse kohaselt ei saatnud AS talle 5 aasta jooksul ühtegi arvet ega võtnud temaga ühendust,enne kui 05.05.2005 a. teatas kostja,et hageja on talle võlgu 16 601.51 krooni. Hageja kinnitusel ta võlga ei tunnista,kuid kuna registreeritud maksehäire takistas tal soodsatel tingimustel maasturi liisimist ,siis sõlmisid nad 27.06.2005 kostjaga kokkuleppe,et maksehäire registrist kohesel kõrvaldamisel tasub ta kostjale 8000 krooni. 27.06.2005 a. on hageja tasunud kostjale 8000 krooni selgitusega ”väidetav nõue V T vastu”. 20.10.2005 a. on hageja esitanud kostjale avalduse väidetavalt hageja raskeid asjaolusid ära kasutades 27.06.2005 a.sõlmitud kokkuleppe tühistamiseks . TsÜS § 97 sätestab,et tehingu teinud füüsiline isik võib tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu,mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi,sõltuvussuhet,kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Kohtu hinnangul esinesid hagejal kokkuleppe sõlmimisel kostjaga hagejale ebasoodsatel tingimustel sellised asjaolud TsÜS § 97 mõttes ja hageja oli õigustatud tegema tehingu tühistamise avalduse vastavalt TsÜS §90 ja § 98. Hageja vastväiteid kostja nõudele kinnitab ka hageja poolt esitatud vastuhagi OÜ hagis tema vastu ,mis jäeti aga menetlusse võtmata seoses menetluse lõpetamisega hagist loobumise tõttu,kuna VT oli tasunud OÜ-le 8000 krooni. 28.10.2005 a. esitas hageja pretensiooni õigusliku aluseta saadud 8000 krooni tagastamiseks. Vaidlust ei ole selles,et AS ja hageja vahel oli sõlmitud leping.Vaidlus on selles,kas ja kui palju võlgnes hageja telekommunikatsiooniteenuste eest.Pakkumise arvest . nähtuvalt on hageja ettemaksuna tasunud telefoni maksumuse 899 krooni ja kuumaksu 200 krooni ,kokku 1099 krooni. Hageja ei ole telefoni tagastamist kostjale tõendanud,samuti ei ole tõendatud lepingu ülesütlemine hageja poolt. Küll nähtub kostja 20.04.2005 a. saldo kinnitusest,et hageja poolt kohustuse mittetäitmise tõttu on leping temaga ühepoolselt lõpetatud 21.10.2000 a. ja hagejale esitatud lõpparve summas 5544.57 krooni,millest telefonimaksed 3424.44,kõneteenused 1120.13 krooni ja leppetrahv 1000 krooni. Oma vastuväite ja nõude hageja vastu ,tõendamiseks on kostja esitanud arvete väljatrükid,millised ta väidetavalt on esitanud hagejale.Hageja väitel ei ole talle saadetud ühtegi arvet. Kohus ,tuginedes Riigikohtu lahendis nr.3-2-1-103-97 väljendatud seisukohale,leidis,et nende asjaolude täiendava tõendamise kohustus lasus kostjal. Kostja ei ole ühegi arve väljastamist hagejale tõendanud. Arve väljatrükist nähtuvalt on arveldusperioodiks märgitud 26.05.2000-25.06.2000 a. Samas on leping paketile sõlmitud 07.06.2000 a.Arve sisaldab muu hulgas kuumaksu summades 169.49 krooni ,54.67 krooni ja 49.23 krooni ,milledele lisanduvad käibemaksud.Lepingus näidatud kuumaks on 200 krooni,mille hageja on lepingu sõlmimisel ka tasunud. Hageja kinnitusel ei mäleta ta täpselt ,kui palju tal oli võimalik kõneteenuseid kasutada,kuid kostja poolt esitatud summas ta teenust pole kasutanud. Kohus leiab,et kostja oli õigustatud hagejalt arve järgi saama kohalike ja võrgusiseste kõnede ja tekstisõnumite eest 826.89 krooni (koos käibemaksuga) (284.04101.66+725.12+11.80+2.85+8.45-229.71 +käibemaks) . Arve arveldusperioodiks on 26.06.2000-25.07.2000.Hagejale on arvestatud muu hulgas kuumaks lepingu järgi summas 550 krooni ja liitumine 150 krooni (millele lisandub käibemaks). Kostja ei ole tõendanud sellise lepingu sõlmimist . Kostja väide ,et SIM kaardi vahetusega toimus paketi vahetus,ei ole millegagi tõendatud.Ettemaksu arvest tulenevalt on hageja vahetanud SIM kaardi ja tasunud selle eest 177 krooni, SIM kaardi liitumistasu on 0.00 kr. Paketi vahetusest ei tea hageja midagi. Kohus leiab,et arve 868430 järgi oli kostja õigustatud hagejalt saama kohalike ,võrgusiseste kõnede ja tekstisõnumite eest 346.36 krooni (200+135.19 -82.77+31.20+10.00+ käibemaks). Kostja saldokinnitusest ei nähtu,millise lepingu ta hagejaga 21.10.2000 a lõpetas.Samas nähtub ,et arveldusperioodil 26.07.2000-25.08.2000 a on teenus lepingu osas peatatud,ning hagejat on kohustatud maksma peatamise eest 50.85 krooni.Lepingu sõlmimise ajal kehtinud mobiiltelefonisideteenuste kasutamise tingimused teenuse peatamise mõistet ei sisalda.Tingimuste p.1.2.12 sätestab mobiiltelefoniside sulgemise,mis on teenuste osutamise osaline või täielik ,ajutine või lõplik katkestamine. Kuna kostja ei ole paketi muutmist ega lepingu sõlmimist hagejaga millegagi tõendanud,jätab kohus arvestamata arvete väljatrükid. Arve väljatrükist nähtuvalt on arveldusperioodil 26.09.2000-10.11.2000 arvestatud hagejale kuumaksu 1252.07 krooni ja leppetrahvi 847.46 krooni,kokku käibemaksuga 2477.45 krooni.Arvest ei nähtu,millise kuu eest on arvestatud hagejale kuumaks 1252.07 krooni,samuti leppetrahvi arvestamise alus.Mobiiltelefonsideteenuste kasutamise tingimused leppetrahvi nõuet ei sisalda. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 192 kohaselt peab kokkulepe leppetrahvi (trahvi ,viivise ) kohta olema sõlmitud kirjalikus vormis. Leppetrahvi nõue on põhjendamata ,tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub hageja seisukohaga temalt viivise nõudmise osas ja leiab samuti ,et kostja selline tegevus on pahauskne,kuna hagi ei ole esitatud mõistliku aja jooksul vaid on lastud viivisel suureneda.Viivist hagejale ei ole arvestatud ühelgi talle väidetavalt saadetud arvel. Kohus leiab,et kostja ei olnud oma tsiviilõiguste teostamisel lähtunud hea usu põhimõtetest,nõudes hagejalt ka põhjendamatuid kuumakseid,leppetrahvi ning arvestanud neilt ka viiviseid. QGSM Mobiiltelefonside teenuste kasutamise tingimuste p.7.4 kohaselt tähtajaks tasumata summadelt arvestatakse viivist 0,5 % tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Kohtu hinnangul oli mõistlik arvestada hagejale viivist põhivõla ulatuses summas 1173.25 krooni. Eelneva alusel leiab kohus ,et kostja õigustatud nõue hageja vastu tasumata teenuste eest on 1173.25 krooni ja viivise osas 1173.25 krooni,kokku 2346.50 krooni. Sellest tulenevalt on kostja alusetult omandanud 5653,50 krooni (8000-2346.50). VÕS § 1028 lg.1 kohaselt ,kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena,võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda,kui kohustust ei ole olemas,kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1027 kohaselt peab isik andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Kohus leiab,et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista õigusliku aluseta saadu 5653.50 krooni ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne 01.01.2006 a. seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.
1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv summas 420 krooni.
p.2,§ 52 p.5 ,§ 60 lg.1 alusel kuulub kostjalt asja läbivaatamiskuluna väljamõistmisele postikulu summas 36.90 krooni. Mare Kõlvart kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.