Obsah (9)

§ 367§ 231§ 438§ 436§ 657§ 116§ 232§ 113§ 60

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-235 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2007. a, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Margo Klaa

§ 367). Kostja vastuväited 5.

14.05.2005 kohtule esitatud vastuses vaidles kostja hagile vastu ning väitis, et ajavahemikus 31.10.2003 - 01.11.2003 tellis kostja ühel ja samal marsruudil mitu vedu, kusjuures mõlemad veod teostas OÜ S (kelle seaduslik esindaja on samaaegselt hageja seaduslik esindaja). Kuna kaup toimetati kohale mittenõuetekohases seisundis, esitati nimetatud äriühingule pretensioon ning pooled leppisid kokku, et tehakse tasaarvestus ja kostja ei tasu OÜ S esitatud arvet (poolte seaduslikud esindajad olid omavahel head tuttavad).

1. Seejärel muutis kostja oma varasemat seisukohta, sest esindaja ei olevat teadnud tegelikke asjaolusid (vedu oli küll tellitud, kuid seda ei teostatud) ning väitis, et hagis viidatud vedu ei ole hageja teostanud. Vedu, mida hageja tõendab kõnealuse CMR-ga, on teostatud Tallinnast Venemaale. Kaup on peale laaditud Solast, mitte Sotrast, nagu nähtub kostja tellimusest. Asjaolu, et kaup oli viidud Solast Tallinnasse ja Tallinnast Moskvasse, kinnitab Veterinaarja Toiduameti piiriteenistuse tempel CMR-l. Kõnealune veos teostati sama sõidukiga, milline nähtub ka kostja tellimusest. Kostja oli seisukohal, et kaup veeti kellegi teise tellimusel Solast Venemaale. Asjas esitatud CMR ei kinnita kostja tellimuse nr 115/S täitmist. Ka väitis kostja, et kõnealune tellimus on kostja poolt üles öeldud, sest firma I tehniliste võimaluste tõttu ei saanud kala Sotrast soetada. Puudus kaup, mida hageja pidi Sotrast vedama. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
2. Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus leidis, et hageja poolt esitatud tõendid ei tõenda piisava usaldusväärsusega vaidlusaluse veolepingu olemasolu kostja poolt hagejale esitatud transporditellimuse nr 115/S 27.10.2003 alusel, mistõttu puudub kostjal kohustus tasuda veo eest ning seetõttu on põhjendamatu ka viivise nõue.
3. Kohus asus seisukohale, et vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) sätteid. CMR art 1 lg 1 järgi kohaldatakse konventsiooni sätteid, kui on täidetud kolm tingimust: lepingus näidatud kaupade vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides; üks neist riikidest, kus toimud kaupade vastuvõtmine või üleandmine, peab olema ühinenud CMR-ga; kaupade transportimise eest makstakse tasu. Nimetatud tingimused oli täidetud. Kostja tellimuse 2 nr 115/S 27.10.2003 kohaselt palus ta teostada hagejal kauba veo marsruudil NorraVenemaa, pealelaadimisega Sotras ja mahalaadimisega Moskvas (CMR) järgi. Kohus pidas paljasõnaliseks kostja väidet, et ta on selle tellimuse tühistanud. Kuid kostja väidet, et puudus kaup, mida vedada, tõendab OÜ I 27.10.2003 faksikoopia, millest nähtub, et viimane tühistas 27.-28.10.2003 kala veo Norrast Sotrast.
4. Pooled vaidlesid selle üle, kas kõnealune tellimus täideti hageja poolt või mitte. CMR art 4 sätestab, et veolepingut tõendatakse saatedokumendi koostamisega. Saatedokumendi puudumine, ebaõigsus või kaotamine ei mõjuta veolepingu olemasolu ega kehtivust, mille suhtes kohaldatakse käesoleva konventsiooni sätteid. Samas tõendab saatedokument CMR art 9 lg 1 järgi veolepingu sõlmimist prima facie. Saatedokumendi sisu ja vorminõuded sätestatakse CMR artiklites 5 ja
5. Seega tõendab veolepingu sõlmimist eelkõige saateleht kuni vastupidise tõendamiseni. Seega, kuivõrd osundatud saateleht ei tõenda veolepingu kehtivust, tuleb asjaolu, kas poolte vahel siiski oli sõlmitud kõnealuse tellimuse alusel vaidlusalune veoleping, teha kindlaks muude tõendite alusel. Kohus leidis, et sellised tõendid puuduvad. Hageja viidet kostja omaksvõtule pidas kohus ebaõigeks, sest leidis, et kostja selgesõnaline asjaolude omaksvõtt antud juhul puudub, siis ei saa kohus käsitada kostja poolt 07.10.2004 eelistungil avaldatut omaksvõtuna kehtiva

§ 231tähenduses.

Ka ei leidnud asjas tõendamist, et kostja oleks saanud arve ja saatelehe kätte enne 26.03.2004, nagu väitis hageja. Apellatsioonkaebuse põhjendused

1. Hageja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kaebuse kohaselt on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi ning rikkunud menetlusõiguse norme ja hinnanud ebaõigesti tõendeid.
2. Kohtulahendi põhjendavas osas on kohus asunud ebatäpsele seisukohale, et vaidluse lahendamisel tuleb juhinduda eelkõige CMR konventsiooni sätetest. Kuivõrd nimetatud konventsioon ei reguleeri veotasu maksmisega seonduvat, siis tuleb vaidluse lahendamisel juhinduda VÕS
3. ptk (Veoleping) ja vajaduse korral VÕS
4. osa (Üldosa), samuti TsÜS
5. osa (Tehingud) sätetest. Asjaolude üle, mida CMR konventsioon reguleerib, poolte vahel vaidlust ei olnud. Siiski peaks CMR konventsiooni sätetele tuginema tõendite hindamisel, eelkõige CMR saatelehe kirjete hindamisel (RK otsused nr 3-2-1-59-02 ja 3-2-1-56-06).
6. Maakohus leidis ekslikult, et pooled vaidlevad selle üle, kas kostja poolt esitatud tellimus hageja poolt täideti või mitte. 07.10.2004 eelistungi protokollis (tl 53) on kostja esindaja selgesõnaliselt kinnitanud, et kostja tellimuse täitmise üle hageja poolt ei ole vaidlust. Kuni 31.12.2005 kehtinud

§ 231

kohaselt ei vaja tõendamist asjaolu, mille pool omaks võtab ja millele teine pool rajas oma nõude. Kohus peab lugema omaksvõetud asjaolu tõendatuks (samale seisukohale on korduvalt asunud ka Riigikohus). Vaidlusaluseks küsimuseks jäi pärast kostja omaksvõttu üksnes asjaolu, kas hageja on teinud kostjale veoarve kättesaadavaks või mitte. Nimetatud tingimus oli veotellimuses sätestatud veotasu maksmise tingimusena. Samuti väitis kostja, et poolte vahel oli suuline kokkulepe selle kohta, et kostja täidab oma kohustuse sellega, et maksab veotasu ära OÜ-le S. Kuigi kohus andis kostjale täiendava tähtaja esitatud vastuväidete kohta tõendite esitamiseks (tl 54 alt 8. rida), ei suutnud kostja eelnimetatud väidet tõendada. Puuduvad tõendid esitas hageja 21.01.2005 eelistungil (tl 57 alt 5. rida – poole seadusliku esindaja seletus oli käsitletav tõendina). Kostja selgesõnalise omaksvõtu mittearvestamisega on kohus otsuse tegemisel rikkunud

§ 438lg-t 1.

Sellest tulenevalt ei ole kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud (

§ 436lg 1).

Kohus on ekslikult võrdsustanud kostja vastuväite arve ja saatelehe 3 üleandmise kohta tõendiga. Lepingulise esindaja seletus faktiliste asjaolude kohta ei ole tsiviilasjas tõendiks.

1. Harju Maakohus rikkus tõendite hindamisel ja otsuse tegemisel protsessinorme, mille tulemusena jõudis ebaõigele järeldusele, et hageja poolt esiletoodud tõendid ei tõenda usaldusväärselt kostja maksekohustust. Kohus ei ole otsuse tegemisel käsitlenud kõiki tõendeid, mistõttu jääb apellandile arusaamatuks, millistele tõenditele on kohus otsuse tegemisel täpselt tuginenud, millistega ei nõustunud ja millised luges mitteasjakohasteks tõenditeks. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Kostja peab maakohtu otsust seaduslikuks ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Tsiviilkolleegium, ära kuulanud apellandi esindaja seiskoha kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu otsus tuleb menetlusnormi rikkumise tõttu

§ 657lg 1 p 2 alusel tühistada ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada.

Maakohus jagas pooltevahelise tõendamiskoormuse ebaõigesti ning tegi seetõttu ebaõige järelduse, et kohtule esitatud tõendid ei ole piisavalt usaldusväärsed, tõendamaks veolepingu olemasolu, mistõttu puudub kostjal kohustus veo eest tasuda. 16. Kolleegium nõustub apellandiga, et kostja oli osa hagi aluseks olevatest asjaoludest omaks võtnud, mistõttu ei vajanud need tõendamist. 07.10.2004 eelistungil on kostja esindaja sõnaselgelt kinnitanud: „Ei vaidlusta, et pooled sõlmisid veolepingu, mille kohaselt pidi kostja hagejale tasuma 3800 USD. Samuti ei vaidlusta seda, et hageja on oma veolepingujärgsed kohustused täitnud. Vaidleme hagile vastu seetõttu, et hageja ja kostja leppisid suuliselt kokku, et kostja täidab oma kohustuse sellega, et maksab arve ära OÜ-le S.“ Seega oli tegemist

§ 231

lg 2 kohase omaksvõtuga, mille puhul ei vaja faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist (põhimõtteliselt sama sätestas ka kuni 31.12.2006 kehtinud

§ 116, mille kohaselt ei vajanud omaksvõetud asjaolu tõendamist).

Kuigi kostja põhjendas hiljem kõnealust seisukohta eksitusega (teadmatusega tegelikest asjaoludest), ei saanud kohus seda avaldust arvestada.

§ 231

lg 3 kohaselt võib omaksvõttu tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele. Neid asjaolusid kostja ei tõendanud. Pealegi ei ole kostja esindaja ka selget tahteavaldust selle kohta teinud. Seega ei vajanud veolepingu olemasolu ja veo toimumine tõendamist. Seetõttu pidi kostja tõendama, et tal oli hagejaga kokkulepe selles, et ta tasub veo eest teisele isikule või on nõue tasaarvestatud, nagu ta oli eelnevalt väitnud. Kostja seda ei teinud. Kohus oleks pidanud omaksvõtu hindamisel arvestama ka seda, et väidet, nagu poleks vaidlusalust vedu toimunud, ei olnud kostja enne 06.12.2005 eelistungit esitanud. Veel 14.03.2005 eelistungil oli kostja esindaja seisukohal, et veo teostas kolmas isik ning seda, kas veo eest ka tasuti, pidas ta vajalikuks täpsustada (tl 82).

1. Kohus ei kohaldanud seadust valesti. Apellandi vastav väide ei ole õige. Kuigi CMR konventsioon reguleerib eelkõige suhteid, mida käesolev vaidlus ei puuduta, tuli veolepingu olemasolu tuvastamisel ja CMR saatelehele hinnangu andmisel seda arvestada. Kohus märkis õigesti, et saatedokumendi puudulikkus veolepingu olemasolu ega kehtivust ei mõjuta, kuid jättis hageja esitatud ülejäänud tõendid hinnanguta. Lisaks sellele, et kostja tunnistas veolepingu olemasolu ja veo toimumist, on hageja nõue tõendatud kohtule esitatud 4 kirjalike tõenditega. CMR saatelehest 011103 (tl 12) nähtuvalt teostati vedu Norrast Venemaale Moskvasse, mitte Tallinnast Moskvasse, nagu väitis kostja. Nimetatud dokumendilt on üheselt nähtav, et tehas x (firma I) on kauba kätte saanud. Kostja on 31.10.2003 kirjas Veterinaar- ja Toiduameti Piiriteenistusele teatanud, et ekspedeerib oma kaupa (külmutatud kalafileed) ja lubab kasutada oma veterinaartransiidi luba nr 030003903 (tl 76). Samale loale tuginedes on nimetatud teenistus andnud välja transiidi tõendi nr 013030000608 külmutatud lõhefilee 19, 2483 tonni viimiseks Venemaale (tl 98). CMR saatelehel on märgitud netokaaluks 19 248, 35 kg. Ka pakendite arv - 974 - kattub CMR saatelehel märgituga. Seega ei olnud alust teha kohtule esitatud tõendite põhjal järeldust, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud. Asjaolu, et veo teostamisel kasutati mitmeid vedajaid, ei mõjutanud pooltevahelise veolepingu kehtivust.
2. Kuigi kohus pidas kostja vastuväidet vaidlusaluse tellimuse tühistamisest paljasõnaliseks, leidis ta, et kostja väide vastava kauba puudumise kohta on kirjaliku tõendiga (faksikoopia kolmanda isiku kirjast kostjale) tõendatud. Kolleegium sellega ei nõustu.

§ 232

lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Antud juhul on kohus jätnud hageja esitatud tõendid hinnanguta, pidades samas kostja lepingulise esindaja seletust arve ja saatelehe koos hagiga kättesaamise kohta piisavaks tõendiks, et järeldada dokumentide üleandmist alles kohtumenetluses (kostja väitel ei olnud ta saanud hagejalt ei arvet ega kirju). Kohus ei arvestanud tõendina hageja seadusliku esindaja seletust dokumentide üleandmise kohta, mis kuni 31.12.2005 kehtinud

§ 113

lg 1 järgi oli käsitatav tõendina (tõend esitati enne uue menetlusseadustiku jõustumist). Samas jättis kohus arvestamata ka muud selle kohta esitatud tõendeid. Hagiavaldusele oli lisatud kolm kostjale adresseeritud kirja, milles hageja nõudis transporditellimusest nr 115/S (arve nr 0311071) tuleneva võlgnevuse tasumist (27.01.2004, 05.02.2004 ja 19.02.2004 saadetud tähtkirjad, viimasele oli lisatud ka vaidlusalune arve – tl 14-20). Seega olid vastavad dokumendid kostja valduses enne käesolevat kohtumenetlust.

1. Eeltoodust järelduvalt oli hageja ja kostja vahel sõlmitud kaubaveoleping VÕS § 744 tähenduses. Vastavalt VÕS §-le 76 tuleb kohustused täita vastavalt lepingule või seadusele. Kuna hageja oli omapoolse kohustuse täitnud, lasus kostjal kohustus maksta teostatud veo eest kokkulepitud tasu. Seetõttu kuulus hagi rahuldamisele ka viivise osas. VÕS § 113 lg 1 tulenevalt on hageja õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne 01.01.2006 kehtiva

jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud

-s sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud

§ 60

lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse, sama paragrahvi lg 8 kohaselt jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kohtukulud. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ning hagi, siis peab kostja hageja kohtukulud hüvitama. Hageja on tasunud kahes kohtuastmes riigilõivu kokku 7000 krooni. Nimetatud summa tuleb kostjalt välja mõista. Ü.Jänes G.Kivinurm M.Klaar 5