Obsah (5)

§ 47§ 413§ 162§ 386§ 657

lk 1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Külli Mõlder Otsuse avalikult teatavaks 04. juuli 2006 Kuressaare tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-04-1454 Hagi ese Volli N

§ 47, § 147, § 165 palub kostja: 1.

kohaldada kinkelepingu tühistamise nõudele aegumist ja jätta nõue rahuldamata

1. jätta rahuldamata alusetu rikastumise nõue tõendamatuse tõttu.
2. kohustada hagejat tasuma täiendav riigilõiv vara pärandvara hulka arvamise nõudelt 60 krooni, lõivu mittetasumisel jätta nõue läbivaatamata. Kostja on seisukohal, et hageja peab esitama tõendid, et just tema on kandnud konkreetsed kulutused ja (mis veelgi olulisem) tõendama, et nende kulutuste arvelt on kostja alusetult kasu saanud. Oleme esitanud väited, et vaidlusalusel kinnistul asuvat hoonet on enne vaidluse tekkimist kasutanud teised sugulased enda suvituskohana ja Leo Noot’il puudus faktiline võimalus ise hoonet kasutada. Seega kerkib põhjendatud küsimus alusetu säästmise nõude olemasolust üleüldse. Kostja väitel ei ole ema eest hoolitsemine kunagi olnud seotud hoone kinkimisega temale. Korraliku pojana osales ta koos kõigi teiste õdede ja vendadega ema hooldamisel, millest erinevatel aegadel on osavõtnud erinevad inimesed. Hoone kasutamine oli pikema aja jooksul selline, et seal viibisid rohkem sugulased kui Leo Noot ise, kuid see ei olnud kunagi probleemiks enne kui hoone ära rüüstati ja Leo Noot kohta igasugu laimu asuti rääkima. Leo Noot ei pidanud andma ema Liina Noot lubadust, mida keegi 1986 aastal ei vajanud! Kostja ei võtnud ei suuliselt ega muus vormis endale mingeid täiendavaid kohustusi seoses kingi saamisega
3. aastal. Oma ema eest hoolitsemine on Leo Noot jaoks niigi selge kohustus, mida ta ka koos õdede ja vendadega on täitnud. Leo Noot on arvamusel, et ema eest hoolitsemisel ei pea sellega kaasnema “positiivne sooritus” varalise hüve näol. Need kaks asja tuleb hoida lahus. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosaliste seletused ja tunnistajate ütlused, leidis, et esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et Liina Noot on
4. septembril 1986.a. sõlmitud kinkelepinguga /t.l. 7/ kinkinud oma pojale Leo Noot’ile elamu asukohaga T vallas, I külas. Hageja on kinkelepingu vaidlustanud. Kostja taotleb esitatud hagile aegumise kohaldamist. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 järgi asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne
5. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevas seadusest ei tulene teisiti. lk 7 kehtinud Tsiviilkoodeksi § 81 andis hagi Lepingu sõlmimise ajal,
7. 1986.a., aegumise üldiseks tähtajaks kolm aastat. Hagi esitamise õigus kuulus isikule, kelle subjektiivseid õigusi rikuti, samuti riigivalitsemisorganisatsioonidele, ametiühingutele, riigiasutustele, ettevõtetele, kolhoosidele ja organisatsioonidele või kodanikele juhtudel, kui nad seaduse järgi võisid kohtusse pöörduda teiste isikute õiguste ja huvide kaitseks. TsK § 86 järgi algab hagi aegumise tähtaja kulgemine hagemisõiguse tekkimise päevast, s.o. päeval, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. Hageja Liina Noot’i pärijana kaotas õiguse kinkelepinguga võõrandatud elamu pärimiseks kinkelepingu sõlmimise päeval
8. septembril
9. Hageja kinkelepingut seaduses ettenähtud tähtaja jooksul ei vaidlustanud. Võttes aluseks hageja väite, et tema poolt esitatud nõude aegumine algas tegelikult 2003.aastal, kui ilmnes, et Leo Noot kingisaajana ei täida talle kinkelepinguga pandud kohustust hooldada kinkijat ja on sellega näidanud kinkija suhtes üles jämedat tänamatust, leiab kohus, et hageja nõue on aegunud.
11. 2002.a. jõustunud Võlaõigusseaduse(VÕS) § 268 annab küll kinkijale õiguse lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda käesoleva seaduse § 267 punktides 1–3 ettenähtud juhtudel. See on juhul kui 1) kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust; 2) kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama, välja arvatud juhul, kui kinkija on ennast sellesse olukorda asetanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha; 3) kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. VÕS § 270 järgi võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Sama paragrahvi lõike 2 järgi, kui kinkija sureb enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja möödumist, lähevad lõikes 1 nimetatud õigused tähtaja ülejäänud ulatuses üle tema pärijatele. Pärijad võivad kinkelepingust taganeda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul üksnes juhul, kui kingisaaja põhjustas kinkija surma tahtlikult ja õigusvastaselt või takistas teda lepingust taganemast. Kohus on asunud seiskohale, et hagi esitamise ajaks
13. 2004 oli nimetatud aastane tähtaeg möödunud. Kui arvestada Meinhard Noot’ surma aega (
15. 2003) ja sellele järgnevaid perioode, mil kostja viibis haiglas ja ei saanud ema külastada (
16. juulist 2003 on kostja 80 % töövõimetu /t.l. 57/), siis võis hagi esitamise viimaseks tähtpäevaks lugeda kõige hiljem
17. juulit
18. Seega oli hagi selle esitamise ajaks,
19. oktoobril 2004, aegunud. Isegi kui see aastane tähtaeg ei oleks selleks ajaks möödunud, puudub hagejal pärijana võimalus lepingust taganemiseks, kuna puudub VÕS § 270 lg. 2 nimetatud alus, mis annaks pärijale õiguse lepingust taganemiseks. Kuna kohus on asunud seisukohale, et hagi on aegunud, tuleb see kinkelepingu tühistamise ja kinkelepingu objekti Liina Noot’i pärandvara hulka arvamise nõudes jätta rahuldamata. Kuna kohus jätab hageja nõude rahuldamata aegumise tõttu, ei pea kohus vajalikuks hinnata nõude sisulist ja õiguslikku põhjendatust. lk 8 Kohus ei pidanud võimalikuks rahuldada hageja taotlust tagaselja otsuse tegemiseks /II kd t.l. 105/ põhjusel, et kostja on hagi õigeks võtnud. Kohtu hinnangul ei ole kostja hagi õigeks võtnud, vaid on esitanud vastuväited ja on
20. mai 2006.a. kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütlustega /II kd. t. l. 82-84/ asunud tõendama, et ei ole kinkija suhtes üles näidanud tänamatust.

§ 413

järgi teeb kohus tagaseljaotsus, kui hagi on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Antud juhul leidis kohus, et hagi ei ole õiguslikult põhjendatud ja seda ei ole võimalik tagaseljaotsusega rahuldada. Kohus peab siinjuures vajalikuks ka märkida, et kinkelepinguga andis kinkija Liina Noot kostjale kui kingisaajale üle hooned vallasasjana. Kostja on

1. aastal erastanud elamu alla jääva maa, 1.01 ha. Saare Maakohtu kinnistusameti
2. detsembri 1998.a. otsusega /t.l. 46/ kanti maa kinnistusregistrisse (registriosa nr. ) ja kande tegemisest kinnistusraamatusse muutusid hooned kinnisasja oluliseks osaks. Seetõttu ei ole hooned eraldiseisva objektina enam tsiviilkäibes ja selle eraldamine pärandvarana ei ole võimalik. Hageja on esitanud kostja vastu ka nõude vara alusetust säästmisest tuleneva 16 656,80 krooni nõudes/II kd. t.l. 20/. Hageja väitel ei ole kostja 20 aasta jooksul, alates
4. 1986 kuni
6. 2004.a., /t.l.77, 93 ja 97/ ise tasunud talle kuuluva hoonega seotud kulusid (elekter, telefon). Kulude tasumist tõendab hageja Eesti Energia ja Elion AS väljavõtetega maksete kohta /I t.l. 101-103,108-111,140-181, 223-243/. VÕS § 1041 järgi isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Esitatud dokumentidest ei nähtu, et makseid oleks teinud hageja. Ka ei ole hageja tõendanud, et makseid oleksid teinud tema poolt volitatud isikud hagejalt saadud rahaliste vahenditega. Lisaks sellele, ei ole hageja tõendanud, et kostja oleks tehtud kulutuste arvel rikastunud. Kõnealusel perioodil elas vaidlusaluses elamus hageja ema ja üks vendadest- Meinhard Noot, kes tasutud teenuseid kasutasid . Nagu selgub esitatud tõenditest, oli paljudel juhtudel maksjaks just üks teenuste kasutajatest Meinhard Noot. Eeltoodust tulenevalt on kohus asunud seisukohale, et esitatud hagi alusetult säästetu väljamõistmise nõudes tuleb jätta rahuldamata kui alusetu ja õiguslikult põhjendamata ja seda ennekõike põhjusel, et hageja ei ole tõendanud enda kulutusi kostja kohustuste täitmiseks.

§ 162järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seoses hagi rahuldamata jätmisega jätab kohus kohtukulud hageja kanda.

§ 386lg.

4 järgi kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. lk 9 Seoses hagi rahuldamata jätmisega tühistab kohus hagi tagamise, milleks oli keelumärke kandmine kostjale kuuluvale kinnisasjale ja keeld kostjale teha ehitus- ja remonditöid vaidlusalustes hoonetes. Kohtunik: Külli Mõlder Märkus:

1. 24.novembril 2006 Tallinna Ringkonnakohus otsustas:
2. Tühistada Pärnu Maakohtu 04.07.2006 otsus kinkelepingust taganemise nõude aegumise motiivil rahuldamata jätmise osas ja asendada hagi rahuldamata jätmise põhjendused ringkonnakohtu otsuses toodud motiividega (

§ 657lg 1 p 2).

1. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata.
2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3. Välja mõista Volli Noot´ilt ( ) õigusabikulude katteks 12390 (kaksteist tuhat kolmsada üheksakümmend) krooni Leo Noot ) kasuks.
4. Apellandi menetluskulud jätta tema enda kanda.
5. Kohtuotsus jõustus 07.märtsil 2007 Riigikohtu määrusega, millega kassatsioonkaebus jäeti menetlusse võtmata.