← Eesti

3-05-194/7

Obsah (7)§ 2§ 9§ 7§ 4§ 10§ 14§ 17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 29.november 2006, Tallinn Haldusas

) § 7 lg 1, § 8 lg 2 ja § 1 lg 1 alusel V.Tle ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks 59 päeva jooksul ettekirjutuse välismaalasele teatavaks tegemisest. Ettekirjutuses leiti, et V.T viibib Eesti Vabariigis seadusliku aluseta alates 24.02.2005, rikkudes sellega

§ 2

lg 1, ning tema suhtes ei ole tuvastatud

§ 9lg-s 1 loetletud asjaolusid.

2. KMA 16.03.2005 ettekirjutusega nr 1008025811 tehti

§ 7

lg 1, § 8 lg 2 ja § 1 lg 1 alusel G.Tle ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks 59 päeva jooksul ettekirjutuse välismaalasele teatavaks tegemisest. Ettekirjutuses leiti, et G.T viibib Eesti Vabariigis seadusliku aluseta alates 24.02.2005, rikkudes sellega

§ 2

lg 1, ning tema suhtes ei ole tuvastatud

§ 9lg-s 1 loetletud asjaolusid.

3-05-194 3. V. T ja G.T esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles taotlesid KMA 16.03.2005 ettekirjutuste nr 1008025880 ja nr 100802581 tühistamist. Tallinna Halduskohtu 11.04.2005 määrusega liideti kaebused ühte menetlusse. Kaebajad olid seisukohal, et kaevatavad ettekirjutused on seadusevastased ja kuuluvad tühistamisele. Põhiseaduse (PS) § 27 kohaselt on perekond riigi kaitse all. Põhiseaduslikud õigused ja kohustused on PS § 9 lg 1 alusel võrdselt nii Eesti kodanikul kui ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. Ettekirjutuste tegemisel ei ole KMA arvestanud kaebajate perekonnaelu Eestis ja lahkumisettekirjutuse mõju sellele. Kaebajad elavad koos lastega ühe perena PS § 26 tähenduses. Neil on olemas elukoht ja püsiv legaalne sissetulek. Vastavalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EÕIK) pretsedendiõigusele võib pikaajalise sisserändaja riigist välja saata ainult juhul, kui ta kujutab endast tõsist ohtu riigi julgeolekule või ühiskondlikule turvalisusele. Kaebajad ei kujuta Eesti riigile ohtu. Kaebajad leidsid, et ebaõigesti ja ebaseaduslikult on kohaldatud Eesti seaduste nõudeid. Lähtudes

§ 9

lg-st 1, tehakse Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele ettekirjutus kohustusega taotleda kehtestatud korras elamisluba Eestis viibimise seadustamiseks. KMA oleks pidanud tegema kaebajatele seadustamisettekirjutuse.

  1. KMA oli seisukohal, et kaebused tuleb jätta rahuldamata.
  2. Tallinna Halduskohtu 22.02.2006 otsusega jäeti kaebused rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised: a) Kaevatavate lahkumisettekirjutuste tegemise ajaks oli kaebajate elamislubade kehtivus lõppenud. Siseministri 18.09.2002 käskkirjadega nr 403 ja 405 keelduti elamislubade pikendamisest V.Tle ja G.Tle kui kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes teeninud ja sealt reservi arvatud välismaalasele ja tema abikaasale. Seega esines

§ 7lg-s 1 sätestatud alus lahkumisettekirjutuste tegemiseks.

b) Seadustamisettekirjutuste tegemiseks ei olnud alust.

§ 4

lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tuleneb, et seadustamisettekirjutuse sisuks on isikule kohustuse panemine kehtestatud korras elamisloa taotlemiseks enda Eestis viibimise seadustamiseks. Seadustamisettekirjutuse sisu ja eesmärgiga ei oleks aga kooskõlas olukord, kus elamisloa taotlemise kohustus pannakse isikule, kelle poolt samal alusel esitatud samasisulise taotluse rahuldamisest on jõustunud haldusaktiga keeldutud. Arvestada tuleb ka seda, et kui isik on juba taotlenud elamisluba või selle pikendamist, on ta juba seadustamisettekirjutuses ettenähtud viisil käituma asunud, mistõttu puuduks vajadus talle ettekirjutusega sellist kohustust panna.

  1. c)Kaebajate väiteid nende perekonnaellu sekkumise kohta käsitleti Tallinna Ringkonnakohtu 19.11.2004 otsuses nr 2-3/177/04. Selles leiti, et apellantide väited, et nad on kodakondsuseta isikud ning neil on Eestis täisealised lapsed ja kodu, ei raskenda apellantide õiguste riivet sellisel määral, et see muutuks ebaproportsionaalseks. Mõlemale abikaasale elamisloa andmisest keeldumine ei lahuta neid teineteisest. Võttes endale abiprogrammi raames kohustuse Eestist lahkuda, on apellandid ise lugenud riive enda jaoks vastuvõetavaks. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. Apellatsioonkaebuses paluvad V. T ja G.T tühistada Tallinna Halduskohtu 22.02.2006 otsus. Apellandid leiavad, et halduskohus on jätnud tähelepanuta olulised asjaolud ja valesti kohaldanud materiaalõigust.
  2. a)Lahkumisettekirjutuste täitmine ei ole võimalik. Kohtuotsusest ei nähtu, milliste tõendite alusel tegi halduskohus järelduse, et apellantidel on võimalik asuda elama Venemaal. Saadud korteris pole apellandid ühtegi päeva elanud ega tasunud kommunaalmakseid. Nad ei tea, kas see korter on üldse veel nende oma. Eestis omavad apellandid korterit Kloogal, mis kohtu loogika kohaselt peaks tähendama tihedat sidet Eestiga. Vene Föderatsiooniga puuduvad apellantidel 2

(5)3-05-194 igasugused suhted, seega puudub apellante vastuvõttev välisriik. Tulenevalt Vene Föderatsiooni kodakondsuse seaduse § 13 lg-st 1 ja §-st 15 peavad nad olema elanud Vene Föderatsioonis 3 aastat enne avalduse esitamist kodakondsuse saamiseks. Apellantidel puuduvad isikut tõendavad dokumendid. b) Apellandid elavad juba rohkem kui 20 aastat era- ja perekonnaelu Eestis koos oma lastega. Apellant V. T on läinud erru 1994.aastal Eestis ja alates sellest ajast ei teeni ta enam kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes. Eesti riik on andnud talle kaks korda elamisloa. Seega oli elamisloa taotluse läbivaatamisel KMA kohustatud arvestama garantiisid, mis on ettenähtud Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu asutuste poolt kujundatud õiguse üldpõhimõtetega ja s.h Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2000 soovitusega No 15
(2000)ja Euroopa Liidu Nõukogu 04.03.1996 resolutsiooniga nr 96/C 80/02 kauaaegse sisserändaja riigist väljasaatmise kohta. Vastavalt nimetatud dokumentidele võib pikaajalise sisserändaja riigist välja saata ainult juhul, kui ta kujutab endast tõsist ohtu riigi julgeolekule või ühiskondlikule turvalisusele. 7. KMA vaidles apellatsioonkaebusele vastu.
  1. a)Venemaa kodakondsusesse mittekuulumine ei saa olla ainsaks põhjuseks, miks apellantidel tuleb võimaldada elada Eestis. G. T ja V. T loobusid Venemaa kodakondsusest 06.06.2002, siis kui see osutus nende huvidele vastukäivaks. Ka Eesti jaoks on G.T ja V.T välismaalased, kellele laienevad välismaalaste õiguslikku staatust reguleerivad õigusaktid.
  2. b)V.T näol on tegemist Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäriga, kellele on määratud vastav pension. Peale Eesti Vabariigist lahkumist säilib talle määratud pension, mistõttu omab ta pidevat sissetulekut. Apellandid ei ole kauaaegsed sisserändajad Rec 2000 tähenduses, sest seadusliku aluseta Eestis viibimine ei anna neile kauaaegse sisserändaja õiguslikke tagatisi. PS § 26 ja § 27 toodud perekonnaelu kaitsvaid põhimõtteid ei ole rikutud. Apellantidele on võimaldatud koos elama asuda oma sünniriiki ning endisesse kodakondsusjärgsesse riiki neile eraldatud elamispinnale. Nende lapsed on täisealised ning elavad oma vanematest lahus. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete kohaselt ei ole riigil üldist kohustust respekteerida immigrantide poolt tehtud elukohariigi valikut. Igal riigil on õigus otsustada välismaalaste riiki sisenemine, nende sealviibimine ja riigist väljasaatmine. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. 9. Kaebajatele on tehtud ettekirjutused Eestist lahkumiseks

§ 7lg 1, § 8 lg 2 ja § 11 lg 1 alusel.

Kaebajad leiavad, et lahkumisettekirjutuste tegemine oli õigusvastane, sest kaebajatel kui Eestis aastakümneid elanud isikutel puuduvad sidemed Venemaaga, nad on kodakondsuseta isikud ja seega puudub neid vastuvõttev riik, samuti rikutakse lahkumisettekirjutuse tegemisega nende õigust perekonnaelule, sest Eestisse jäävad elama nende lapsed ja lapselapsed. 10. Kaebajate poolt viidatud asjaolusid peaks KMA hindama, kui ta otsustab, kas isikule teha seadustamisettekirjutus või lahkumisettekirjutus. Vaidlust ei ole selles, et kaebajatel puudub välismaalaste seaduses (VMS) § 51 näidatud viibimisalus Eestis viibimiseks.

§ 7

lg 1 näeb ette: „Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks (edaspidi lahkumisettekirjutus).“ Sätte sõnastusest nähtuvalt on tegemist rangelt siduva normiga, mis ei näe KMA-le ette kaalutlusõigust. Kui KMA ei tuvasta viibimisaluseta Eestis viibiva välismaalase asjas aluseid seadustamisettekirjutuse tegemiseks, on ta kohustatud tegema lahkumisettekirjutuse. 3

(5)3-05-194 Kaalutlusõiguse puudumine on põhjendatud asjaoluga, et lahkumisettekirjutuse tegemata jätmine ei anna iseenesest Eestis viibimiseks seaduslikku alust ning isikul ei ole võimalik Eestis elada ega töötada. Seega tuleb asja õigeks lahendamiseks kontrollida, kas kaebajatele tuli teha seadustamisettekirjutus. 11.

§ 9

lg 1 p 3 sätestab, et seadustamisettekirjutus tehakse Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele, kes on asunud Eestisse elama enne

  1. aasta
  2. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve.

§ 9

lg 6 kohaselt sama paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud välismaalasele tehakse lahkumisettekirjutus, kui see on vajalik avaliku korra, riigi julgeoleku, rahva tervise või kõlbluse kaitse tagamiseks või kuriteo ärahoidmiseks või kui talle keeldutakse elamisloa andmisest või selle pikendamisest või tema elamisluba tunnistatakse kehtetuks. Sätte sõnastusest nähtuvalt tehakse lahkumisettekirjutus

§ 9

lg 1 p 3 tähendatud viibimisaluseta välismaalasele kahe erineva teokoosseisu esinemisel. Esimesel juhul peab ettekirjutust tegema volitatud isik hindama, kas välismaalase lahkumine on vajalik avaliku korra, riigi julgeoleku, rahva tervise või kõlbluse kaitse tagamiseks või kuriteo ärahoidmiseks. Sellise otsuse puhul on tegemist kaalutlusotsusega. Teisel juhul piisab sellest, et Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele on keeldutud elamisloa andmisest või pikendamisest või on elamisluba tunnistatud kehtetuks. Sellisel juhul on kaalumine elamisloa andmisest keeldumisega või kehtetuks tunnistamisega tekkivale võimalikule põhiõiguste rikkumisele leidnud aset juba elamisloa andmise või kehtetuks tunnistamise otsustamisel ning lahkumisettekirjutuse ja seadustamisettekirjutuse vahel valimiseks volitatud ametnik enam kaalumist teostama ei pea. 12. Käesoleval juhul omab ringkonnakohtu hinnangul määravat tähtsust asjaolu, et kaebajatele on elamisloa pikendamisest keeldutud siseministri 18.09.2002 käskkirjadega nr 403 ja 405. Siseministri käskkirjad on läbinud kohtuliku kontrolli. Kuna kaebajatele oli juba keeldutud elamisloa andmisest, ei pidanud KMA kaebajatele tegema seadustamisettekirjutust

§ 9lg-st 6 tulenevalt.

Siinkohal võib veel märkida, et kaebajatele on keeldutud tähtajalise elamisloa andmisest veel KMA 6.aprilli 2005 otsustega nr 20051088 ja 20051089 ning ka nimetatud otsused on läbinud kohtuliku kontrolli (Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2005 otsus nr 3-05-248). Elamisloa andmise menetluses kontrolliti võimalikku riivet kaebajate perekonnaelule ning nende väiteid seoses pikaajalise sisserändaja staatusega. Halduse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse põhimõttest tulenevalt on sobiv ja mõistlik, et samu asjaolusid ei kaaluta üksteisega lahutamatult seotud haldusaktide väljaandmisel korduvalt. Riigi julgeoleku seisukohalt on oluline, et riigis ei viibiks isikuid, kellel puudub seaduslik viibimisalus. Elamisloa andmisest keeldumisele järgneb vältimatult lahkumisettekirjutuse tegemine, kui välismaalasel muu viibimisalus puudub (

§ 7lg 1).

Kuna kaebajate eelpool nimetatud väidetele on hinnang antud juba siseministri 18.09.2002 käskkirjade nr 403 ja 405 õiguspärasuse kontrollimisel Tallinna Halduskohtu 8.mai 2003 otsuses nr 3-243/2003 ning Tallinna Ringkonnakohtu 19.11.2004 otsuses nr 2-3/177/04, piirdus kohus õigesti üksnes nimetatud otsustes kajastatud seisukohtadele viitamisega. 13. Kaebajate esindaja viitas ringkonnakohtu istungil Riigikohtu halduskolleegiumi 13.novembri 2006 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-45-06, milles leiti, et pärast väljasaatmise võimatuse ilmnemist tähendaks lahkumisettekirjutuse tegemine ja

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete rakendamine isiku õiguste eesmärgitut ja seega ka ebaproportsionaalset piiramist. Ka oleks sellises olukorras lahkumisettekirjutuse tegemine vastuolus

§ 14lg-ga 4, mille kohaselt väljasaatmist ei kohaldata, kui see on muutunud võimatuks. 4

(5)3-05-194 14. Arvestades Riigikohtu halduskolleegiumi viidatud lahendis käsitletud seisukohti, kontrollib ringkonnakohus veel kaebajate väiteid selle kohta, et nende väljasaatmine on võimatu. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa lugeda kaebajate väljasaatmist võimatuks ainuüksi seetõttu, et neil käesoleval ajal puudub kodakondsus.

§ 17

lg 1 kohaselt saadetakse väljasaadetav välja riiki, kust ta saabus Eestisse, välismaalase kodakondsusriiki, asukohariiki või kolmanda riigi nõusolekul kolmandasse riiki; valikuvõimaluse korral lähtutakse väljasaadetava põhjendatud eelistusest, kui see ei takista oluliselt väljasaatmise täideviimist. Kaebajad on ise loobunud Vene Föderatsiooni kodakondsusest ning vastavalt Vene Föderatsiooni kodakondsuse seaduse §-le 15 on nende soovil võimalik kodakondsuse taastamine. Igal juhul pole asjade praeguse seisu juures alust arvata, et Vene Föderatsioon keeldub oma endise kaadrisõjaväelase ja tema abikaasa vastuvõtmisest. Lahkumiseks vajalike dokumentide vormistamine sõltub suurel määral kaebuse esitajatest. Riigikohus viitas ka eelnimetatud lahendis, et väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel ei saa lähtuda sellest, et isik ei taha Eestist lahkuda ja soovib elada just Eestis. Vastupidine poleks kooskõlas väljasaatmise kui õigusinstituudi olemusega. Väljasaatmist ei teeks võimatuks ka asjaolu, et kaebajatel puudub vastuvõtvas riigis elamispind. Elamispinna võib rentida või osta. Pealegi pole kaebajad väitnud, et nad oleksid kaotanud omandiõiguse abiprogrammi raames saadud korterile. Sidemeid Vene Föderatsiooniga on kaebajad ise pidanud piisavalt tugevateks, otsustades abiprogrammis osalemise läbi sinna elama asuda. Seega ei anna kaebuse esitajate väited alust järelduseks, et nende väljasaatmine on võimatu. Kaebajatele lahkumisettekirjutuste tegemine oli õiguspärane. 15. Kohtukulude hüvitamist ei ole asjas taotletud. Viive Ligi Lauri Madise Lilianne Aasma 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.