TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-416/05 Otsuse kuupäev 24.10.2005 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Anatoli Fedorkini kaebus Tartu Vangla direktori 21.04. 2005

l noomitusega. Viimati 1999.a konflikti toimumise eest kaaskinnipeetavaga. Käitumine vangistuses on muutunud positiivsuse suunas. Vabanemisel on Anatoli Fedorkinil olemas elukoht ema juures ning on saavutatud ka kokkulepe tööleasumise suhtes. Toimepandud kuritegude asjaolud ei anna alust kohaldada tema suhtes ülisuure ühiskondliku usaldusmääraga soodustust- esitada ta ennetähtaegseks vabastamiseks kohtule. Käskkirjas tartu vangla direktor leiab, et antud juhul tuleb lähtuda ühiskondlikust huvist ja mitte seada Anatoli Fedorkini isiklikud huvid kõrgemale õiguskorra kaitsmise huvidest. Käskkirjas märgitakse, et kinnipeetav Anatoli Fedorkin võib tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist uuesti taotleda ühe aasta pärast alates 21.04.

1. A. Fedorkin esitas Justiitsministeeriumile vaide eelnimetatud käskkirja peale 02.
2. 2005 Justiitsministeeriumi 27.
3. 2005 vaideotsusega nr 4-1-08/3456 jäeti A. Fedorkini vaie rahuldamata. 06.
4. 2005 esitas A. Fedorkin Tallinna Halduskohtule kaebuse Justiitsministeeriumi vaideotsusele 27.
5. 2005 nr 4-1-08/
6. 30.
7. 2005 jättis Tallinna Halduskohus kaebuse käiguta kaebuses esinevate puuduste tõttu. 12.
8. 2005 täpsustas A. Fedorkin kaebust. 15.
9. 2005 määrusega anti A. Fedorkini kaebus kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS 06.
10. 2005 kaebuses Justiitsministeeriumi vaideotsusele 27.
11. 2005 nr 4-1-08/3456, millega jäeti rahuldamata vaie, kuna Tartu Vangla direktori 21.
12. 2005 otsuse andmine on õiguspärane, leiab A. Fedorkin, et nimetatud otsusega on rikutud tema õigusi, kuna nende tegemisel ei ole arvestatud ega kaalutud avalduses toodud väiteid ega neid kinnitavaid tõendeid. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus on ühekülgne, välja on toodud ainult argumendid, mis on kinnipeetava kahjuks, jättes tähelepanuta avalduses esitatud positiivsed näitajad. Seetõttu ei ole vaidlustatud otsus proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta. Otsuse tegemisel on arvestatud ainult toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning varasemat karistatust. Kaebuse esitaja A. Fedorkin palub tühistada Justiitsministeeriumi vaideotsus 27.
13. 2005 nr 4-108/
14. 12.
15. 2005 esitas kaebuse esitaja kaebuse täienduse, milles märkis, et kaebuse tegelikuks eesmärgiks on Tartu Vangla direktori 21.04.2005.a. otsuse nr. 6-30/72-2 tühistamine. Kaebuse esitaja märgib, et Tartu Vangla direktor on otsuse tegemisel leidnud, et A.Fedorkini poolt toimepandud kuritegude asjaolud ei anna alust kohaldada tema suhtes ülisuure ühiskondliku usaldusmääraga soodustust - esitada ta ennetähtaegseks vabastamiseks kohtule. Antud juhul tuleb 2 lähtuda ühiskondlikust huvist ja mitte seada A.Fedorkini isiklikud huvid kõrgemale õiguskorra kaitsmise huvidest. Kaebaja leiab, et vangla direktori poolt väljaantud haldusakt ei ole piisavalt motiveeritud. Kaebaja leiab, et väljaantud haldusaktist ei ole võimalik aru saada, kas kinnipeetav on parandanud oma käitumist või mitte ja kas ta on võimeline jätkama ja tahab jätkata seaduskuulekat elu või mitte. Vangistusseaduse § 6 lg l alusel on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Kaebaja on seisukohal, et varasemate karistuste (
16. a. ja 1983.a.) arvestamine ei ole õiguspärane ja on ka eksitud faktilistes asjaoludes, 1987.a. amnestia alusel vabanes kaebaja 7 kuud enne tähtaega, mitte aga poole karistusaja kandmise järel, nagu märgib Tartu Vangla direktor. Otsuse tegemisel ei ole arvestatud asjaoluga, kandmise ajal töötanud. et A.Fedorkin on peaaegu kogu karistuse Vaidlustatavas haldusaktis ei ole esitatud kaalutlusi, mis tingisid vangla direktoril taolise otsuse vastuvõtmise, kas selleks on A. Fedorkini poolt toimepandud kuritegu või on selleks ka muud asjaolud. Kohtuistungil jäi kaebaja A. Fedorkin kaebuse juurde, selgitades, et Tartu Vangla direktor on vaidlustatava käskkirja tegemisel lähtunud põhiliselt ainult negatiivsest, tema varasematest rasketest kuritegudest. Arvesse ei ole võetud asjaolu, et viimati karistati kaebajat distsiplinaarkorras
17. a., kaebaja on vanglas töötanud. Kaebuse esitaja A. Fedorkin palub tühistada Tartu Vangla direktori käskkiri nr. 6-30/72-2 21.04.2005.a. "Kinnipeetava Anatoli Fedorkini tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse menetluse lõpetamisest" ning teha ettekirjutus Tartu Vangla direktorile uuest läbi vaadata Anatoli Fedorkini avaldus. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja oma kirjalikus seletuses leiab, et vaidlusalune otsus on koostatud kehtivat menetluskorda järgides ning kaalutlusõiguse piires. Tartu Vangla direktor ei ole piisavalt veendunud selles, et A. Fedorkin käitub vabaduses õiguskuulekalt alljärgnevatel põhjustel: A. Fedorkin mõisteti süüdi Tallinna Linnakohtu 30.
18. 1996 a. otsusega nr ½ -1253/96 raske isikuvastase kuriteo eest, mis seisnes selles, et tema omandas revolvri Nagan ühes laskemoonaga ning kandis seda endaga kaasas ilma vastava loata, samuti tappis püstolilasuga tahtlikult ühe inimese ja haavas teist. Viimase surm jäi saabumata A. Fedorkinist mitteolenevatel põhjustel. A. Fedorkinit karistati kuritegude kogumi eest 12-aasta pikkuse vabadusekaotusega kinnises vanglas. Ülalnimetatud kuriteos algatati kriminaalasi 1993 a.. A. Fedorkin hoidus eeluurimisest kõrvale ja põgenes Kanadasse, ta tabati alles 1996 a. Kaitsepolitsei tegi 11.
19. 2002 kirjaga nr 1902 Tallinna Vangla direktorile ettepaneku pöörata erilist tähelepanu süüdimõistetu A. Fedorkini puhkusetaotlusele ja tema kõikvõimalikele liikumistele vanglas põhjusel, et seoses avastamata kuriteoga on põhjust arvata, et A. Fedorkin võib põgeneda. Sellest tulenevalt tegi Tallinna Vangla julgeolekuosakond direktorile ettepaneku varustada A. Fedorkini kambrikaart punase joonega, millele direktor kirjutas 15.
20. 02 nõutava 3 resolutsiooni. Tallinna Vangala direktor on keeldunud kaebajale lühiajalise väljasõiduloa andmisest 5

l: 22.

1. 2002, 03.
2. 2002, 03.
3. 2003, 08.
4. 2004, 05.
6. Samuti otsustas 13.
7. 2004 lõpetada A. Fedorkini tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise avalduse menetluse põhjusel, et A. Fedorkin on karistatud raskete isikuvastase kuritegude eest ning olenemata korduvatest karistustest ei ole aru saanud kuriteo ohtlikkusest ega kahetse oma tegu, mistõttu ei ole vangla administratsioon veendunud, et A. Fedorkin ei pane toime uusi kuritegusid. Anatoli Fedorkin viibib Tartu Vanglas alates 05.novembrist 2004.a. 2005.a veebruaris esitas ta taotluse lühiajaliseks väljasõiduks, mis jäeti rahuldamata. Anatoli Fedorkin on kinnipidamiskohtades viibimise aja jooksul distsiplinaarkorras karistatud kolmel

l noomitusega, kehtivaid karistusi ei ole. Tartu Vanglas on kinnipeetava käitumine muutunud positiivsuse suunas ning Tartu Vangla direktori 31.05.2005.a käskkirjaga nr 1-4/630 on A. Fedorkin määratud Tartu Vangla majandussalka abitöölise ametikohale. Vangistusseaduse 76 lg l kohaselt on vangla direktoril õigus, mitte kohustus teha kohtule esildis kinnipeetava enne tähtaega vabastamiseks Vaidlusaluse otsuse väljaandmisel lähtus Tartu Vangla direktor nii õiguskorra kaitsmise huvidest kui A. Fedorkinit positiivselt ja negatiivselt iseloomustavatest asjaoludest ning kaebaja eksib märkides, et otsusest ei nähtu, kas kinnipeetav on oma käitumist ka parandanud. Vastustaja märgib, et ekslik on ka kaebaja arvamus, et direktor lähtus oma otsustuses kaebaja varasematest karistustest, mis ei ole õiguspärane teguviis. Asjaolu, milline karistusaja hulk jäi kaebajal kandmata oma eelmise karistuse kandmiselt amnestiaga vabanemisel, ei omanud kõnealuse otsustuse juures tähtsust. Oluliseks tuleb pidada seda, et kaebaja ei teinud oma eelmisest karistusest järeldusi ja vaatamata ennetähtaegsele vabanemisele pani toime uued ja raskemad kuriteod. Kuna kaebaja on viibinud Tartu Vanglas lühikest aega, ei saa Tartu Vangla kinnitada, et kinnipeetav on oma käitumist parandanud ja tahab jätkata ning on võimeline jätkama oma elu õiguskuulekalt. Direktoril on õigus hinnata seda asjaolu oma siseveendumuse alusel. Kohtuistungil jäi vastustaja kirjaliku selgituse juurde. Vastustaja märgib, et vaidlustatavas käskkirjas on Tartu vangla direktor toonud välja kõik asjaolud, mis olid otsuse tegemise aluseks. A. Fedorkin on viibinud Tartu Vanglas liiga lühikest aega, et vangla direktor saaks olla kindel, et A. Fedorkin ei pane vabanedes toime uusi kuritegusid . Vastustaja palub kohtul jätta Anatoli Fedorkini kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Tartu Vangla direktor 21.04.05 otsusega nr 6-39/72-2 on jätnud Anatoli Fedorkini avalduse tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks rahuldamata ja lõpetanud avalduse menetluse põhjusel, et A. Fedorkin kannab karistust eriti küüniliste kuritegude eest – tahtliku tapmise ning tapmiskatse eest kahe isiku suhtes avalikus kohas materiaalsel ajendil. Toimepandud kuritegu on suunatud ühiskonna kõrgema väärtuse – inimelu vastu, mille eest talle mõisteti 12 aastat vangistust. Varem on A. Fedorkinit karistatud kriminaalkorras kaks korda. Enne käesolevat vangistust on ta vabanenud peale poole karistusaja kandmist seoses amnestiaga. Vaatamata sellele pani ta toime uue eriti raske ühiskonnaohtliku kuriteo. Vangistuse ajal on teda distsiplinaarkorras karistatud kolmel

l noomitusega. Viimati

1. a konflikti toimumise eest kaaskinnipeetavaga. Käitumine vangistuses on muutunud positiivsuse suunas. Vabanemisel on A. 4 Fedorkinil olemas elukoht ema juures ning on saavutatud ka kokkulepe tööleasumise suhtes. Vangla direktor peab otsuse tegemisel silmas pidama vangistuse täideviimise eesmärke – süüdimõistetu suunamist õiguskuulekale käitumisele ning õiguskorra kaitset. Toimepandud kuritegude asjaolud ei anna alust kohaldada tema suhtes ülisuure ühiskondliku usaldusmääraga soodustust – esitada ta ennetähtaegseks vabastamiseks kohtule. Antud juhul tuleb lähtuda ühiskondlikust huvist ja mitte seada A. Fedorkini isiklikud huvid kõrgemale õiguskorra kaitsmise huvidest. Otsuse p-i 2 kohaselt võib kinnipeetav A. Fedorkin tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist taotleda uuesti ühe aasta pärast alates 21.04.
2. a. Vangistusseaduse (VangS) § 76 lg 1 kohaselt võib vangla direktor vastavalt karistusseadustiku sätetele teha kohtule esildise kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. Esildis esitatakse kohtule koos kinnipeetava isiku toimikuga. Sama paragrahvi lg 6 sätestab, et kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise avalduse läbivaatamise

kehtestab justiitsminister. Otsus on tehtud justiitsministri 29.11.2000. a määruse nr 56 „Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise kord“ (edaspidi: Kord) § 1 lg 2 kohaselt. Vastavalt

§-le 1 otsustab vangla direktor teha kohtule ettepaneku vabastada kinnipeetav vangistusest tingimisi enne tähtaja lõppemist, kui ta on jõudnud järeldusele, et kinnipeetav on parandanud oma käitumist ning on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu seaduskuulekalt. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kinnipeetava enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks esitamise otsuse tegemisel direktor: 1) võtab arvesse toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning varasemat karistust; 2) hindab, kuidas kinnipeetav on käitunud vanglas; 3) hindab, kui tõhusalt valmistub kinnipeetav õiguskuulekaks elamiseks vabaduses; 4) võrdleb ühiskonna tegelikke võimalusi ja kinnipeetava isiklikku võimekust asuda vabanedes kavade kohaselt elama. Direktor võib peale eelloetletud asjaolude arvestada ka muid tegureid. Vastavalt

§ 3

lõikele 3 vangla direktor edastab avalduse ja sellele lisatud andmed kontrollimiseks arvestusteenistusele, kes kogub andmeid kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabanemise otsustamiseks.

§ 3

lg 4 kohaselt, kui vangla direktoril on piisavalt andmeid, et teha menetluse peatamise või lõpetamise põhistatud otsus, võib ta jätta avalduse arvestusteenistusele saatmata ja teha otsuse menetluse lõpetamise või peatamise kohta, lähtudes

asjakohastest sätetest.

§ 11

järgi vormistatakse menetluse lõpetamise ja kinnipeetava avalduse rahuldamata jätmise põhjendatud otsus kirjalikult ning see tehakse kinnipeetavale allkirja vastu teatavaks otsuse tegemisest kolme tööpäeva jooksul.

§ 15

sätestab, et avalduse rahuldamata jätmise

l määrab vangla direktor tähtaja, mille möödumisel võib kinnipeetav vangistusest enne tähtaja lõppemist tingimisi vabastamist uuesti taotleda. Tähtaeg ei või olla pikem kui üks aasta. Lähtudes eeltoodud õiguslikust regulatsioonist on vangla direktor kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vabastamiseks esitamise või sellest keeldumise kohta otsuse tegemiseks diskretsiooni teostamisel seotud õiguslike piiridega ja ta ei tohi neist väljuda, aga vangla direktori diskretsiooniõigus taolise otsuse tegemisel on ulatuslik. Otsustust esitada kohtule ettepanek kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppu vabastamiseks ei ole vangla administratsioon kohustatud 5 ja ka õigustatud tegema üksnes formaalsete näitajate alusel: kinnipeetav on ära kandnud nõutava karistusaja, kinnipeetaval ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi, vabanemisel oleks tal olemas kindel elu- ja töökoht. Vangla direktori otsustus, kas esitada või mitte esitada kohtule ettepanek kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppu vangistusest vabastamiseks, põhineb eelkõige hinnangul, kas kinnipeetav on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu õiguskuulekalt. Direktoril on õigus hinnata seda oma siseveendumuse alusel. Vaidlustatud otsuses A. Fedorkini taotluse rahuldamata jätmise põhjusena on märgitud, et toimepandud kuritegude asjaolud ei anna alust kohaldada tema suhtes ülisuure ühiskondliku usaldusmääraga soodustust – esitada ta ennetähtaegseks vabastamiseks kohtule. Tuleb lähtuda ühiskondlikust huvist, aga mitte A. Fedorkini isiklikust huvist. Kohtule esitatud kirjalikus vastuses kaebusele selgitas vangla direktor asjaolusid, millest lähtudes ei olnud vangla administratsioon veendunud kinnipeetava edaspidises õiguskuulekas käitumises. Kirjalikus vastuses vastustaja motiveeris põhjalikumalt kui otsuses taotluse rahuldamisest keeldumist, kuid see ei anna alust arvata, et vaidlustatud otsus ei ole küllaldaselt motiveeritud. Vastavalt HKMS 19 lõikele 6 kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 alusel peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Vastavalt HMS § 56 lõikele 2 tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on andmisel lähtunud. Kuna vaidlustatud vangla direktori otsus on kaalutlusõiguse alusel antud haldusakt, siis selles peavad vastavalt HMS § 56 lõikele 3 sisalduma kaalutlused, millest haldusakti andmisel on lähtutud. Vaidlustatud otsuse kohaselt on selle tegemisel arvestatud toimepandud kuriteo asjaolusid ning ühiskondlikku huvi õiguskorra kaitsmisel. Otsuses on konkreetsed kaalutlused, milledest vangla direktor on otsuse tegemisel lähtunud. Kohus leiab, et vaidlustatud otsus on küllaldaselt motiveeritud, motiivid on välja toodud ja põhjendatud: direktor lähtus ühiskondlikust huvist, õiguskorra kaitsmise huvist, mis tuleb seada kõrgemale A. Fedorkini isiklikest huvidest. Otsuses on märgitud positiivsed ja negatiivsed asjaolud ja tegurid, mis mõjusid just selle otsuse tegemisele. On märgitud, et käitumine vangistuses on muutunud positiivsuse suunas. On märgitud konkreetsed kaalutlused, millega vangla direktor on otsuse tegemisel lähtunud. Kohus saab kontrollida, kas otsus on kaalutlusvigadeta või mitte, ning kas see on proportsionaalne. Mõned uued motiivid, mis on toodud vastustaja kirjalikus vastuses kohtule (Tallinna Vangla direktor on keeldunud 5

l lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisest, eeluurimisest põgenemine Kanadasse, oli tagaotsitav; tl 24) ei muudaks otsust oluliselt motiveeritumaks. Kohtu arvates vaidlustatud otsuses on olemas kaalutlused, miks on tehtud just niisugune otsus. Seega kohus ei nõustu kaebuses tooduga, et otsus on ühekülgne ja toodud on ainult argumendid, mis on kinnipeetava kahjuks (tl 2). Otsuses on märgitud, et viimane konflikt A. Fedorkinil oli 1999. a ja käitumine on muutunud positiivsuse suunas. Otsuses märkimata jäetud asjaolu, et A. Fedorkin karistuse kandmise ajal töötas, ilmselt ei ole nii kaalukas põhjus selleks, et Tartu Vangla direktor oleks rahuldanud A. Fedorkini taotluse. Tartu Vangla direktoril on ulatuslik diskretsiooniõigus ja tal on õigus hinnata asjaolusid oma 6 siseveendumuse alusel. A. Fedorkin viibib Tartu Vanglas alates 05.11.04 ja uuesti saab taotluse esitada pärast 21.04.06, s.o käesolevast ajast arvates poole aasta pärast, positiivsete tegurite olemasolul, mis sõltub tema käitumisest. Arvestades eeltoodut ning juhindudes HKMS §-st 26 lg 1 p-st 6, kohus jätab kaebuse rahuldamata. Tamara Hristoforova Kohtunik 7