3-05-230 MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Määruse tegemise aeg ja koht 09. oktoober 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-230 Haldusasi E.N. kaebus siseministri 17.05.2001 käskkir

§ 12lg 3).

Edasikaebamise kord ASJAOLUD 1. E.N. esitas 19.08.2004 Tallinn Halduskohtule kaebuse siseministri 17.05.2001 käskkirja nr 212 tühistamiseks. Kuna kaebus ei vastanud

§-s 10 sätestatud nõuetele, jättis kohus kaebuse

§ 11lg 2 alusel 13.09.2004 määrusega käiguta.

Kohus kohustas kaebajat kaebuses märkima, millal kaebaja sai vaidlustatavast käskkirjast teada. Samuti märkis kohus, et juhul, kui kaebus esitatakse kohtusse pärast kaebuse esitamise tähtaja möödumist, tuleb kaebuses esitada tähtaja ennistamise taotlus ja tähtaja möödalaskmise põhjused, esitades ka tõendid tähtaja möödalaskmise põhjuste kohta (

§ 10lg.

4). Kaebaja ei märkinud 06.10.2004 kaebuse täpsustuses vaidlustatavast haldusaktist teadasaamise aega, mistõttu jättis kohus kaebuse 19.10.2004 määrusega uuesti käiguta. 27.10.2004 esitas kaebaja kohtule kaebuse täpsustuse, milles kaebaja ikkagi ei märkinud vaidlustatavast haldusaktist teadasaamise aega. Kohtule 27.10.2004 esitatud kaebuse täpsustuses (tlk 34) märgib kaebaja, et sai maa riigistamisest teada 2002 lõpus, kui käis Viru-Nigula vallas. 2. Kohus võttis haldusasja 12.11.2004 määrusega menetlusse, paludes vastustajalt seisukohta kaebuse tähtaegsuse kohta. Vastustaja esitas 09.12.2004 kohtule oma kirjaliku sisukoha, milles leidis, et kaebus ei ole esitatud tähtaegselt, ja palus asja menetluse lõpetada.

§ 12

lõike 3 kohaselt kontrollis kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt. Kohus leidis 04.01.2005 määruses, et kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades. Kuna kaebaja ei taotlenud kaebuse esitamise tähtaja ennistamist, kuigi kohus 13.09.2004 ja 19.10.2004 määruses kaebajale selle võimaluse andis, lõpetas kohus

§ 12lõike 3 alusel 04.01.2005 määrusega menetluse.

1 3-05-230

1. Kaebaja esitas 27.01.2005 Tallinna Halduskohtu 04.01.2005 menetluse lõpetamise määrusele erikaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium rahuldas 09.03.2005 määrusega erikaebuse ja tühistas Tallinna Halduskohtu 04.01.2005 menetluse lõpetamise määruse, saates haldusasja Tallinna Halduskohtule menetluse jätkamiseks.
2. Tallinna Halduskohus jätkas menetlust ja määras 22.12.2005 määrusega kaebajale riigi õigusabi tema esindamiseks halduskohtumenetluses. Eesti Advokatuuri juhatus saatis Tallinna Halduskohtu määruse 08.03.2006 kirjaga nr ts 110 täitmiseks Advokaadibüroole Lextal. Advokaadibüroole Lextal 15.03.2006 teatise nr 129 kohaselt osutab kaebajale õigusabi vandeadvokaadi abi Rajar Miller.
3. R. Miller esitas kaebaja nimel 07.07.2006 kaebetähtaja ennistamise taotluse (tlk 113-114). Taotluse põhjenduste kohaselt ei esitanud kaebaja kaebust kohtusse õigeaegselt, kuna tal puudusid õigusalased teadmised ja kogemused asjaajamiseks. Kaebaja asjatundmatus väljendus muuhulgas selles, et ta keeldus esitamast tähtaja ennistamise taotlust. VASTUSTAJA SEISUKOHT
4. Vastavalt

§ 12

lõikele 3 kontrollib halduskohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab pärast teiste menetlusosaliste arvamuse saamist kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Eeltoodust tulenevalt andis kohus vastustajale tähtaja kaebaja esitatud tähtaja ennistamise taotluse osas arvamuse avaldamiseks. 7. Vastustaja on seisukohal, et E.N. 07.07.2006 kaebetähtaja ennistamise taotlus on põhjendamatu ega anna alust kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. 8.

§ 10

lg 4 kohaselt tuleb kaebuses esitada tähtaja ennistamise taotlus ning tähtaja möödalaskmise põhjused juhul, kui kaebus esitatakse halduskohtusse pärast kaebuse esitamise tähtaja möödumist.

§ 12

lg 3 järgi rahuldab halduskohus tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Kaebaja on oma taotluses ainsa kaebetähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena märkinud üldsõnaliselt oma kogenematuse ja asjatundmatuse, mis viisid kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmiseni. Riigikohtu halduskolleegium on oma 19.01.2001 määruses nr 3-3-1-59-00 leidnud, et mõjuvaks põhjuseks saavad olla üksnes objektiivsed asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Mõjuv põhjus ei ole see, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Kaebaja on õigus- ja teovõimeline isik ning asjaolu, et tal puuduvad õigusalased teadmised, ei saa olla mõjuvaks põhjuseks, et ennistada kaebuse esitamise tähtaega. Isiku kogenematus ja õigusalaste teadmiste puudumine võib küll teatud määral raskendada ning muuta ebamugavaks enda õiguste kaitsmise, kuid ei välista seda. Vastupidisel juhul tuleks iga vaidluse korral möödalastud kaebuse esitamise tähtaeg ennistada, kuivõrd enamikul inimestest puuduvad õigusalased eriteadmised. Riigikohtu halduskolleegium on 01.10.2002 kohtumääruses nr 3-3-1-57-02 üheselt viidanud, et subjektiivsete õiguste kaitse süsteem Eesti kohtutes, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab, et isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi.

1. 01.10.2002 kohtumääruses nr 3-3-1-57-02 ei välista Riigikohtu halduskolleegium võimalust, et küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Samas viitab Riigikohus, et tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisaval hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Kaebaja kaebetähtaja ennistamise taotlusest ei ole võimalik aru saada, milles seisnevad need Riigikohtu poolt viidatud teatud tingimused/erisused, millistele tuginedes saaks antud haldusasjas kaebetähtaega ennistada. Ühtlasi ei ole kaebaja oma taotluses märkinud, milliseid samme on ta astunud selleks, et ebaselgus oma õiguste kaitsel kõrvaldada. Kaebaja on oma taotluses lihtsalt konstateerinud, et tema kogenematus ja asjatundmatus on tõendatud kohtuasja materjalidega. Vastustaja on seisukohal, et antud haldusasjas esitatud tõendid ei tõenda kaebaja kogenematust ja asjatundmatust sellisel määral, et 2 3-05-230 sellele saaks tugineda kaebetähtaja ennistamisel ning ei esine tingimusi/erisusi, mis lubaks antud juhul õigusalaste eriteadmiste puudumisega põhjendada kaebetähtaja ennistamist. Pigem vastupidi. Kaebaja poolt halduskohtule esitatud kaebusest, selle täiendustes ning Tallinna Ringkonnakohtule esitatud erikaebusest võib järeldada, et kaebaja on suuteline orienteeruma õigusaktides ning koostama näiteks erikaebust, mis on igati loogilise ülesehitusega.
2. Tuginedes

§ 10

lg 4 loogikale võib üheselt väita, et kaebetähtaja ennistamise aluseks olevate asjaolude väljatoomine ning põhjendamine on kaebaja, mitte halduskohtu kohustus. Käesoleval juhul piirduvad kaebaja põhjendused vaid õigusalaste teadmiste ja asjatundmatuse konstateerimisega. Riigikohtu halduskolleegium on 01.10.2002 kohtumääruses nr 3-3-1-57-02 märkinud, et ka õiguslikult kogenematul isikul, ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Ühtlasi viitab Riigikohus samas otsuses vajadusele arvestada avaliku huvi haldusakti kehtimajäämises ning märgib, et avalik huvi haldusakti kehtimajäämise suhtes on seda kaalukam, mida enam on tähtaeg ületatud. KOHTU PÕHJENDUSED 11. Kohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et kaebaja esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kaebetähtaja möödumise tõttu tuleb asjas menetlus lõpetada. Kohtu põhjendused on järgmised. 12.

§ 9lg 1 sätestas 01.01.2000-01.01.2002 kehtinud redaktsioonis: ,,

§ 9lg 1 alates 01.01.2002.a.

kehtiv redaktsioon sätestab: ,,Kaebuse haldusakti tühistamiseks võib halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti.“

1. Kohus on käesolevas haldusasjas 04.01.2005 kohtumääruses kindlaks teinud, et asja materjalidest nähtuvalt tunnistati ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjoni
2. märtsi 1993 otsusega nr.1405 (p. 1) omandireformi objektiks Lääne-Virumaa, Viru-Nigula vald, Uluneeme A 93 talu maa ja subjektiks (p. 3) S. N.. S. N. suri xx xx xxxx. Pärast seda on vastu võetud Viru-Nigula Vallavalitsuse 20.03.1996 korraldus nr.40, millega tagastatakse Uluneeme A 93 kinnistu nr.12988, suurusega 9,32 vastavalt õigustatud subjekti 20.12.1991 esitatud avaldusele täies ulatuses. Rakvere notari 23.05.2003 koostatud ja välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on 22.01.1996 surnud S. N. pärijaks seaduse järgi tema poeg E.N.. Pärandvara koosneb nõudeõigusest Lääne-Virumaal Viru Nigula vallas Letipea külas asuva Uluneeme A 93 talu maa tagastamisele vastavalt ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjoni
3. märtsi 1993.a. otsusele nr.1405 (tlk 8-9, 25-26).
4. E.N.l tekkis nõudeõigus tagastatavale Uluneeme A 93 talu maale 23.05.2003 pärimisõiguse tunnistuse alusel. Samal ajal tekkis tal ka

§ 7lg-s 1 sätestatud kaebeõigus.

Kohus leiab, et kuna kuni 23.05.2003 ei olnud E.N. isikuks, kelle õigusi või kohustusi siseministri 17.05.2001 käskkiri nr.212 võis puudutada, ei pidanud siseminister E.N.le 17.05.2001 käskkirja nr.212 teatavaks tegema.

1. Kaebaja ei ole kohtule teatanud, millal talle siseministri 17.05.2001 käskkiri nr.212 teatavaks sai, kuid kohtule esitatud kaebuse täpsustuses kinnitab kaebaja et ta sai Uluneeme A 93 maaüksuse riigi omandisse jätmisest teada 2002.aaasta lõpus, kui ta käis Viru Nigula Vallas (tlk. 34). Riigikohtu halduskolleegium on 21.12.2000 määruses nr. 3-3-1-52-00 asunud seisukohale, et juhul, kui haldusakti ei ole teatavaks tehtud, võib isikule muul viisil olla üheselt selgunud, et on olemas mingi teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et 2002.aaasta lõpust, millal kaebaja sai teada Uluneeme A 93 3 3-05-230 maaüksuse riigi omandisse jätmisest, kuni pärimisõiguse tunnistuse saamiseni 23.05.2003 oli piisavalt pikk aeg kaebajal kohaste sammude astumiseks selleks, et siseministri 17.05.2001 käskkiri nr.212 talle teatavaks tehtaks ning kaebuse selle käskkirja tühistamiseks oleks kaebaja pidanud halduskohtule esitama 30-päevase tähtaja jooksul, arvates temale pärimisõiguse tunnistuse väljaandmisest 23.05.
2. Kaebaja esitas kaebuse selle käskkirja tühistamiseks Tallinna Halduskohtule alles 19.08.2004, Seega on kaebaja mööda lasknud

§ 9lg-s 1 sätestatud kaebuse halduskohtule esitamise tähtaja.

1. Asja materjalidest nähtub, et 27.05.2003 on E.N. esitanud Viru-Nigula Vallavalitsusele avalduse 23.05.2003 pärimisõiguse tunnistuse alusel temale Uluneeme A 93 talu maade päritava osa tagastamiseks (tlk.24). Viru-Nigula Vallavalitsuse 14.04.2004 korraldusest nr.62 nähtub, et E.N. esitas Viru Nigula Vallavalitsusele 23.03.2004 avalduse Uluneeme A-93 talumaa tagastamise tähtaja pikendamiseks 31.maini 2004, kuna ta jätkuvalt soovib tagasi saada kolmanda lahustüki Uluneeme A-93 talumaadest, mis on siseministri 17.05.2001 käskkirjaga nr.212 riigi omandisse vormistatud (tlk 48). Jõhvi Halduskohtu 29.07.2004 määrusest haldusasjas nr.3-145/2004 (tlk 36-38) nähtub, et E.N. on 01.07.2004 esitanud Jõhvi Halduskohtule kaebuse Viru-Nigula Vallavalitsuse ja Põhja Piirivalvepiirkonna tegevusele. Kohtumääruse p-st 2.6 järeldub, et E.N. on 01.07.2004 Jõhvi Halduskohtule esitanud ka käesolevas kaebuses vaidlustatud siseministri 17.05.2001 käskkirja nr.
2. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja esitanud 01.07.2004 Jõhvi Halduskohtule Viru-Nigula Vallavalitsuses 14.05.2004 kinnitatud koopia käesolevas kaebuses vaidlustatud siseministri 17.05.2001 käskkirjast nr.
3. Eeltoodust nähtub, et kaebajal oli siseministri 17.05.2001 käskkirja nr.212 koopia käes 14.05.2004, selle käskkirja tühistamiseks esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse alles 19.08.2004, seega oli ka 14.maist 2004 möödunud üle 30 päeva ning kaebus on halduskohtule igal juhul esitatud

§ 9lg 1 sätestatud 30 päevase tähtaja rikkumisega.

1. Riigikohtu halduskolleegium on 19.01.2001 määruses nr 3-3-1-59-00 leidnud, et mõjuvaks põhjuseks saavad olla üksnes objektiivsed asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Mõjuv põhjus ei ole see, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Kaebaja on kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluses kaebetähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena märkinud temal õigusalaste teadmiste puudumise ja oma kogenematuse ja asjatundmatuse, mis viisid kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmiseni.
2. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal õigusalaste teadmiste puudumine ei saa olla iseenesest mõjuvaks põhjuseks, et ennistada kaebuse esitamise tähtaega, kuivõrd enamikul inimestest puuduvad õigusalased eriteadmised. Isiku kogenematus ja õigusalaste teadmiste puudumine võib küll teatud määral raskendada ning muuta ebamugavaks enda õiguste kaitsmise, kuid ei välista seda.
3. Varasemas praktikas on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam akti sisust ja suutmatus hinnata akti oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset abi. Riigikohtu halduskolleegium on 01.10.2002 kohtumääruses nr 3-3-1-57-02 üheselt viidanud, et subjektiivsete õiguste kaitse süsteem Eesti kohtutes, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab, et isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Vajadusel saab isik koheselt pöörduda kohtu poole, taotledes tasuta õigusabi määramist. 01.10.2002 kohtumääruses nr 3-3-1-57-02 ei välista Riigikohtu halduskolleegium võimalust, et küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, s.h 4 3-05-230 tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest.
4. Asja materjalidest nähtuvalt on E.N. juba
5. aasta juulis tegelenud 23.05.2003 pärimisõiguse tunnistuse alusel temale Uluneeme A 93 talu maade päritava osa tagastamise küsimustega Viru-Nigula Vallavalitsuses ning on 23.03.2004 Viru Nigula Vallavalitsusele esitatud avalduses Uluneeme A-93 talumaa tagastamise tähtaja pikendamiseks märkinud, et ta soovib jätkuvalt tagasi saada kolmanda lahustüki Uluneeme A-93 talumaadest, mis on siseministri 17.05.2001 käskkirjaga nr.212 riigi omandisse vormistatud (tlk.48). Kohus leiab, et kui kaebaja leiab, et ta on olnud asjatundmatu ja kogenematu õigusalaste teadmiste puudumise tõttu, tulnuks kaebajal juba 2003.aastal mõistliku aja jooksul otsida professionaalset abi siseministri 17.05.2001 käskkirja nr.212 sisust arusaamiseks ja hindamaks, kas see käskkiri rikub tema õigusi ning selle vaidlustamise vajaduse väljaselgitamiseks. Kaebuse esitaja ei ole kaebetähtaja ennistamise taotluses märkinud, milliseid samme on ta astunud selleks, et ebaselgus oma õiguste kaitsel kõrvaldada.
6. Kohus nõustub vastustajaga, et antud haldusasjas esitatud kaebus ja kaebuse täpsustused, samuti Tallinna Ringkonnakohtule esitatud erikaebus ei tõenda kaebaja kogenematust ja asjatundmatust sellisel määral, et sellele saaks tugineda kaebetähtaja ennistamisel. Kaebaja poolt halduskohtule esitatud kaebusest, selle täiendustest ning Tallinna Ringkonnakohtule esitatud erikaebusest võib järeldada, et kaebaja on suuteline orienteeruma õigusaktides. Kohtu hinnangul tõendab nimetatut ka asjaolu, et kaebaja on hoidunud kohtule teatamast, millal ta vaidlustatud siseministri 17.05.2001 käskkirjast nr.212 teada sai, kuigi kohus kohustas kohtumäärustes korduvalt kaebajat nimetatud asjaolu kohtule eatavaks tegema.
7. Riigikohtu halduskolleegium on 01.10.2002 kohtumääruses nr 3-3-1-57-02 märkinud, et ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Ühtlasi viitab Riigikohus samas määruses vajadusele arvestada avalikku huvi haldusakti kehtimajäämises ning märgib, et avalik huvi haldusakti kehtimajäämise suhtes on seda kaalukam, mida enam on tähtaeg ületatud. Teisisõnu, mida enam on tähtaega ületatud, seda kaalukam peab olema ületamise põhjus. Kaebuse esitaja on esitanud halduskohtule kaebuse üle kolme aasta pärast vaidlustatud haldusakti andmist ja üle aasta pärast kaebajal selle haldusakti peale kaebeõiguse tekkimist. Kohus leiab, et kaebaja esiletoodud subjektiivsed asjaolud, temal õigusalaste teadmiste puudumine, tema kogenematus ja asjatundmatus ei ole piisavaks aluseks kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja ei ole esile toonud objektiivseid asjaolusid, mis takistasid temal kaebeõiguse tekkimisest alates kaebuse õigeaegset esitamist halduskohtule. Riigikohtu halduskolleegium on 19.01.2001 määruses nr 3-3-1-59-00 leidnud, et mõjuvad põhjused peab ära näitama tähtaja mööda lasknud protsessiosaline. Kohus ei pea analüüsima tähtaja ennistamist otsustades asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud. Eeltoodut arvestades ei rahulda kohus kaebuse esitaja taotlust kaebetähtaja ennistamiseks. Vastavalt

§ 12

lg-le 3 kui halduskohus jätab tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata, lõpetab ta määrusega asja menetluse. Aili Maasik Kohtunik 5