← Eesti

2-03-339/9

Obsah (9)§ 327§ 306§ 315§ 301§ 372§ 317§ 187§ 316§ 368

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 20. juuni 2006.a Pärnu Maakohtu Pärnu Rüütli tn kohtumaja ka

) § 187 lg-d 1 ja 2.

§ 327sätestab, et nõukogu liikmed vastutavad oma kohustuste täitmata jätmise eest samamoodi nagu juhatuse liikmed. Ts

ÜS § 35 kohaselt peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest ja põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Aktsiaseltsi juhtorganiteks on juhatus ja nõukogu. Hageja leiab, et kostjad juhatuse ja nõukogu liikmetena on rikkunud eespoolnimetatud hoolsuskohustust, 2

(15)Tsiviilasi nr 2-03-339 sest tavaliselt oodatakse juhatuse ja nõukogu liikmelt sellist hoolsust, et ükski isik, kes juriidilisele isikule on raha laenanud, ei jää hiljem oma rahast ilma. Juhatuse liikme kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekal viisil on sätestatud

§ 306lõikes 1.

See kohustus tähendab ka seda, et juhatuse liige peaks olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohiks võtta aktsiaseltsile põhjendamatuid riske. Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, siis võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks, mis võib kaasa tuua vastutuse

§ 315lg 1 järgi. Ts

ÜS § 108 lõikest 1 tulenes juhatuse liikme kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus (siinkohal viitab hageja Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03).

§ 301

sätestab, et kui aktsiaseltsil on netovara vähem kui pool aktsiakapitalist või vähem kui 400 000 krooni, peab üldkoosolek tegema ühe järgmistest otsustest:

  1. aktsiakapitali vähendamine või suurendamine;
  2. aktsiaseltsi lõpetamine, ühinemine, jagunemine või ümberkujundamine;
  3. pankrotiavalduse esitamine;
  4. muude abinõude tarvituselevõtt. AS Ristaar juhtorganid ei pidanud vajalikuks selleks üldkoosoleku kokkukutsumist ning ühtegi eespoolnimetatud otsustest vastu ei võetud.

§ 306

lg 6 sätestab, et juhatus peab esitama nõukogule vähemalt kord 4 kuu jooksul ülevaate aktsiaseltsi majandustegevusest ja majanduslikust olukorrast, samuti teatama koheselt aktsiaseltsi majandusliku seisundi olulisest halvenemisest ja muudest aktsiaseltsi majandustegevusega seotud olulistest asjaoludest. Selle kohustuse on juhatus jätnud täitmata. Nõukogu liikmete kohustuse rikkumine seisneb selles, et nad ei ole nõudnud juhatuselt ülevaadet aktsiaseltsi majandusliku seisundi kohta. Selline kohustus tuleneb muuhulgas

§st 316, mis sätestab, et nõukogu teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle.

§ 306

lg 31 sätestab, et kui aktsiaselts on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole ajutine tema majanduslikust olukorrast tulenevalt, peab juhatus esitama viivitamatult kohtule aktsiaseltsi pankrotiavalduse. Kostjad kinnitasid

  1. oktoobri
  2. a kohtuistungil, et makseraskused said alguse augustis 2001.a. Sellele viitab ka kostja K T oma vastuses, märkides, et
  3. a suvel jättis OÜ Velmont Trade 330 177 krooni ulatuses AS-ile Ristaar võla tasumata ning sellest hetkest tekkisid AS-l Ristaar majandusraskused. Seda, et juhtorganite liikmed on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt, näitab asjaolu, et nad on valikuliselt tasunud aktsiaseltsi võlgasid. K T kirjast
  4. oktoobrist 2003.a (tl 59) nähtub, et
  5. mail
  6. a anti AS-le Devistar lihtsalt üle seimer summas 25 000 krooni + käibemaks ning pikipuidusaag summas 60 000 krooni + käibemaks. Hea usu põhimõtte vastane oli ühtede võlausaldajate eelistamine. Samas kinnitab ka see ülalnimetatud kostja väidet, et makseraskused tekkisid
  7. a suvel ning selle väitega on kooskõlas äriühingu ettevõtte sisseseade realiseerimise alustamine. AS Ristaar nõukogu koosolekute protokollidest (protokollid ajavahemikust 1997-2002 tl 76118) nähtub, et äriühingul esinesid makseraskused juba äriühingu loomisel.
  8. a
  9. protokollist (tl 118) nähtub, et taotletakse Ühispangalt garantiikirju maksetähtaegade pikendamiseks (Tolliameti ees summas 100 000 krooni ning Oelmühle Hamburg AG ees 800 000 krooni ulatuses, protokolli p 4). AS Ristaar nõukogu protokollidest ilmneb see, et nõukogu ei tegelenud mitte nende ülesannetega, millega ta

kohaselt tegelema peab, vaid hoopis otsustas seda, milliseid autosid äriühingule osta ning seda, kes nendega sõidab. 1997.a protokolli nr 3 (tl 116) kohaselt osteti ühingule Opel Senaator, 1997.a protokolli nr 6 (tl 113) kohaselt osteti Audi A4, 1998.a protokolli nr 3 (tl 108) kohaselt osteti Opel Omega, 1999.a protokollis nr 2 (tl 102) mainitakse Audi A6 ostmist ning antakse see kasutada kellelegi A-O S`ile. Veelgi kummalisem on see olukorras, kus äriühing on makseraskustes ja otsitakse võimalusi saada 3

(15)Tsiviilasi nr 2-03-339 soodsat laenu (laenu võtmise soov käib läbi peaaegu igast nõukogu protokollist), ostetakse kalleid sõidukeid ning antakse neid tasuta kasutusse. Raha ebaotstarbekat kulutamist, et mitte öelda raiskamist, näitab hageja väitel seegi, et
  1. a protokolli nr 5 (tl 114) kohaselt suunati K T kogemuste ja ideede otsimiseks USA-sse. Kusjuures kuskil pole märgitud, millised USA-st kaasatoodud äriideed siis AS Ristaar puhul rakendamist leidsid. Ebaotstarbekat ja ebamajanduslikku juhtimist näitab ilmekalt see, et
  2. a nõukogu protokolli nr 6 (tl 105) kohaselt otsustati
  3. a lõpus osta ligi 4 miljoni krooni eest Donaco Tööstuse AS-i aktsiaid, kuid juba
  4. a alguses arutati nõukogu koosolekul AS Donaco Tööstuse AS-i väga rasket majanduslikku olukorda ja rahaliste vahendite puudumist (
  5. a protokoll nr 1, tl 103). Samas protokollis murtakse pead, kuidas saada tagasi 2 miljonit krooni, mis väidetavalt oli tasutud aktsiate eest. Seega saab teha järelduse, et juhtorganid otsustasid osta majandusraskustes oleva äriühingu aktsiaid ja seda olukorras, kus AS Ristaar polnud õieti oma ärigi käima saanud. Aastal 2000, kui äriühing oli töötanud juba 3 aastat ning sooviti alustada puidutöötlemisega, jätkati ikka laenude ja liisinglepingute sõlmimist (2000.a nõukogu koosoleku protokoll nr 6 ja 7, tl 90-91). Sama olukord (laenude võtmine või nende pikendamine) jätkub ka aastal 2001 (protokoll 3 aastast 2001, tl 87). Eespool kirjeldatu näitab hageja arvates väga selgelt, et AS Ristaari äritegevus toimus selliselt, kus aina laenati ja pikendati laene kuni ükskord ükski laenuandja sellega ei nõustunud ning siis ei olnud enam võimalik lepingupartneritele maksta. Nõukogu protokollidest nähtub, et sisuliselt täitis ka nõukogu juhatuse ülesandeid, kuna ilmselt juhataja üksi ei tulnud sellega toime. Ilmekas näide tuleneb
  6. a protokollist nr 1 (tl 82), kus p-s 1 märgitakse, et raske on leida head tööjõudu, kuna pole võimalik maksta head palka. Sellises situatsioonis, kus juhatus ei tule toime äriühingu juhtimisega, tulnuks juhatus lihtsalt välja vahetada. Antud juhul on nõukogu püüdnud juhatuse ülesandeid enda täita võtta, mis omakorda on viinud selleni, et nõukogu ei täitnud oma järelevalve ülesandeid. Hageja soovib eriti rõhutada seda, et vaatamata nõukogu protokollides kajastamist leidnud pidevatele probleemidele, ei ole mitte ühelgi nõukogu koosolekul arutatud seda, milliseid meetmeid järelevalve korras rakendada. Antud kaasuse asjaolud näitavad ilmekalt seda, et juhatus on jätkanud tehingute tegemist olukorras, kus objektiivselt on selge, et osaühingu pankrotimenetlus on vältimatu. Asjas esitatud nõukogu protokollidest nähtub, et olulised makseraskused olid äriühingul alates selle asutamisest. Nõukogu protokollidest nähtub, et mingit järelevalvet toimunud ei ole. Hagejal on põhjust eeldada, et kui aktsiaseltsi nõukogu oleks järelevalvet teostanud, siis ei ole taolist olukorda tekkinud ning netovara vähenemisel alla seadusega kehtestatud piiri oleks esitatud pankrotiavaldus. Kostja E E vastutuse kindlaks määramisel omab tähtsust ka tema kinnitus, et ta ei ole alates
  7. jaanuarist
  8. a nõukogu tööst osa võtnud. Seega on juba ainuüksi selle väitega tõendatud, et ta ei ole täitnud alates sellest ajast ühtegi oma kohustust. Hageja on seisukohal, et kuna hageja poolt esitatud hagi aluseks on AS-i Ristaar makseraskused, mis pidid õigusliku tagajärjena kaasa tooma pankrotiavalduse esitamise kohustuse, siis on kostjate kohustus tõendada, et äriühingul oli vara. Kostjad ei ole seda teha suutnud. Kui kostjad juhtorganite liikmetena oleks võtnud tarvituse meetmed äriühingu väljatoomiseks majanduslikest raskustest, siis oleks AS Ristaar saanud oma võla ka hagejale tagastada. Kui majandusliku olukorra parandamine ei oleks olnud võimalik, siis oleks tulnud esitada pankrotiavaldus. Makseraskuste tekkimise ajal pankrotiavalduse esitamine oleks loonud võimaluse hagejal on võla tagasisaamiseks pankrotimenetluse teel (nt tagasivõitmisvõimaluste 4
(15)Tsiviilasi nr 2-03-339 kaudu). Nende kohustuste täitmata jätmine on seega põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Tuleb eeldada, et pankrotimenetluse teel oleks hageja oma võla tagasi saanud. Kostjate poolt tekitatud kahjuks on summa, mille Pärnu Maakohus mõistis AS-lt Ristaar välja (32 100 krooni) ning mille tasumiseks AS-l Ristaar vahendid puudusid. Kostjad ei ole kahju tekkimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 lg 2 kohaselt tõendanud, et hagejale tekkis kahju mitte nende süü läbi. Ülaltoodu põhjal palub hageja kohtul mõista K T`lt, E E`lt, T T`lt ja A T`lt solidaarselt Metsamaahalduse AS-i kasuks välja kahju 32 100 krooni. Samuti palub hageja kohtul mõista K T`lt, E E`lt, T T`lt ja A T`lt solidaarselt Metsamaahalduse AS-i kasuks välja Metsamaahalduse AS-i poolt tasutud riigilõiv ning kulutused õigusabile. Kostjate K T, A T ja T T vastuväited, esitatud tõendid Kuna kostjad K T, A T ja T T on esitanud 15.03.2006.a täpsustatud hagiavaldusele vastusena ühise seisukoha (tl 182-190), käsitleb kohus nende kostjate väiteid ja esitatud tõendeid alljärgnevalt ühistena, lisades vajadusel kostjate poolt varasemas menetluses eraldi esitatud seisukohti. Kostjad ei vaidle vastu 15.03.2006.a esitatud hagiavalduses esitatud faktilistele asjaoludele, mis tingisid hagi esitamise. Samas lisavad kostjad järgmised täiendavad asjaolud, milliste osas vaidlus puudub: 1) AS Ristaar 31.05.2002.a ainuaktsionäri otsusega otsustati lõpetada AS Ristaar tegevus ja alustati likvideerimismenetlust. Äriregistrisse on tehtud vastav kanne 13.06.2002.a (tl 191192); 2) Pärnu Maakohtu 19.03.2005.a kohtuotsusega kuulutati välja AS Ristaar (likvideerimisel) pankrot (tl 193); 3) Pärnu Maakohtu 13.06.2005.a kohtumäärusega lõpetati AS Ristaar pankrotimenetlus raugemise tõttu (tl 194-195). Määrus jõustus 27.06.2005.a. Kostjad ei ole nõus hagi põhjendustega ja on seisukohal, et esitatud põhjendused ei tõenda, et AS Ristaar maksejõuetuseni on viinud AS Ristaar juhtorganite kohustuste täitmata jätmine. Kostjad ei ole nõus, et juhtorganite liikmed on kohustuste mittenõuetekohase täitmisega tekitanud süüliselt kahju võlausaldajatele Metsamaahalduse AS-le. AS Ristaar juhtorganite liikmed on käitunud juhtorganilt tavaliselt oodatava hoolega ja on olnud juriidilisele isikule lojaalsed. Kui juriidilisele isikule raha laenanud isikud jäävad osaliselt oma rahast ilma, ei tähenda see automaatselt hoolduskohustuse rikkumist. On rida muid asjaolusid, mis võivad kaasa tuua olukorra, kus rahalisi kohustusi ei suudeta täita, nt võlgu oleva äriühingu võlglase pankrotistumine jne. Vastavalt pankrotimenetluse lõpetamise määrusele on maksejõuetuse põhjuseks asjaolu, et toodetud saematerjali müügist ei laekunud piisavalt käibevahendeid, et katta püsikulusid. Samuti ei suudetud püsida konkurentsivõimelisena suurte puidutöötlemisfirmade kõrval. Pankrotimenetluse käigus ei tuvastatud, et AS Ristaar juhtkond oleks teinud raskeid juhtimisvigu. 21.05.2002.a otsustas AS Ristaar nõukogu, et seoses netovara vähenemisega on põhjendatud AS Ristaar likvideerimine ning 31.05.2002.a otsustas AS Ristaar ainuaktsionär AS Ristaari likvideerida. Likvideerimise otsuse tingis AS Ristaar netovara vähenemine alla poole aktsiaseltsi aktsiakapitalist 2002.a mais. Seega ei ole õige hageja väide, et

§-s 301 nimetatud otsustest ühtegi vastu ei võetud. AS Ristaar juhatus on esitanud nõukogule vähemalt kord nelja kuu jooksul ülevaate aktsiaseltsi majandustegevusest ja majanduslikust olukorrast, samuti teatanud koheselt 5

(15)Tsiviilasi nr 2-03-339 aktsiaseltsi majandusliku seisukorra olulisest halvenemisest. Äriseadustik ei näe ette korda, et juhatuse ülevaade aktsiaseltsi majandustegevusest peaks olema kirjalikult taasesitataval kujul. Nõukogu on teostanud järelevalvet juhatuse tegevuse üle. AS Ristaar ajutised makseraskused algasid 2001.a. augustis. Makseraskused tekkisid sellest, et AS Ristaar müüs AS-s Ristaar toodetud saematerjali edasi Velmont Trade OÜ-le, kes pankrotistus, mistõttu jäi AS-l Ristaar saamata 2001.a augustis, septembris ja oktoobris 313 798.35 krooni. Sellest tulenevalt tekkis käibevahendite puudus ja ajutised makseraskused. Kostjad on seisukohal, et esimeste ajutiste makseraskuste tekkimisel ei pea kõiki asjaolusid läbi kaaludes alustama koheselt firma likvideerimist. On selge, et alustatakse võla sissenõudmist ja jätkatakse tööd, seda enam, kui on olemas tootmisvahendid ja ka varad. AS Ristaar esitas OÜ-le Velmont Trade mitmeid pretensioone. 02.12.2002.a Pärnu Maakohtu kohtuotsusega kuulutati välja OÜ Velmont Trade pankrot (tl 196). Nõuet OÜ Velmont Trade vastu tõendavad arved, nõudekirjad ja nõudeavaldus pankrotihaldurile (tl 52-55). 20.12.2002.a. esitas AS Ristaar pankrotihaldurile AS Ristaar nõude summas 313 798.35 krooni. AS Ristaar nõue on pankrotimenetluse käigus tunnustatud (jaotusettepaneku kinnitamise määrus tl 197-198) ning pankrotimenetluse alguses oli lootust saada osa võlga kätte. OÜ-le Velmont Trade kuulusid tootmishooned ja mitmed kinnistud. Kahjuks olid kinnistute väärtused väikesed ja tootmishooned vanad ning AS Ristaar nõue jäi täitmata. Vaatamata sellele AS Ristaar tegevus jätkus. Likvideerimise otsuse vastuvõtmisel oli AS-l Ristaar vara ja vahendid, mille müügist pidi laekuma raha, millega oleks tasutud võlgnevused. Likvideerijaks sai K T ja likvideerijale läksid

§ 372lg 1 kohaselt üle juhatuse ja nõukogu õigused ja kohustused.

Alates likvideerimise algatamisest ei ole nõukogu liikmed vastutavad äriühingu tegevuse eest. 19.07.2001 aastal alustas K T AS-le Ristaar kuuluva kinnistu müüki, milleks sõlmis müügilepingu AS-ga Arco Vara Tartu büroo, maksumusega 1 400 000 krooni (müügiesindusleping tl 199-201). 2002.a alustati AS Eesti Ühispank nõudel kinnistu müüki kohtutäitur Rannar Liitmaa vahendusel (enampakkumisteade tl 202). Kinnistu müügihind oli 1 480 000 krooni (pangalaenu katmiseks oli vaja sellest summast 935 383.69 krooni, ülejäänud summa oli arvestatud täituritasu ja teiste nõuete katmiseks). Esimene enampakkumine ebaõnnestus (teade korduvenampakkumisest tl 203). Samal ajal müüs kohtutäitur Rannar Liitmaa K T`le kuuluvat Toivo kinnistut summas 700 000 krooni ja J T`le kuuluvat Jaani kinnistut maksumusega 1 800 000 krooni, mis olid koormatud hüpoteegiga AS Eesti Ühispank kasuks. Kuna J T tõrjus oma käitumisega ja notariaalsetel hüpoteegi seadmise lepingutel allkirjade vaidlustamisega eemale kõik ostjad, alustati müüki enampakkumise korras (tl 204 ja 205). Kui J T ei oleks takistanud Jaani ja Toivo kinnistu müüki, oleks AS Eesti Ühispank saanud sealt oma nõuded katta ja Ropka kinnistu müügist laekuva rahaga oleks firma saanud katta muud võlad. Kuna J T takistas igati Toivo ja Jaani kinnistu müüki, soovis AS Eesti Ühispank Ropka kinnistu müüki kiirhinnaga ja kinnistu müüdi 19.12.2002.a hinnaga 1 025 000 krooni, mis läks pangalaenu ja kinnistu müügi kulude katteks. Muid võlgnevusi sellest tasuda ei saanud. 2002. aastal alustas AS Ristaar Hansaliisingu kapitalirendi lepingu alusel kasutatava puidusae Wimmer-Säge BN 110 koos lisa ja teritusseadmetega, müüki (tl 206 - 208), mida likvideerija püüdis koostöös Hansaliisinguga edasi müüa. Müügihinnaks oli 820 000 krooni + käibemaks. Hansaliisingule oli tasumata jääk 560 000 krooni + käibemaks. Sellest vahest 260 000 kroonist oleks piisanud võlgade tasumiseks. 2003. aasta oli seoses ümarpuidu nappuse ja järsu hinnatõusuga väiksematele ja keskmise suurusega puidutöötlemisfirmadele väga raske ja nad ei suutnud suuri investeeringuid teha. Paljud väiksemad puidufirmad kas pankrotistusid või 6

(15)Tsiviilasi nr 2-03-339 jäid seisma. Suurematesse saekaatritesse aga see saag ei sobinud. Kuna ostjat ei leitud, võttis Hansaliising AS 2003.a sae endale. Pärast seda oli selge, et AS Ristaar varast ei jagu kõigi nõuete rahuldamiseks ja välja tuleb kuulutada pankrot. Seetõttu esitas AS Ristaar likvideerija 09.12.2003.a kohtule

§ 306

lg 31 kohase pankrotiavalduse, kuna oli selge, et varade müügist laekuvatest summadest ei jagu kõigi kohustuste täitmiseks. Eeltooduga on tõendatud, et vara müüdi likvideerimise käigus enampakkumistel ja likvideerija ei ole käitunud pahatahtlikult. Kuni pankrotiavalduse esitamiseni oli AS-l Ristaar alust arvata, et varade müügist laekuvate summadega suudetakse võlad tasuda ja pankrotimenetlust ei ole vaja algatada. Ajutiste majandusraskuste algus 2001.a. suvel ei tähendanud olukorda, et firma oli maksejõuetu ja tema maksejõuetus oli püsiv. Firmal oli vara, mida võõrandada ja mille võõrandamisega ka tegeleti. AS Ristaar ei ole eelistanud ühtesid võlausaldajaid teistele. AS Devistar ja AS Ristaar vahel olid sõlmitud lepingud, milliste alusel oli AS-l Devistar 313 078 krooni suurune nõue AS Ristaar vastu. AS Ristaar müüs 06.05.2002.a AS-le Devistar võla katteks vara 100 300 krooni väärtuses, millise summa võrra vähenes AS Ristaar võlgnevus. AS Ristaar tasus samal ajal ka teisi võlgnevusi. Hagejale on tasutud 15.02.2002.a 4400 krooni ja 06.05.2002.a 3000 krooni. Seega on hageja väited, et võlausaldajaid ei ole koheldud võrdselt, paljasõnalised ja põhjendamata. Samal päeval kui kustutati osaliselt võlga AS-le Devistar, tasuti osaliselt võlga ka hagejale. Ebaõige ja põhjendamatu on hageja järeldus, nagu tuginedes AS Ristaar nõukogu koosoleku protokollile nr 1 1997.a., esinenuks äriühingul makseraskused juba selle loomisel. 1997.aastal oli firma käive 15 555 733 krooni. Äriühing teenis kasumit 241 859 krooni (tl 209-212). Garantiikirjad maksetähtaegade pikendamiseks ei tähenda võlgnevust. Garantiikirju taotletakse pangalt selleks, et saada hankijatelt maksetähtaegade pikendust. Kui kaup tellitakse näiteks Saksamaalt, siis kulub selle kohale jõudmiseks ja müügiks mitu kuud. Väiksematel firmadel ei ole otstarbekas oma käibevahendeid nii kauaks kinni panna. Tehased, kust kaup tarnitakse annavad krediiti, aga tahavad kindlad olla, et nad oma raha kätte saavad, milleks nõutaksegi panga garantiid. Garantiikirjade andmist kasutatakse terve maailma äritegevuses. Kohalik pank, kes usaldab oma klienti ja annab firmale garantiikirja, annab välispartnerile kindluse kauba krediidina väljastamiseks. Selleks, et pangalt garantiikirja saada, tuli esitada ka vastav dokumentatsioon, mis ranges korras üle vaadati. AS Ristaar tarnis Saksamaalt Oelmühle Hamburg AG tehasest rafineeritud rapsiõli, mille üks merekonteiner maksis 200 000 – 250 000 krooni. Kuus tarniti ca 2 konteinerit. Kuna ostjateks olid põhiliselt kalatööstused, kes olid ka rahavaesed ja nende tootmisprotsess võttis vähemalt kuu, siis tuli neilegi krediiti anda. Selleks oligi vaja 800 000 krooni ulatuses garantiikirja Ühispangalt. Kuna AS Ristaar omas ka tolliladu, oli ka vaja tolliameti jaoks garantiikirja. Kõik tollilaod ja –terminalid töötavad garantiikirjade alusel. Seega on ekslik hageja seisukoht makseraskustest 1997.aastal, põhjendades seda pangalt garantiikirjade taotlemisega. Nõukogu ülesanne on juhindudes

§ 317

ka nõusoleku andmine tehingute tegemiseks, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest. Kuna AS Ristaar on väike firma, siis otsustati ka auto-ostud koos nõukoguga, mis oli mõistlik. See ei tähenda, et ei arutatud muid äriühinguga seotud probleeme. Kui äriühingul on tegevuseks vajalik osta sõiduauto, siis ei ole midagi ebanormaalset selles kui nõukogu ostu otsuse tegemisel seisukoha võtab. Firma äri- ja majandustegevust ei ole võimalik organiseerida, kui töötajatel puuduvad liiklemisvahendid. Merekonteinerid toiduõliga saabusid ükskõik mis kellaajal Tallinnasse 7

(15)Tsiviilasi nr 2-03-339 laevaga. Konteinerid oli Tallinnas vaja vastu võtta ja vormistada, autotransport organiseerida ning kaup klientidele suunata (kalatööstused asusid üle Eesti, kaasaarvatud Hiiumaa ja Saaremaa). Autod osteti kasutatult ja nende väärtus ei olnud suur (Opel Senaator A – ostuhind 33 571 krooni, Opel Omega – ostuhind 84 746 krooni). 1997.a. teenis AS Ristaar kasumit, mistõttu vajalike sõiduautode ostmine ei olnud „priiskav“ tegevus, nagu püüab näidata hageja. Sõiduautot A4 ei ostetud, vaid sõlmiti kasutusvalduse leping. 1999.a liisiti Hansaliisingu kaudu töö korraldamiseks vajalik sõiduauto Audi A6 (ostuhind 160 000 krooni). A-O S oli AS Ristaar töötaja (tl 213) ja sõiduauto ostmine tööülesannete täitmiseks on täiesti loomulik. Hageja poolt seoses sõiduautode ostudega viidatud ajaperioodil 1997-1999.a ei olnud äriühing makseraskustes. 1997.a. oli firmale edukas. AS-l Ristaar olid võimalused ja rahalised vahendid oma esindaja komandeerimiseks USA-sse. AS Ristaar tegeles ka tomatipasta vahendusega kalatööstustele. Reisi eesmärk oli USA-s tomatipasta ostmise võimaluste leidmine vahendajaid kasutamata. Kahjuks olid Eesti turu vajadused selles osas liiga väikesed ja otselepingut sõlmida ei olnud mõistlik. Samuti oli perspektiivis hakata tegelema puhkemajanduse ja turismiga. Seetõttu uuriti ka sealseid motelle ja väikesi hotelle – nende ülesehitust, toitlustust ning sealseid puhke- ja treeningtingimusi. AS Donaco Tööstuse aktsiate ostuga väljatoodu on paljasõnaline, üksikutest protokollidest seisukohtade väljatoomine, tutvumata sama ajamomendi AS Ristaar tegevusega ja majandusliku olukorraga. AS Donaco Tööstuse aktsiate ost oli antud hetkel õige otsus ja igati põhjendatud. AS Ristaar varustas 1997.a ja 1998.a algul Eesti kalatööstusi rapsiõliga (ca 100 t kuus), mis tuli Saksamaalt Hamburgist merekonteineritega laevaga. See oli sel ajal edukas äri. 1998.a. kevadel lõpetati Pärnus AS Donaco Tööstuse toiduõlimahutite ehitus (4tk a` 500 tonni) ja sinna toodi toiduõli suure tankeriga 1500 tonni korraga. See võimaldas neil toiduõli tunduvalt odavama hinnaga müüa (suur ostukogus – madalam hind, transpordikulud ühele tonnile väiksemad jne). AS-il Ristaar oli 2 võimalust, kas sellest ärist loobuda või nendega ühineda. AS Ristaar positiivseks pooleks oli väga hea Eesti turu tundmine, kliendibaasi olemasolu ja teine pool oli ühinemisest huvitatud, seetõttu otsustati ühinemise kasuks. Alguses toimus kõik vastavuses äriplaanidega. Venemaale müük toimis 400-500-tonniste kuukogustega. 1998.a lõpus algas aga Venemaal majanduskriis, mis mõjutas ka Ukraina turgu. Eesti kalatööstusel ei olnud enam võimalik oma toodangut Venemaale ja Ukrainasse turustada, samas ei saanud nad ka juba sinna tarnitud kalakonservide eest raha kätte. Enamik kalatööstusi pidi peatama oma tegevuse ja hiljem läksid nad pankrotti, jättes oma suured võlad Donaco Tööstuse AS-le tasumata. Ka rapsiõli ei olnud Venemaale enam võimalik müüa – seetõttu pankrotistus ka AS Donaco Tööstus. Venemaa kriisi ei olnud võimalik ette näha ja otsus Donaco Tööstuse AS aktsiate ostuks oli otsuse tegemise ajahetkel õige ja põhjendatud. Hageja seisukoht, et AS Ristaar otsus osta AS Donaco Tööstuse aktsiad olukorras, kus AS Ristaar ei olnud oma äri käima saanud, on ekslik. AS Ristaar äri toimis, 1997.a. oli käive 15 555 733 krooni, 1998.a. – 12 281 483 krooni, 1999.a. 9 638 253 krooni. AS Ristaar esitas 03.05.1999.a. nõude AS Eriõli (endine AS Donaco Tööstus) pankrotimenetluses (tl 214). AS Ristaar nõude katteks ei ole pankrotiprotsessist raha laekunud. 1999.a., peale AS Donaco Tööstuse pankrotistumist, jätkas AS Ristaar toiduõli müüki väiksemas koguses. AS Ristaar võttis rendile pankrotistunud AS Donaco Tööstuse õlimahutid ja toiduõli toodi Saksamaalt väiksema laevaga (600 t). Selliste koguste õli ostmine on mõistlik korraldada pangalaenuga, kui õli müüdud, tagastati ka pangalaenu osa. 2000.aastal oli selge, et kalatööstused ei toibu veel nii peagi majanduskriisist ja ei suuda tootmist jätkata pideva protsessina. Oli selge, et rapsiõli müügiga tegelemine ei olnud enam kasumlik ja selle tegevusalaga lõpetati. 8
(15)Tsiviilasi nr 2-03-339 AS Ristaar alustas puidutöötlemist. Tegevuse käivitamiseks võeti laenu, seadmed liisiti. Tegevus toimis ja probleeme ei olnud, kuni AS Velmont Trade poolt 313 798.35 krooni tasumata jätmiseni, mis tõi kaasa käibevahendite puuduse. Kuna puidutöötlemisega seotud firmadel tekkis üldiselt raske aeg (tooraine nappus ja hinna tõus), viiski see lõpuks pankrotini. Suured väliskapitalil põhinevad puidufirmad ostsid kalli hinnaga kvaliteetse palgi ära ja väikefirmadele jäi madala kvaliteediga palk, millest ei saanud toota ka kvaliteetset toodangut. Madalama kvaliteediga toodangu eest aga sai ka vähem raha. Arvestades AS Ristaar tegevuse mahte ja tegevusalasid, ei ole laenuvõtmises midagi erakordset. Paljasõnalised ja oletuslikud on väited ja seisukohad, et AS Ristaar äritegevus toimuski selliselt, kus aina laenati ja pikendati laene kuni ükskord laenuandja sellega ei nõustunud ning enam ei olnud võimalik lepingupartneritele maksta. Selles, et nõukoguga koos arutati ka tööjõu probleeme, ei ole midagi taunitavat. See oli tihedalt seotud firma majandustegevusega. Juhatus tuli toime oma ülesannetega. See, et arutati koos nõukoguga jooksvaid küsimusi, ei tähenda seda, et juhatus ei tulnud oma ülesannetega toime. Nõukogu on teostanud järelevalvet juhatuse tegevuse üle ja ka omanud ülevaadet tegevuse üle, mis nähtub asjaolust, et koosolekud on toimunud seaduses sätestatud korras. Meetmeid järelevalve korraldamiseks ei pea sisalduma nõukogu otsustes. Juhatus on toiminud kooskõlas seadusega ja heade äritavadega. Juhatus ei ole teinud tehinguid olukorras, kus oli objektiivselt selge, et aktsiaseltsi pankrotimenetlus on vältimatu. Äriühingul ei ole olnud makseraskuseid alates asutamisest. Tehing, millega seoses hageja kandis kahju, toimus 26.06.2001.a. AS Ristaar ostis hagejalt 26.06.2001.a materjali teadmises, et suudab materjali eest ka tasuda. Makseraskusi firmal ei olnud, netovara oli seaduses sätestatud määras. AS Ristaar on tasunud vastavalt võimalusele nõudest 7400 krooni. Kui Velmont Trade OÜ-lt oleks raha tähtaegselt laekunud, ei oleks tekkinud olukorda, mis viis AS Ristaar pankrotistumiseni. AS Ristaar juhatajal ja nõukogu liikmetel puudub süü kahju tekkimises hagejale. Tehingu tegemise ajahetkel ei olnud AS-l Ristaar põhjust arvata, et ettevõte on pankrotieelses olukorras ja pankrotimenetlus on vältimatu. Arvestades kahjunõuet (suurus, tekkimise aeg, alused) ja selle põhjuslikku seost ja väidetavate kahju tekitanute käitumist on kostjad seisukohal, et kahju tekkimisel puudus AS Ristaar juhatuse ja nõukogu liikmetel süü. Netovara vähenemisel alla seadusega kehtestatud piiri on õigus otsustada ka äriühingu likvideerimine, mida on juhindudes

§ 301p 2 tehtud.

Likvideerimisotsuse vastuvõtmise hetkel 31.05.2002.a. oli piisavalt alust arvata, et äriühing suudab kohustused täita vara müügist laekuvatest vahenditest. Kui oli selge, et varast ei piisa, esitas likvideerija pankrotiavalduse. Pankrotimenetluse käigus ei tuvastanud haldur, et äriühingu juhtkond oleks teinud raskeid juhtimisvigu. Kostjad on käitunud juhindudes

§ 301p 2.

Hageja on seisukohal, et makseraskuste tekkimise ajal pankrotiavalduse esitamine oleks loonud võimaluse hagejal võla tagasisaamiseks pankrotimenetluse teel (nt. tagasivõitmisvõimaluste kaudu). Samas nähtub pankrotimenetluse lõpetamise määrusest, et pankrotihaldur on pöördunud Metsamaahalduse AS poole 03.05.2005.a järelepärimisega, kas viimane on nõus tasuma pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu poolt määratava summa. Hageja päringule ei vastanud. Pankroti väljakuulutamine ei oleks kasvatanud AS Ristaar vara hulka. AS Ristaar varad on müüdud enampakkumistel, mistõttu tuleb lugeda, et vara on müüdud arvestades turuhindasid. 9

(15)Tsiviilasi nr 2-03-339 Enampakkumisel müüdud varaga on kaetud hüpoteegipidaja ja pandipidajate nõuded, mis oleksid pankrotiseaduse kohaselt kuulunud väljamaksmisele esimese järgus. Seega ka juhul kui pankrot oleks välja kuulutatud varem, ei oleks jagunud raha Metsamaahalduse AS nõude täitmiseks. Seega ei saa eeldada, et pankrotimenetluse teel oleks hageja saanud oma võla tagasi. Lisaks on kostja K T oma esialgses kirjalikus vastuses (tl 30-31) märkinud, et hageja viidatud 11.10.2002.a nõudekirjale vastuseks informeeris ta hagejat telefoni teel likvideerimismenetluse algatamisest. Hageja väide, et kui kirjale ei vastata, tähendab see tahte puudumist võla tasumiseks, on alusetu ja põhjendamatu. Kostjad A T ja T T on oma esialgsetes kirjalikes vastustes (tl 32 ja 33) selgitanud, et hagejale võlgujäädud summa aluseks oleva tehingu tegemiseks ei olnud juhatusel vaja nõukogu nõusolekut, kuna see ei väljunud aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse raamidest

§ 317lg 1 mõttes.

Kostja E E vastuväited, esitatud tõendid Kostja E E oma kirjalikus vastuses (tl 34) hagi ei tunnista. Kostja poolt e-maili teel 21.05.2006.a saadetud vastuse (tl 222-223) jätab kohus tähelepanuta, kuna see ei ole varustatud digitaalallkirjaga ega edastatud muul turvalisel viisil tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 336 lg 1 kohaselt. Samas on ka nimetatud vastuses sisalduv juba olemas kostja esialgses vastuses. Kostja on tagasi kutsutud AS Ristaar nõukogu liikme kohalt 31.12.1999.a, kui lõppes töösuhe antud ettevõttes. Sellest ajal puudus E E`l igasugune tööalane seos AS-ga Ristaar. Kostja teadis, et tema tegevus nõukogu liikmena on peatatud. E E ei ole seotud AS Ristaar majandustegevusega alates 1.jaanuarist 2000.a. Oma nime äriregistrist kustutamata jätmist peab kostja AS Ristaar omaniku tegematajätmiseks. Sisuliste asjaolude osas leiab E E, et AS Ristaari mitte ei juhitud halvasti, vaid tegemist oli üliterava konkurentsiga turul ja majandussituatsiooniga, millest juhtkond tegi omad arvutused ja järeldused ja muutis oma ettevõtluse profiili kasumlikuma puiduäri vastu. Selles E E enam ei osalenud. Kostja arvates võttis Metsamaahalduse AS endale põhjendamatu äririski, kui müüs ümarpalki AS Ristaarile järelmaksuga, samas kui muud väiksemad puidufirmad maksid puidu eest ettemaksu korras. Kostjana leiab E E, et hagiavaldus tema vastu on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohaldatavad õigusaktid, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Kohaldatav õigusbaas. Hageja nõue on suunatud kostjate kui aktsiaseltsi juhtorganite liikmete kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisele. Nõude õigusliku alusena on hageja märkinud kuni 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 46 lg 2 ning

§-d 306, 315, 316 ja 327 (kuni

  1. juulini
  2. a kehtinud sõnastuses). Nimetatud sätete sisu on juba avatud ülalpool hageja väidete juures, mistõttu kohus ei hakka neid käesolevaga üle kordama. Äriühingu juhatuse liikme vastutuse problemaatikat äriühingu võlausaldajatele tekitatud kahju eest on põhjalikult käsitletud Riigikohtu
  3. mai
  4. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-45-03 (RT III, 2003, 18, 173). Kuigi see lahend käsitleb osaühingu juhatuse liikme vastutust osaühingu võlausaldaja ees, on samad põhimõtted kohaldatavad aktsiaseltsi juhatuse liikme vastutusele aktsiaseltsi võlausaldaja ees. Nimetatud otsuse p-des 22 ja 23 on Riigikohus asunud seisukohale, et enne
  5. juulit
  6. a kehtinud

§ 187

lg 2 kohaselt on äriühingu võlausaldajal isiklik nõue äriühingu juhatuse liikme vastu juhul, kui võlausaldaja tõendab, et tal on täitmata jäänud nõue äriühingu vastu (kahju). Võlausaldaja peab tõendama ka, et 10

(15)Tsiviilasi nr 2-03-339 juhatuse liige on rikkunud oma kohustust äriühingu ees ning võlausaldaja kahju on tekkinud nimelt juhatuse liikme kohustuse rikkumise tõttu (põhjuslik seos). Juhatuse liige peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta ei ole kohustuste rikkumises süüdi. Pärast VÕS-i jõustumist muudeti

§ 315

ja § 327 sätteid selliselt, et aktsiaseltsi juhatuse liikmete vastutus otse võlausaldaja ees ei olnud enam võimalik (võlausaldaja saanuks nõuda kahju hüvitamist vaid aktsiaseltsile). Samas hakkasid kehtima VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja § 1050 lg 1 ja

  1. Nimetatud sätete kohaselt tuleb teisele isikul õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitada ning kahju tekitaja vabaneb vastutusest vaid juhul, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Seadusest tulenevat kohustust rikkuvat käitumist loetakse õigusvastaseks. Isiku süü hindamisel tuleb arvestada tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Nimetatud VÕS sätete järgi saab võlausaldaja siiski sellise kahju hüvitamist nõuda otse endale. Sellisel juhul ei kohaldata alates
  2. juulist
  3. a kehtiva

§ 315lõiget 2 ega ka § 327 sätteid.

Seega on seadusandja sisuliselt ka pärast VÕS jõustumist andnud võlausaldajale analoogselt senikehtinud

§ 315

ja § 327 sätetega võimaluse nõuda kahju hüvitamist aktsiaseltsi juhtorganite liikmetelt otse endale ning hagil on olemas õiguslik alus, seda muidugi juhul, kui alljärgnevalt leiab kinnitust kahju tekitamine ja põhjuslik seos kostjate tegevuse ning kahju tekkimise vahel. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et hageja tugineb ka

§ 306lõikele 31, mis hakkas kehtima 07.07.2001.a.

Tegemist on juhatuse liikme kohustusega esitada pankrotiavaldus alalise maksejõuetuse puhul ning selle nõude rikkumisest võib juhatuse liikmel samuti tekkida vastutus otse võlausaldaja ees. Sellisel juhul käituks juhtorgani liige õigusvastaselt äriühingu võlausaldaja suhtes, kellega tal lepinguline suhe puudub. Alljärgnevalt käsitleb kohus AS Ristaar (ja seeläbi kostjate) tegevuse kohta esitatut selle ajalises järjestuses. Majandusraskused juba äriühingu loomisel. Iseenesest on õiged hageja väited selle kohta, et AS Ristaar taotles juba oma tegevuse alustamisel garantiikirju maksetähtaegade pikendamiseks, kuid ei saa nõustuda, nagu oleks see viidanud makseraskustele. Nagu tuleneb AS Ristaar nõukogu 1997.aasta protokollidest (nt protokoll nr 1 p 3 ja 5, nr 2 p 2, nr 8 p 3), põhineski aktsiaseltsi stardikapital laenatud vahenditel ning üritati anda endast parim tegutsemaks kasumlikult. Kostjad K. T, A. T ja T. T on esitanud kohtule aruande 1997.aasta majandustegevusest (tl 209-211), mis näitab äriühingu käivet üle 15 miljoni krooni, kusjuures teeniti kasumit 241 859 krooni (nõukogu koosoleku protokoll nr 4 1998.a, tl 107). Ka AS Ristaar tegevus järgmisel aastal näitab, et nõukogu andis pidevalt juhiseid mõistlikuks äritegevuseks, mille näitena võib tuua rapsiõli soodsa hinnaga sisseostmise läbirääkimistele heakskiidu andmise (protokoll nr 1 1998.a p 1, tl 109), ettevaatliku suhtumise rapsiõli müügi võimalikku kahjumlikkusse (protokoll nr 1 1998.a p 3, tl 109, protokoll nr 4 1998.a p 3, tl 107). Nõukogu koosolekute protokollidest 1997-1998 ei tulene asjaolu, nagu oleks äriühing olnud makseraskustes, pigem vastupidi, kuivõrd aktiivselt tegutseti mitmetel erinevatel tegevusaladel (tomatipasta ja rapsiõli kokkuost ja müük, puhkemajanduse väljavaadete uurimine), üritades vältida vähemkasumlikke ärisid. Kostjad K. T, A. T ja T. T on oma seisukohtades kohtu arvates piisavalt põhjendanud garantiikirjade ja laenude võtmise vajalikkust, mis ei olnud aktiivselt tegevust laiendavale ettevõttele sugugi erilaadne praktika. Sõidukite ost ja kasutamine. Ka siin osas nõustub kohus kostjate K. T, A. T ja T. T`ga, et AS Ristaar tegevuse sisu (vahendustegevus kalatööstustele) arvestades oli hädavajalik ettevõttel ka sõidukite olemasolu. Korrektne ei ole hageja väide, nagu oleks kõik sõidukid AS-le Ristaar ostetud – Audi A4 osas seati kasutusvalduse leping (tl 113) ning Audi A6 liisiti (tl 102). 11

(15)Tsiviilasi nr 2-03-339 Hageja on viidanud küll õigesti nõukogu koosolekute protokollidele, milles on otsustatud autodega seonduvat, kuid sellest ei saa teha järeldust, nagu oleks tegeletud ainult autodega. Kokku on kohtule esitatud 23 nõukogu koosoleku protokolli aastaist 1997-1999 (tl 96-118), milles on võetud vastu otsuseid 69 punktis ning 11 neist käsitlevad ettevõtte sõidukitega seonduvat. Kohus ei leia, et sellist suhet saaks käsitleda olukorrana, kus ettevõtte nõukogu põhitegevuseks oleks olnud vaid sõidukite soetamise ja kasutamise üle otsustamine. K. Türneri lähetus. Hageja poolt siinkohal esiletoodud episood ei anna alust väita, nagu oleks olnud tegemist AS Ristaar vahendite raiskamisega. Kostjad K. T, A. T ja T. T on põhjendanud juhatuse liikme K. T USA-lähetust, millel oli oma kindel eesmärk (uurida võimalusi otselepingute sõlmimiseks tomatipasta osas ning puhkemajanduse olukorda) ja millele järgnes ka vastav aruanne (mis kuulati nõukogus ära, tl 112). Nimetatud tegevusega AS Ristaar lähetuse ajal ka tegelikult (vastavalt nõukogu koosolekutel arutatule) tegeles, mistõttu ei ole põhjust pidada lähetust raha ebaotstarbekaks kulutamiseks. AS Donaco Tööstuse aktsiate ost. Kostjad K. T, A. T ja T. T on põhjalikult selgitanud põhjuseid, miks nimetatud ost osutus kahjumlikuks tehinguks. Hageja väide, et AS Ristaar juhtorganid otsustasid osta majandusraskustes oleva äriühingu aktsiaid, ei ole kohtu arvates millegagi tõendatud. Nimelt on üldteada asjaolu, et Venemaa majanduskriis saabus 1998.aasta sügisel, aktsiad aga osteti juba 1998.aasta suvel (nõukogu otsus 02.08.1998, tl 105), mil sellist asjade kulgu oli raske ette näha. AS Ristaar planeeris seda tehingut juba 1997.aastal, mida kinnitab nõukogu 20.11.1997 koosoleku protokolli p 1 (tl 111). Seega tuleb nõustuda kostjate K. T, A. T ja T. T vastuväidetega, et ostuotsus oli selle tegemise hetkel majanduslikult põhjendatud ning ei juhatus ega nõukogu ei käitunud neile seadusega pandud hoolsuskohustust rikkudes. Pärast AS Donaco Tööstuse pankrotistumist käituti kohtu hinnangul mõistliku äritegevuse loogikast lähtudes, esitades vastavasisulise nõude pankrotihaldurile (nõukogu koosoleku protokoll tl 101 ja avaldus tl 214) ning lõpetades 1999.aasta lõpus üldse rapsiõli vahenduse (nõukogu koosoleku protokoll tl 98). Laenude võtmine ja liisinglepingute sõlmimine 2000-2001. Kuna sisuliselt lõpetati oma senine põhitegevus kalatööstuste varustamisel, ent võetud laenud vajasid tagasimaksmist ja tolliladu ülalpidamist ning käivet, alustas AS Ristaar 1999.a lõpus – 2000.a alguses uue tegevusalana puidutöötlemisega. See tuleneb nõukogu koosoleku protokollidest nimetatud ajavahemikus (tl 95-98). Tuleb nõustuda hagejaga, et laenude võtmine ja liisinglepingute sõlmimine jätkus ka sel perioodil, kuid samas oli uue tegevusala käivitamiseks see ka vajalik. Eriti kehtib see liisinglepingute kohta, sest ilma vastavate seadmeteta ei saa puitu töödelda.

§ 306lõikes 6 sätestatud kohustuse täitmine.

Hageja viitab asjaolule, nagu ei oleks AS Ristaar juhatus täitnud kohustust esitada vähemalt kord 4 kuu jooksul ülevaadet majandustegevusest ja majanduslikust olukorrast. Kohus ei saa sellega nõustuda, kuivõrd esitatud nõukogu koosolekute protokollidest tuleneb, et kõik olulisemad majandustegevusega seotud küsimused (tegevussuunad, kohustuste võtmine) olid koosolekutel arutelu objektiks, rääkimata faktist, et veidi rohkem kui 5 aasta jooksul toimus 43 koosolekut, mille vahele jäi vaid kahel korral veidi enam kui 4 kuu pikkune vahe. Samuti ei saa seoses nimetatud väitega lugeda tõendatuks, et nõukogu ei ole nõudnud juhatuselt infot majandustegevuse kohta, nagu näeb ette nõukogu järelevalvekohustus

§ 316kohaselt.

On õige hageja väide, et teatud määral teostas nõukogu juhatuse funktsioone, kuid üheliikmelise juhatuse ja mitmeliikmelise nõukogu puhul on selline tihe koosolekute pidamine ja seeläbi juhatuse liikme aitamine ning suunamine põhjendatud. 12

(15)Tsiviilasi nr 2-03-339 Ühtede võlausaldajate eelistamine teistele. Kui võrrelda, millises ulatuses AS Ristaar väidetavalt eelistas üht võlausaldajat – hageja esitatud näitel AS Devistari - siis ilmneb, et eelistamine ei ole märkimisväärne. AS Ristaar võlgnevus AS Devistar ees oli 313 078 krooni, millest ta likvideeris 06.05.2002.a 100 300 krooni suuruse ehk ca 32%, andes AS-le Devistar üle seimeri ja pikipuidusae. Samal päeval vähendas AS Ristaar ka võlgnevust hageja ees 3000 krooni võrra, olles juba varem (15.02.2002) seda teinud 4400 krooni võrra. Seega sai hagejale olevast võlast tasutud ca 20%, mis võlgnevuste pea kümnekordset vahet arvestades ei ole kohtu hinnangul vaadeldav ühe võlausaldaja selge eelistamisega teisele. On selge, et käibevahendite puudumisel üritas AS Ristaar maksimaalselt kasutada võimalust võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, tehes seda olemasoleva vara piires (AS-le Devistar üleantud seimeri andmine hagejale oleks olnud oluliselt ebavõrdsem kohtlemine AS Devistar suhtes).

§ 301kohase otsuse vastuvõtmine.

Kohus ei saa nõustuda hageja väitega, nagu ei oleks AS Ristaar vastu võtnud ühtegi

§-s 301 nimetatud otsust, pärast seda, kui selgus netovara vähesus. Tulenevalt

§ 301

p 2 on üheks võimalikuks otsuseks sellisel juhul otsus aktsiaseltsi lõpetamiseks, mis

§ 368kohaselt ongi likvideerimisotsus.

Otsus aktsiaseltsi likvideerimiseks aga 21.05.2002.a vastu võetigi (tl 77), millele järgnes ka ainuaktsionäri ja juhatuse liikme K T otsus 31.05.2002.a likvideerija määramise kohta (tl 78). Omaette küsimus on aga

§ 306

lõikes 31 sätestatud kohustuse täitmine, sh küsimus, kas AS Ristaar oleks likvideerimisotsuse vastuvõtmisel või isegi varem pidanud esitama pankrotiavalduse. Pankrot on pankrotiseaduse § 1 lg 2 kohaselt teatavasti maksejõuetus, mis ei ole ajutise iseloomuga. Vaadates AS Ristaar nõukogu 02.05.2002.a koosolekul sedastatut, on näha, et äriühing siiski nägi veel võimalust vaatamata käibevahendite puudumisele (mille tingis AS Velmont Trade pankrotistumine ja seetõttu saamatajäänud 313 798.35 krooni) likvideerida oma võlgnevused K ja J T ühisomandis olevate kinnistute (Jaani ja Toivo kinnistud) müügi, AS Ristaar omandis olnud Ropka tee 22 Tartu linnas asuva kinnistu müügi ja lintsae Wimmersäge BN110 liisinglepingu edasimüügi teel. Sel hetkel oli nimetatud koosoleku protokolli kohaselt võlgnevused hankijaile ja maksuametile ca 1 miljon krooni, millele lisandusid kohustused AS Eesti Ühispanga ees, mis juba 2001.aasta sügisel moodustasid kostja K. T poolt kohtuistungil kinnitatu kohaselt ca 2,5 miljonit krooni. Hilisemal müügil kohtutäituri poolt (septembrisoktoobris 2002.a, tl 204-205) oli Jaani kinnistu esialgseks alghinnaks 1 800 000 krooni ning Toivo kinnistu puhul 700 000 krooni, vastavalt müügiesinduslepingule üritati Ropka tee kinnistut müüa 1 400 000 krooni eest ning lintsae liisinglepingu edasimüük oleks jätnud ASle Ristaar veel 230 000 krooni (mitte 260 000 krooni, nagu on väitnud kostjad, tl 206-208). Kuna kohtul ei ole alust arvata, et nii AS Arco Vara kui kohtutäitur oleks võtnud müüki/müünud AS Ristaar ja Jaani ning Toivo kinnistuid turuhinnast kallima hinnaga, tuleb asuda seisukohale, et mais 2002 oli AS Ristaar varade väärtus koos nõuetega ostjate vastu ligemale 5 000 000 krooni, võlgnevused aga ca 3 500 000 krooni (võimalik, et panga nõue oli selleks ajaks 2001.aasta sügisega võrreldes suurenenud, ent mitte oluliselt). Seega teeb kohus järelduse, et käibevahendite puudumisel ja selliste varade olemasolul tegid AS Ristaar juhtorganid mais 2002.a õiged otsused, otsustades ettevõtte likvideerida ja katta müüdavast varast võlgnevused. Sel hetkel ei olnud AS Ristaar maksejõuetu, rääkimata maksejõuetusest hagejaga tehingu tegemise ajal 2001.aasta juunis. Seega ei saa kõne alla tulla ka nõukogu liikmete – kostjate A T ja T T (kostja E E osa käsitleb kohus allpool) – vastutus ning haginõue nende vastu tuleb jätta rahuldamata, sest pärast likvideerija määramist ei olnud nõukogul enam otsustusõigust ega järelevalvekohustust likvideerija kui ettevõtte ainsa juhi tegevuse osas. Samas leiab kohus, et K T AS Ristaar likvideerijana oleks pidanud pankrotiavalduse esitama varem, kui ta seda tegelikult tegi (09.12.2003) ning selles osas on tema kui juhatuse liikme 13

(15)Tsiviilasi nr 2-03-339 õiguste ja kohustuste kandja (tulenevalt

§ 372

lg 1) oma

§ 306lg 31 nimetatud pankrotiavalduse viivitamatu esitamise kohustust rikkunud.

Kostjate K. T, A. T ja T. T viide sellele, et pankrotimenetluse lõpetamise määruses ei ole asutud seisukohale, nagu oleks AS Ristaar juhtkond teinud raskeid juhtimisvigu, käsitleb eelkõige pankrotimenetlusele eelnenut ja ettevõtte reaalset tegutsemist ega ole seega seotud käesoleva haginõude esemega. Oma seisukohtades on kostja K. T selgitanud, et AS Ristaari varade ebapiisavus võlgnevuste tasumiseks ilmnes lõplikult pärast lintsaele ostja mitteleidmist ja selle üleandmist Hansaliisingule. See toimus aga tema enda esitatud selgituse kohaselt (tl 59) 28.01.2003.a. Kohus leiab, et vähemalt pärast seda oleks pidanud ta viivitamata esitama kohtule pankrotiavalduse ning puuduvad põhjused, miks seda tehti rohkem kui 10 kuud hiljem. Tegelikult oleks pidanud pankrotiavalduse esitamist kaaluma juba 2002.aasta hilissügisel, kui ilmnes võimatus müüa AS Ristaar kinnistut soovitud hinnaga ning väidetavad J T takistused (mida ei ole kohtule tõendatud) Jaani ja Toivo kinnistute müügil, mis tingisid hindade olulise languse (kinnistute müügiks tuli teha mitu enampakkumist). Kuid siinkohal tuleb nõustuda kostjate K. T, A. T ja T. T väljendatud seisukohaga, et isegi 2002.aasta lõpus likvideerija poolt pankrotiavalduse esitamine ei oleks viinud hageja nõude kasvõi osalise rahuldamiseni pankrotimenetluses – kogu AS Ristaar vara müüdi enampakkumistel hüpoteegi- ja pandipidajate nõuete katteks, kel nagunii oleks olnud pankrotimenetluses eesõigusnõuded hageja ees. Mis puutub hageja poolt kohtuistungil esitatud väitesse, et AS Ristaar maksejõuetust näitas ka asjaolu, et üldse tekkis vajadus müüa Jaani ja Toivo kinnistuid kui K ja J T ühisvara (nagu ei oleks AS-l vara jätkunud), siis see on ümber lükatud juba AS Ristaar varajases tegevusstaadiumis vastuvõetud otsusega. 05.07.1997.a toimunud AS Ristaar nõukogu koosoleku protokolli kohaselt (tl 114) lasti hinnata nimetatud kinnistud ning anti need kinnistute omanike poolt vabatahtlikult AS Ristaar võimalike tekkivate kohustuste katteks hüpoteegi seadmiseks. Seega sai ettevõte juba oma tegevuse alguses arvestada AS Eesti Ühispanga ees võetud kohustuste kaetusega füüsiliste isikute kinnistute väärtusega. Kostja E E vastutus ei saa esitatud tõendeid arvestades olla õiguslikult võimalik. Vastavalt AS Ristaar ainuaktsionäri otsusele 31.12.1999 kutsuti E. E nõukogu liikme kohalt tagasi ning nimetati tema asemele nõukokku V O. See kajastub ka reaalselt nõukogu koosolekute protokollides, kus alates 2000.aastast E. E enam ei osale. Kohtu poolt juba ülalpool viidatud Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-45-03 (p 23) on selgitatud, et juhatuse liikmel (ja läbi

§ 327

ka nõukogu liikmel) on õigussuhe vaid äriühinguga, mitte aga kolmandate isikutega ning kohustusi sai juhtorgani liige rikkuda vaid äriühingu ees. Kuna äriühing vabastas E. E tema kohustustest alates 2000.aastast ning enne seda mingeid rikkumisi kohus ülalpool ei tuvastanud, ei ole tema ka vastutav AS Ristaar juhtorganite liikmete hilisema tegevuse eest, seda sõltumata asjaolust, et registrikanne tema kustutamise osas nõukogu liikmete hulgast jäi tegemata. Eelnevast teeb kohus järgmised õiguslikud järeldused:

  1. Kahju on hagejal tekkinud, selles puudub vaidlus. Hagejal ei õnnestunud hagi-, täiteega pankrotimenetluses AS-lt Ristaar kätte saada kohtuotsusega väljamõistetud võlgnevust ega ka kohtukulusid – kõik kokku summas 32 100 krooni.
  2. Oma seadusest tulenevaid kohustusi on rikkunud kostjaist K T (õigusvastane tegu), jättes likvideerimismenetluses 2002.aasta lõpus – 2003.aasta alguses esitamata AS Ristaar pankrotiavalduse. Teised kostjad seadusest tulenevaid äriühingu juhtorganite liikmeile pandud kohustusi rikkunud ei ole. 14

(15)Tsiviilasi nr 2-03-339 3. Puudub põhjuslik seos hagejal tekkinud kahju ja K. T õigusvastase teo vahel. Kui K. T oleks esitanud pankrotiavalduse kohtu poolt nimetatud ajal, oleks hageja kahju olnud ikkagi samasugune ja vältimatu. Seega on kostjad kohtule tõendanud oma süü puudumist hagejale kahju tekitamises ning hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 386 lg 4 tuleb hagi rahuldamata jätmisel tühistada kohtu 25.06.2003.a määrusega hagi tagamiseks seatud kohtulik hüpoteek kostja E E kinnistule, jättes selle kehtima omanikuhüpoteegina TsMS § 388 lg 6 kohaselt. Menetluskulud Vastavalt TsMS ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 tuleb enne 2006.aastat alanud menetlustes menetluskulud jaotada ja kindlaks määrata kuni 01.01.2006.a kehtinud TsMS kohaselt. Nimetatud seaduse § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 1 alusel tuleb seega hagejalt välja mõista A T`le osutatud õigusabi eest 1534 krooni ning K T`le osutatud õigusabi eest samuti 1534 krooni (arved tl 224-225). Teised kostjad menetluskulude nõudeid ei esitanud. Lisaks tuleb kuni 01.01.2006.a kehtinud TsMS § 52 p 5, § 54 lg 4 ja § 60 lg 1 kohaselt hagejalt kui isikult, kelle kahjuks otsus tehti, riigituludesse välja mõista asjas riigi kanda kogunenud posti- ja kohtukutsete kättetoimetamise kulud kogusummas 91.80 krooni. Toomas Talviste Kohtunik 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.