3-05-194/2

3-05-194 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 22.02.2006.a Tallinn Haldusasja number 3-05-194 (end nr 3-367/2005) Haldusasi V.V.i (T.) kaebus Kodakodsus- ja Migratsiooniameti (KMA) 16.03.2005.a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1008025880 tühistamiseks ja G.V. kaebus KMA 16.03.2005.a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 100802581 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 07.02.2006.a Menetlusosalised Kaebuse esitaja V.V. Kaebuse esitaja G.V. Vastustaja KMA, esindaja Margot Pellmas RESOLUTSIOON Jätta V.V.i ja G.V. kaebused rahuldamata Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. KMA 16.03.2005.a ettekirjutusega Eestist lahkumiseks nr 1008025880 tehti väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lõike 1, § 8 lõike 2 ja § 1 lõike 1 alusel V.V.ile ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkuliseks 59 päeva jooksul ettekirjutuse välismaalasele teatavaks tegemisest. Ettekirjutuses leiti, et V.V. viibib Eesti Vabariigis seadusliku aluseta alates 24.02.2005.a s.o 20 päeva, rikkudes sellega VSS § 2 lõiket 1 ning tema suhtes ei ole tuvastatud VSS § 9 lõikes 1 loetletud asjaolusid.
2. KMA 16.03.2005.a ettekirjutusega Eestist lahkumiseks nr 100802581 tehti VSS § 7 lõike 1, § 8 lõike 2 ja § 1 lõike 1 alusel G.V.le ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkuliseks 59 päeva jooksul ettekirjutuse välismaalasele teatavaks tegemisest. Ettekirjutuses leiti, et G.V.le viibib Eesti Vabariigis seadusliku aluseta alates 24.02.2005.a s.o 20 päeva, rikkudes sellega VSS § 2 lõiket 1 ning tema suhtes ei ole tuvastatud VSS § 9 lõikes 1 loetletud asjaolusid.
3. V.V. esitas 23.04.2005.a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotletakse KMA 16.03.2005.a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1008025880 tühistamist. G.V. esitas 23.04.2005.a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles KMA 16.03.2005.a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 100802581 tühistamist. Tallinna Halduskohtu 11.04.2005.a määrusega on kaebused liidetud ühte menetlusse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4. Kaebuste esitajad on seisukohal, et kaevatavad ettekirjutused on seaduvastased ja kuuluvad tühistamisele järgmistel põhjustel. Põhiseaduse (PS) § 27 kohaselt on perekond riigi kaitse all, kusjuures perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest ning vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Need õigused ja kohustused on PS § 9 lõike 1 alusel võrdselt nii Eesti kodanikul, kui ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. Ettekirjutuste tegemisel ei ole KMA arvestanud kaebajate perekonnaelu Eestis ja lahkumisettekirjutuse mõju sellele. Kaebajate ja laste vahel on tihe majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus, nende perekond on püsiv. Nad kõik elavad koos ühe perena PS § 26 tähenduses. Nendel on olemas elukoht ja püsiv legaalne sissetulek. Vastavalt EÕIK pretsedendiõigusele, võib pikaajalise sisserändaja riigist välja saata ainult juhul, kui ta kujutab endast tõsist ohtu riigi julgeolekule või ühiskondlikult turvalisusele. Kaebajad ei kujuta Eesti riigile mingit reaalset ohtu. Kaebajate suhtes on ebaõigesti ja ebaseaduslikult kohaldatud Eesti seaduste nõudeid. Lähtudes VSS § 9 lõikest 1, Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus kohustusega taotleda kehtestatud korras elamisluba Eestis viibimise seadustamiseks. KMA oli kohustatud tegema kaebajatele seadustamis- mitte lahkumisettekirjutuse.
5. Vastustaja on seisukohal, et kaebused tuleb jätta rahuldamata ja esitab neile järgmised vastuväited. V.V. on teeninud välisriigi relvajõududes ja saanud Ameerika Ühendriikide abiprogrammi Certificate raames elamispinna Vene Föderatsioonis. Kaebajatele on keeldutud siseministri 18.09.2002.a käskkirjadega nr 403 ja 405 elamisloa pikendamisest ja neile esitatud kaebused on jäetud rahuldamata. Riigikohtu 16.02.2005.a. määrusega ei antud kaebajate kassatsioonkaebustele menetlusluba, mistõttu on Tallinna Ringkonnakohtu 19.11.2004.a otsus jõustunud. Kaebajad on oma varasema tegevuse suunanud elamispinna saamisele ning vabatahtlikult avaldanud soovi lahkuda Eesti Vabariigist ja asuda elama saadud elamispinnale. Kaebajad on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel, seega on nad olnud teadlikud, et nende 2 Eestis elamise aeg on piiratud ning Eestis elamine ei kuulu nende põhiõiguste hulka. Oma õigusi realiseerides ja isiklikku elu korraldades pidid kaebajad arvestama tähtajalise elamisloa pikkusega. Vastavalt VSS § 2 lõikele 1 peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Kaebajatel puuduvad Eestis viibimiseks seaduslik alus. Kuna KMA on Eestist lahkumise ettekirjutuse tegemisel arvestanud kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid, on ettekirjutuste tegemine olnud seaduspärane. Tallinna Ringkonnakohtu 19.11.2004.a otsuses on kohus leidnud, et lahkumine Eestist ei halvenda kaebajate kui kodakondsuseta isikute seisundit, sest ka praegu elavad nad riigis, mille kodanikud nad ei ole. Põhiseadusega kaitstud õigus perekonnaelule hõlmab isiku võimalust elada Eestis koos oma perekonnaga legaalselt. Riigikohtu halduskolleegiumi 22.06.1999.a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-27-99 on asutud seisukohale, et õigusest perekonnaelule ei tulene riigi kohustust anda välismaalsele elamisluba igal juhul. Oluline on märkida, et lahkumisettekirjutuse tühistamisega ei teki kaebajatel seaduslikku alust Eestis viibimiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebused tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel. 6.1 VVS § 2 lõige 1 sätestab, et välismaalasel peab Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt sätestab välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused (viibimisalused) välismaalaste seadus (VS). Välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused on elamisluba, viisa, välislepingust tulenev õigus Eestis viibida, Vabariigi Valitsuse otsusest viisanõudest loobumise kohta tulenev õigus Eestis viibida ning muu seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida (VS §5¹ lõige 1). VVS § 3 lõige 2 sätestab, et vahetult seadusest tulenevalt on väljasõiduks kohustatud välismaalane, kelle viibimisalus lõpeb, kui seda ei pikendata, ning välismaalasel ei ole muud viibimisalust. VVS § 7 lõige 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Nimetatud norm on imperatiivne norm. Lahkumisettekirjutus on Eestis seadusliku aluseta viibivale välismaalasele võimalik jätta tegemata vaid juhul, kui isikule tuleks teha VSS § 9 lõike 1 alusel seadustamisettekirjutus. Asjas on tuvastatud ja puuduv vaidlus selles, et kaevatavate lahkumisettekirjutuste tegemise ajaks oli kaebajate elamisloa, kui Eestis viibimisaluse kehtivus lõppenud. Siseministri 18.09.2002.a käskkirjadega nr 403 ja 405 keelduti elamisloa pikendamisest V.V.ile ja G.V.le, kui kaadrisõjaväelasena välsriigi relvajõududes teeninud ja sealt reservi arvatud välismaalasele ja tema abikaasale. Käskkirjade kohaselt sai V.V. koos abikaasa G.V.ga Ameerika Ühendriikide abiprogrammi „Certificate“ raames elamispinna Vene Föderatsioonis. Tallinna Halduskohtu 08.05.2003.a otsusega haldusasjas nr 3-243/2003 jäeti V.V.i ja G.V. kaebused siseministri 18.09.2002.a käskkirjade nr 403 ja 405 tühistamiseks rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19.11.2004.a otsusega nr 2-3/177/04 jäeti V.V.i ja G.V. apellatsioonkaebused Tallinna Halduskohtu 08.05.2003.a otsuse peale rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata. Riigikohtu 16.02.2005.a määrusega ei antud V.V.i ja G.V. kassatsioonkaebustele menetlusluba, mistõttu eelnimetatud kohtulahendid on jõustunud. Seega esines VSS § 7 lõikes 1 sätestatud alus V.V.ile ja G.V.le lahkumisettekirjutuste tegemiseks. 6.2 Kohus ei nõustu kaebajate väitega, et KMA-l tulnuks neile lahkumisettekirjutuste asemel teha seadustamisettekirjutused. VSS § 4 lõikest 1 ja § 9 lõikest 1 tuleneb, et seadustamisettekirjutuse sisuks on isikule kohustuse panemine kehtestatud korras elamisloa taotlemiseks enda Eestis viibimise seadustamiseks. 3 Seadustamisettekirjutuse tegemise eesmärgiks on luua alus Eestis viibimisaluse andmise menetluse käivitamiseks ja välistada VSS § 9 lõikes 1 märgitud isikute kohene väljasaatmine. Seadustamisettekirjutuse sisu ja eesmärgiga ei oleks aga kooskõlas olukord, kus elamisloa taotlemise kohustus pannakse isikule, kelle poolt samal alusel esitatud samasisulise taotluse rahuldamisest on jõustunud haldusaktiga keeldutud. Arvestada tuleb ka seda, et kui isik on juba taotlenud elamisluba või selle pikendamist, on ta juba seadustamisettekirjutuses ettenähtud viisil käituma asunud, mistõttu puuduks vajadus talle ettekirjutusega sellist kohustust panna. VSS teistsuguse tõlgenduse korral tekiks olukord, kus riigis viibiksid kestvalt isikud, kellele seadus ei võimalda elamisluba anda, kuid kellele pole võimalik lahkumisettekirjutust teha. Selline olukord ei ole avalikes huvides ega saanud ilmselt olla seadusandja poolt VSS § 9 lõike 1 kavandatud eesmärk.(vt Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12.07.2004.a otsus haldusasjas nr 23/323/04). Kuna kohus leiab, et kaebajate suhtes ei kuulunud VSS § 9 kohaldamisele, siis puudub vajadus hinnata, kas kaebajate puhul on täidetud selle paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatud tingimus, mille kohaselt seadustamisettekirjutuse adressaadi jätkuv Eestis viibimine ei tohi kahjustada Eesti riigi huve. 6.3 Kaebajate väiteid nende perekonnaellu sekkumise kohta on käsitletud Tallinna Ringkonnakohtu 19.11.2004.a otsuses haldusasjas nr 2-3/177/04 (V.V.i ja G.V. apellatsioonkaebused Tallinna Halduskohtu 08.05.2003.a otsusele haldusasjas nr 3-243/2003). Selles otsuses leiti, et „[h]alduskohus on piisavalt põhjendanud, miks elamisloa pikendamisest keelumine on antud juhul sobiv ja vajalik. Apellantide väited, et nad on kodakondsuseta isikud ning neil on Eestis täisealised lapsed ja kodu, puudutavad keeldumise mõõdukust. Ringkonnakohtu hinnangul ei raskenda nimetatud asjaolud apellantide õiguste riivet sellisel määral, et see muutuks ebaproportsionaalseks. Lahkumine Eestist ei halvenda apellantide kui kodakondsuseta isikute seisundit, sest ka praegu elavad nad riigis, mille kodanikud nad ei ole. Praegusel ajal reisidokumentide ja elamisloa puudumine Venemaal ei välista vastavate dokumentide hankimist tulevikus. Elamisloa pikendamisest keeldumisel ei pidanud siseminister tõendama, et apellandid saavad kindlasti Eestist lahkuda. Mõlemale abikaasale elamisloa andmisest keeldumine ei lahuta neid teineteisest. Teise riiki asumisega kaasnev kaugenemine juba praegu apellantidest eraldi elavatest täisealistest lastest on oluliselt nõrgem riive kui eemalviibimine abikaasast või alaealistest lastest. Võttes endale abiprogrammi raames kohustuse Eestiost lahkuda, on apellandid ise lugenud riive enda jaoks vastuvõetavaks. Kui isik on enda taotluse alusel saanud Eestist lahkumist eeldava hüve (korteri) ja soovinud Eestist lahkuda, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta mõtleb hiljem ümber ega soovi enam Eestist lahkuda, põhjuseks, et pidada elamisloa pikendamisest keeldumist põhiseadusevastaseks“. Käesolevas asjas ei ole ilmnenud mingeid täiendavaid asjaolusid, mille tõttu kohus peaks Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19.11.2004.a otsuses haldusasjas nr 2-3/177/04 tuvastatud asjaolusid ümber hindama. Halduskohtumenetluse seadustiku § 17 ja § 97 lõikest 2 juhindudes asub kohus eeltooduga seisukohale, et kaebajate õiguste riive oli põhjendatud ega polnud ebaproportsionaalne.
7. Kohtukulude väljamõistmist taotletud ei ole. Indrek Paukštys Kohtunik 4