Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt sätestab välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused (viibimisalused) välismaalaste seadus (VS). Välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused on elamisluba, viisa, välislepingust tulenev õigus Eestis viibida, Vabariigi Valitsuse otsusest viisanõudest loobumise kohta tulenev õigus Eestis viibida ning muu seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida (VS § 5¹ lõige 1).
lõige 2 sätestab, et vahetult seadusest tulenevalt on väljasõiduks kohustatud välismaalane, kelle viibimisalus lõpeb, kui seda ei pikendata, ning välismaalasel ei ole muud viibimisalust.
lõige 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Nimetatud norm on imperatiivne norm. Lahkumisettekirjutus on Eestis seadusliku aluseta viibivale välismaalasele võimalik jätta tegemata vaid juhul, kui isikule tuleks teha VSS § 9 lõike 1 alusel seadustamisettekirjutus. Asjas puuduv vaidlus selles, et R.M.il puudus kaevatava ettekirjutuse tegemise ajal seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kohtunistungil nõustus kaebaja esindaja vastustajaga ka selles, et kaebajal puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks ka käesoleval ajal (tl 60). Kaebaja seletuse kohaselt elab ta Eestis aastast 1997 (tl 61). Tomikust nähtuvalt peeti R.M. 30.12.1997.a politsei poolt kinni ning Tallinna Halduskohtu 31.12.1997.a otsusega (haldusõiguserikkumise asjas nr 4563/97) tunnistati ta süüdi Eestis ebaseaduslikus viibimises ja teda karistati haldusarestiga 10 2 ööpeva (tl 32-33). Seejärel paigutati ta Tallinna Halduskohtu 09.01.1998.a otsusega (haldusõiguserikkumise asjas nr 4-9/98) interneerimislaagrisse tähtajaga kaks kuud (tl 35). Tallinna Halduskohtu 18.02.1998.a otsusega (haldusõiguserikkumise asjas nr 4-10/98) vabastati R.M. edasisest kinnipidamisest interneerimislaagrist tema Eesti Vabariigist väljasaatmise päeval 19.02.1998.a (tl 38). Kaebaja seletuse kohaselt ta Eestist ei lahkunud (tl 61). Kaebaja esitas 02.02.1998.a KMA-le tähtajalise elamisloa taotluse, mille andmisest talle KMA 30.11.1998.a otsusega nr 200/80117-23 keelduti. KMA tegi 08.05.1998.a R.M.ile ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks (otsus nr 12A980128) hiljemalt 09.05.1998.a (tl 44). Kaebaja esitas 16.06.2005.a uue tähtajalise elamisloa taotluse, mis on võetud menetlusse, kuid mille suhtes ei ole käesoleva ajani otsust tehtud. Eeltoodust nähtuvalt esines VSS § 7 lõikes 1 sätestatud alus R.M.ile lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Kaebaja suhtes VSS § 9 lõikes 1 sätestatud aluseid seadustamisettekirjutuse tegemiseks ei esine. Seega on kaevatav KMA 16.06.2005.a ettekirjutus tehtud selle akti andmise ajal kehtinud õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Asjaolu, et kaebaja on pärast talle lahkumisettekirjutuse tegemist 24.07.2003.a abiellunud Eesti kodaniku J. L.ga ja elab sellest ajast alates perekonnaelu, ei oma kaevatava akti õiguspärasuse hindamisel tähendust. Kohtu hinnangul ei raskenda kaebuses kirjeldatud asjaolud kaebaja õiguste riivet ka sellisel määral, et see muutuks ebaproportsionaalseks. R.M. on Armeenia kodanik ja tal on kehtiv Armeenia rahvuspass. Kaebaja pole tõendanud, et tal ei ole Eestist lahkudes võimalik elama asuda kodakondsusjärgsesse riiki, kus ta enne Eestisse saabumist elas. Eestis ebaseaduslikult viibiva välismaalase arvestuskaardilt (tl 48) nähtuvalt on R.M. 16.06.2005.a avaldanud KMA-le oma elukoha andmed Armeenias (xxxxxxxxxxx), mistõttu kohus ei pea tõeseks kaebaja väidet, et tal puudub kodakondsusjärgses riigis eluase. Kohus märgib, et lahkumisettekirjutuse täitmine ei võta kaebajalt võimalust taotleda Eestis viibimisalust võrdsetel alustel teiste Eestisse asuda soovivate välismaalastega. Kohtukulude väljamõistmist taotletud ei ole. Indrek Paukštys Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.