) §-dest 8, 9, 40 lg 1 ja 46 lg 1 on kohaliku omavalitsuse ülesandeks korraldada valla sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet, mida finantseeritakse kohaliku omavalitsuse eelarvest ning sotsiaalteenuse osutajal on õigus saada tehtud kulude eest tasu teenuse saaja elukohajärgselt vallavalitsuselt. Hageja leiab, tõlgendades võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendusseaduse (VÕS, TsÜS ja REÕS RakS ) § 2 , et kuna vaidlus P. T. hoolduskulude kandmisest on tekkinud pärast 01.juulit 2002, kuuluvad kohaldamisele alates 01.juulist 2002 kehtivad VÕS-i sätted. Samas leiab hageja, et VÕS, TsÜS ja REÕS RakS § 12 lg 2 teise lause alusel kuuluvad kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tehtud või tekkinud enne 1.juulit 2002, kohaldamisele senikehtinud seadused. Kuni 1.juulini 2002 kehtinud TsÜS § 62 lg 3 alusel leiab hageja, et Värska vald, tasudes Veriora vallale aastatel 1996 ja 1997 vastavalt väljastatud arvetele P. T. hooldamise eest, on oma tegevusega, seega kaudse tahteavaldusega väljendanud soovi tehingut sõlmida. Neil asjaoludel ja toetudes VÕS §-dele 76, 100 lg l p l ja 108 lg 1 nõuab Veriora vald P. T. osutatud sotsiaalteenuse osutamise eest perioodil 1998-2002 Värska vallalt 131 305.50 krooni väljamõistmist. Kostja vastuväited Värska vald hagi ei tunnista. Kostja on nõustunud hageja poolt esiletoodud asjaoluga, et Värska valla elanik, I grupi invaliid - P. T. paigutati1995.a. algul Põlva Haiglast Leevi Haiglasse, milline samal aastal reorganiseeriti Leevi Hooldekoduks. 1996.a. pöördus hageja kostja poole ettepanekuga sõlmida leping P. T. hooldamiseks Leevi Hooldekodus, kuid kostja 2
lõikele 2, mis sätestab, et väljaspool oma elukohta viibivale isikule korraldab sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist valla- või linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas ta viibib, kooskõlastatult isiku elukoha valla- või linnavalitsusega. Kostja on seisukohal, et hageja ei olnud temaga kooskõlastanud P. T. hooldamist Leevi Hooldekodus. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud ning tõendatud ja kuulub rahuldamisele. Vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lõikele 1 on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada antud vallas või linnas muuhulgas sotsiaalabi ja – teenuseid ning vanurite hoolekannet, juhul kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita. Kohaliku omavalitsusüksuse ülesanded sotsiaalhoolekande korraldamisel on kindlaks määratud ka
§-s 8, mille p 2 kohaselt on omavalitsusüksuse üheks ülesandeks sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmise korraldamine ning sotsiaaltoetuste määramine ja maksmine.
lg 1 sätestab, et vallas või linnas elavale isikule on kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama elukohajärgne valla- või linnavalitsus; tulenevalt
2.lõikest korraldab väljaspool oma elukohta viibivale isikule sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist valla- või linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas ta viibib, kooskõlastatult isiku elukoha valla- või linnavalitsusega.
p 6 alusel on üheks sotsiaalteenuse liigiks hooldamine hoolekandeasutuses, hoolekandeasutuste liigid on sätestatud
lõikes 1, mille p 6 kohaselt on üldhooldekodu vanuritele ja puuetega isikutele elamiseks, hooldamiseks ja rehabilitatsiooniks loodud asutus. Tulenevalt Veriora vallavolikogu 19.12.2000.a. määrusega nr.21 kinnitatud Leevi Hooldekodusse suunamise, vastuvõtmise, sealt lahkumise ja väljaarvamise eeskirja (tl.38-41) p 2 on Leevi Hooldekodu näol tegemist üldhooldekoduga. Vastavalt viidatud eeskirja p.11 on hooldekodusse vastuvõetud isik või tema seaduslik esindaja kohustatud sõlmima Leevi Hooldekodu juhatajaga kirjaliku lepingu isiku ülalpidamiseks ja hooldamiseks hooldekodus; p 13.1 kohaselt tasub isik hooldekodusse elama asumisel hooldekodule ülalpidamiskulude katteks vähemalt 85 % temale määratud igakuisest pensionist või muust sissetulekust, mida 3
lg 1 sätestab, et sotsiaalteenuse, vältimatu sotsiaalabi või muu abi osutajal on õigus saada tasu tehtud kulude eest isiku elukohajärgselt valla- või linnavalitsuselt. Viimasel ei ole õigust keelduda nende kulude hüvitamisest, kui abi andmisel on kinni peetud seaduses või muudes õigusaktides või lepingus ettenähtud abi andmise viisidest ja ulatusest. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et P. T. oli Värska valla elanik, ta oli sotsiaalhoolekannet vajav isik, s.o. isik, kellel puudus seadusjärgne ülalpidaja ning kelle võimalused iseseisvalt toime tulla olid vanuse ja puude tõttu ebapiisavad ning kes oli paigutatud 1994.aastal Leevi Haiglasse, milline asutus reorganiseeriti alates 01.01.1995 Veriora valla poolt hallatavaks Leevi Hooldekoduks. Kuni 17.veebruarini 2003.a. puudus poolte vahel kirjalik leping P. T. hooldamiseks Leevi Hooldekodus ning hoolduskulude kandmiseks Värska valla poolt. Vastav leping on sõlmitud 17.02.2003 (tl.12-15) lepingu p. 2.2 alusel on Värska vald kui hoolealuse P. T. elukohajärgne kohalik omavalitsus (lepingus hooldusele andja) kohustunud koos hoolealuse P. T. tasuma viimase hooldekodus viibitud aja eest hooldekodu kohamaksumuse, mis on 3700 krooni kalendrikuus. Pärast nimetatud lepingu sõlmimist on kostja hageja ees oma lepingujärgseid kohustusi täitnud, mida tõendavad maksedokumendid (tl.70-72). 1995.aastal ei ole Veriora vald Värska vallalt P. T. hoolduskulude kandmist nõudnud, 1996 ja 1997.aastal on kostja oma valla elaniku hooldamise eest Leevi Hooldekodus esitatud arvete alusel tasunud. Leevi Hooldekodu kontoväljavõtete (tl 9-11) alusel on võimalik tuvastatuks lugeda, et Värska Vallavalitsus on hooldekodule 1997.aastal tasunud kokku 21 600 krooni. Poolte vahel on P. T. hooldamise küsimuses peetud ajavahemikul 1999- 2003 kirjavahetust (tl.16-19; 22-25), ning Põlva maavanem on teostanud järelevalvet P. T. Veriora valla poolt osutatud sotsiaalteenuste üle. Värska Vallavalitsus on oma kirjaga 02.02.1999 (tl.23) keeldunud tasumast P. T. ülalpidamiskulusid Leevi Hooldekodus lepingu puudumise tõttu ning teatanud, et on valmis võtma isiku hooldusele Saatse Tugikorteris või tagama muul moel tema toimetuleku. 14.11.2002 on Värska Vallavalitsus palunud Veriora Vallavalitsusel esitada tõendid võlgnevuse kontrollimiseks (tl.22). Veriora vallavanem on oma kirjas 20.11.2002 Värska vallavanemale (tl 24-25) selgitanud, et Leevi Hooldekodu arvete tasumisega –viimati 16.10.1997 maksekorraldusega nr 596 - 5400 krooni ,on Värska Vallavalitsus aktsepteerinud P. T. paigutamist Leevi Hooldekodusse ja tema hooldamist. Kuigi hiljem ei ole esitatud arveid tasutud, ega hoolduslepingut sõlmitud, ei ole ka hooldust vajavat isikut ära viidud. Nimetatud kirjas on Värska vallale teatatud P. T. hooldamisest tekkinud võla suurus 01.11.2002.a. seisuga ning tehtud ettepanek välja pakkuda maksegraafik võlgnevuse tasumiseks. Veriora vald on pöördunud P. T. hooldamise küsimuses ka sotsiaalministeeriumi poole, kelle ülesandel ja
Maavanema järelevalve järelduste kohaselt 18.02.2003 (tl 20-21) on Veriora Vallavalitsuse taotlus P. T. hooldamiseks tehtud kulutuste sissenõudmiseks Värska Vallavalitsuselt põhjendatud KOKS § 6 lg 1 ning
lg 1 p 1 on üheks sotsiaalhoolekande põhimõtteks inimõiguste järgimine, siis oleks kohtu hinnangul olnud põhjendamatu isiku tahtevastane ümberpaigutamine. Lisaks sellele oli üldhooldekodu ilmselt P. T. kui vanuri ja puudega isiku hooldamiseks sobivam hoolekandeasutus, kui tugikodu (tugikorter), mis vastavalt
lg 1 p 2 on vaid päevast või perioodilist ööpäevast hooldamist osutavaks asutuseks kodus elavatele puuetega isikutele. Seega on Veriora vald jätkuvalt kandnud tema hoolduskulusid, mida oleks seaduse alusel pidanud kandma Värska vald. Värska vald on nii enne vaidlusalust perioodi, kui ka hiljem faktiliselt aktsepteerinud olukorda, kus valla elanikule toimub sotsiaalteenuse osutamine teises omavalitsusüksuses. Kohus loeb paljasõnaliseks kostja väidet, et kahe aasta jooksul – 1997-1998 kandis raamatupidaja ekslikult Leevi Hooldekodule üle P. T. hooldamise kulude katteks üle 20 000 krooni. Hilisemas poolte kirjavahetuses ei ole kostja kordagi viidanud nendele ülekannetele kui ekslikele, see väide esitati alles kohtumenetluses. Sõlmides 2003.a.Veriora vallaga P. T. hoolduslepingu ja asudes seda ka täitma, nõustus Värska vald P. T. hooldamisega Leevi Hooldekodus, seega ka asjaoluga, et isik vajas nimetatud sotsiaalteenust ega olnud ise suuteline selle eest täies mahus tasuma. Veriora vallal tekkis
T. sotsiaalteenuse osutamisel tehtud kulutuste eest ning Värska vallal tekkis kohustus kulutused hüvitada, sest tuvastamist ei ole leidnud asjaolud, mis võimaldaksid keelduda tasumisest. Kulutuste (hooldustasu) suurust ei ole kostja vaidlustanud. Kohus ei pea asjakohaseks kostja vastuväidet hagile, et P. T. oli võimalus ise oma hooldamise kulud katta, kuna juba hooldekodus viibides loobus ta oma õigustest varale. Kohtule esitatud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingutest (tl.79-82) nähtub, et ühe maatüki puhul on olnud lisaks P. T. ½ maa nõudeõigus veel Jevgenia Kenal , teise tehingu puhul on nõudeõigus loovutatud maatükil asuvate hoonete omanikule , lisaks on P. T. kinkinud ära samal maatükil asuva temale kuuluva elamu-kuuri. P. T. ei ole nimetatud tehingute tagajärjel saanud vara, millest tal oleks olnud võimalik oma hooldamise kulusid katta. Seega ei langenud nimetatud tehingute tagajärjel ära kohaliku omavalitsusüksuse kohustused P. T. sotsiaalhoolekandeks. Veriora vallal, kui hooldusteenuse osutajal ega ka kellelgi teisel ei olnud õigus piirata P. T. tehinguvabadust.Isikuid, kes oleksid pidanud seaduse alusel täitma P. T. üalpidamiskohustust, ei olnud. Seega on Värska vald Veriora valla arvel vara alusetult säästnud. Kohtu hinnangul kuulub nõude rahuldamise alusena kohaldamisele TsK § 477 lg 6, mis sätestab, et kui vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta, tekib selle vara tagastamise kohustus. Tulenevalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seega tuleb menetluskulude väljamõistmisel juhinduda 31.detsembrini 2005.a. kehtinud TsMS §-dest 60 ja 61. TsMS 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS §-s 61 lg 1 p 1 sätestas, et poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.