KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 6. oktoober 2006, Tallinn Haldusas

) § 9 lg 1 p

1. Kaebaja hinnangul ei kahjusta tema Eestis viibimine mingil määral Eesti Vabariigi huve ega sea ohtu riigi julgeolekut. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) vaidles kaebusele vastu. Kaebajal puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kaebaja omas tähtajalist elamisluba, mida korduvalt pikendati. Viimane elamisluba anti tähtajaga kuni 01.12.
2. Kaebaja esitas 27.07.1999 taotluse elamisloa saamiseks, kuid Vabariigi Valitsuse 28.03.2000 korraldusega nr 244-k elamisloa andmisest keelduti, sest isik oli teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, on sealt erru arvatud ning on Pärnu Maakohtu 10.03.1999 otsusega kriminaalasjas nr 1-116 süüdi mõistetud inimsusevastaste kuritegude toimepanemise eest. 10.04.2006 esitas kaebaja uue elamisloa taotluse, kuid elamisloa taotluse menetlemise ajal ei teki isikul õigust riigis viibida. Tallinna Halduskohtu 02.06.2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

§ 7

lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks.

§ 8lg 1 kohaselt kuulub lahkumisettekirjutus sundtäitmisele alates 7.

päevast ettekirjutuse tegemise päevast arvates. Välismaalaste seaduse (VMS) § 5 lg 2 sätestab, et kui välismaalane on taotlenud elamisloa kehtivusajal Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras elamisloa pikendamist või alalist elamisluba, on tema viibimine Eestis seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal. V. B viimane tähtajaline elamisluba kehtis kuni 01.12.

1. V. B poolt 27.07.1999 esitatud elamisloa taotlus jäeti Vabariigi Valitsuse 28.03.2000 korraldusega nr 244-k rahuldamata. Pärnu Maakohtu lahendist tulenev kohustus Eestis elada kehtis kuni 18.05.
2. Uue taotluse elamisloa saamiseks esitas V.B 10.04.2006, seega ajal, kui tal ei olnud kehtivat elamisluba. Seega ei ole kaebajal seaduslikku alust Eestis viibimiseks. VMS § 12 lg 4 p 13 sätestab, et elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kelle puhul on põhjendatud alus arvata, et ta on toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid. Kaebaja väidetel on tema karistusandmed karistusregistrist kustutatud (karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 5) ja ta ei ole seaduse mõttes karistatud, mistõttu ei saa tema poolt toime pandud kuritegusid käsitleda ohuna Eesti riigi julgeolekule. Kuid VMS § 12 lg 4 p 13 kohaldamine ei ole seotud karistusregistrisse kantud isiku karistusandmete kustutamise tähtaegadega. Inimsusevastased kuriteod piiritletakse teistest kuritegudest ning süütegu inimsuse vastu ei aegu. Ka VMS ei sätesta, et VMS § 12 lg 4 p 13 tuvastatud asjaoludest käsitletav oht teatud aja möödudes aegub või võib aeguda. Kuigi PS § 27 järgi on perekond riigi kaitse all ja vastavalt PS § 9 lg-le 1 on need õigused ja kohustused võrdselt nii Eesti kodanikul kui ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ning EIÕK artikli 8 järgi on igaühel õigus sellele, et austataks tema perekonnaelu, tuleb lugeda oht, mida kujutab kaebaja Eesti julgeolekule, kaalukamaks, kui riive tema perekonnaelule.

§ 7

lg 3 sätestab, et lahkumisettekirjutuse täitmata jätmisel välismaalase poolt tõendatud ja temast sõltumatu mõjuva põhjuse tõttu ei kohaldata sundtäitmist kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni. Juhul, kui oleks tõendatud, et Eestist lahkumine seab ohtu kaebaja tervise, tuleb viidatud asjaolu kohtu hinnangul käsitelda mõjuva põhjusena sundtäitmise mitte kohaldamiseks. 2

§ 9lg 1 p 3.

EIÕK art 8 lg 1 näeb ette, et igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika tõlgendab artiklit 8 sedasi, et juhul, kui riik sekkub EÕIK art 8 lg-ga 1 tagatud õigustesse, peab see olema vajalik – seda peab õigustama tugev sotsiaalne vajadus ja eelkõige proportsionaalsus taotletud eesmärgiga. Halduskohus kinnitas oma otsuses, et vastustaja on sekkunud ettekirjutusega apellandi perekonnaellu ning riive on õigustatud sellega, et kaebaja kujutab endast ohtu Eesti julgeolekule. Samas jättis kohus põhjendamata, milles oht seisneb. V.B on peale karistuse kandmist seaduskuulekalt Eestis elanud ja ei ole enam seaduse mõttes karistatud. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on seisukohal, et Tallinna Halduskohtu 02.06.2006 otsus on õiguspärane. Välismaalase kohustus on järgida selle riigi õigusakte, mille territooriumil ta viibib.

§ 2lg 1 sätestab, et välismaalasel peab Eestis viibimiseks olema seaduslik alus.

Nimetatud seaduslikud alused tulenevad VMS §-st

1. V.B viibib Eestis seadusliku aluseta alates 19.05.
2. Apellant leiab, et temale oleks pidanud VVS § 9 lg 1 p 3 kohaselt tegema ettekirjutuse kohustusega taotleda kehtestatud korras elamisluba Eestis viibimise seadustamiseks. Eeltoodud sätte kohaselt tehakse isikule ettekirjutus Eestis viibimise seadustamiseks, kui isik on asunud Eestisse elama enne 01.07.1990 ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve. VVS § 9 lg 6 kohaselt tuleb VVS § 9 lg 1 p 3 nimetatud välismaalasele koostada ettekirjutus Eestist lahkumiseks, kui isikule keeldutakse elamisloa andmisest ja kui see on vajalik riigi julgeoleku kaitse tagamiseks. Apellant tunnistati süüdi Pärnu Maakohtu 10.03.1999 otsusega kriminaalasjas nr 1-116 KrK § 611 lg 1 alusel inimsusevastaste kuritegude eest. Halduskohus märkis, et inimsusevastased kuriteod piiritletakse teistest kuritegudest ning süütegu inimsuse vastu ei aegu. Ka VMS ei sisalda ühtegi sätet selle kohta, et VMS § 12 lg 4 p 13 tuvastatud asjaoludest lähtuv oht teatud aja möödudes aegub või võib aeguda. Halduskohus märkis, et apellandile elamisloa andmisest keeldumisega ja lahkumisettekirjutuse tegemisega sekkutakse V.Bi perekonnaellu. Samas ei ole Eesti riik kohustatud aktsepteerima välismaalaste elukohariigi valikut, mistõttu välismaalase perekonnaelu elamine ei pea vältimatult teostuma Eesti territooriumil. Apellandi üks poeg, B. B (sündinud xx.xx.xxxx), elab Venemaal. Seega on V.B Venemaal tagatud lähedase inimese poolne abi, kui tal selleks reaalne vajadus tekib. VMS sätetest lähtuvalt on välistatud V.B elamisloa andmine nii üldkorras kui ka erandina. Kuigi KMA otsus võib riivata V.Bi õigust perekonnaelule, tuleb antud juhul lugeda oht Eesti julgeolekule kaalukamaks kui riive V.B perekonnaelule. KMA teavitas oma 15.06.2006 kirjaga nr 15.7-08/24896-1, et on arvesse võtnud V.B kõrget iga ja esitatud arstitõendeid ning V.B suhtes ei kohaldata sundtäitmist kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni (

§ 7lg 3). 3

§ 7lg 1, § 8 lg 2 ja § 11 lg 1 alusel.

Kaebaja leiab, et lahkumisettekirjutuse tegemine oli õigusvastane, sest kaebajale, kui

§ 9

lg-s 1 nimetatud isikule, oleks tulnud teha ettekirjutus enda Eestis viibimise seadustamiseks. KMA väitel ei ole seadustamisettekirjutuse tegemine kaebajale võimalik, sest

§ 9lg 6 sätestatud alused välistavad selle tegemise.

VMS § 12 lg 4 p 13 kohaselt ei ole elamisloa andmine kaebajale lubatud ka erandina. Seega tuleb asja õigeks lahendamiseks kontrollida, kas kaebajale tuli teha seadustamisettekirjutus

§ 9alusel.

Kui seadustamisettekirjutust teha ei tulnud, on õige lahkumisettekirjutuse tegemine, sest kaebajal puudub VMS § 51 näidatud viibimisalus.

§ 9

lg 1 p 3 sätestab, et seadustamisettekirjutus tehakse Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele, kes on asunud Eestisse elama enne

1. aasta
2. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve.

§ 9

lg 6 kohaselt sama paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud välismaalasele tehakse lahkumisettekirjutus, kui see on vajalik avaliku korra, riigi julgeoleku, rahva tervise või kõlbluse kaitse tagamiseks või kuriteo ärahoidmiseks või kui talle keeldutakse elamisloa andmisest või selle pikendamisest või tema elamisluba tunnistatakse kehtetuks. Sätte sõnastusest nähtuvalt tehakse lahkumisettekirjutus

§ 9

lg 1 p 3 tähendatud viibimisaluseta välismaalasele kahe erineva teokoosseisu esinemisel. Esimesel juhul peab ettekirjutust tegema volitatud isik hindama, kas välismaalase lahkumine on vajalik avaliku korra, riigi julgeoleku, rahva tervise või kõlbluse kaitse tagamiseks või kuriteo ärahoidmiseks. Sellise otsuse puhul on tegemist kaalutlusotsusega. Teisel juhul piisab sellest, et Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele on keeldutud elamisloa andmisest. Sellisel juhul on kaalumine elamisloa andmisest keeldumisega tekkivale võimalikule põhiõiguste rikkumisele leidnud aset juba elamisloa andmise otsustamisel ning lahkumisettekirjutuse ja seadustamisettekirjutuse vahel valimiseks volitatud ametnik enam kaalumist teostama ei pea. Käesoleval juhul omab ringkonnakohtu hinnangul määravat tähendust asjaolu, et kaebajale on elamisloa andmisest keeldutud kahel korral – Vabariigi Valitsuse 28.03.2000 korraldusega nr 244-k ja 11.04.2001 korraldusega nr 243-k. Mõlemal juhul keelduti elamisloa andmisest muuhulgas ka seetõttu, et kaebaja on toime pannud inimsusevastase kuriteo ning elamisloa andmine erandina ei ole seetõttu võimalik. Vabariigi Valitsuse 28.03.2000 korraldus on läbinud kohtuliku kontrolli ning 11.04.2001 korraldust kaebaja ei vaidlustanud. Kuna kaebajale on juba keeldutud elamisloa andmisest, ei pidanud KMA kaebajale tegema seadustamisettekirjutust

§ 9lg-st 6 tulenevalt.

Nagu eelpool märgitud, ei ole haldusorganil lahkumisettekirjutuse tegemisel

§ 9

lg-s 6 näidatud teisel alusel – välismaalasele on keeldutud elamisloa andmisest või selle pikendamisest või tema elamisluba on tunnistatud kehtetuks – kaalutlusõigust. Kaebaja väitel rikub lahkumisettekirjutuse tegemine tema põhiõigust perekonnaelule (PS § 27). Kaebaja abikaasa, poeg ja lapselapsed on Eesti kodanikud ning kaebajale pealesunnitud Eestist lahkumine teeks kooselu nendega võimatuks. Põhiseaduse § 11 kohaselt peab põhiõiguste riive olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada piiratavate õiguste olemust. Riigikohtu üldkogu on otsuses nr 3-4-1-7-01 leidnud, et põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Riik peab kaaluma, kas kasutusele võetud abinõud on seatud eesmärki silmas pidades mõõdukad. 4

§ 9

lg 6 on vastuolus põhiseadusega osas, mis välistab kaalutlusõiguse lahkumisettekirjutuse tegemisel juhul, kui eelnevalt on elamisloa andmisest keeldutud. Ringkonnakohtu hinnangul see nii ei ole, sest võimalik riive kaebaja perekonnaelu puutumatusele kuulus kaalumisele elamisloa andmise küsimuse lahendamisel. Halduse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse põhimõttest tulenevalt on sobiv ja mõistlik, et samu asjaolusid ei kaaluta üksteisega lahutamatult seotud haldusaktide väljaandmisel korduvalt. Riigi julgeoleku seisukohalt on oluline, et riigis ei viibiks isikuid, kellel puudub seaduslik viibimisalus. Elamisloa andmisest keeldumisele järgneb vältimatult lahkumisettekirjutuse tegemine, kui välismaalasel muu viibimisalus puudub (

§ 7lg 1).

Seega pidi elamisloa andmisest keelduva haldusakti vaidlustamise vajadus olema kaebajale äratuntav. Asjaolu, et kaebaja 11.04.2001 antud Vabariigi Valitsuse korraldust ei vaidlustanud ning 28.03.2000 korralduse osas tehtud kohtuotsust ei apelleerinud, ei tähenda, et kohus peaks käesolevas vaidluses asuma hindama varasema haldusakti õiguspärasust. Seepärast ei saa kaebaja käesolevas asjas enam tugineda väitele, et lahkumisettekirjutusega rikutakse tema perekonnapõhiõigust. Selle väite oleks saanud esitada elamisloa andmisest keeldumise vaidlustamisel. Kaebaja on kaebuses märkinud veel, et tema tervislik seisund ja iga ei võimalda tal Eestist lahkumisel ilma perekonnata toime tulla. See väide kuulub hindamisele lahkumisettekirjutuse sundtäitmisele pööramisel (

§ 7lg 3).

Käesoleval juhul ongi haldusorgan otsustanud sundtäitmist mitte kohaldada kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni. Seega tagab seaduses sätestatud regulatsioon vaatamata kaalutlusõiguse puudumisele proportsionaalse tulemuse, sest kaebaja väide perekonnaelu riive osas kuulus hindamisele elamisloa andmise menetluses ning mõjuvad põhjused Eestist lahkumise edasilükkamiseks sai ta esitada lahkumisettekirjutuse täitmise menetluses. Kuna VMS § 12 lg 4 p 13 ei ole käesolevas asjas asjassepuutuv norm, ei kontrolli kohus viidatud normi rakendamise kooskõla põhiseadusega. Asjassepuutuv oleks norm juhul, kui kohus peaks kaasust lahendades seaduse kehtetuse korral teisiti otsustama, kui seaduse kehtivuse korral. Sõltumata VMS § 12 lg 4 p 13 kehtetusest, oleks elamisloa andmisest keelduva haldusakti puhul tegemist kehtiva haldusaktiga ning kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine õiguspärane. 5