← Eesti

3-05-579/8

Obsah (5)§ 11§ 98§ 148§ 13§ 95

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Ruth Virkus ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 16. veebruar 2007, Tallinn Haldusasja num

§ 11ja § 13 lg 1.

Maksu- ja Tolliamet nõustus kaebajaga selles, et tulumaks on 1998. a osas määratud

§ 98lg 1 sätestatud 6-aastast aegumistähtaega rikkudes ja tunnistas 31.03.2006.

a otsusega nr 62/111 vaideotsuse kehtetuks osas, millega määrati kindlaks kaebaja poolt tasumisele kuuluv 2

(6)3-05-579 maksusumma
  1. a osas. Muus osas vaidles maksuhaldur kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Vastuväidete kohaselt ei esitanud kaebaja tõendeid selle kohta, et kasutas * pangakontolt välja võetud summasid äriühingu huvides. Laenuleping, milles on märgitud väidetava laenu tagastamise lõpptähtajaks aasta 2016 ning puudub laenu tagasimakse graafik, ja milles märgitud laenusaajat B. A väitis kaebaja mitte tundvat, ei ole usaldusväärne tõend. Maksuhalduril ei olnud võimalik saada seletusi B. A, kuna isik ei ela rahvastikuregistrisse kantud ega laenulepingus märgitud aadressil. Kaebaja etteheited ärakuulamisõiguse ja uurimispõhimõtte rikkumisest ei ole põhjendamatud. Esindussuhte kaudu offshore ettevõtte * arvelt sularaha väljavõtmise eesmärgiks oli varjata kaebaja isiklikku tulu. Tegemist on tahtliku tegevusega ning maksu määramine ei ole
  2. a osas aegunud. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse ja tühistas maksuotsuse tervikuna ning vaideotsuse punktid 2, 3 ja
  3. Kohtuotsuse põhjendused: Vaideotsuse punktid 2, 3 ja 4 on õigusvastased, kuivõrd vaideotsusega ei ole võimalik maksuotsusega määratud maksusummat suurendada. Tulenevalt

§ 148

on maksuhalduril vaide läbivaatamisel õigus kas vaie rahuldamata jätta (lg 1 p 5) või vaie rahuldada (lg 1 punktid 1-4).

§ 148

lg 1 p 2 annab maksuhaldurile volituse uue sisulise otsuse tegemiseks, kuid võimaldab seda teha vaid vaide esemeks oleva haldusakti piires. Kui vaiet läbivaatav maksuhalduri asutus leiab, et maksuotsus on õigusvastane seetõttu, et maksusumma arvutamisel tuleks arvesse võtta täiendavad tulud, ei ole ilma täiendavat maksumenetlust läbi viimata ja vaide esitajale ärakuulamisõigust andmata võimalik maksuotsust uute summadega täiendada, sest

§ 13lg 2 loetelu sellist võimalust ei anna.

Käesoleval juhul on vaideotsusega rikutud

§ 13

lg 1, sest kaebajale maksuotsusega määratud maksusummat suurendati oluliselt, kuid ära teda ei kuulatud. Kuna maksuotsuses Lääne maksukeskus B. A laenu andmist kahtluse alla ei seadnud ja kaebaja seda küsimust oma vaides ka ei puudutanud, siis oleks pidanud Maksu- ja Tolliamet, leides, et kaebaja tuluna tuleks arvesse võtta ka B. A väidetavalt laenulepingu alusel üle antud raha, rahuldama vaide ja tegema Lääne maksukeskusele ettekirjutuse asja uuesti otsustamiseks. Vaideotsuse p 1, millega jäeti vaie rahuldamata, ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi. Kuna Lääne maksukeskus aktsepteeris * ja B. A vahelist laenulepingut, siis puudub vajadus hinnata tunnistaja B. A ütlusi. Maksuotsusega tuvastatud asjaolude kohaselt võttis kaebaja äriühingu * pangakontolt välja raha

  1. a 1 247 148 kr ja
  2. a 960 628 kr ja andis aastal 2001 äriühingu nimel laenu 1 798 000 kr B. A. Maksuhaldur märgib õigesti, et kaebaja pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kasutas ka ülejäänud summad äriühingu huvides või andis raha äriühingule edasi. Kaebaja väitis, et hoidis raha töökohas (kust ta lahkus töölt juba aastal 1999) rahakapis, kuid ei põhjendanud, millisest põhjendatud majanduslikust huvist tulenevalt ta äriühingu volitatud esindajana tegutses ja märkimisväärset sularaha hulka enda poolt valitud kohas ja viisil hoidis. Seadus ei näe tõepoolest igale füüsilisele isikule ette raamatupidamiskohustust enda poolt teostatud majandustehingute kajastamiseks, kuid see ei välista füüsilise isiku kohustust tõendada enda poolt teostatud tehingute toimumist. Maksumenetluses pole võimalik arvestada asjaoludega, mis on teada üksnes maksukohustuslasele endale ja mille teadmist ei saa maksuhalduri poolt eeldada. Eeltoodu ei anna aga alust jätta maksuotsuse peale esitatud kaebus rahuldamata. Põhjendatud on kaebaja väide, et maksuotsus ei vasta

§ 95sätestatud nõuetele.

Selles ei ole põhjendatud, milliste faktiliste asjaolude põhjal on kogu kaebaja tulu summas 410 255 kr loetud tekkinuks aastal 1999 ning millel põhineb maksuhalduri järeldus, et kaebaja pidi seda deklareerima

  1. a tuludeklaratsioonis. Kuna maksuhalduri arvates pole võimalik kindlaks teha, kas tulu (sularaha 409 776 kr) koosneb
  2. a või
  3. a äriühingu pangakontolt 3

(6)3-05-579 võetud summadest, siis võiks lugeda kaebajal tulu tekkimise proportsioonis pangakontolt võetud summadelt. Kohtul puudub aga veendumus selles, et kaebaja maksukohustus jääks samaks juhul, kui kasutada proportsionaalset arvestust aastate lõikes. Kohtumenetluse käigus tunnistas maksuhaldur, et
  1. a eest tulumaksu määramine on aegunud. Kuna Lääne maksukeskuse maksuarvestuse metoodikast ei selgu, miks maksuhaldur luges kaebaja tulu summas 410 255 kr saamise ajaks
  2. a ja millisest arvestusest nimetatud summa tulenes, arvestades, et laenuks loeti B. A 18.04.2001 antud 1 798 000 kr, siis ei ole võimalik kohtul võtta seisukohta, millises suuruses tulu jättis kaebaja
  3. a deklareerimata, kas ta tegi seda tahtlikult ja kas maksusumma määramine
  4. a osas on aegunud või mitte. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebuses palutakse tühistada esimese astme kohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta K. J kaebus rahuldamata. Apellant on seisukohal, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ning rikkus oluliselt kohtumenetluse norme. Menetlusnormide rikkumine seisneb uurimispõhimõtte mitte rakendamises ja kogutud tõendite hindamata jätmises. Vaideotsusega on maksuotsust olulises osas muudetud, sealhulgas maksusumma määramise metoodikat. Vaideotsuse tegemisel on võetud arvesse kõik asjas kogutud ja tähtsust omavad andmed, mida peeti usaldusväärseks. Vaideotsuses on esitatud põhjendused, miks ei ole usaldusväärsed kaebaja poolt maksumenetluses esitatud laenuleping ja kaebaja seletused lepinguga seonduvalt. Kohus oleks pidanud kontrollima eelkõige vaideotsuse materiaalset õiguspärasust, mitte aga piirduma maksuotsuse materiaalse ja vaideotsuse formaalse õiguspärasuse kontrolliga. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui see ei võinud mõjutada asja otsustamist. Halduskohus oleks pidanud muu hulgas arvestama asjaolu, et maksu- ja vaideotsuse tühistamise tulemusena on maksuhaldur kohustatud alustama täiendavat maksumenetlust ning andma vaideotsuse seisukohtadest lähtudes välja uue haldusakti. Apellandil on alust arvata, et täiendava maksumenetluse läbiviimine selleks, et kaebaja saaks esitada oma arvamuse vaideotsuses väljendatud seisukohtade suhtes, ei olnud kaebuse esitamise eesmärgiks. K.J vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on vaide menetleja poolt kaebaja ärakuulamata jätmine toonud kaasa ebaõige maksu määramise. Maksuotsuses asuti üheselt seisukohale, et tehing B. A on toimunud ja laen talle antud, vaideotsuses seda järeldust ei aktsepteeritud. Kaebajal ei olnud vaide esitamisel kahtlust, et maksuhaldur võiks * poolt B. A laenatud summa kaebaja tuluks lugeda. Kui maksuhaldur oleks vaide menetlemisel selgitanud vastava kahtluse tekkimist, oleks kaebaja saanud esitada tehingu reaalse toimumise kohta täiendavaid tõendeid. Kohtumenetluses kinnitas B. A laenu saamist. Apellant ei vaidlusta, et maksuotsuses toodud maksusumma määramise metoodika on arusaamatu. Halduskohus pole kohustatud tegema maksuhalduri tööd ega hakkama maksu määramist arusaadavalt põhjendama selleks, et jätta vaidlusalused haldusaktid osaliselt jõusse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Käesoleva vaidluse esemeks on maksuotsus, millega kohustati kaebajat maksma tulumaksu
  5. aasta eest 53 kr ja
  6. aasta eest 106 666 kr ning vaideotsus, millega kaebaja maksukohustust maksuotsusega võrreldes suurendati ning kohustati maksma tulumaksu
  7. aasta eest 324 259 kr (selles osas on vaideotsus tunnistatud kohtumenetluse ajal kehtetuks maksusumma määramise aegumise tõttu) ja
  8. aasta eest 247 423 kr. Kaebaja tuluallikana 4
(6)3-05-579 on maksuotsuses käsitletud * arveldusarvelt saadud summasid osaliselt, so 409 776 kr, vaideotsuses aga äriühingu arvelt saadud summasid tervikuna, so 2 207 776 kr. Apellatsioonkaebus tugineb seisukohale, et kuivõrd laenusuhe * ja B. A vahel, mida maksumenetluses aktsepteeriti, ei ole vaidemenetluses tõendamist leidnud, siis oleks pidanud kohus kontrollima mitte maksu-, vaid vaideotsuse sisulist õiguspärasust ning andma hinnangu laenulepingule ja kaebaja maksumenetluses antud seletustele nimetatud lepinguga seonduvalt. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu ning jagab esimese astme kohtu seisukohta, mille kohaselt on vaideotsuse punktid 2-4 õigusvastased, sest vaideotsusega ei ole võimalik maksuotsusega määratud maksusummat suurendada. Halduskohus, tuginedes asjakohastele sätetele (

§ 13

lg-d 1-2, § 147 lg 1, § 148 lg 1 punktid 1-5), leidis õigesti, et kui vaiet läbi vaatav maksuhalduri asutus leiab, et maksuotsus on ebaõige mitte vaides märgitud põhjustel, vaid seetõttu, et maksusumma arvutamisel tuleks arvesse võtta vaide esitaja täiendavad tulud, siis ei ole võimalik ilma täiendavat maksumenetlust läbi viimata ja vaide esitajale ärakuulamisõigust andmata maksuotsust vaide esitaja kahjuks uute summadega täiendada. Käesoleval juhul täiendavat maksumenetlust läbi ei viidud, vaide esitajat ära ei kuulatud ning ühtegi tõendit kõnealuse laenusuhte olemasolu või puudumise kohta ei kogutud. Apellandi viide HMS §-le 58 ei ole asjakohane. Puudub alus väita, et menetlusnõuete rikkumine ei saanud asja otsustamist mõjutada ning põhjendamatu on apellandi etteheide, et kohus jättis kaebuse esitamise eesmärgi välja selgitamata. Kohtumenetluses kinnitas tunnistaja B. A kaebaja väidet laenusuhte olemasolu ja laenu summas 1 798 000 kr saamise kohta ning apellatsioonkaebuses tunnistaja ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ei seata. Eeltoodu alusel jääb halduskohtu otsus muutmata vaideotsuse õigusvastasust käsitlevas osas. Halduskohus leidis, et maksuotsus on õigusvastane, kuivõrd sellest ei selgu maksusumma määramise metoodika olukorras, kus maksuhaldur vaatles kaebaja tulu kaheaastase perioodi (1998-1999) lõikes ja aktsepteeris laenu andmist aprillis 2001, kuid luges kogu tulu tekkinud olevat aastal

  1. a ja tulu deklareerimise kohustuse
  2. a tuludeklaratsioonis. Maksuotsusega on tuvastatud järgmised asjaolud: kaebaja äriühingu * volitatud esindajana teostas äriühingu pangakaardiga kaardimakseid
  3. a 202 kr ja
  4. a 479 kr ulatuses; võttis äriühingu pangakontolt sularahas ja pangakaardiga välja
  5. a 1 247 148 kr ja
  6. a 960 628 kr; andis nimetatud sularahast 18.04.2001 äriühingu nimel laenu 1 798 000 kr; ei esitatud tõendeid ülejäänud rahasumma 409 776 kr kasutamise kohta. Ringkonnakohus jagab maksuhalduri ja esimese astme kohtu seisukohta, mille kohaselt pangakaardiga teostatud kaardimaksed 202 kr + 479 kr ning sularaha 409 776 kr, mille kohta pole esitatud tõendeid nende rahaliste vahendite kasutamisest äriühingu huvides, tuleb lugeda kaebaja maksustavaks tuluks. Maksuotsuses on asutud seisukohale, et kuivõrd pole võimalik kontrollida, kas 409 776 kr on äriühingu pangakontolt välja võetud
  7. a või
  8. a, siis tuleb lugeda, et raha on saadud ja tulu 409 776 kr tekkis
  9. aastal. Põhjendatud on kaebaja ja esimese astme kohtu seisukoht, et maksuhalduri sellekohane järeldus on põhistamata ja sellest tulenevalt ka maksu määramise metoodika arusaamatu. Ringkonnakohus ei jaga aga esimese astme kohtu arvamust, et kohtul pole võimalik võtta seisukohta tulu tekkimise aja ja maksusumma määramise aegumise küsimuse osas. Kaebaja pole väitnud, et andis laenuks kogu
  10. aastal saadud summa ja et 409 776 kr on see raha, mida peaks käsitlema ainult
  11. aasta tuluna. Vaides on pidanud kaebaja võimalikuks lugeda tulu tekkinuks proportsioonis pangakontolt võetud summadega ning kohtumenetluses toetas seda seisukohta. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja pakutud metoodika on aktsepteeritav ning selle alusel on võimalik hinnanguliselt välja selgitada kaebaja tulu tekkimise aeg ja suurus. Arvestades aastatel 1998-1999 äriühingu pangakontolt välja võetud summasid vastavalt 1 247 148 kr ja 960 628 kr, on kaebaja tulu 409 776 kr (mitte 410 255 kr, nagu ekslikult märgib kaebaja oma arvutustes) tekkinud
  12. aastal 56,49 % ulatuses ehk summas 231 477,98 kr ja
  13. aastal 43,5 % ulatuses ehk summas 178 298,10 kr. Seega on 5

(6)3-05-579 kaebaja tuluks 1998.aastal koos 202 suuruse kaardimaksega 231 680 kr ja 1999.aastal koos 479 kr suuruse kaardimaksega 178 777,10 kr, mida kaebaja oleks pidanud deklareerima ja maksma tulumaksu 1998.aastal saadud tulult 60 236,80 kr ja 1999. aastal saadud tulult 46 482 kr.

§ 98

lg 1 sätestab, et maksusumma määramise üldine aegumistähtaeg on kolm aastat ja maksusumma tahtliku tasumata jätmise korral kuus aastat. Vaidlust ei ole selle üle, et maksuotsus on tehtud pärast kolmeaastase aegumise tähtaja möödumist. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja sai vaidlusaluse maksuotsuse kätte aprillis

  1. Seega on
  2. aasta osas aegunud ka kuueaastane tähtaeg ja seda on tunnistanud ka Maksu- ja Tolliamet, tühistades 31.03.2006 otsusega maksusumma määramise
  3. a eest. Maksuotsuses on asutud seisukohale, et kaebaja hoidus maksu tasumisest kõrvale tahtlikult, mistõttu tuleb kohaldada aegumise kuueaastast tähtaega, mis maksuotsuse tegemise ja selle kaebaja poolt kättesaamise ajaks
  4. a osas polnud möödunud. Ringkonnakohus jagab maksuhalduri seisukohta. Kuna tuvastatud on, et kõnealust rahasummat 178 777,10 kr kaebaja äriühingu huvides ei kasutanud, siis saab järeldada, et ta kasutas raha enda äranägemisel isiklikuks tarbeks. Saadud tulu oleks pidanud kajastama tuludeklaratsioonis. Ühegi aasta tuludeklaratsioon aga seda ei kajasta, millest maksuhaldur õigesti järeldas, et kaebaja esitas tuludeklaratsioonides valeandmeid tahtlikult. HKMS § 93 lg 4 näeb ette, et kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebaja kohtukulud koosnevad riigilõivust summas 5 000 kr. Ringkonnakohus rahuldab kaebuse osaliselt. HKMS § 92 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Vaidlusalune maksusumma oli vaideotsuse kohaselt 571 682 kr, ringkonnakohtu järelduste kohaselt on kaebajal tulumaksukohustus 46 482 kr. Proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga tuleb Maksu- ja Tolliametilt välja mõista kaebaja kasuks 4 100 kr tasutud riigilõivu katteks. Kohtunikud Oliver Kask Ruth Virkus Silvia Truman 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.