kaebaja ärakuulamisõigust. Maksu- ja Tolliamet vaatas vaide menetluses asja läbi selles osas, mille suhtes kaebaja vaiet ei esitanud. Samas kaebajal ei võimaldatud selgitusi ja tõendeid esitada. Samuti ei ole maksuhaldur 2 maksusumma määramisel järginud
ei ole püüdnud B.A.`ilt selgitusi küsida. Tulumaksu määramisel on ületatud 3-aastane aegumistähtaeg ning 1998.a. eest tulumaksu määramisel on ületatud ka 6-aastane aegumistähtaeg. Kaebaja palub kohut tühistada Maksu- ja Tolliameti Lääne maksukeskuse 30.03.2005 otsus nr 125/24 ja Maksu- ja Tolliameti 17.06.2005 vaideotsus nr 115-1. VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja nõustub kaebajaga selles, et tulumaks 1998.a. osas on määratud
lg 1 sätestatud 6-aastast aegumistähtaega rikkudes ja seetõttu tunnistas oma 31.03.2006 otsusega nr 6-2/111 vaideotsuse kehtetuks osas, millega määrati kindlaks kaebaja poolt tasumisele kuuluv tulumaksusumma 1998.a. osas. Kaebaja on võtnud madala maksumääraga territooriumil asutatud ettevõtte Ocilla Services Inc Hansapangas asuvalt arveldusarvelt nr 221011266735 välja sularaha kokku summas 2 207 776 krooni ning on teostanud kaardimakseid 681 krooni ulatuses, sh 1999.a. sularaha summas 960 628 krooni ja kaardimakseid 479 krooni ulatuses. Maksuhaldur jõudis järeldusele, et 960 628 krooni on kaebaja isiklik tulu, millelt kuulub arvestamisele ja tasumisele tulumaks summas 245 799 krooni. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et sularahas väljavõetud rahasummat oleks kasutatud Ocilla huvides. Maksuhaldur käsitles vaidemenetluses kaebaja poolt esitatud laenulepingut mitteusaldusväärse tõendina nii kaebaja poolt seletustes esinevate vastuolude kui tehingu majanduslikku sisu puudutavate asjaolude tõttu. Kuna kaebaja ei kasutanud arvamuse või vastuväidete esitamise võimalust maksumenetluses, siis oli maksuhalduril vaidemenetluses alust arvata, et kaebajal täiendavaid tõendeid esitada ei ole. Maksuhalduril ei olnud võimalik saada seletusi B.A.`ilt, kuna isik ei ela rahvastikuregistrisse kantud ega laenulepingus märgitud aadressil ning maksuhalduril puuduvad andmed isiku elu-, töö- või viibimiskoha kohta. Laenusuhte korral peaks nimetatud andmed teada olema Ocillale, samas ei ole kaebaja Ocilla kontaktandmeid maksuhaldurile avaldanud. Eeltoodut arvestades on kaebaja etteheited ärakuulamisõiguse ja uurimispõhimõtte rikkumisest põhjendamatud. Maksuhaldur on käsitlenud vaidlusaluse tulu deklareerimata ning tulumaksu maksmata jätmist tahtliku tegevusena, mille määramise suhtes
Maksuhaldur on maksumenetluse käigus tuvastanud, et kaebaja on maksustamisperioodil 1999.a. jätnud deklareerimata offshore ettevõtte Ocilla Hansapangas asuvalt arveldusarvelt sularahas väljavõetud summad. Maksuhaldur on seisukohal, et esindussuhte kaudu Ocilla arvelt sularaha väljavõtmise eesmärgiks oli varjata esindussuhtega kaebaja isiklikku tulu. Kaebaja poolt tulude deklareerimise kohta esitatud seletused viitavad otseselt sellele, et kaebaja tegutses 2000.a. deklaratsioonist vaidlusaluseid summasid välja jättes teadlikult ja lootuses, et maksuhaldur äriühingu arvelt saadud tuludest teada ei saa. Seega on tegemist tahtliku tegevusega ning maksu määramine ei ole 1999.a. osas aegunud. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, ära kuulanud protsessiosalised ja uurinud kohtule esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt: 1.30.03.2005 tegi Lääne maksukeskus otsuse nr 12-5/24, millega kohustas kaebajat tasuma tulumaksu summas 106 719 krooni ning arvestama ja tasuma määratud tulumaksu summalt intressi. Maksuotsuse tegemise aluseks oli
lg 1 p 2, §95 lg 1, §98 lg 1 ja asjaolu, et kaebaja on jätnud maksustamisperioodidel 1998.a. ja 1999.a. tahtlikult deklareerimata maksustatava tulu 3 summas 410 457 krooni ning tasumata tulumaksu 106 719 krooni, millega on rikkunud TMS §27 lg 3. 17.06.2005 vaideotsusega nr 115-1 jättis Maksu- ja Tolliamet kaebaja vaide rahuldamata, muutis Lääne maksukeskuse 30.03.2005 otsust tervikuna, jättis kaebaja tuluna arvestamata väidetavalt laenulepingu alusel üle antud 1 798 000 krooni ning määras kaebaja poolt tasumisele tulumaksu 1998.a. tuludelt summas 324 259 krooni ja 1999.a. tuludelt 247 423 krooni. 31.03.2006 otsusega nr 6-2/111 tunnistas Maksu- ja Tolliamet oma 17.06.2005 vaideotsuse nr 1151 kehtetuks osas, millega määras kindlaks kaebaja poolt tasumisele kuuluva maksusumma ning maksusumma määramise metoodika 1998.a. osas. Otsuses nõustus Maksu- ja Tolliamet kaebajaga selles, et tulumaks 1998.a. osas on määratud
lg 1 sätestatud aegumistähtaega rikkudes ning on seetõttu nimetatud osas õigusvastane (tl 48,49). Arvestades nimetatud otsust tuleks kaebajal tasuda riigieelarvesse 1999.a. eest tulumaksu 247 423 krooni ja sellelt arvestatud intressi. Vaideotsusega on kaebaja maksukohustust oluliselt suurendatud. 2.Kohus leiab, et vaideotsusega ei ole võimalik maksuotsusega määratud maksusummat suurendada. Tulenevalt
on maksuhalduril vaide läbivaatamisel õigus kas vaie rahuldamata jätta (lg 1 p 5) või vaie rahuldada (lg 1 p-d 1-4). Vaideotsuses ei viidata ühelegi
Vaideotsuses viidatakse
lg 2, mis sätestab, et kui vaide kohta tehtav haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise otsus puudutab kolmanda isiku õigusi, tuleb talle enne otsuse tegemist anda võimalus esitada selgitusi ja vastuväiteid. Samas ei selgu vaideotsusest, kes on see kolmas isik, kelle õigusi maksuotsuse muutmise otsus puudutab.
lg 1 p 2 annab maksuhaldurile volituse uue sisulise otsuse tegemiseks, kuid võimaldab seda teha vaid vaide esemeks oleva haldusakti piires (näiteks teha vaides taotletud muudatus). Eeltoodu nähtub
lg 1, mille kohaselt kontrollitakse vaide läbivaatamisel haldusakti andmise õiguspärasust ja otstarbekust. Maksumenetluses on maksumaksjale tagatud ärakuulamisõigus ja õigus esitada omapoolseid vastuväiteid (
Kui vaiet läbivaatav maksuhalduri asutus leiab, et maksuotsus on õigusvastane seetõttu, et maksusumma arvutamisel tuleks arvesse võtta täiendavad tulud, ei ole ilma täiendavat maksumenetlust ja vaide esitajale ärakuulamisõigust andmata võimalik maksuotsust uute sumadega täiendada, sest
lg 2 loetelu sellist võimalust ei anna.
lg 2 p 3 kohaselt maksukohustuslasele ei tule tagada sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigust (maksukohustuslase ärakuulamine), kui asja ei otsustata maksukohustuslase kahjuks. Käesoleval juhul on vaideotsusega rikutud
lg 1, sest kaebajale maksuotsusega määratud maksusummat suurendati oluliselt, samas teda ära ei kuulatud. Kuna maksuotsuses Lääne maksukeskus B.A.`ile laenu andmist kahtluse alla ei seadnud ja kaebaja seda küsimust oma vaides ka ei puudutanud, siis oleks pidanud Maksu- ja Tolliamet leides, et kaebaja tuluna tuleks arvesse võtta ka B.A.`ile väidetavalt laenulepingu alusel üle antud raha, rahuldama vaide ja tegema Lääne maksukeskusele ettekirjutuse asja uuesti otsustamiseks. Seega tuleb vaideotsuse punktid 2, 3 ja 4 tühistada. Vaideotsuse p 1 ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi, sest sellega jäeti vaie rahuldamata. 3.Kuna Lääne maksukeskus ei ole arvestanud kaebaja tuluks Ocilla poolt B.A.`ile 18.04.2001 antud laenu summas 1 798 000 krooni, siis kontrollib kohus järgnevalt maksusummade määramise põhjendatust lähtudes Lääne maksukeskuse 30.03.2005 otsuses näidatud tulust 1998.aastal 202 krooni ja 1999.aastal 410 255 krooni. Kaebaja tuluallikana on maksuotsuses käsitletud Ocilla arveldusarvelt saadud summasid ja Ocilla maksekaardiga teostatud tehinguid. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et kaebajale on Turks&Caicose saarel registreeritud firma Ocilla Services Inc direktori L. H. poolt allkirjastatud volitusega antud perioodiks 01.06.1998 kuni 01.07.1999 kõik volitused Ocilla nimel tegutsemiseks. Hansapangas asuvale Ocilla arvele on laekunud 02.09.1998-20.05.1999 2 214 092 krooni, sellest Eestis registreeritud firmadelt 2 091 870 krooni. Enamus Ocilla pangakontole laekunud raha võttis kaebaja välja sularahas või 4 pangakaardiga., sh võttis kaebaja Ocilla kontolt 1998.a. ja 1999.a. välja sularaha vastavalt 1 247 148 krooni ja 960 628 krooni (kokku 2 207 776 krooni) ning teostas kaardimakseid vastavalt 202 krooni ja 479 krooni (kokku 681 krooni). Lääne maksukeskus aktsepteeris kaebaja poolt esitatud Ocilla ja B.A.`i poolt 18.04.2001 sõlmitud laenulepingut summas 1 798 000 krooni, arvestas selle summast 2 207 776 krooni maha ja leidis, et kaebajale jäi sularaha 1999.a. lõpuks 409 776 krooni ja luges selle kaebaja tuluks. Kuna Lääne maksukeskus aktsepteeris ülalnimetatud laenulepingut, siis puudub kohtul vajadus anda hinnangut kohtumenetluses ära kuulatud tunnistaja B.A.`i ütlustele. Tunnistaja ütluste hindamine oleks vajalik siis, kui Lääne maksukeskus oleks lugenud summa 1 798 000 kaebaja tuluks. 4.Kaebaja leiab, et ta ei ole saanud maksuotsuses toodud maksustatavat tulu, vaid on Ocilla volitatud esindajana võtnud Ocilla käsul pangast välja sularaha, hoidnud seda enda poolt valitud kohas ja viisil (AS Mainor direktori kapis asuvas śeifis) ja andnud vastavalt Ocilla ja B.A.`i vahel 18.04.2001 sõlmitud laenulepingule B.A.`ile 1 798 000 krooni. Kaebaja väidetel ei osanud ta arvata, et ta peaks teise isiku raha selle isiku antud korralduste alusel kasutamise kohta endale dokumente säilitama. Kaebaja väidetel ei tulene seadusest, et äriühingute nn aruandvad isikud säilitavad endal koopiaid kõigist raha kasutamisega seotud dokumentidest. Kuni 31.12.1999 kehtinud TuMS §9 lg 1 p 1 kohaselt kuulus tuluallikatest sõltumata kogu maksumaksja tulu maksustamisele, sh palk ja muud tasud. Tulumaksuseaduses ei ole defineeritud tulu mõistet. Kassapõhise arvestusprintsiibi korral tuleb tuluna käsitleda mittetagastatavat sissetulekut (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-55-02 p 13). Tuluga ei ole tegemist juhul, kui esindaja võtab sularaha esindatava pangaarvelt välja ja toimetab selle edasi sama esindatava teisele esindajale. Antud juhul ei ole kaebaja ei maksumenetluses ega ka kohtule esitanud ühtki tõendit selle kohta, et ta andis 409 776 krooni, mis tal pidi peale raha andmist B.A.`ile, üle jääma, edasi Ocilla esindajale või kasutas seda Ocilla huvides. Kaebaja väidetel võttis ta kogu Ocilla pangakontole laekunud raha välja vastavalt Stokholmist Ocilla nimel esitatud käsule. Kogu suhtlemine Stokholmis asuva Ocilla kontoriga toimus kaebaja väidetel kirja teel. Ühtki sellekohast kirja kaebaja ei esitanud väites, et need ei ole säilinud. Samuti ei mäleta kaebaja ühtki isikut, kellega ta kirja teel suhtles või kellelt ta korraldusi raha kasutamise kohta sai. Kaebaja lahkus Mainorist töölt 1999.a. alguses, kuid raha seisis kaebaja väidetel samas rahakapis edasi. Kaebaja ei põhjendanud, millisest põhjendatud majanduslikust huvist tulenevalt ta Ocilla volitatud esindajana tegutses ja märkimisväärset sularaha hulka enda poolt valitud kohas hoidis ja viisil hoiustas. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et seadus ei näe igale füüsilisele isikule ette raamatupidamiskohustust enda poolt teostatud majandustehingute kajastamiseks. Samas ei välista vastav asjaolu füüsilise isiku kohustust tõendada enda poolt teostatud tehingute faktilist toimumist. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema valdusesse jäänud sularaha, summas 409776 krooni andis ta Ocilla esindajana üle mõnele teisele Ocilla volitatud esindajale või kasutas seda raha Ocilla ärihuvides. Kohus peab siinkohal vajalikuks selgitada, et maksumenetluses ei ole võimalik arvestada asjaoludega, mis on teada üksnes maksukohustuslasele endale ja mille teadmist ei saa maksuhaldurilt eeldada. Maksukohustuslasel on maksumenetluses
Nimetatud kohustuse täitmata jätmise korral võtab maksukohustuslane endale riski, et asjas tähendust omavad asjaolud jäävad maksuhaldurile teadmata ning maksustamisel arvesse võtmata. 5.
kohaselt peab maksuotsusest selguma, kuidas on tasumisele kuuluv maksusumma määratud ja millised on maksusumma määramise põhjendused.
lg 1 kohaselt on maksuhaldur kohustatud maksusumma määramisel arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sh nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. Kaebaja ei nõustu maksuotsuse aluseks oleva maksuarvestuse metoodikaga. Kaebaja leiab, et maksuhalduri poolt esitatud 5 seisukoht, et „kuna K.J. ei ole esitanud dokumentaalset tõendust selle kohta, kas ta sai raha Ocillalt 1998.a. või 1999.a., on maksuhalduri poolt arvestatud kontrollimisel raha saamise ajaks 1999.a.“ on põhjendamatu ja meelevaldne. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga. Kohus leiab, et kuna maksuhalduri arvates ei ole võimalik kindlaks teha, kas tulu summas 410 255 krooni, s.o. sularaha 409776 krooni + kaardimakse 479 krooni, koosneb 1998.a. või 1999.a. pangakontolt võetud summadest, siis tuleks tulu lugeda tekkinuks proportsioonis pangakontolt võetud summadest. Kohtul puudub veendumus selles, et kaebaja maksukohustus jääks samaks juhul, kui kasutada proportsionaalset arvestust aastate lõikes. Kuna maksuotsuses ei ole põhjendatud, milliste faktiliste asjaolude põhjal on kogu tulu summas 410 255 krooni loetud tekkinuks 1999.a., siis ei vasta Lääne maksukeskuse maksuotsus
sätestatud nõuetele ja rikub kaebaja õigust saada maksusumma määramisel aru maksusumma määramise faktilistest asjaoludest ja õiguslikest alustest. Kaebaja väidetel peaks tema tulu proportsionaalset arvestust aastate lõikes kasutades olema 1998.a. 231 794 krooni ja 1999.a. 178 461 krooni. Arvestades asjaolu, et 1998.a. osas möödus tulumaksu määramise aegumistähtaeg 31.03.2005, siis oleks 1999.a. tulult, ehk 178 461 kroonilt arvestatav tulumaks oluliselt väiksem kui 410 255 kroonilt arvestatud tulumaks. Samuti ei selgu maksuotsusest, millel põhineb maksuhalduri järeldus, et kaebaja pidi 410 255 krooni deklareerima 2000.a. tuludeklaratsioonis. Kui kaebaja andis B.A.`ile 1 798 000 krooni alles 18.04.2001, siis ei selgu maksuotsusest, mille alusel pidi kaebaja eeldama, et tema tuluks on 1999.a. Ocillalt saadud 410 255 krooni ja et tal oleks see tulnud 2000.a. deklareerida. 6.Kohtumenetluse käigus maksuhaldur tunnistas kaebaja väidet, et 1998.a. tulumaksu määramisel ületas maksuhaldur aegumistähtaega ja seetõttu 1998.a. kaebajale tulumaksu summas 53 krooni, määramiseks Lääne maksukeskusel õigus puudub. Kuna Lääne maksukeskuse maksuarvestuse metoodikast ei selgu, miks maksuhaldur luges kaebaja tulu, summas 410 255 krooni saamise ajaks 1999.a. ja millisest arvestusest nimetatud summa tulenes arvestades, et laenuks loeti B.A.`ile 18.04.2001 antud 1 798 000 krooni, siis ei ole võimalik kohtul võtta seisukohta, millises suuruses tulu jättis kaebaja 2000.a. deklareerimata, kas ta tegi seda tahtlikult ja kas maksusumma määramine 1999.a. on aegunud või mitte. Eeltoodud põhjustel tuleb Maksu- ja Tolliameti Lääne maksukeskuse 30.03.2005 otsus nr 12-5/24 tühistada. 7.Juhindudes HKMS §93 lg 1 tuleb kaebaja kasuks välja mõista tema poolt kantud kohtukulud, antud juhul tasutud riigilõiv 5000 krooni. Marion Vakker Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 16.02.2007 OTSUSE RESOLUTSIOON Rahuldada Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 17.05.2006 otsus nr 3-05-579 osas, millega kohus rahuldas Maksuja Tolliameti Lääne maksukeskuse 30.03.2005 otsuse nr 12-5/24 peale esitatud kaebuse tervikuna ja mõistis K.J. kasuks välja riigilõivu 5 000 kr. 6 Teha tühistatud osas uus otsus. Rahuldada K.J. kaebus osaliselt. Tühistada maksuotsus nr 12-5/24 osas, millega määrati K.J.le 1998. aasta eest tasumisele tulumaksu 53 kr ning 1999. aasta eest tasumisele tulumaksu 46 482 kr ületavas osas. Mõista Maksu- ja Tolliametilt K.J. kasuks välja menetluskulu 4 100 kr. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.