2-05-14971/9

Tsiviilasi nr.2-05-14971 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Aare Kaldma Otsuse tegemise aeg ja koht 10.mai 2006.a.; Valga kohtumaja Tsiviilasja number 2-05-14971 Tsiviilasi A.P. hagi H.H. vastu 130 400 krooni väljamõistmise nõudes. Menetlusosalised ja nende Hageja : A.P. Hageja volitatud esindaja : M.P. Kostja : H.H. Kostja volitatud esindaja : adv. K.K. esindajad RESOLUTSIOON Juhindudes VÕSrakS §2, §9 lg.1, §11 ja §23 ning TsÜS §5, §142 lg.1, §146 lg.1 ja §151 lg.1 ning TsK §355, §367 ja §477 ning TsMSrakS §3 ning TsMS §162, §173, §175, §§434-§436, §443, §630 ja §632, kohus otsustas: Jätta A.P. hagi H.H. vastu täies ulatuses rahuldamata. Välja mõista A.P. menetluskuludena esindajakulud summas kaks tuhat üheksasada viiskümmend (2 950) krooni; H.H. kasuks. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse Tartu Maakohtu Valga kohtumaja kantselei kaudu avalikult teatavakstegemisest (10.05.2006.a.). Selgitused Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. menetluses, kui ASJAOLUD Hageja nõue Hageja selgitab, et poolte vahel 21.09.1998.a. sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi kostja hagejale kuuluvalt kinnistult (asukohaga Valga m/k,) raiuma kahe hektari suuruselt maa-alalt metsa ning saadud materjalist ja selle müügitulust teostama ehitustöid ja muretsema muu vajaliku ehitusmaterjali taluhoonete endisel kujul taastamiseks. Hageja täpsustab, et kostja pidi elamuhoone otsaseina taastama kahekorruselisena, vahetama laed, sarikad ja katuse, ehitama ahju ja pliidi, ehitama ühe- ja parandama teise trepi, vahetama aknad ning paigaldama keldriuksele riivluku; samuti pidi kostja ehitama aidahoone ja puukuuri ning ära vedama sõnnikuhunniku. Hageja väidab, et kostja poolt teostatud tööd olid tehtud ebakvaliteetselt ja hageja soovidele mittevastavalt, osad kokkulepitud tööd jättis aga kostja üldse tegemata; rahul on hageja üksnes keldriukse riivluku paigaldamisel ja otsatrepi taastamisel tehtud töödega. Hageja lisab, et kostja viis ära ka vana aidahoone palgid (millest hageja soovis hiljem ehitada sauna) ning AS X laoplatsilt hagejale kuuluvad 15 thm. töödeldud metsamaterjali. Hageja täiendab, et peale metsaraide (kaheksalt hektarilt) raius kostja maha ka kuuseheki ja vanas õunapuuaias kasvanud tööstuskõlbuliku puidu. Hageja leiab, et kuna kostja ei teostanud töid kokkulepitu kohaselt ei metsaraidel ega ka hoonete ehitamisel, on viimane tekitanud talle kahju ning peab selle hüvitama. Hageja volitatud esindaja avaldab, et kostja teostas 1998.a. lõpust 1999.a. alguseni hagejale kuuluval kinnistul kasvava metsa ülestöötamist, väljavedu ja müüki kogumahus ca 900 thm.. Kuna kostja ei ole metsamaterjali ega selle realiseerimistulu hagejale üle andnud, leiab esindaja, et kostja on alusetult vara omandanud või säästnud oma vara hageja arvel. Esindaja täpsustab, et arvestades metsamaterjali turuhinda, ning arvates sellest maha ehitustöödel kasutatud-muretsetud materjali ja kostja töötasu, ületab hagejal kostjalt veel saadaolev oluliselt hagiavalduses nõutu; kuna aga hagejal puuduvad rahalised vahendid täiendava riigilõivu tasumiseks, ei soovi hageja nõuet suurendada, vaid jääb hagiavalduses nõutud summa - 130 400 krooni – juurde. Esindaja palub hagi täies ulatuses rahuldada ning välja mõista kostjalt menetluskuludena hageja poolt tasutud riigilõiv summas 8 000 krooni ja esindajatasu summas 4 000 krooni, hageja kasuks. Vastuväitena kostja esindaja poolt viidatud nõude aegumisele, on hageja esindaja seisukohal, et kohaldamisele kuulub TsÜS §151 lg.2 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg või §155 tulenev aegumistähtaeg. Kostja seisukoht hageja nõude osas Kostja hagi ei tunnista. Ta selgitab, et hageja pöördus tema poole palvega teostada ehitustöid taluhoonete taastamisel metsaraidest saadava materjali ja müügitulu arvel ning 21.09.1998.a. vormistati hageja ja kostjale tol ajal kuulunud eraettevõtte „Y “ vahel ka vastav töövõtuleping. Samas märgib kostja, et lepingu sõlmimisel ei lepitud kokku mitte konkreetseid töid, vaid need pidi teostatama vastavalt metsamaterjali- ja selle müügitulu saamisele. Kostja kinnitab, et täitis kokkulepet nõuetekohaselt ja hageja juhiste järgi, kuid kuna hageja polnud töödega rahul ja keeldus aktsepteerimast arveid ning ei lubanud kostjal enam töid jätkata, lõppes kontakt poolte vahel. Kostja täpsustab, et metsalõikus lõppes 1999.a. veebruarikuus ning tema viimaseks tööalaseks kontaktiks hagejaga oli 05.05.1999.a.. Kostja kinnitab, et kogu lõigatud metsamaterjal ja selle müügist saadud tulu on kulunud hageja taluhoonete taastamistöödeks ning arvestuslikult on hoopis kostja saanud kahju, mistõttu kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Selgitusena hageja poolt väidetule avaldab kostja, et AS X laoplatsil asuvast metsamaterjalist (kanditud hööveldamata laud) võttis ta 24 saelauda aidaehitusel diagonaaltugedena paigaldamiseks; ülejäänud saematerjal jäi laoplatsile. Kostja volitatud esindaja palub jätta hagi rahuldamata nõude aegumise tõttu. Esindaja märgib, et pooltevahelise kohustuse täitmisele suunatud toiminguid teostati perioodil 21.09.1998.a. kuni aprill 1999.a. ning nendele toimingutele õigusliku hinnangu andmisel on pooltevaheline õigussuhe käsitletav töövõtulepinguna nii ehitustööde kui ka metsaraide osas. Seega on esindaja on seisukohal, et poolte vahel eksisteerib töövõtulepingust tekkinud kohustus, mistõttu on välistatud hageja esindaja poolt taotletav alusetu rikastumise sätete kohaldamine. Kuna hageja pöördus 1999.a. juunikuus keskkonnainspektsiooni ja politseisse avaldusega kostja suhtes menetluse algatamiseks (mis jäeti aga rahuldamata), võis ja pidi hageja hiljemalt selleks hetkeks olema teadlik oma õiguste väidetavast rikkumisest ning sellest ajast peaks hakkama kulgema ka nõude aegumistähtaeg. Esindaja leiab, et käesolevaks ajaks on möödunud nii TsK §367 sätestatud kui ka kehtivas TsÜS-is sätestatud nõude aegumistähtajad, mistõttu palub esindaja jätta hagi rahuldamata aegumise tõttu. Hageja nõudele sisulise vastuväitena avaldab esindaja, et kostja on täitnud kokkulepet kohaselt ning vastavalt hageja poolt antud juhistele - seega ei ole kostja kohustust rikkunud. Esindaja lisab, et hageja pole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks kostja poolt kohustuse täitmata jätmist, ammugi mitte mingitki tõendit kostja poolt hagejale kuuluva vara omandamise või hageja arvel oma vara säästmise kohta. Eeltoodu alusel palub esindaja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskuludena palub esindaja välja mõista hagejalt kostja kasuks esindajakulu summas 2 950 krooni. Kohtu otsuse põhjendused Kohus, hinnanud asjas kogutud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses. Selgitus otsuse motiveeriva osa ülesehitusele Kuna kohus jätab hagi rahuldamata aegumise tõttu, ei anna kohus sisulist õiguslikku hinnangut hageja nõude põhjendatusele ja tõendatusele, vaid selgitab kohustuse tekkealuseid, annab hinnangu pooltevahelisele õigussuhtele ning selgitab nõude aegumise normatiivset regulatsiooni ja aegumise õiguslikke tagajärgi. Kuigi kohus on juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et 21.09.1998.a. on sõlmitud kirjalik leping hageja ja eraettevõtte „Y “ vahel /tl.5/ ning kohus on korduvalt teinud hagejale ettepaneku kaaluda kostja asendamise vajalikkust /tl.121-122,138-140/, pole hageja soovinud (juriidilise isiku tegevuse lõppemise tõttu) suunata nõuet eraettevõtte „Y “ vastu. Siit johtuvalt tulnuks hagi jätta rahuldamata põhjusel, et kostja füüsilise isikuna ei ole lepingu pooleks ega saa seetõttu kanda ka vastutust lepingu rikkumise eest. Kuna aga kostja ei ole vastu vaielnud pooltevahelise õigussuhte olemasolule, lahendab kohus vaidluse andes hinnangu poolte vahel tekkinud kohustusele (vt. allpooltoodud motiveering – kohustuse tekkealus). Kohaldatavad õigusnormid „Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse“ (VÕSrakS) (RT 53/02-336) §2 ja §11 sätestab, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.02.2002.a., kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust; VÕSrakS §23 kohaselt laieneb samane põhimõte ka alusetust rikastumisest tekkinud kohustusele. Seega lähtub kohus pooltevahelise õigussuhte tuvastamisel- ja kohaldab kohustuse tekkeajal kehtinud õigusaktide sätteid; otsuse ja õigusliku regulatsiooni selguse huvides viitab kohus otsuses paralleelselt ka kehtivatele õigusnormidele. Kohustuse tekkealus Kohustuse tekkeajal kehtinud „Tsiviilseadustiku üldosa seaduse“ (TsÜS) (RT 53/94889) §58 lg.1 /kehtiv redaktsioon TsÜS §5/ sätestavad, et tsiviilõigused ja – kohustused tekivad tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. Poolte seletustega on tõendatud, et pooltevahelise kokkuleppe kohaselt pidi kostja hagejale kuuluvalt kinnistult (asukohaga Valga m/k,) raiuma kahe hektari suuruselt maa-alalt metsa ning saadud materjalist ja selle müügitulust teostama ehitustöid ja muretsema muu vajaliku ehitusmaterjali hagejale kuuluvate taluhoonete endisel kujul taastamiseks. Siit johtuvalt asub kohus seisukohale, et poolte vahel eksisteeris tööettevõtulepingul (õigussuhtes eristatav töövõtuleping ehitustööde teostamise ja metsaraide osas) põhinev kohustus, sest kokkulepete tingimused vastavad „Tsiviilkoodeksi“ (TsK) §-s 355 /“Võlaõigusseadus“ (VÕS) (RT 81/02-336) 36. ptk/ sätestatud tööettevõtulepingu olulistele tingimustele. Kuna tegemist on tehingust tekkinud kohustusega, on ekslik hageja esindaja seisukoht alusetu rikastumise sätete alusel nõude esitamise võimalikkuse kohta, sest TsK §477 /VÕS §1027/ sätestatust tulenevalt saab sel alusel esitada nõude üksnes juhul kui isik on seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandanud või säästnud vara teise isiku arvel. Kohus möönab, et eelduslikult võiks hageja omada eelnimetatud alusel nõuet kostja vastu üksnes AS X laoplatsilt kostja poolt väidetavalt ära viidud 15 thm. saematerjali osas, kuid ka sel alusel tekkinud kohustusest tulenev nõue on aegunud (vt. allpooltoodud motiveering – nõude aegumine). Nõude aegumine TsÜS §142 lg.1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda kohustuse täitmisest. Siit johtuvalt kuulub tuvastamisele pooltevahelise kohustuse kestvusperiood ning nõude aegumise tähtaja kulgemise- ja lõppemise tärmin. Hageja on kohtule kinnitanud, et ta loobus kostja teenuste kasutamisest (kokkuleppe täitmisest) 1999.a. aprillikuus ning kostja on kohtule avaldanud, et viimaseks tööalaseks kontaktiks hagejaga oli 05.05.1999.a. /tl.147-148/; pooled on kohtule avaldanud, et sellest ajast lugesid nad ka nendevahelised lepingulised suhted lõppenuks. Siit johtuvalt loeb kohus nimetatud aja ka nõude aegumise kulgemise algustärminiks. TsK §367 lg.1 sätestas töös esinevate puuduste kohta hagi esitamise tähtajaks 6 kuud arvates töö vastuvõtmise päevast ning puuduste avastamise võimatuse korral töö tavalise vastuvõtmise juures – ühe aasta jooksul; sama paragrahvi teine lõige andis õiguse esitada hagi nende puuduste üle ehitistes või rajatistes, mida ei võidud avastada töö tavalise vastuvõtu viisi juures – kolme aasta jooksul arvates töö vastuvõtmise päevast. Kuna asja menetluses ei ole hageja viidanud varjatud puudustele töös, lõppes töövõtja kõrvalekaldumiste üle lepingu tingimustest hagi esitamise tähtaeg 31.12.1999.a. (aegumistähtaja kulgemist arvestatuna alates 01.06.1999.a.). Samast aegumistähtaja kulgemise tärminit arvestades lõppes hagi esitamise tähtaeg nende puuduste üle ehitistes või rajatistes, mida ei võidud avastada töö tavalise vastuvõtu viisi juures, 01.06.2002.a.. Seega leiab kohus, et viimatimainitud tärminiks, olid lõppenud tööettevõtulepingust tulenevate kõikide nõuete esitamise aegumistähtajad. Isegi eeldades pooltevahelise kohustuse olemasolu muudel tekkealustel (sealhulgas vara alusetu säästmine 15 thm. saematerjali näol) ja nende nõuete esitamise mõnevõrra hilisemat aegumistähtaja kulgemist, on ka need nõuded aegunud. VÕSrakS §9 lg.1 sätestatu kohaselt kohaldatakse TsÜS-s ja VÕS-s aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002.a. tekkinud aegumata nõuetele. TsÜS §146 lg.1 ja §151 lg.1 sätestavad tehingust ja/või alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtajana kolm aastat. Aegumistähtaja kulgemist arvestatuna alates seadusemuudatuse jõustumisest 01.07.2002.a., lõppes hagejal nendest kohustustest tekkinud nõuete esitamise tähtaeg 01.07.2005.a.. Hageja on kohtule esitanud hagi alles 05.07.2005.a., see on pärast nõude aegumistähtaja möödumist. Eeltoodu alusel asub kohus veendunult seisukohale, et hagi on esitatud pärast nõude aegumistähtaja möödumist. Hageja esindaja hinnang pikema aegumistähtaja (TsÜS §151 lg.2 või §155) kohaldamise võimalikkusele on ekslik, sest TsÜS §151 lg.2 sätestab nõude aegumistähtaja juhuks, kui pole tuvastatav alusetust rikastumisest teadasaamise aeg (antud juhul on hageja kinnitanud oma õiguste rikkumisest teadasaamist hiljemalt alates 1999.a. aprillikuust) ning TsÜS §155 sätestatud 30aastane aegumistähtaeg on kohaldatav omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude olemasolu korral (antud juhul on kostja eitanud hageja vara omandamist-säästmist ning hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit tema vara asumise kohta kostja ebaseaduslikus valduses). Kuna nõude aegumise ja selle kohaldamise korral kaotab isik võimaluse saada oma õigustele kohtulikku kaitset, tuleb hagi jätta nõude aegumise tõttu rahuldamata täies ulatuses. Menetluskulud “Tsiviilkohtumenetluse seadustik” (TsMS) (RT 49/05-395) §173 lg.1 kohaselt lahendab kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. „Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMSrakS) (RT 39/05-308) §3 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist (01.01.2006.a.) alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut. Kuni 01.01.2006.a. kehtinud TsMS (RT 43-45/98-666) §60 /kehtiv TsMS redaktsioon §162/ sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS §61 lg.1 p.1 /§175/ annab menetlusosalisele õiguse taotleda oma advokaadi või muu lepingulise esindaja kulude hüvitamist vastaspoole poolt, seades hinnaga hagi puhul esindajatasu piirmääraks 5% hagihinnast. Kostja on nõudnud hagejalt esindajatasuna 2 950 krooni /tl.89/ väljamõistmist. Kuna hagihinda (130 400 krooni) arvestades jääb taotletav esindajatasu määr seadusega sätestatud piirmäära raamesse ning kostja esindaja poolt teostatud protsessitoimingud ja esinduskõne vastavad kvalifitseeritud õigusabi nõuetele ja on kooskõlas taotletava esindajatasu mahuga, tuleb hagejalt menetluskuludena välja mõista esindajakulu summas 2 950 krooni, kostja kasuks. Kuna kostja ei esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega nõudnud muude menetluskulude väljamõistmist vastaspoolelt, jäävad poolte poolt asja menetluses kantud muud võimalikud menetluskulud poolte endi kanda. A.Kaldma kohtunik 10.05.2006.a.